All Posts By

mesiliis

new goodies from Shein and Romwe

31. aug. 2015

Sain veidi aega tagasi jälle paar pakikest Sheinist ja Romwest. Taaskord pean olema nagu ennast kordav papagoi, sest jäin saadud esemetega ülimalt rahule! Samas kogu selle pakimajandusega tuli üks naljakas seik ka. Ma olen alati pidanud veidi ülepingutamseks ja liialdamiseks, kui keegi kirjutab, et a’la “Pidin need pildid ära tegema, enne kui Shein ukse taga mõrvama tuleb // Juba tambitakse jalaga näkku, et postituse teeksin” jnejne. Noh, loogiline, kui paki saamisest mitu kuud möödas, siis tuntakse huvi ning senini pole mul mingit probleemi kirjavahetusega olnud. Kuni praeguse korrani.

Sain päeval kell 11 Omnivalt sõnumi, et pakid on kohad, tulgu ma aga järgi. TUND aega hiljem sain juba Sheinilt kirja, mille pealkiri oli “Pick up!!!” Sisu oli selline, et nad olid saatmiskoodi järgi näinud, et riided jõudsid postkontorisse ja mulle saadeti sms ning mingu ma aga heaga järgi neile. Nagu okkk siis :D

Asju tellides mõtlesin juba eelootava sügise peale. Sheinist skoorisin sellise mõõõnusa pika ja sooja kardigani (LINK)

Kõik mõõdud klappisid ja käised olid täpselt parajad. Ma nimelt alati muretsen just sellepärast, kas käised ikka õige pikkusega on :D Lisaks meeldib mulle väga, et hõlmad on eest laia musta kudumiribana. Igaljuhul on tegu väga mugava riideesemega, veel üks plusspunkt Sheinile kirjas!

 

Romwest valisin endale tviidmantli/jaki (LINK). Olin natuke hirmul, mis käki ma saada võin, eriti kuna all polnud ühtki kasutajate postitatud pilti või arvustust.


Aga jällegi jäin tootega väga rahule. Mantel pole küll väga paks, aga praegusteks soojemateks sügisilmadeks sobib väga hästi. Sees on isegi õhuke vooder! Värv on ka natuke teistsugusem ja huvitavam- hallikirju, mille sisse on pikitud kullaniite. Ainus miinus on see, et eest käib mantel kinni vaid ühe nööbiga. Suureks plussiks on aga hiiglaslikud taskud. Need olid alguses kinni õmmeldud ja ma jõudsin juba kolm korda pettuda, kui avastasin, et taskud ikka olemas :D

Lisan siia kiitva postituse lõppu ühe bloopers-pildi ka. Nimelt käisime just mul isa sünnipäeva tagantjärgi tähistamas, samal ajal tegin oma nõutud pildid ka ära. Isa oli paar päeva tagasi saanud üle 7 kg kaaluva haugi, mille pea neil veel alles oli. Ja otseloomulikult pidi mu vennas võimalust kasutama :D

osad hetked

25. aug. 2015

..on lihtsalt mõnusamad kui teised. Teaaaaate, kui tsill on tulla koju, valada endale üks natuke liiga suur pokaal veini ja lihtsalt.. istuda. Ja noh, vaadata “Walking deadi” spinoffi :D

Tänane õhtu tähistab ka viimast korda, kui ma bussis videosid vaatama hakkan. Eriti selliseid, mille pealkiri on juba “Most saddest thing“. Keegi jagas facebookis mingit videot ühest pulmast. Pruudi isa oli äsja surnud ja isa-tütre tantsu jaoks oli ta vend üliiiarmsa laulu salvestanud + kõik pere meesliikmed tantsisid siis naisega. No ausalt, sel hetkel, kui pruut nutma puhkes, puhkesin ma ka. Bussis. Teiste ees. Nagu lollakas. Üritasin salaja pisaraid pühkida ja ülitasakesi ninaga luristada (mul polnud salvrätti), aga see vist ei õnnestunud hästi…

Natuke random teemal rääkides, siis mu kassil on vist krõbina-sõltuvus. Ostsime talle mingeid Nature’s Protection omasid ja sõi neid päris asjalikult. Paar päeva, kui maal olime, sai ta maitsta aga sealsete kasside Royal Canini omi, mis talle palju rohkem meeldisid.. Me siis arvasime, et noh, vahetame oma 4 kg toitu nende omade vastu. Väga vale käik.

Esiteks keeldub Nässakas nüüd tavatoitu söömast, vaid ootab, kuni krõbinaid saab. Kui panna ainult nö märga toitu, siis ta vaatab suurte silmadega otsa ja lihtsalt ei sööö. Kuna meil jäi enda NP krõbinaid alles, siis segasime need RC sisse. Hommikul läksin tööle, panin sama koguse märga toitu ja (segatud) krõbinaid, nagu ikka. Tulemus oli selline, et mind tervitas meganäljane kass, kes oli kogu konservi söömata jätnud ning NP krõbinad välja sorteerinud, et muud ära sisse vitsutada. Nagu ok, miks vihkad? Nüüd suure häda(kisaga) närib oma konservi ja samal ajal viskab mulle megaetteheitvaid pilke, nagu ma sunniks hobusesõnnikut sööma.

Kui nüüd ärahellitamisest juttu on, siis ma ikka vahel naeran Märdile, et sel kassil on ikka üks ülihea eluke küll. Piisab tal vaid haledat häält teha, kui me juba mõlemad kutsume “Nässssu, tule kaissu meile,” ja siis ta tulebki. Alguses lebab rinna peal ja siis keerab end sujuvalt minu ja Märdi vahele. Ja nii me siis magame, Nässu käpad taeva poole meie vahel, meie aga terve öö samas asendis, et jumala eest ei liigutaks ega kassi und segaks.

Okei, nii hull asi tegelikult pole, magama läheb ta oma pessa, aga kuskil 5 paiku hommikul muutub rahutuks ja tõmbab end meie kõrvale kerra. Ja mulle tegelikult täiega meeldib, et ta selline memmekas vahel on :D Või noh, üks korraliku iseloomuga kass, kes omasid hoiab hoolega, võõrastele näitab hambaid.

Üldse on naljakas, kellega ta on harjunud, kellega mitte. Kui ma oma emaga telefonis räägin ning Nässu ta häält kuuleb, siis ta tuleb mu käele ja telefonile kallale. Sama on Märdi vanematega. Samas näiteks tuli ükskord õues väike tüdruk ligi ja hakkas konkreetselt väntsutama, ma juba kartsin, et nüüd Nässakas lööb küüned kätte… aga ta hoopis viskas end selili ja lasi kõiiike teha. Või näiteks on ta vahel kuri tihti meie juures käivate sõprade peale, aga kui Teele teda esimest korda nägi, ronis kohe sülle ja oli suur pal. Tal võõrastega nagu vaja näidata, kes peremees on.. ning siis ka valib väga seltskonda, kelle vastu hea olla. Seetõttu ei usugi keegi mind, kui ma ütlen, et tegelikult ta täiega memmekas ja sülekass… :D

Igaljuhul, joon oma veinikest edasi ja head teisipäevaõhtut! Kuna mul siit Märdi arvutist paremaid pilte võtta pole, siis juttu ilmestavad mõned Nässu vanad-head kaadrid :)

Esimesel päeval, kui ta koju tõimee 

 

See oli nii lol-vaatepilt. Ta istus nõudekuivatusrestil ja vaatas täpselt sellise altkulmu-pilguga otsa, nagu oleks millegi eriti rämedaga vahele jäänud :D 

 

Üheksateist minutit

24. aug. 2015

Ma kirjutan väga harva mingist loetud raamatust üksikpostituse. Tavaliselt teen mitme lugemiselamuse kohta sellise kokkuvõtva jutukese, aga seekord ma tunnen, et pean Jodi Picoulti (ja tema teose “Üheksateist minutit”) lausa eraldi välja tooma.

Nii palju, kui ma olen GoodReadsis tema juttude kohta käivaid arvamusi lugenud, siis tavaliselt varieeruvad need kahe äärmuse vahel. Sulle kas väga meeldib Jodi kirjutamisstiil…või ei meeldi see üldse. Olles nüüd kaks teost läbi lugenud, siis ma tegelikult päris seisukohta võtta ei oskagi. Raamatud lähevad kiiresti, neid lugedes ei tunne igavust… aga samas oleks nagu midagi olulist puudu.

Olen aru saanud, et autor üritabki oma juttudega luua nii-öelda “halli maailma”, kus miski pole ainult must või valge, õige või vale. “Oma õe hoidjas” suudab lugeja samastada end mõlema osapoolega..ja samas mõlemad ka hukka mõista. Ei ole ainuõiget lahendust või arusaama, sest tegu on keerulise olukorraga, kus polegi võitja-osapoolt.

“Üheksateist minutit” üritab luua samasuguse õhustiku. Teema on muidugi äärmiselt põnev ja äärmiselt traagiline- keskkoolis leiab aset koolitulistamine. Ühel poolel on koolitulistamise ohvrid, kes (enamik) olid õelad noored, kiusajad ning karmide võtetega popid lapsed. Teisel pool on koolitulistaja, kelle tegude põhjustest antakse aimu mineviku(kiusamis)seikade kaudu.

Kus aga kogu lugu põhja läheb, ongi mu jaoks see tulistaja tegude lunastamine läbi tema kannatuste. See on minu jaoks olukord, kus pole tegelikult halli ala, sest mitte miski ei vabasta tulistajat vastutusest, mitte miski ei suuda tema tegu põhjendada. Ometi püüab raamat panna lugejat selle peale mõtlema, et tulistajat kuidagi õigustada.. Mulle hullult meeldis teose algus, kus loetleti üles tavalised tegevused, mida on võimalik 19 minuti jooksul teha. Viimane lause selles nimekirjas oli a’la “19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Ja hoolimata sellest, et terve lugemisaja üritati tulistajat näidata kannatajana, siis tegelikult just seda kogu tegevus oligi. Puhas kättemaks.

Jah, loomulikult saan ma aru, mis ta selleni viis, kuidas teised teda piinasid, alandasid ja kiusasid. Loomulikult oli mul tast kahju.. aga minu jaoks polnud see ikka piisav, et luua keskkonda, kus tema tegu oleks olnud arusaadav või mõistetav. Lisaks sellele oli tulistaja, Peter, äärmiselt ebameeldiv tegelane. Lugejas üritati kaastunnet tekitada näiteks lõiguga, kus arreteerides ta südantlõhestavalt nutma puhkeb.. ainult, et see ära nullida tema muu käitumisega, mis oli stoiline, närviajav, kohati isegi ülbe. Kui oleks selgeks tehtud, et Peter oma tegu kahetseb, et see oligi a’la närvivapustuse tulemus, et ta on kõigest poisike, kes on meeltesegadushoos, siis arvaks ma ehk teisiti. Aga algusest saadik oli aru saada, et ta ei kahetse.. pluss see tema kohtulause “Mina võitsin” vms. Pea terve raamat üritas näidata Peterit ohvrina, alustades kiusamise, oma seksuaalse orientatsiooni otsimise ja lõpetades ideaalse venna varjus olemisega, siis seda tehti nii pealiskaudselt ja suvalt, et pigem mõjus see tüütuna.

Nagu Jodil tavaks, tuleb lõpus ka väike puänt, mis peaks kogu loo peapeale keerama. Noh.. ei keera. Esiteks ei muuda see lõpptulemust põhimõtteliselt üldse.  See ei pane mind teisiti mõtlema ega kellelegi rohkem/vähem kaasa elama. Samas saan ma sellest twistist paremini aru ja kuigi ka see tegu pole õigustatav, siis sel korral saab lugeja olla rohkem mõistev. Teemaarendus selleni on palju, palju parem ja läbimõeldum, kui see, mis viis koolitulistamiseni. Ka raamatukaanel olev tutvustus on natuke eksitav, kus kirjutatakse, et üks peategelane, Josie, on kohtus võtmetunnistaja ja kõige tähtsam üldse… aga kahjuks ei mäleta midagi. Tegelikkuses ei tahetud teda enne tunnistamagi, kui mõeldi, et sellega saadakse ta ema kohtunikupingist taandada. Ja tunnistama kutsuti ta põhimõtteliselt viimases hädas…

Mis mulle väga meeldis, oli Josie sisemine heitlus selle vahel, kes ta on ja kelleks teised teda peavad. Samuti meeldis kahe ema vaheline sõprus, selle lõppemine ning hilisem taaskohtumine. Ebavajalik oli Josie ema ja detektiivi vaheline suhe, sest ma ei tea.. see tundus nii sunnitud. Nagu oleks raamatus vähe tegevust olnud, et selline tühine kõrvalliin sisse susata.

Selle teose puhul jääb mulje, et midagi taheti sügavat ja põhjapanevat kirjutada, aga tulemuseks oli veidi pealiskaudne lugu. Ma ootasin terrrrrve lugemise aja, kuna lõpuks Peteri pähe pääseb, kus saab veidigi selgitust, mis tema mõtetes toimub, miks ta just sel päeval otsustas kooli tulistama minna ning tappa ka süütud kõrvalseisjad. Mismoodi kiusamine tema mõistust “kasvatas”. Ei, see arvutiekraani-jama, mille tõi tema advokaat välja, ei ole minu jaoks piisav põhjendus, sest relvi kogus ja plaani pidas ta juba varem ning psühholoogi jutt oli ka põhimõtteliselt oletus.

Kahjuks ma aga ei saanudki teada, mida Peter arvab. Ilmselt see tegigi ta ebameeldivaks, et talle ei antud võimalust näidata end inimlikuna. Terve raamatu vältel oli ta peksukott, kellest oleks pidanud kahju olema, aga kuna seda tehti natuke liiga pealiskaudselt, kaasamata Peteri enda emotsioone (võrdluseks näiteks Josie tunded ja mõtted enda identideedi kallal juureldes), siis jäi asi lahjaks.

Lisaks tundus viimane osa liiga kiirustatud.  Näiteks oli (või oleks pidanud olema) üks kulminatsioone kohtuistung, mida kajastati niiii vähe. Ja kui siis kõik said selle väikese twisti teada, võeti järgnenud sündmused põhimõtteliselt kahe lõiguga kokku, mistõttu jäi lõpp kuidagi.. lõpetamata. Sellise teemaga teos oleks pidanud lõppema ahhetama-panevalt või šokeerivalt või vau-mida-ma-just-lugesin-efektiga, mitte niimoodi lihtsalt ära vajuma.

Igaljuhul, mis ma öelda oskan. Esimest poolt oli põnev lugeda, siis hakkas lugu end kordama ning lõpptulemus polnud minu arust terve raamatu vääriline. Lugeda soovitan seda küll, sest nagu ma ütlesin, Jodi vähemalt üritab panna mõtlema raamidest väljapoole. Kas tal see alati välja tuleb, jääb juba iga lugeja enda otsustada :)

jõe ääres kardinaid pesemas

22. aug. 2015

Eile oli üks sellistest päevadest, mil ma olin entusiasmi ja ideid ja õhinat täis, aga mitte miski ei õnnestunud nii, nagu ma seda ette kujutasin või lootsin. Alates sellest, et ma ei osanud hommikul isegi muna õigesti praadida, lõpetades õhtul jalgrattasõidu oskuse unustamisega. Okei, viimases polnud mina süüdi, sest sõitsin rahulikult tööle, kui Konsumi silla juures tuli megarahvas vastu- jalgratastel rongkäik. Üsna võimatu oli liikuda vastassuunas, kui see mitmesajapealine mass lihtsalt peatamatult voolas.

See ülimõnus, kvaliteetne ja ilus kleit on pärit SHEINist (link)
Ise olen ka endiselt üllatunud, kui super riideeseme ma sain! 

Olime Meriliiga väikese pildistamise kokku leppinud, et läheks Muugele ja saaks sellise natuke ürgsema/tumedama vibe‘ga pildid. Et aga mitte niisama-poseerida, oli mul loomulikult vaja aksessuaare kaasa vedada. Mustad maskid, mille kunagi olin oma sünnipäeva-kostüümipeo vaimus tellinud ning voodi kõrval juba mitmendat kuud vedelev kardin (ma isegi ei mäleta, mille jaoks mul seda omal ajal vaja oli :D).

Idee oli iseenesest ilus. Millega ma aga ei arvestanud, oli see, et Muuge on täiega rohtu kasvanud. Mitte kuskil ei saanud olla. Vanad head lagendikud ja rajad on kõik kadunud. Okei, ronisime siis kividest tehtud tammi peale, kus olid libedad kivid. Spoiler alert: kukkusin paar korda vette. Seal oli küll ilus taust, aga kehv valgus. Päike paistis megahalva koha pealt ja igalt poolt trügisid varjud peale. Kui Merilii piltide ajal sain iga kord ise seadeid muuta, siis noh, arusaadavatel põhjustel tema seda teha ei saanud. Seega tegime minu pildid üsna… koba peale, et äkki läheb õnneks.

 

Lisaks avastasin taaskord, miks mulle meeldib rohkem kaamera taga olla- ma ei oska absoluutselt poseerida. Eriti, kui on vaja “mängida” mingite kardinast keepide ja maskidega :D Need tahavad nats rohkem mitmekülgsust ja erinevaid nägusid-asendeid, kui ma harjunud olen. Ühesõnaga, hea idee ja ettekujutus oli, aga lõpptulemus läks veeeeeidi nihu. Edaspidi juhatan vägesid teisel pool kaamerasilma võiiii lepin lihtsate “mina-siin-niisama” piltidega :D

Aa, ja oma ühe maski kaotasin ka ära, sest ma oma ürpi sättides lasin sellest lihtsalt lahti ja vaatasin kurvalt, kuidas ta allavoolu ujub. Ok siis, head teed sul minna.

Iigastahes, ma olen praeguseks juba niiii kaua jutti tööl olnud, et olen unustanud, milline mu kodu välja näeb ning joonud ära pea kõik oma kohvitagavarad. Not good. Eelmise postituse kommenteerijatele tahaks öelda aga suure aitähi, sest sain neilt paar uut seriaali ning mõned sellised, mida olen tahtnud vaadata, aga ära unustanud. Üks sellistest on “Happy Ending“. Miskipärast arvasin, et pean vabalt ühe hooajaga õhtuni vastu. Ei pidanud ja nüüd…joon selle tühimiku täiteks kohvi :D

metsaline

20. aug. 2015

Viimased paar päeva olid meil Märdiga mõlemal kohustustest vabad ning ega suurt mõelda olnudki- vahetusriided kotti, kass puuri ning kimasime Varale. Suvesoojas uimerdamine jäi seekord ära, sest sügis on kuidagi salakavalalt ligi hiilinud. Värske õhk, külmad ja karged hommikud ning juba poole üheksa ajal hämardumine (whatttt o.O) on võtmesõnadeks.



Aitasime natuke saagikoristusega, lasime Nässakal maid avastada ja minu palumise peale läksime ühel hommikul isegi seenele! Alles ärkav mets on lihtsalt võrratu!



Okei, seeni me palju ei saanud, sest me läksime üsna ehku peale välja, et äkki kuskilt midagi leiab. Algus oli nutune, seeni polnud üldse, küll aga sattusime mustikate peale. Mina kasutasin kohe võimalust ja hakkasin kaameraga katsetama. Kui mulle muidu on meeldinud pigem veidi ülevalgustatud ja eredad pildid, siis metsas kruttisin kõike muudkui tumedamaks :D Võtsin end kätte ja Aili eeskujul mõtlesin proovida ka RAW-formaadis pildistamist.



Kokkuvõttes saime ühe pangetäie kukeseeni, mille suurel pannil koos sibulaga ära praadisime ja küüslauguleibadega sõime. Magustoiduks sai hommikuste mustikatega pannkooke maasika-toormoosiga ja olgem ausad, elu oli sel hetkel päris hea :D

Nüüd oleme tagasi linnas ja mõlemad tööellu sukeldunud. Vaatasin oma uue lemmiksarja (“The 100”-Linctavia for the win) ära ja nüüd alustasin “Teen wolfiga“.. No ma ei tea, lugesin küll, et läheb paremaks, aga seni soovitage mulle mingeid ägedaid (noorte)sarju. Neid vampiire ja valelikke võrgutajaid olen kõiki näinud, aga äkki on midagi uut ja põnevat?