lõpp juba paistab

13. mai 2020

…nii eriolukorra lõpp (jeeee, saab jälle tööle!) kui ka mu nooruse lõpp. See nii jee pole :D Ma ei tea, kuhu ajal kiire hakkas. Selline tunne, et nii kui ma 18 sain, on aeg möödunud lihtsalt paari sõrmenipsuga ja juba esmaspäeval ootab mind vanusenumber 30.. Maru salakavalalt hiilis ligi.

Ühelt poolt naljakas, sest ma ei tunne end isegi praegu oluliselt täiskasvanuna. Eks jah, käin tööl, maksan makse, elan vanematest eraldi jnejnejne, aga sellist… tunnet küll pole. Teisest küljest jälle hakkab iga kord vanusele mõeldes küljest valusalt pistma, sest apppi kui vana ma olen, appi kuhu mu elu kadunud on, appi ma pole midagi jõudnud veel selle 30 aastaga teha…. oeh. Ja siis mõtlen oma emale, kel selleks ajaks oli juba kaks last, ta tundus niiiiii suur ja tõsine ja täiskasvanud, oma majapidamine-aed-töö-jutud-värgid. Noh, samas mäletan ka seda, kuidas meid vennaga kupatati vanaema juurde ja emps pidas siis korralikke pidusid maha, niiet võib-olla ta nii tõsine polnudki :D

Iga kord, kui see valus küljepiste tuleb, satun natuke paanikasse ja arvake ära, mis esimese asjana siis teen? Jooksen e-poodidesse ja laon ostukorvi kortsudevastaseid kreeme täis. Praegu näiteks kolmes erinevas kohas mingid tooted ostukorvis.. ära pole julenud osta, sest see tundub kuidagi alla andmisena.. leppimisena, et i’m old :D No umbes sama vana nagu see lehmakolp..

Okei, tegelikult nii hull asi pole, lihtsalt selline sünnipäevaeelne nukrus on sees. Kuigi mulle tohutult meeldivad sünnipäevad, siis 25ndast eluaastast alates on see iga-aastane sündmus kuidagi.. meeldetuletus surelikkusest. Selline väike torge, et ela nüüd elu nii, et pärast ei peaks kahetsema, võta nüüd jalad tagumiku alt välja ja tegutse, mitte ära lase elul lihtsalt sõrmede vahelt libiseda. Ja kuna siis veel eluks eesmärke seada ning minevikule tagasi mõelda, kui mitte sünnipäeva eel :)

Eks seda kurbust võimendab ka see, et seoses eriolukorraga pidin planeeritud suure peo ära jätma. Pikalt mõtlesin, et ei taha siis üldse kuidagi tähistada, aga lõpuks (pärast nelja ümbermuudatust) jäi sõelale plaan, kus mõne sõbraga põrutame Võrtsu äärde suvilasse ja teeme seal ühe mõnusa kohustustevaba nädalavahetuse.

Muus osas, kui vanuse-paanika välja arvata, on kõik tsill. Maal on tegevust alati, alates muruniitmisest ja puude ladumisest, lõpetades köögiviljade istutamise ja rohimisega. Vahel leiab aega isegi koeraga mängida. Eriolukord on lõppemas ning ma loodan, et eluke taastub kiiresti normaalseks. Vast ei tule ka suurt tagasilööki nüüd, kui kaubanduskeskusi ja muid kohti järjest avatakse.

Pildistamisega olen end ka natuke kokku võtnud, kuigi ega suurt midagi kaamera ette pole jäänud, kui vihmapiisad ja koer. Ja üks maru kõhe vana kaev. Üldiselt olen oma Sony ostuga ikka väga rahul, kuigi sel on paar pisikest miinust, võrreldes Canoniga. Esiteks jookseb see külmema ilmaga natuke kokku ja teiseks aku ei pea üldse nii hästi. Canonit laadisin korra nädalas ja võisin julgelt mitu päeva jutti sadu pilte pildistada (näiteks väljasõitudel, üritustel..) Sonyt pean ikka kordades rohkem laadima.

Sel nädalavahetusel käis vennas maal, rakendasime kohe ta tööle ning õhtul sai grilli ja sauna. Imeeeline ilm oli, peaaegu nagu suvi juba. Istusin aias, jõin veini ja vaatasin, kuidas mehed grillivad (ja koer keelt limpsab). Kahjuks nüüd on ilmast küll ainult soe mälestus jäänud, sest aknast välja vaadates peksab vihma vaheldumisi lörtsiga.

Vahepeal jõudsin käia Valgas piiri valvamas, kuigi mõlemad teed, mis üle piiri viisid, olid ehituse all ja väravatega eraldatud. Ehk suuresti valvas piir end ise. Aga mõnus oli üle pika aja vorm selga panna. Kell neli hommikul ärgata muidugi nii mõnus polnud :D

Ja lõpetuseks paar pilti mudakollist, kes metsatiirul kündis ninaga porilombis ja pärast oli ikka väga rahul endaga.

You Might Also Like

8 kommentaari

  • Avatar
    Reply Liina 13. mai 2020 at 18:00

    Siit tuleb tüüpiline juba 30-aastaseks saanu vastus, aga misasja, elu ju alles algab! 😁
    Mulle nii meeldib vanemaks saada, ise lähen koguaja aina normaalsemaks ja vahel mõnda 20ndates inimest vaadates mõtlen, et küll on tore, et see aeg minujaoks läbi on. 😁

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 13. mai 2020 at 19:41

      Ma teaaaan, et tegelt see pole üldse niii hull ja niiiii palju on veel ees.. Aga kuidagi on ikka tunne, et 30 aastat on täiesti tühja pandud :D Ma arvan, et seda hirmu tekitab see, et justkui tundub, et 30 aastat on NII KIIRESTI mööda läinud ja tulebki kartus, et järgmised 30 lähevad ka nagu niuhti mööda :D

      Ma ise olen suur stabiilsuse pooldaja ja see mulle küll meeldib, et mida vanemaks, seda paremaks, kvaliteetsemaks elu läheb. Noh, et kui 20sena oli palju rööprähklemist ja jooksmist ja nö juhutöid, et ülikooli kõrvalt end ära elatada ja palju juhututtavaid, siis nüüd on sellessuhtes olukord palju rahulikum. Samas jälle mõtlen, et isssssand, tahaks jälle mitte millegi eest vastutada ja joosta pea laiali otsas ja kolmapäeva õhtul veini juua nii, et neljapäev-reede surema ei peaks :D :D :D

      • Avatar
        Reply Liina 14. mai 2020 at 10:15

        Nojah, eks nad kindlasti lähevadki kiiresti, aga samas jõuad ikka nende aastatega meeletult asju ka korda saata. 😊
        Ma kusjuures avastasin ükspäev, et mul on viimane kuu õppelaenu tagasi maksta! Siis oli küll siuke tunne, et okei, nüüd ma olengi mingi täiskasvanud inimene (sest ega enne ei saanud ju aru😄).
        Aga jah, pea jääb küll aastatega juba peale mõnda klaasi veini aina haigemaks, seal pole paremuse suunas midagi loota. 😄

        • Mesiliis
          Reply Mesiliis 18. mai 2020 at 09:33

          Hahahah :D Mul peiksil lõppeb ka õppelaen ära ja siis ütles ka, et nüüd täitsa päris tunne sees :D

  • Avatar
    Reply Nell 14. mai 2020 at 14:49

    Ähh, peale 30 elu alles algab. Ma olen “mõne korra” juba 30 saanud.
    Mul oli ka kunagi vanuseteemaline identiteedikriis, siis kui 25 hakkasin saama. Mõtlesin oma vanaisa peale, kes kohtas oma kaaslast ja nad said lapse, siis läks vanaisa Vene sõjaväkke, tuli sõjaväest tagasi ja läks naisest lahku, kohtas oma teist naist, nemad said oma esimese lapse ja siis sai vanaisa 25….
    Ja ühel päeval mõtlen ma välja, kelleks saada tahan kui suurekas saan… (36 on selleks teadmiseks veel varavõitu, ilmselgelt) :)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 18. mai 2020 at 09:32

      Haha, see meenutab mulle mu ema, kes järjepidevalt viimased 15 aastat on saanud 35.. :D :D

      Aga just, ma mõtlen ka vahepeal oma ema (või vanavanemate peale), kes olid juba 25selt.. terve elu ära elanud. Ise endal sellist tunnet pole, et nüüd on täiskasvanu elu, kõik paigas ja olemas. Aga nagu ma aru olen saanud, siis ka 50selt mõeldakse, et “kui ma ükskord suureks saan..” :D :D

  • Avatar
    Reply herz 14. mai 2020 at 22:16

    Mina olen ka 30ste klubist ja tõesti, parimad aastad algasid just selle suure pauguga. No ma sain ülivinge peo maha pidada, aga se epolnud kaugeltki ainus põhjus. See tunne, et nüüd olen ühtteist elus saavutanud, oma töökohal ja valdkonnas kolleegide poolt hinnatud, oma kodu, kinnisvara siin-seal, reisinud mööda maailma. Tundsin, et olen õiges kohas ja õige inimesega. Siiani kõik mõnus. Eks 40-t, mis pole kuigi kaugel enam, ikka korra pelgan, aga kui peeglisse vaatan, siis seal ei ole kortse vmt. Peegelpilt küll ei ütle, et nagu juba nii vana olen. Seetõttu ei põe kah. Kui endas jaksu ja särtsu on, siis see number on ainult number ;)

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 18. mai 2020 at 09:29

      Seda küll, et vanus on ainult number :) Ise ennast üldse nii vanana ei tunne ka, nooruslik hing on sees.. kui siis hakata numbrile konkreetselt mõtlema, siis tundub, et oooooot…i’m old :D

      Eks sellega ongi nii, et ma ise tunnen, et pole saavutanud veel nii palju, kui olin arvanud, et 30ndaks kindlasti saavutan. Aga samas mõtlen, et kiiret pole ja kui ma oma elus millegagi rahul pole, siis tuleb ise end liigutama hakata :)

    Leave a Reply