karantiini update

11. apr. 2020

Lugedes erinevaid blogisid, naljalehti ja instas memesid vaadates, tundub, et enamik inimesi on nagu kassid… Kui uks on lahti, siis on sellest suva, niipea kui uks kinni pannakse, on v a j a välja minna :D

Mina mõtlemas sellest, kui hea on vabalt liikuda ning ei pea poodi minnes süümekaid tundma, sest ei osta nelja kotitäit asju

Nii ka mina. Ei käinud ma ka varem iga päev väljas. Aeg-ajalt sõbrannadega nende juures veinikas, vahepeal kohvikus, kinos või niisama shoppamas käimine.. Vahel veetsin terve nädala trajektooril kodu-töö-kodu, ei teinud teist nägu ka. Aga nüüd, kui sisuliselt kõik meelelahutusvõimalused on ära võetud, siis ju niiiiiiiii tahaks. Eks suurt rolli mängib see, kas olen vabatahtlikult kodus või sunniviisiliselt. Varem oli alati vähemalt teadmine, et kui tekib tahtmine minna peole-kinno-sööma, siis ei ole mingit takistust.

Näiteks sai minna vabalt Botaanikaaeda pildistama. Olen juba ammu tahtnud selliseid džunglipilte. Kahjuks ei osanud üldse arvestada sellega, et parasjagu oli seal orhideenäitus ning see oli nii populaarne, et giiditeenust kasutas lausa 25 (!!!) inimest. Et noh, oli kitsas!

Mõned nädalad tagasi tõime endale ka uue satsi tibusid. Niiiiiiiiii nunnud ja pisid! Vutid võtsime juba veebruaris ja nüüd hakkasid nad lõpuks munele! Let me tell you, on ikka suur vahe, kas süüa poemune või oma kodulinnukeste omi :D

Ärge mu küüsi tähele pange, sest noh, #maakas ja võtsin üle kahe aasta geelid maha.. sõrmeotsad pole üldse harjunud klaviatuuri ja muid asju puutuma :D :D

Lugesin enne üht artiklit, kus kirjas, et koroonapiirangute tõttu on suurenenud kodusünnitajate arv. Üks põhjus siis olevat see, et lapse isa ei lubata sünnituse juurde. Ja nagu.. jäin mõtlema, et ma ei tea, kas minu jaoks oleks see nii suur takistus, et ma seaks enda ja lapse elu ohtu. Loomulikult on kurb, et vastne isa jääb sellest sündmusest kõrvale, muidugi on kahju, et sünnitaval emal pole oma tuge kõrval. Aga nomaeitea. Minu jaoks vist poleks see pädev põhjus, miks sellist protsessi kodus teha (“sest ma tahan, et mu kõrval oleks see ja see ja see). Seda enam, et oli välja toodud, et kodus sünnitajate juures pole mitte vastava väljaõppe saanud ämmaemandad. Palju võib ju valesti minna (jaajaaa, haiglas võib ka valesti minna, aga samas ma eeldaks, et seal on suurem võimalus/pädevus midagi kiiresti ette võtta), misiganes kompliaktsioone tekkida.. Minu jaoks vist ei kaaluks kellegi (mitte)kohalolu seda üle.

Igaks juhuks ütlen, et teine suurenenud kodusündide arvu põhjus on viirusekartus (et noh, kodus on puhtam ega puutu kokku nii paljude inimestega). Ning jah – kui ma peaks kunagi ise lapse saama ja sünnitama hakkama, võib-olla näen ma siis asja hoopis teises valguses.

Et see jutt nii kuri ei tunduks, siis üks väike pildike, kuidas Alfa peitust mängib…

Aga suures osas midagi eelmise postitusega võrreldes muutunud ole. Olen maal, isegi poes enam ei käi, sest Tabivere on vana hea viirusepesa :) Mina heas usus pagendasin end maale, pole nii palju rahvast, oma suur õu, kus värsket õhku hingata ja… ja näed siis, kerge stalker või nii.

Kui Lõunakas kinni pandi, siis juba järgmisel päeval pakile järele minnes oli kerge apokalüpsise tunne..

Ühe korra harjutasin öise tähistaeva pildistamist. Ütleme nii, et esimese korra kohta võin rahule jääda, aga järgmine kord olen targem ja panen seaded ja kõik paika enne, kui astun välja kottpimedasse :D Esimene pilt pole küll öösel tehtud (no duh..), aga taustal on näha kerget lumetuisku (või selle pilvi), mis hetk tagasi õuest üle käis.

Endiselt teen arvutist tööd ja üritan motti leida, et saaks asjad õigeks ajaks tehtud. No üldse pole kerge see kodust töötamine. Kui tavalise töörutiini ajal oli nii mõnus, kui sai korra kuus kodukontorit tehtud, siis nüüd tahaks tööööööle! Kontorikohvi ja töösõpru ja üheskoos töö tegemist, esmaspäevaseid pudruhommikuid ja spontaanseid “teeks täna tööl kooki” pärastlõunaid. Selle asemel pean üksi hinkaale meisterdama.

Kusjuures.. Ma ei tajunud seda suhtlusvajadust üldse nii, kui klubis tööl olin. Päevasel ajal kontoris oli lõpuks ainult kaks inimest, mina ja omanik, mõlemad nokitsesime oma asjade kallal. Päevast päeva sai üksi oldud ja tegutsetud. Lõpuks väsitas see küll ära,  just see, et ei saa kas või korraks kellegagi tööasju arutada, lõunapausil kohvi juua, niisama nalja teha.. Väga antisotsiaalne ja mandunud tunne tekkis. Aga samas ei osanud väga puudust tunda ka suurest töökollektiivist.

Alguses uude kohta tööle minnes oli jälle teine äärmus – väga võõras, et järsku ühes kohas korraga 20 inimest ja nii iga päev. Aga niii tore on suhelda! Jagada töömuresid ja -õnnestumisi, küsida nõu, lihtsalt möödaminnes kuulda kellegi julgustavaid sõnu.. Väga motiveeriv! Seda enam on kurb üksi kodus tegutseda.

Õnneks on õhtuti juba nii mõnusalt valge, et kui mõni mees töölt tuleb, saab veel veidi seiklema minna, metsas uidata ja kõhedate leidude otsa komistada.

Näed siis, mitte-midagi tegemisest saab päris arvestatava postituse valmis nikerdada :D Sest tegelikult tulin ma siia ainult kirjutama, et homme on natuke rutiinimuutust, sest lähen Kaitseliiduga seoses piiri valvama. Siis võtan üle ka Eesti Blogijate insta, kus natuke rohkem oma päeva kajastan.

Mõtlesin küll, et võtan eriolukorrast viimast! Hakkan käima jooksmas ja koeraga pikki jalutuskäike tegemas, uudistan rohkem metsas ringi ja harjutan pildistamist, maalin rohkem, panen oma pusle lõpuks kokku (ok, 30 tükki sinist taevast veel panna :D) ja üldse olen max asjalik. Noh, ilmselgelt mitte. Ainus positiivne asi on see, et ma olen jube tihedalt blogima hakanud :D

Koeraga pikka tiiru jalutama olen jõudnud täpselt 1 kord..

Täpselt ühe pildi olen jõudnud valmis nikerdada..

 

Ja pusleõhtud mööduvad üldiselt kas nii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Või nii :D

Aga ega’s midagi. Lähen pakin laigulised asjad kokku ja teen veidi tööd ette, et esmaspäeval väga surm olla poleks. Üks tibupilt teile lõppu siia veel, sest munadepühad :D

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply