All Posts By

mesiliis

goodbye, september

30. sept. 2015

Oooeh, jube! Käes on juba septembrikuu lõpp ja ma tunnen, et olen end selle kolmekümne päevaga nii tühjaks tõmmanud. Praegugi töö juures vajub silm vägisi kinni, kuigi üks väga verine “Z-Nationi” osa on vaatamiseks pooleli.

Mul on nii kahju, et ma blogisse häbiväärselt vähe jõudnud olen. Vaadakem või statistikat, augustis blogisin tervelt 12 korda, kui sel kuul on see praegu viies postitus. Aga pikk nädalavahetus kooli, veel pikem peaaegu-terve-nädal Inglismaal ja vahepealsed töötundide tagasitegemised nõuavad oma.

IMG_1907

Praegugi olen esmaspäevast saadik tööl olnud. Ainult eile jõudsin koju magama. Homme hommikul pean juba pool viis ärkama, et õigeks ajaks Tallinnasse kooli jõuda ning tagasi tulles ootab mind ees veel üks pikk vahetus tööl. Siis vast saab end natuke lõdvaks lasta ja rohkem puhata.

Igasugused postitused on ka mul veel võlas. Näiteks suur köögiremondi-jutt, Kadi 90ndate stiilis sünnipäevapidu või kauaoodatud Londoni-tripp. Täna tegelesin just piltidega ja õhh, rohkem ei jõua. Seda enam, et mul vaja kiirelt üks essee valmis kirjutada, aga mõte üldse ei jookse. No kurja.

Üritan nüüd end kokku võtta, silmist une pühkida ja asjalik olla. Ehk kommi süüa ja krimkat lugeda. Sest…miks mitte :D

IMG_2123

südamemurdja siinpool

21. sept. 2015

Kunagi ammu panin ma kirja ühe pikema jutu oma vanaemast, kes on juba nii kümne aasta ringis olnud korralik internetilõvi. Seda postitust saab lugeda siin: Sokikudujast internetilõvini

Umbes poolteist aastat tagasi juhtus aga nii, et vanaemal oli infarkt ning pärast seda… pole ta enam see, kes vanasti. Eks tal ole helgemaid päevi ja natuke halvemaid ka, aga tõsiasi on see, et ta on muutunud natuke lapsemeelsemaks ja kõvasti kangekaelsemaks. Lisaks ta usub ainult seda, mida ta tahab uskuda või mida peab oma aruga õigeks.

Näiteks on ta mulle ahastavalt helistanud, et ma otsekohe tema juurde läheks…et installida ta arvutisse Windows 10, sest seda on vaja. Ja ta ei saagi aru, et noh.. tegelikult ju pole. Samamoodi on ta kindel, et ühe mu sugulase naisel on salaperekond ja lapsed. Sest haiglas olles käis kõrvalvoodi naist vaatamas üks vene neiu, kel olid samasugused tumedad juuksed, nagu sugulase naisel. Võib end surnuks rääkida ja seletada, aga ta lihtsalt ei usu, et nii see asi küll pole.

Oleme kõik juba selliste veidrustega leppinud ja võtame neid natuke naljagagi (sest muudmood läheks me vist natuke hulluks :D)…kuni sain täna empsilt kõne, et vanaema käib ja süüdistab mind suhetepurustamises :D:D

Nimelt kurtis vanaema ükskord, et ajas ühe toreda meesterahvaga Facebooki chatis juttu, aga ta vist ise kogemata blokkis ta ära. “Näed, nii kena meesterahvas ja nüüd ma ei saagi enam jutustada. Äkki ikka saab midagi teha?” Kuna mul ta FB paroolid olemas, siis läksin asja uurima. Ja mida ma avastasin?

Selle “toreda mehe” näolapi taga oli sulaselge valekonto. Esiteks tuli ta ise vestlust alustama inglise keeles. Kui vanaema talle eesti keeles vastas, siis tuli ilmselgelt google translate’iga vigased laused vastu. No teate seda programmi, mis genereerib vastuseid võttes/tõlkides mingi ühe teie lausest öeldud sõna vms? Umbes nii oligi. Vastused olid segased ja vigases keeles, aga vanaema oli sillas. Mees muudkui avaldas armastust, rääkis, et on ÜROs töötav meedik, kelle naine on surnud ja oh, kuidas tahaks kohtuda.

Vanaema muidugi vastu, et jaajaa kallis, nii armas oled, oh mu sulav süda. Lõppkokkuvõttes tuli välja, et mees tahtis viisat või midagi :D Seletasin siis pikalt ja laialt, et tegu ei ole selle inimesega, et selle konto taga on keegi teine ja ta ei ole “päris”.

Ja nii oligi olukord, kus mina selgitasin, et ei, see pole aus värk. Tema vastu, et jaajaa, nii tubli lapseke, aitäh, et ütlesid, ma poleks ise teadnudki… Ja paari minuti pärast juba: “Aga ta oli niiiiii tore ju..töötas ÜROs ja puha ja naine oli surnud..” Seletasin oma viis-kuus korda, et see on võltskonto ja Facebook ise sulges selle, kuna asi polnud õige. “Jaajaaa, aitäh, tütreke….aga kuidas ma temaga edasi saan rääkida???”

 

Lootsin, et lõpuks jõudis miskit talle kohale ka, aga tuli välja, et tema hoopis räägib oma naabrinaistele, kuidas mina ei luba tal peikakandidaatidega suhelda ja lõhun tema suhteid. Ok siis :D

Ma tean, et tegelikult see pole väga naljakas, sest… kurb on. Kõik pole siiski nii lootusetu, sest on aegu, mil kõik on endistviisi ja selliseid whatahell-hetki on vähe. Aga ma olen aru saanud, et kui me neid hetki väga tõsiselt võtaks ega naeraks nende üle, siis oleks kõik juba närvipuntrad valmis :D

seitsmeteistkümnes september

17. sept. 2015

Ma olen umbes neli korda selle postituse alguslõiku kirjutanud ja siis selle sama targalt ka ära kustutanud. Igasuguste keeruliste võrdluste ja hämmingus olemisega tahtsin lihtsalt väljendada seda, et fuuuuuck, kuidas aeg käest libiseb.

Alles oli köögi remont justkui kauge-kauge unistus, mille toimumisaeg oli määratletud kui “kunagi ikka”. Nüüd on mul üks sein ära plaaditud, köögimööbel peaaegu valmis ja.. okei, see ongi kõik. Ma ei jõua ära kiruda neid lolle, kes selle korteri/maja ehitasid. Köögi otsasein on reaalselt nii viltu, et tekib peaaegu 10 cm kalle. Just sellepärast otsustas Märt terve seina maha lõhkuda ja uuesti teha. Ehk koju ma minna ei julge, sest terve elamine on tolmu, kipsi, kivipuru ja jumal-teab-mida-veel täis. Aga vähemalt üks sein on ilus :D

IMG_1016

Alles ootasin ma hirmu- ja põnevusvärinaga ka kooli, nüüdseks on aga esimene õppenädal(avahetus) selja taga ning pean mainima, et mulle täitsa meeldib! Ühest küljest oli hästi keeruline end taas õppimislainele viia ja sundida end keskenduma ning kaasa mõtlema poole üheksani õhtul. Teisalt jälle.. märkmeid üles kirjutades ja lehekülgi täites oli tunne, nagu poleks vahepeal koolist eemal olnudki :D


IMG_1040

Kursusekaaslased tunduvad kõik hästi toredad, kuigi see esimene õppetöö aeg möödus veidi vaikselt. Samas täiesti arusaadav, kõik on võõrad ja tuttavaks saamine võtabki aega. Meil ilmselt isegi rohkem, kuna näeme üksteist koolis harva. Väike fun fact ka- meil on rühmas neli neiut, kelle nimi on Liis ja üks, kes on Liisi. Vähemalt andis see kohe hea põhjuse juttu teha: “Sa oled Liis? Mina kaaaa!!” :D

IMG_1023

Õppetöö ise oli nii ja naa. Mulle väga meeldisid kõik õigusega seotud ained, samas kui keelekultuur ning arvutiõpe tundusid veidi igavad. Aga jällegi- täitsa arusaadav. Meil rühmas on absoluutselt igas vanuses inimesi. On neid, kelle jaoks arvutiprogrammid on tume maa ja kes õppisid omal ajal eesti keelt hoopis teiste reeglite järgi. Seega ongi veidi tunne, nagu oleks tagasi põhikooli tundides. Kuigi Wordi-dokumenti üksipulgi läbi töötades sain ka mina nii mõnegi käskluse-tegevuse võrra targemaks.

IMG_1052

 

Tallinnas olles ööbin ma ühikas ja rohkem ei taha ma sellest rääkida.

Okei, räägin ikka. Noh. Ütleme nii, et kergelt öeldes oli pettumus suur. Kodulehel on ilusad pildid ja hea jutt, seda ei maini aga keegi, et kaugõppe omadel on toad-tingimused hoopis teistsugusemad. Aga mis ma ikka nurisen, 8 euro eest ei saagi suurt luksust oodata. Ja need kaks-kolm ööd kannatab ära elada küll. Alguses oli lihtsalt väike šokk, kui toa põrand oli kaetud tolmu- ja prahikihi ning mahaloksunud vedelike laikudega. Kuigi öeldud on, et igaüks peab oma tuba ise koristama, siis selle toa eelkäijad jätsid selle punkti vist vahele.

 IMG_1043

 

Üks suur pluss oli ühikaelu juures ka- sattusime ühe kursusekaaslasega ühte tuppa, seega saime juba enne ametlikku algust tutvust teha ning kohe oli julgem koos kooli minna.

Seoses kogu selle ringirändamisega taipasin, kui mugavaks inimeseks ma muutunud olen. Vanasti haarasin igast võimalusest kinni, et kodust minema saada- olgu selleks siis erinevad laagrid või sõbrannade külastamised. Polnud absoluutselt probleemi magada kuskil suvalises klassis 30 inimesega põrandal, sest it was awesome. Nüüd tahaks ainult oma voodit ja oma kodu ja oma kassi ja oma tuttavaid asju :D
IMG_1058

 

Nüüd aga veedan oma vahetuse viimaseid tunde “Teen Wolfi” saatel. Ma ei tea, kes seda mulle soovitas, aga ole sa tänatud! Ma pole ammu üht sarja vaadates nii palju naerda saanud, kõik repliigid ja sarkastilised märkused on lihtsalt nii täppi! Eile öösel tööl olles ma näiteks youtube’isin umbes kolm tundi Stilesi ja treeneri parimaid hetki ja iga kord naersin samamoodi, nagu esimest korda vaadates :D Lisaks on erinevatele efektidele ja detailidele keskendumine ning aegluubi kasutamine viinud sarja visuaalselt hoopis kõrgemale tasemele, kui ma seda oodanud oleks.  Ja noh.. ei saa üle ega ümber Daniel Sharmanist (ärge tulge ütlema, et ta läheb neljandast hooajast minema, ma keeldun seda endale tunnistamast).

 

IMG_1053
Iiiigaljuhul, homme veedan ma ühe mõnusa õhtu lapsepõlve meenutades, sest Kadi viib oma sünnipäevakülalised tagasi 90ndatesse. Minu lootused isiklikult on trifaa-mängul! Ja kui ma varem blogisse ei satu, siis head nädalavahetust ette ära, semud! :)
IMG_1039

 Pildid, nagu te isegi aru saite, on täiesti asjasse mittepuutuvad (välja arvatud esimene köögipilt) ja lihtsalt visuaalseks täiteks mõeldud :D

danger! danger!

6. sept. 2015

See on teada värk, et kui kirjutatakse mingil teemal popp blogipostitus, mis saab palju vastukaja, siis tuleb riburada pidi järgi veel kümme sama sisuga sissekannet. Ma ei teagi, kas ajendiks on see, et tahetakse ka oma arvamust avaldada või aetakse hea teemaga taga rohkem lugejaid (ise teen praegu sama :D). No näiteks on praegu valitsevateks postitusteks “Back to school nipid”, “Blogimisnipid” ja “Blogimise ohtlikkus”.

Mul pole midagi selle vastu, et lugeda ühest teemast mitut eri vaatenurka, kui need on ära põhjendatud ja argumenteeritud arvamused. Marina sissekanne, millest kõik alguse sai, on minu arust just selline. Head argumendid, ladus jutt ning tõstab võib-olla natuke ka teadlikkust.

Kahjuks vallandas see paljusid samalaadseid postitusi, kus kõik dramaatiliselt ahastasid ja esmase reaktsioonina kohe blogi kinni tahtsid panna. Ma nüüd muidugi ei saa kõigist sel teemal blogijatest rääkida, sest võimalik, et ma pole kõiki postitusi lihtsalt lugenud. Neid, mida olen, võib aga põhimõtteliselt kõiki ühte patta panna ja minu arust on nende puhul tegemist täieliku ülereageerimisega. Minu ainus mõte lugedes oli: KUS TE VAREM OLITE :D?

Nagu ausalt, kas varem, avalikult blogides, linki erinevates foorumites ja kommuunides ja suhtlusportaalides jagades ei tulnud tõesti selle peale, et okou, äkkkki on see natuke ohtlik? Kas tõesti oli selle “silmiavava” avastuse jaoks vaja kellegi blogipostitust ja tema näpuga viibutamist? Kas te varem polnud kunagi kuulnud ohtudest, mis varitsevad siis, kui kirjutate kuskile (nt kas või facebooki) avalikult ja täpselt, millal kodust ära olete, kuhu lähete jne. Ja nüüd siis järsku on kõik ehmunud ja kustutavad pilte/muudavad nimesid/hakkavad ettevaatlikumalt kirjutama.

Ja näiteks see laste eksponeerimine.. okei, paljud toovad põhjuseks nüüd, et ei taha, et tulevane tööandja tema beebipilte leiaks vms. Esiteks- kui blogi pole just megapopulaarne, siis pealetulevate piltide hulk on nii suur, et võimalus, et tulevane ülemus need pildid leiaks, on päris väike. Teiseks.. ärge siis pange üles neid pilte, mis lapsele piinlikkust tekitatada võivad :D

Mina loen heameelega teiste elust-olust ja vaatan veel parema meelega pilte. Kui need on maitsekalt tehtud ja ilusad (mitte alasti laps a’la poriaugus, pudrune nägu või sassis ja räpane taust), siis ma küll ei näe põhjust, miks sellised pildid peaks tulevikus takistuseks olema.

Isiklikult olen näiteks täielikult nõus Mirjamiga ja tema kommentaaridega Marina postituse all. Sest igasuguste ohtudega, mis võivad selle hobiga kaasneda, tuleb arvestada ka blogiväliselt. Kommentaarides toodi välja, et blogija ähvardamise eest on saadud karistada (Soomes) ja ühel Eesti blogijal on samamoodi jälitaja, kelle pärast politseisse pöörduti… Aga ähvardatakse, jälitatakse ja hirmutatakse ka täiesti tavalisi inimesi. Äkki peaks siis üldse internetist eemalduma? Kõike võib juhtuda. Võib juhtuda ka siis, kui mitte avalikult kirjutada.

Ehk tõesti, et avalikult blogijad teevad end ise veidi haavatavamaks, aga samas ei näe mina küll mingit suurt ohtu. Eriti nii pisikeses riigis, kui seda on Eesti. Võib-olla peaks muretsema pigem suured-tuntud blogijad, kes enamasti avaldavadki vähem infot, aga praegu näib, et kõige rohkem tekitab see teema vastukaja blogijates, kes oma teekonda blogimaastikul alles alustanud on..

Ma loodan, et ma ei mõju nüüd väga kurjana, aga ausalt… ajas naerma küll, kuidas nüüd järsku inimesed avastasid, kui ohtlik võib avalikult kirjutamine olla, nagu varem poleks selle peale tuldudki :D

viiesekundiline suvi

6. sept. 2015

Oookei, see suvi kestis küll ainult silmapilgutuse. Kui eelmine suvi tundub kuidagi ühe ühtlase ja igava ajajärguna, siis mul on hea meel, et sellest suvest on mul kamaluga häid ja meeldejäävaid mälestusi, mida külmal talvel teetassi taga meenutada.

Teetassi pilti mul küll illusteerivaks materjalik pole, küll on aga üks Frooshi pudelike. Mõtlesin ka selle imepärase smuuti ära proovida ja valisin mitte-just-kõige-ilusama-nimega joogi. Ja see oli üllatavalt hea! Natuke kallis on see ka, seega väga innuga ostma ei kipu, aga vahel harva täitsa võib.

 

Kuigi ma natuke isegi igatsen seda puhkuserežiimi ja niisama tsillimist, kui kõigil oli aega, siis olen sügise kättejõudmise üle päris rõõmus. Ma arvan, et just praegune september on mu lemmikaastaaeg (jap, mu lemmikaastaaeg kestab umbes kuu…). Kõik on ilus ja värviline, enamasti on väljas soe, aga juba saab välja otsida natuke paksemad riided ja sallid… Vahel sajab niii mõnusat vihma, et lausa lust on pleedi all uneleda. Lisaks pole midagi imelisemat, kui varahommikul karges sügisilmas jalutada, käes termostass kohviga. Nii võiks isegi iga päev ju tööle tulla :D

 

Järgmisel nädalal võtan suuna juba Tallinna poole, et end taas õppimislainele viia. Ma pole kooli veel jõudnudki ja ma juba olen sellest väsinud. Lihtsalt nii ära harjunud, et ei pea enam midagi õppima või kodutöid tegema. Kõige rohkem kardan ma vene keele tundi. Jumalale tänu, et matemaatikat-füüsikat-keemiat pole :D:D Okei, ühikas elamist pelgan ka veidi… ja neid megapikki õppepäevi, mis kestavad poole üheksani õhtul. A muidu on kõik tsill.

 

Kuu lõpupoole ootab mind ja Kadit meie armas London. Seekord üritame natuke kaugemale rännata ja käia ära ka Brightonis. See on ajuvaba, kuidas ma vahepeal niiiiii igatsen Londoni tänavaid ja parke ja isegi metroosüsteemi. Lihtsalt kõnnin tänaval ja tuleb midagi meelde või tekib selline deja vu tunne, ning igatsus lööb rusikana kõhtu. Ma poleks kunagi arvanud, et üks võõras koht võib tekitada sellise kodutunde. Kurbuse (ja ootusärevuse) leevendamiseks ostsin täna natuke ülehinnatud Starbucksi külma kohvijoogi. Maitses isegi päris hästi.

 

Eelmisel nädalavahetusel käisin väljas ja ohhhohohohoo, how fun was that! Ma olen kogu aeg vaadanud-mõelnud, et blogijad üritavad end (ja blogi) hästi asjaliku ja “puhtana” näidata, et sellistest pidutsemistest ja olemistest väga ei kirjutata. Et noh, ollakse eeskujud ja noored loevad ja puha. Ka mina hoidun sellest enamasti, sest esiteks on need ajad vist möödas, mil iga nädalavahetus sai klubides ja Tartu tänavatel mööda saadetud. Teiseks on lihtsalt naljakas kirjutada, et õõõõ käisin täiega joomas ja olin nii purjus :D Siiski oli mul üle väga väga pika aja megalt awesome õhtu.

 

Õhtu, mis algas šampuse ja sushiga hotellis, kestis shottidele toetudes terve öö viieni välja ning lõppes sellega, et hommikul ärgates oli ühe diivani peal endine klassivend, teise peal Märdi sõber Allan… mõlemad mu (kõige ilusamate!!!) kuldsete tatoveeringutega kaetud, Allan veel lisaks igasuguste võrude ja kettidega ära ehitud. Siinkohal on vist sobilik tervitada stilist Teelet :D

Mõni päev tagasi veetsin paar mõnusat tundi Werneris kohvi juues ja kahe lemmikinimesega juttu ajades. Mul on ütlemata hea meel, et isegi peale keskkooli oleme jäänud tihedalt suhtlema, veedame koos aega, arutame maailmaasju ning lihtsalt naerame lõpmatuseni. Kui Kadi puhul oli see kuidagi loomulik jätk, siis Juhani puhul vahel imestan küll, mismoodi me nüüd nii suured sõbrad oleme. Käisime lasteaias ühes rühmas ja koolis ühes klassis, kuni gümnaasiumis läks ta paralleeli…aga kunagi pole sellist semutsemist olnud, nagu nüüd. Super!

 

Kohv oli endiselt Tartu parim ning kui on midagi, millest ma veel puudust tunnen, on see Werneri hommikubuffee. Selle nimel olin ma valmis kell 7 hommikul end kodust välja vedama või otse öötöölt sinna minema. Kahjuks Kadi tööaegade tõttu me pole enam sinna jõudnud, aga need imelised hommikud on endiselt meeles…

 

Muuseas, ma ei tea, kus ma elanud olen, aga avastasin sellise maailma kõige lahedama uudise, et Backstreet Boys teeb zombie-filmi. Koos N Synci ja O*Towni kuttidega. Nagu. WHATTT, kõik mu lapsepõlve lemmikud teevad filmi mu lemmikžanris… Elu ei saa paremaks minna :D

Igaljuhul, olen peaaegu kolm tundi tööl olnud, joonud ära Starbucksi külma kohvi, lahustuva kuuma kohvi, tee, kaks klaasi vett… ja tervelt 9 tundi on veel ees, lõbuuuus. Teile aga ilusat pühapäeva,  minge nautige õues mõnusat sügisilma :) (Mul vähemalt akna taga paistab päike niii-iii kutsuvalt…)