kaitseliidust veidi

18. dets. 2020

Jäin hiljuti oma vanu postitusi lugema  ning selgus kaks tõsiasja. Esiteks, ma oskasin vanasti ikka palju humoorikamalt kirjutada (vähemalt enda arust), sest lugesin aastast 2014 postitusi ja kõkutasin omaette nagu homset poleks. Ning teiseks taipasin, et olen häbiväärselt vähe kirjutanud oma Kaitseliidu seiklustest.

Tegelikult kaks postitust ainult ongi. Üks SIILil osalemisest ehk kuidas ma täiesti puhta lehe ja kogemusteta kõige keerisesse sattusin ning teine ellujäämiskursusel osalemisest. Kui te nüüd arvate, et see kursus oli nii raske, et pühkisin käed puhtaks ning riputasin vormi kappi…siis te eksite :D

Btw, need kaks pilti on vist ainsad, mis mul (kellegi teise poolt tehtuna) endast on.. Väga ei usalda kaamerat teistele :D

Näiteks koroona esimese laine ajal käisin Valgas piiri valvamas. Tänu ehitustöödele valvas piir end suuresti ise

Viimase Kaitseliidu jutu ja praeguse vahele on jäänud korralikult õppuseid, lahinglaskmisi, ühisüritusi ning kuidagimoodi (endiselt ei tea päris täpselt, kuidas see õnnestus), olen end nihverdanud ka meie malevkonna juhatusse. See annab aga teatavaid eeliseid.. näiteks saan alati tähtsat nägu teha või käia meie malevkonna paadiga sõitmas.

Eelmise aasta kevadel osalesin esimest korda Kevadtormil ning kuigi mõnes mõttes oli korralduslik pool käest ära, siis mina isiklikult õppisin palju juurde. Muidugi sai ka tuhandeid ja tuhandeid samme tehtud, sest vaenlast on ju vaja üllatada salaja, vaikselt. Mitte veokitega peale lennata :D

Kevadtormil ööbisime Tamsalu kultuurimajas. Jap, nii see magamine välja nägi (pildil pool saalist). Kohutav norskamine ja nihelemine ja tammumine ja siblimine. Aga kes väsinud, see saab ka magada!

Kord liikusime ahelikuna metsas, kõige äärmine oli tee ääres ning iga järgnev pidi siis enda vasakul käel asuva inimese järgi liikumiskiirust reguleerima. Juhtus aga nii, et minust järgmistel oli hirrrrmus kiire ning need panid padavai metsa ajama (samal ajal, kui mina liikusin enda vasakul käel olijatega samas tempos). Pöörasin pilgu ära, et otsida “kadunuid”, mine tea, äkki nende kamo on lihtsalt nii hea ja ma ei näe neid. Aga ei, ilmselt olid nad otsapidi juba Võrus. Keerasin siis pea  tagasi, et vasakul pool olijaid vaadata… ja ka nemad olid kadunud. Ma reaalselt olin keset metsa ihuüksi ja mitte üks hääl ka ei kostunud. Kui te arvate, et ma hakkasin nutma, siis peaaegu.

Mu kõige suurem hirm on eksida kuskile ära, sest ma olen orienteerumises ko-hu-tav! Ja seal ma siis olin. Keset metsa. Üksi. Raske relv käes, varustus seljas, kiiver silmile vajumas. Tõmbasin tempo üles, sest mu teine suur hirm oli see, et mind tullakse otsima ja oh seda piinlikkust siis. Järsku muutus muidu selline tavaline lehtpuumets süngeks kuusemetsaks. Kõik oli hämar, isegi linnud ei laulnud ja ühe kuuse all nägin midagi valget helkimas, mis osutus metssea skeletiks. Tükk aega mõtlesin, mis ma teen, aga teadsin, et peiks vist ei andestaks, kui selle kolba maha jätaks metsa :D

Võtsin siis kolba, mille kinnitasin rinnale rakmete külge ja kihutasin edasi. Lõpuks kuulsin autohääli ja kui ma metsast välja ragistasin -nägu kriimuline, paanika ja ahastus silmades, metssea kolp rinnal- võtsid mind vastu ameeriklastest instruktorite üllatunud näod.. Ma nimelt jõudsin oma jaost kõige esimesena metsast välja :D Kuidagimoodi olin ma kõigist ette kimanud ning pidin tubli 15 minutit ootama, et teised välja ilmuks.

Just hiljuti küsis üks töökaaslane, mida Kaitseliidus olemine mulle annab. Noh, pärast seda, kui ma iga jumala päev pakkusin talle võimalust meie malevkonnaga liituda :D Hakkasingi siis mõtlema, et miks ma nii pikalt püsima olen jäänud. Ei ole ma ju (omast arust vähemalt) mingi sõjard või väga suur militaarhuviline.

Esiteks muidugi oskused. Miskipärast on enamikel arusaam, et kõik on max vägivaldne ja õpitakse ainult teisi tapma. Eks muidugi õpib jah erinevatest relvadest laskma, luurama, taktikalisi manöövreid tegema jne.. aga sama palju on rõhk muudel oskustel. Näiteks on võimalik käia mitmesugustel koolitustel: avalik esinemine, juhtimine, meditsiin.. öelge nüüd, et nendest ei tuleks ka päriselus kasuks :)

Mina olin näiteks väga üllatunud, et on olemas ka fotograafiakursus ehk kuidas rasketes oludes/öösiti pilti teha. Mul on niiiiii kahju, et pidin sellest loobuma, sest see oli täpselt kaks päeva enne mu oppi ning ma ei tahtnud haigestumisega riskida.

Plussiks on ka Eestimaa avastamine, eriti äge on siis, kui satun kohtadesse, kuhu muidu ei teaks minnagi. Igasugused karjäärid, õppeväljad, kaevikud, vanad lennuväljad.. Näiteks üks mu lemmikumaid õppuseid oli Põhjakonn, sest me a) ööbisime mere ääres, b) seal olid mahajäetud majad ägedate graffititega c) maastik vaheldus pideval (kord pehme samblaga mets, kord krõbekuiva samblaga kidur liivane maastik, kord Rutja lennuväli) ja d) adrekas oli kõrge ja sai korraliku lahingu maha pidada.

Ja õppused üldse.. ühelt poolt toovad need tavarutiini küllaga vaheldus. Mis on hea. Kuigi pärast mitut päeva metsas jooksmist-passimist-ärevust-lageda taeva all ööbimist on keha väsinud, siis hing on kuidagi uue poweri saanud. Eriti kui kokkutulnud seltskond on hea. Ja loomulikult panevad metsatingimused hindama koduseid mugavusi ja luksusi. Näiteks katust pea kohal ja pehmet voodit.

Aga samas.. kui ärkad mõnusal sügisesel varahommikul lainete laksumise tõttu, sest meri on kohe seal samas, naudid pehmel samblal istudes hommikukohvi ja kuulad teiste pajatusi erinevatest õppustest, mida aastate jooksul läbi tehtud, siis on ikka maru hea olla küll.


Suureks plussiks on ka erinevad tutvused. Kaitseliit koondab niiiii paljusid erineva tausta, vaadete ja ametitega inimesi. On arste, on müügiesindajaid, on kaupluste omanikke, on ehitajaid, on hotellipidajaid, kokkasid, õpetajaid, personalijuhte, oskustöölisi… kõike. Ja olgem ausad, tänapäeval loevad kasulikud kontaktid ikka väga palju. Aga lisaks sellele, et inimesed võivad kunagi olla kasulikud, siis on õppustel nendega väga huvitav rääkida. Ma enamik aega lihtsalt kuulan ammuli sui ja üritan kõike meelde jätta :D

 

Minu enda isikliku arengu (khmm..) jaoks on olnud kõige põnevam fotograafia-pool. Ma poleks kunagi osanud arvata, et ma saan teha selliseid pilte..

Või siis selliseid…

Kaitseliidu õppused on andnud mulle nii huvitava väljundi. Ma reaalselt ootan neid juba seetõttu nii suure elevusega, sest ma ei tea kunagi, kuiiii ägedaid  hetki ma võin jäädvustada. Sellistes olukordades tuleb olla megakiire, olla õigel ajal õiges kohas ning jah, teha sadu pilte. Sest lahingut ju uuesti läbi ei tee, kui ma õnnestunud kaadrit ei saa.

Ma pole end kunagi pidanud konkreetselt fotograafiks. On pilte, mis tulevad väga hästi välja, aeg-ajalt käin Kadit ja tema perekonda või enda peret pildistamas.. Aga ma pole väga inimene, kes tahaks võõrastest nö tellimustöid teha. Samuti pole ma mitte kunagi oma töödega 100% rahul ning just seetõttu puudub mul ilmselt ka piisav enesekindlus, et end reklaamida. Seda enam olen ma hämmastunud, et mitte ainult mu enda malevkonna liikmed, vaid ka teised on mu tegemisi märganud ja peavad pilte piisavalt heaks. No kohe nii heaks, et neid Kaitse Kodu ajakirja kaanepildina või artiklite juures kasutada. Siit tulid ka mu esimesed ametlikud pildistamise honorarid..

See tugi, mis malevkonnast tuleb, on nii vajalik! Märgatakse seda, mis on inimese tugevused ning innustatakse ja toetatakse teda, et neid tugevusi edasi arendada. Mina pildistan õppuseid puhtalt enda huvist ja tahtest, see, et pilte ajakirjas kasutatakse või Tartu maleva cimic mulle väikse goodie-bagi kokku paneb tänutäheks.. see on ainult üks suuuur pluss!

Ja viimasena (mis pole muidugi vähem tähtsam), on austus kodumaa vastu, tahe omandada oskused, et mõnel mitte-nii-turvalisel ajal aidata ning oma riigi eest väljas olla! Eks see meil vist veres ole ka, vennas tuleb juba varsti oma teiselt missioonilt.. ema ikka naerab, et laigulised võtsid kõigepealt poja (mida oligi arvata) ja siis tütre kah :D

Naljaga olen ka seda öelnud, et mina, kui suur zombie-apokalüptika fänn, läksin Kaitseliitu põhimõtteliselt ainult selle pärast, et õppida relvast laskma. No kuidas muidu ma end õigel ajal zombide eest kaitsta oskaks..

You Might Also Like

No Comments

Leave a Reply