kus on, sinna tuleb juurde

24. nov. 2020

Valu, ma räägin valust. Miskipärast mõtlesin ma, et on hästi hea idee lasta oma tarkusehammas välja tõmmata, kui ma nagunii pärast kilpnäärme eemaldamist kodus olin. Et noh, üks kannatamine või nii.

…….

Võite ise arvata, kas see oli hea mõte või ei. No tegelikult polnud see otsustamine üldse minu kätes. Terve see aasta on mulle tarkusehambad valu teinud. Kõigepealt hakkas üks ülemine endast märku andma siis, kui kõrvalhambale tehti juureravi. Ok, tõmmati välja. Nädal aega pärast seda otsustas teine ülemine, et kle, tahaks ka tähelepanu. Ok, tõmmati välja. Kartsin rohkem, kui asi väärt oli, sest mõlema hambaga läks kabinetis umbes 10-15 minutit. Veidi jube oli seda raginat kuulda, aga suhteliselt köki-möki.

Nädal enne kilpnäärme oppi hakkas valu tegema aga üks ülemine tagumine hammas. Olin kunagi ammu seda parandamas käinud ja arvasin, et ehk on sellega seoses midagi valesti.

Kannatasin siis veidi, sest.. ma ei tea, lootsin, et läheb üle või nii :D Haiglas olles ja opijärgselt olid valuvaigistid nii tõhusad, et mis hambavalu?? Eelmisel nädalal läks aga asi niii hulluks, et see hammas tegi rohkem haiget, kui opihaav. Mitte üks valuvaigisti enam ei aidanud ning kui ma öösiti magada enam ei saanud, otsustasin asja käsile võtta. Panin stomatoloogiakliinikusse aja (sain selle suht kiiresti) ning jäin ootama.

Pildid pole absoluutselt teemaga seotud.. kui siis, et meenutan aega, mil mu hammas ja lõug EI valutanud :D

Loomulikult oli vahepealsel ajal vaja vaadata Tervisetrendi lehelt hambaarstile jäetud arvustusi. Ütleme nii, et kaks lehte oli täis ainult negatiivseid kommentaare. Küll oli ta nõukaaegse “kannata ära” suhtumisega, ei tunnista tuimestust ning ei taha seda teha. Ja kui teebki, siis etteheitvalt ja pooleldi mõnitades. Ma reaalselt mõtlesin, et ma tühistan aja ja panen kellegi teise juurde, aga õnneks valu oli tugevam kui hirm.

Miks õnneks? Sest mind võttis vastu tore vanatädi, kes viskas nalja ja oli muidu rõõmsameelne. Okei, ma olin ta päeva esimene patsient, võib-olla oli ta tuju  veel hea :D Aga mõnituste asemel olid hoopis hüüatused “Kullakene, see ülemine hammas on sul täiesti terve”, “Sõbrake, ma leidsin üles, mis liiga teeb.. see hoopis alumine tarkusehammas.” Jep. Mu alumine tarkusehammas otsustas, et ei taha ise valutada ja kiirgas kogu oma valu ülemisse hambasse.

Tegelikult teadsin ma juba varem, et tuleb ette võtta ka alumise eemaldamine. See oli kasvanud kuidagi.. laiali ja pooleldi igemesse ja igatpidi viltu. Alguses soovitas arst, et kõige kiiremini saaks aja ilmselt ühte teise kliinikusse, aga siis lõi käega. Ja tuli ise registratuuri, küsis erakorralises oleva kirurgi ajagraafiku kohta ja sai mulle samal päeval, kahe tunni pärast aja!

Läksin siis vahepeal hommikust sööma, et aega parajaks teha. Ütleme nii, et oli õige mõte, sest uuesti süüa sain ma alles järgmisel päeval :)

Mäletate, ütlesin, et teised kaks tarkusehammast eemaldati max 15 minutiga? Just tänu sellele olin üsna optimistlik. Tahtsin veel sama päeva lõuna ajal minna töö juurde, et meestepäeva puhul neile tassikooke viia, aga.. ei läinud nii hästi.

Astusin muretult kirurgi kabinetti ja läks lahti. Liialdamata ütlen, et mu hammast kangutati välja tund aega. Täpsemalt tund ja 4 minutit.

It

was

hell.

Valu ma ei tundnud, aga seda pinget ja survet lõualuus, huule venitamist, suunurga katkiminekut tundsin küll. Ühel hetkel väsis arsti käsi ära ja ta kutsus teise, kes siis ka tükk aega kangutas :D Ütleme nii, et kui see hammas lõpuks välja tuli, olime mõlemad arstiga omadega läbi. Terve see aeg, kui urgitseti ja kangutati, oli mul peas ainult üks mõte: kannata ära, vähemalt ei valuta see hammas enam kunagi!!

Hahaha, joke was on me. 

Arsti soovitusel võtsin kodus kohe valukad sisse veel enne, kui tumestus kadus ning hakkasin külmakotti näol hoidma. Paiste ma küll ei läinud (või no läksin, aga korraks ja mitte hullult), aga see oleks olnud kõige väiksem mure. Esiteks hõõruti mu suunurk ja osa huulest täiesti katki, mis kipitas, veritses ja oli noh, valus. Aga ka see pole veel maailmalõpp

Eelmisest neljapäevast saadik (viis päeva) on mul olnud haiiiiged valud. Lõualuu, ige, põsk igeme juurest, lõua alt katsudes.. kõik lihtsalt teeb põrguvalu. Suud ei saa absoluutselt lahti teha, juua on valus, süüa ei saa… Ükspäev viilutasin endale banaani ja siis surusin neid suhu nagu münte rahakassasse, sest muudmoodi ei saanud.

Lõpuks, kui selja taga oli neljas magamata öö pärast oppi, sest valuvaigistid mõjusid ainult teatud ajani, sai mul villand. Ühelt poolt selle hunniku tablettide tõttu, mida näost sisse ajasin. Ma tegelikult üritan võimalikult vähe toetuda valuvaigistitele, ei haara kohe esimese ebamugavuse peale tablette. Seda enam, et kui neid tihti ja palju manustada, siis ühel hetkel on organism nii ära harjunud, et ei tee teist nägugi, kui ma ibukat neelan.

Teiseks sai villand muidugi valust. Söö palju tahad neid tablette, valu vähemaks ei jää. Lõpuks sain magada ainult mingis imelikus asendis, külmakotiga ja seegi uni oli väga pinnapealne, sest.. valu. Helistasin siis perearstile, kes kirjutas midagi vähe tugevamat välja. Eile õhtul oli esimene kord, kui ma sain magama jääda ilma valuta ning ei ärganud öösel üles selle peale, et üks hammas, mida enam ei ole, annab endast valutades märku.

Mina niisama diivanil, külmakott käteräti sees

Ma reaalselt arvasingi, kui kahe hamba eemaldamine on olnud megakerge, siis mis see kolmas ka ära ole.. Tegelikkuses pidigi alumise tarkusehamba välja tõmbamine olema raskem ning paranemisperiood pikem ja valusam, sest alalõualuu on tugevam, tihedam ja kehvema verevarustusega, kui ülemine. Lisame siia juurde selle trauma, et eemaldamine oli konkreetselt tund aega kangutamist, siis noh. Olin vist naiivne jah, lootes, et kahe päevaga on valu läinud.

Aga seda ütlen ma küll, et türeoidektoomia operatsioonist taastumine on olnud kordades ja kordades valutum, kui tarkusehamba eemaldamisjärgne periood.

You Might Also Like

4 kommentaari

  • Avatar
    Reply F 24. nov. 2020 at 16:31

    Ma tean, mida sa tunned. Alumistega ongi jube. Mul valutas kuu aega nii, et vajasin valuvaigisteid ja veel kuu lõpliku valuaistingu kadumiseni. Ja enda arust olen kõrge valulävega.
    Lisaks tekkis mul 10-l päeval haavas infektsioon, kuigi hooldasin kõikide juhiste järgi. Tekkis kõrge palavik ja kohutav oli olla. Õnneks antibiootikum tegi kiirelt paremaks.
    Jõudu ja jaksu selle talumisel. Ainus lohustus, et tagasi nad ei kasva. Ja nii kiiresti valuvaigistitest ka resistentseks ei jää. Tean, sest olen oma migreeni tõttu neid aastaid söönud.

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 24. nov. 2020 at 16:49

      Ma ise ka omast arust kõrge valulävega, aga isegi minu jaoks on see valu liig :D Kuna mul kõik taastumised (vahet pole, kas haavad või õmblused või opid või lõikused vms) on läinud hästi libedalt, siis ma lootsin, et äkki joppab nüüd ka. Aga noooo ei. Pean leppima mõttega, et paar nädalalt tuleb veel valutada.. :/

      Aitäh Sulle!

  • Avatar
    Reply Maria 24. nov. 2020 at 20:34

    Mind ka mitu aastat kimbutasid tarkusehambad. Mitte pidevalt, aga kord paari kuu jooksul lõi igeme paiste. Mõlemad alumised olid ka veidi viltu ja keerulises asendis. Lõpuks otsustasin lasta kõik 4 välja tõmmata. Ühe hambaga hirmutati küll, et ilmselt läheb kaua, tuleb luud puurida ja hammas tükkideks lõhkuda aga 5 min pärast oli hammas väljas ja arat ise ka üllatunud, et see hammas pmst ise välja hüppas 😃 Kannatamist oli isegi kergest protseduurist hoolimata palju ja 3 päeva olin ikka korralik hamster ja sain ainult keefiri juua, aga nüüd eluks ajaks rahu majas 😃

    • Mesiliis
      Reply Mesiliis 25. nov. 2020 at 14:15

      Mul tegelikult vahelduva eduga alumised käisid end ka näitamas. Samamoodi, et iga paari kuu tagant ige paistes, aga paari päeva pärast juba asi korras. Ja noh, eks ma ise teadsin ka, et see alumine põrguline on keeruliselt end sättinud sinna igemesse.. aga seni kuni haiget ei teinud, lõin käega :D Oleks pidanud kohe ilmselt tegutsema.

      Ma lohutan end ka sellega, et veidi veel kannatamist ja siis mittekunagi enam! :D

    Vasta F-le Cancel Reply