Alustasin blogimisega, kui olin 17 ning kuigi mineviku-Liis uskus, et teab maailmast kõike, siis aastad on teinud oma töö. Üks muutumatu faktor on aga jäänud – arvan endiselt, et mälestuste talletamiseks on blogimine väga hea viis! Kuigi elutempo on endalegi üllatuseks kuidagi kiire ning blogimine pole enam prioriteet, olen tihti avastanud end vanu postitusi sirvimast. Neid uuesti lugedes tulevad meelde kohad, inimesed ning isegi lõhnad, mida uskusin end ammu unustanud olevat. Just need hetked innustavad mind siia ikka ja jälle tagasi tulema ja kirjutama.
Oma kirjutistes üritan jääda õiglaseks, mitte valada siin oma viha või pettumust välja ning hoida piiri avaliku blogimise ja liiga isiklikuks minemise vahel. On ju palju lihtsam kirjutada lõbusatest igapäevaseikadest, kui süüvida oma olemusse ja paljastada teistele arvustamiseks oma kõige salajasemad mõtted.
Mu blogi pole kuidagi kindlalt määratlev, kõige paremini sobiks see ilmselt elustiiliblogide hulka. Kajastan endale meeldejäävaid sündmusi ja tegevusi, jagan enda tehtud (või kuskilt inspiratsiooniks leitud) pilte, näitan uusi oste-tellimusi, avaldan arvamust nii toodete-elu-filmide-raamatute kohta, rõõmustan, kurvastan, peletan igavust. Ehk kirjutan kõigest, mis sel hetkel mu peas mõlgub.
Liis