Karantiinipäevik

20. märts 2020

Seekord hüppan ka mina rongile ning Liina eeskujul kirjeldada oma eilset isolatsioonipäeva. (edit: nüüd lugesin, et Merjel oli sama plaan.. no eks ma jään siis igale poole hiljaks :D)

Eelmisel nädalal vaatasime töö juures ühiselt Ratase esinemist ja hakkas natuke kõhe küll. Kohe tuli ka kiri juhatuselt, kus soovitati püsida kodukontorites. Hetkel olen ma väga rõõmus, et mul on võimalus olla kodus JA teha tööd edasi, sest tean, kui paljude sissetulekud kahanevad või kaovad sootuks. Kui ma näiteks klubis edasi töötaks, siis oleks ka mind oodanud palgata puhkus…

Suure ostuhullusega ma kaasa siiski ei läinud. Mõned pakid makarone ostsin ja veidi hakkliha/kanafileed sügavkülma. Peamiselt küll seetõttu, et kui asi läheks väga hapuks, siis põgeneksime nagunii maale, kus sügavkülm punnis, kelder hoidiseid täis ja kui lugu juba katastroofiliseks läheks, siis kanade näol on värske liha alati võtta (rääkimata munadest).

Pagendasingi end koos kassiga nädalavahetusel maale ära, kui tuli esimene takistus: saabus teade Kaitseliidust kott valmis pakkida. Tükk aega oli teadmatus, kuna ja kas minema peab. Nüüd on asjalood selgemad ja vähemalt 3 nädalat saan niisama karantiinis olla.

Teisipäeval selgus aga kurb tõsiasi, et pean tagasi linna tulema, kui tööd tahan teha. Nimelt pole maal internetti ning kui seni olen edukalt hakkama saanud telefoni hotspotiga, siis selle maht sai juba esmaspäeva õhtuks läbi.

Niisiis olen taaskord linnas. Ma olen kogu aeg hinnanud kodukontori olemasolu võimalust. Kui tõesti hommikul natuke halb olla, pole olnud probleemi kodus ravida. Aga nii pikalt see mulle küll ei meeldi. Kontoris on suurem produktiivsus, parem kohv ja loomulikult töökaaslased. Siin lõbustab mind ainult Nässukas, kes päikese käes mõnuleb.

Põhiliselt möödub mu päev diivanil tööasju tehes. Ütleme nii, et see on tööpäeva algus, sest lõpuks oli diivan täis erinevaid pabereid, laual märkmelehed ja noh.. olukord kaootilisem. Lootsin küll, et saan vahepeal kolida näiteks rõdule, aga tuul on väljas endiselt nii külm, et jääb ära. Ideaalne see muidugi pole, sest selg on lõpuks niii kange, aga ma pole endiselt suutnud ära otsustada, milliseid kõrgeid köögitoole tahan, niiet.. diivan it is.

 

Kui kohv pole hea ja peab leppima pätikaga, siis vähemalt tass on hea.

Kodus töötamine on umbes sama nagu koristamine. Hakkad suure entusiasmiga peale, tirid kõik kapid välja põrandale… ja siis leiad kolm aastat kadunud kleepsuraamatu ning pühendad järgnevad tunnid sellele. Nii ka seekord, kui mulle reaalselt tundus huvitavam sättida külmkapimagneteid ringi või korrastada telekaalusel olevat ehetepuud ning maalimistarbeid. Siit ka note to self: leia rohkem aega  joonistamiseks!

Peiks tõi eelmisel õhtul maakohupiima, niiet pidin ka selle ära kasutama. Otsisin aga koogiretsepti välja ja sügavkülmast marjad ka. Keskmine kaunistus on minu nägemus koroona olemusest. Nii näeb äge välja, aga kui koogi ahjust välja võtsin, siis nägi see välja nagu hunnik laienenud veresooni :D

Lisaks jõudsin valmis meisterdada ühe pasta carbonara… või õigemini pasta peaaegu-carbonara-asjadega-mis-kapis-leidus. Üldiselt tundub, et oli produktiivne päev, sest lisaks kokkamisele jõudsin kaks masinatäit pesu pesta, tolmu võtta, näomaski teha ja ka tööasjadega joonele.

Kuigi ma ausalt ei kujuta ette, kuidas saavad kodukontoris hakkama algklassiealiste laste vanemad, kes peavad lapsi pidevalt suunama, õpetama JA oma tööd ka tegema. Sellessuhtes olen ma väga õnnelik, et mul on ainult üks tähelepanu nõudev Nässakas, kes ronib keset töötegemist sülle ja hakkab näkku hingama.

Ühesõnaga, ma nüüd ei teagi. Erilist raskust see karantiin mulle ei valmista (igaks juhuks rõhutan, et MULLE. Tean, et on palju inimesi, kelle jaoks on asjalood palju, palju hullemad). Poes ei käi, rahvarohketes kohtades ka mitte. Töö tegemine on natuke kehvemaks muutunud, sest produktiivsus veidi langenud.. no teate ju küll, et kodus on alati midagi koristada ja teha… Negatiivne pool on see, et pole sõpru ja töökaaslasi tükk aega näinud, aga see väike hind mida maksta. Minu arust on Eesti isegi leebelt suhtunud praegusesse olukorda, ma ausalt imestasin, et võeti nii julge otsus vastu ja kehtestati eriolukord.

Eks näis, mis juttu ma ajan siis, kui karantiin on kestnud kuu ja/või karmimad meetmed kasutusele võetakse.

Seni aga lõbustan ma end peitusemänguga. Otsisin eile kassi taga, kartsin lausa, et olen ta (jälle) kappi kinni pannud. Ühtki häält vastu ei tehtud, kiss-kissitasin nagu lollakas.. kui siis avastasin magamistoa kardina tagant Kiska, kes oli väga rahulolematu, et ta und segasin.

You Might Also Like

2 kommentaari

  • Avatar
    Reply Liina 20. märts 2020 at 13:52

    “Hakkab näkku hingama” 😁😁😁 nii naljakas! Ülimõnusad suured aknad!

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 20. märts 2020 at 14:16

      Ta jah selline nats special needs kass :D

      Jaaaa, mõnusad on küll! Kuigi suvel kütab korteri saunaks ja nooooh see nende pesemine… :D

    Leave a Reply