ka naabrid nutavad

27. nov. 2020

Ma tegelikult tahtsin kirjutada oma naabritest, aga kuna Elisa äpiga (not sponsored, eks :D) lugesin Susan Luitsalu samanimelise raamatu läbi, siis tuleb 2in1.

Teosest niipalju, et see oli hästi kerge ja kiire lugemine. Midagi põhjapanevat ja sügavalt sealt ei tulnud ning ajaviitmiseks (lugesin seda esimesel päeval haiglas) oli see väga sobilik. Tegelased olid ülevõlli aetud stereotüübid, aga tänu värvikatele kirjeldustele “ärkasid” nad kohe mõtetes ellu. Või mine tea, äkki on asi hoopis selles, et eks me kõik ole ühe või teise tegelaskujuga sealt raamatust kokku puutunud ka päriselt.

Raamatut kiidetakse väga (vähemalt olen ise ainult positiivseid arvustusi näinud), aga minu arust see midagi sensiatsoonilist ka polnud. Jah, mitmel korral kõkutasin naerda. Jah, nii mõneski tegelases tunned kellegi oma elust ära või vähemalt saad paar iseloomujoont reaalsele inimesele üle kanda. Jah, kohati oli tunda päris teravat huumorit…

..aga mis mind häirima jäi, oli lõpp. Kuidagi liiga kokkusõlmitud. Okei, need ülevõlli-stereotüübid olid ka lõpuks natuke too much. See on see, kui tahta korraga palju nalja teha. Kirjanduslikus mõttes saan liialdamisest aru, seda enam, et tavaliselt niiiiii palju klassikalisi “näiteid” ühes kohas korraga ei ela. Aga see lõpp..

Et mitte liigselt spoilerdada, siis ütlen lihtsalt, et see, et kõik lõpuks ühe isiku kaela aeti, kes midagi enam vastu öelda ei saanud, oli liiga mugav. Mina oleks tahtnud, et igaüks ikka oma vilju maitseks, eriti foorumi-anonüümiku-proua. Ka oleks tahtnud näha natuke pikemalt, kuidas mängib välja naabrimehe ja tema poole õhkava tiineka teema, mis jäi ka lõpuks vaka alla.

Nüüd aga jõuan oma põhilise teemani. Päriselu-naabrid. Enamik aega tunnen, kuidas mul on nendega vedanud. Parim naaber on ju see, keda ei kuule ega näe :) Ja tõesti, ma olen päris erinevates majades elanud, alates ühekorruselistest puumajadest lõpetades 9-korruselise Annelinna püstakuga ning ku-na-gi pole muresid olnud. Teretad naabreid trepikojas või õuel ning.. kõik.

Ei ole keegi ukse taha ähvardama tulnud või tühjast tüli kiskunud. Olen samamoodi kuulnud naabritelt peokaja või tullakse rõdule jutustama nii, et kõik on mulle tuppa kuulda. Aga seni, kuni seda ei juhtu iga päev, ei ole midagi hullu. Elu tahab ju elamist ning linnas korterit omades tuleb paratamatult arvestada, et kõik inimesed ei ole ühesugused.

Igaks juhuks mainin, et ma pole suur korteripidude korraldaja. Juba sellepärast, et a) mul on alati nats kartus, et vihastan naabrid välja ja b) ma ei viitsi never pärast selliseid läbusid koristada. Aga aeg-ajalt on ju vahva kutsuda külla mõned sõbrad, juua viisakalt veini ja teha nalja. Minu praeguse aja peod ongi sellised.. kerged lauamänguõhtud suure hulga naeru ja lõõpimisega. Muusikat ja tümakat ma kõvasti kuulata pole kunagi harrastanud. Ja ka selliseid olenguid tuleb ette vast.. üks kolme kuu jooksul.

Mina rõdul läbustamas

Kusjuures, fun fact. Annelinnas elades olid seinad maru õhukesed küll ning ükskord oli mul sõbrannadega enne-klubi-veinikas. Äkki käis koputus ja naabripoiss ütles, et ta kuulis, kuidas meil oli niii lõbus ja tahaks ka liituda. Mainin, et see oli esimene kord meil rääkida peale occasional-tere-koridoris :D Lubasime tal tulla ainult juhul, kui tal ägedaid lauamänge on. JA OLI! Niiet selline juhtum :D

Aga teemasse tagasi. Ühesõnaga, kõik on olnud naabrite mõttes väga chill..kuniks kolisin Ihastesse. Olen siin elanud veidi üle pooleteise aasta. Sellest viis kuud (eriolukorra ajal ja terve suve) elasin maal. Pea iga nädalavahetus ja sageli 1-2 korda nädala sees oleme samuti maal. Seega väike mõttekoht, kui palju aega ma üleüldse korteris veedan.. mitte eriti palju, eks :D

Selle aja sees olen ma korraldanud kodus pidusid/istumisi.. noh, vähe. Soolaleivapidu, üks istumine enne eurotrippi (et saaks detailid läbi arutatud) ja kaks niisama lauamänguõhtut. Ja no mõned korrad, kui 1-2 sõbrannat külla veini tulevad jooma. Ka eelnevad “istumised” on vähemalt minu hinnangul üsna rahulikud olnud. Meil seltskonnas pole keegi selline, kes tahaks muusika põhja keerata ja siis üle selle karjuda või kes trambiks mööda elamist ringi ja kisendaks. Või hakkaks kaklema ja tüli norima. Ainus lärm, mis tulla võib, on sellest, et me naerame liiga palju ja kõvasti, sest me oleme hirrrrrmnaljakad :D

Minu alumised naabrid aga nii ei arva. Mul pole terve elu jooksul kokku ka olnud naabritega nii palju põrkeid, kui selle pooleteise aasta jooksul. Algas kõik sellest, kui ma siia kolisin ning korraldasin väikse soolaleivapeo.

Olin juba varasemalt kuulnud, et selle vanema abielupaariga võib probleeme tulla, seega otsustasin eos asja käsile võtta. Läksin neile ukse taha, tutvustasin end viisakalt ja ütlesin, et mul on plaanis väike istumine korraldada. Et mingit suurt pidu ma ei pea, aga igaks juhuks, kui läheb häälenivoo valjemaks, siis on nad hoiatatud. Ütlesin ka seda, et me ilmselt kunagi 11 ajal lähme nagunii välja edasi peole, et kaua korteris pole. Vanatädi oli väga meeldiv ja arusaav, tänas veel, et tulin hoiatama nii.

Oleng ülekäte ei läinud, suhteliselt vaikne oli kõik. Ainus, mis oli, oli see, et veetsime palju aega rõdul vesikat tehes. Kui muidu on seinad korteris paksud ning naabreid naljalt ei kuule, siis paraku on aga kahe maja vahel kohutav kõlakoda. Kui ma hoian nt oma rõduust lahti, siis ma kuulen vastasmaja rõdul toimuvat sisuliselt tuppa. Selle vastu on aga kerge lahendus- panen ukse jälle kinni :)

Ühesõnaga, punktipealt kell 11 oli tädike ukse taga ja hakkas konkreetselt sõimama, et mida me endale lubame, ta kutsub politsei, kui lärm ja “see jube läbu” kohe ära ei lõppe ning üldsegi, ma olen kohutav valetaja, sest lubasin, et kell 11 läheme minema. Vabandasin kenasti ja vaidlesin vastu, et umbes 11 ajal pidime minema hakkama, et kindlat lubadust ju polnud ja meil suhteliselt rahulik istumine. Aga eii, olin ikka valetaja ja kaabakas.

Valetaja ja kaabakas rõdul joomas…kohvi

Fun fact, mul selleks ajaks oli mantel seljas ehk me JUST hakkasimegi välja minema :)
Fun fact 2: kordagi ei öelnud see tädi, et TEDA häiriks see lärm. Oh ei, tema puhas ja õilis süda muretses teiste naabrite pärast, kes tänu mulle magada ei saa, sest “neil siiski väiksed lapsed ka”. Ja kui ma teiste käest olen küsinud, kas midagi häirib, tegid nad suured silmad: “Sul oli mingi pidu või??”

Unustasin selle vahejuhtumi ära, läks paar kuud mööda ja tuli üks sõbranna külla. Istusime rõdul, jõime kahekesi veini ja jutustasime. Eks mõni valjem itsitus ikka oli, aga mitte midagi hullu. Mainin ka seda, et kell oli äkki pool 10 õhtul, ehk polnud öörahu aeg veel silmapiirilgi.

Tädike pistis aga pea aknast välja ka kukkus sõimama. “Kasige ära koju, mida te mulisete seal. Teised inimesed tahavad rahus olla, mida te räuskate ja lärmate!” Ainus, kes sel ajal räuskas, oli muidugi tema :D

Korra oli veel juhus, kus ma lihtsalt rõdul rääkisin telefoniga ning ta juba tuli ukse taha kopsima, et ma oma lärmi ära lõpetaks. Siis sai mul kõrini ja pärast juhatuse koosolekut võtsin ta ette, tema abikaasa oli ka juures. Küsisin, et kas see on normaalne käitumine tema poolt? Et ma pole peaaegu et koduski nädalavahetustel, kutsun üliharva kedagi külla ja siis on ka probleem. KUIGI pole öörahu, KUIGI me ei lärmagi ning ühtegi teist naabrit ei paista miski häirivat.

Ütlesin ka, et saan aru, et kui mina olen rõdul ja temal uks lahti, siis kostubki kõik sisse, aga sellele on lihtne lahendus: pane oma uks kinni. Muidugi tuli siis vastuseks, et miks peab tema elama minu reeglite järgi..

Et oleks selge. Ma ei õigusta absoluutselt neid, kes peavadki reedest pühapäevani läbusid, kuulavad öösel 3 ajal muusikat nii, et klaasid värisevad, kes käivad akende all räuskamas või laamendamas. Aga minu olukorrad pole üldse sellised olnud. Ning siinkohal leian ma küll, kui teda häirib, et ma oma rõdul sõbrannaga istun, siis on see tema mure.

Seda enam, et selle vastu tõesti aitab rõduukse kinnipanek. SEDA ENAM, et mul ei käi sõbrad iga päev külas. Mina küll ei vingu, kui tema mees alumisel rõdul suitsetab ja siis see hais mulle tuppa tuleb. Panen kenasti ukse kinni ja kõik. Võib-olla järgmine kord peaks ka mölisema minema. Aga… Naabrid, mingine lärm/valjud helid on paratamatus, millega peab leppima, kui ollakse otsustanud korteris elada. Haudvaikust soovides tuleb tõesti metsa kolida.

Siis tõi ta uuesti päevakorda soolaleivapeo teema, kuidas ma ikka valetasin talle, et ma olen kell 11 kodust läinud, aga pidutsesime edasi ja läksime -get this- alles kell 2 öösel kodust minema. Terve aeg muidugi läbustades. Hakkasin täiega naerma, et ei olnud ju nii, me läksime 11 läbi veidi minema.

“Ei, ma mäletan väga hästi, et ma käisin pool kaks ukse taga ja alles siis läksite minema.” Õnneks töötasin ma sel ajal veel klubis ja nii ma talle ka ütlesin. Et mina saan tõestada kaamerate abil selle, mis kell me täpselt klubiuksest sisse astusime. Vaatasin selle huvi pärast hiljem järgi ning 23.32 oli täpne kell, mil Illukasse saabusime. Niiet… kes valetaja on?

Kui selle peale midagi vastata ei osatud, toodi välja see kord, kui sõbrannaga rõdul olime: “Mis pidu sul siis oli, ah??”
-ÜKS sõbranna oli külas. Ja pole väga viisakas karjuda pool 9, et mida me muliseme ja kaduge oma koju.
“Ei ole mina nii öelnud! Ja kui ütlesingi, siis oli raudselt öörahu käes ja sellepärast ütlesin!”

No kui ei ole öelnud, siis ei ole. Vahemärkusena veel see, et ta mees oli väga üllatunud, kui kuulis, et mul ainult üks sõbranna külas oli, sest ilmselt tädike oli serveerinud seda jälle mingi orgiana. Et aga ikka naise poolt oli, tuli tema suust võidukas lause: “Aga mis mehed sul külas käivad, ah? Voorivad sisse-välja välisuksest.”

No teate. Kui ma poleks nii vihane olnud, oleks ma lihtsalt naerma hakanud. Üritasin siis, ise vihast värisedes, seletada, et IGA meesterahvas, kes välisuksest koridori astub, ei tule veel minu juurde. Ning see üks võõras mees, kes ühe korra tõesti minu juures käis, oli mu sõbranna abikaasa, kes talle järele tuli.

Kui see tore abielupaar selle peale midagi öelda ei osanud, võtsid nad uue taktika ette. Naine hakkas oigama: “Mul on nii halb olla, tekitasite mulle nii halva enesetunde, nüüd peab kiirabi tulema”. Mis seal ikka. Ütlesin, et kutsuge pealegi. Ja järgmine kord ärge tulge ukse taha karjuma, kutsuge kohe politsei. Tahaks näha, mis nägu nad teevad, kui tulevad väljakutse peale ja leiavad eest näiteks kolm naist, kes joovad veini ja sushit ning vaatavad Cougar Towni….

Kadiga ükskord rämmarit pidamas

Rohkem pole mul nendega mingeid probleeme olnud. Ei teagi, kas seetõttu, et ma lihtsalt pole midagi suuremat enda juures korraldanud või siis nad maha rahunenud. Samas olen kuulnud, kuidas nad pragavad suvel lastega, kes julgevad hoovis natuke valjemat häält teha. Või näiteks arutavad ühistu koosolekul vastasmaja inimeste üle stiilis: “Kas kuulsite, X korterist mees karjus naise peale ja laps terve aeg nuttis!” Ehk pole mina neil ainsana hambus ning täitsa arusaadav, miks ei saa rõduust kinni panna- nii palju elu jääb ju kuulmata :)

Endal lihtsalt nõme kutsuda sõpru külla (ega eriti ei julge ka..) ning siis iga valjema naeruturtsatuse peale hoida hinge kinni, kas nüüd keegi koputab…

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply