EV 102 Pullijärvel

19. märts 2020

Kõik kirjutavad oma karantiiniseiklusi või jagavad niisama arvamust, mida hetkeolukorrast arvata. Mõtlesin, et hüppaks ka rongile, aga mul veel postitamata veebruarikuine lugu, kuidas Vabariigi aastapäeva Pullijärvel tähistasime… Ehk natuke ka muud lugemist.

Korraks praegust olukorda puudutades, siis mina olen absoluutselt seda meelt, et olge kodus ning kui vähegi võimalik, vältige kontakti. Ka siis, kui teil sümptomeid pole. Õnneks on mul selline töö, mida saab teha kodukontorist ning meie juhtkond andis käsu koju jääda juba eelmisel nädalal. Pagendasin end Nässakaga maale ja vastavalt käsule pakkisin valmis ka Kaitseliidu seljakoti.

Ma pole varasemalt väga teravalt ühtegi oma seisukohta kommenteerinud, aga inimesed, kes teadlikult sellisel ajal läksid reisile (sest niiiii odav on ju, ega meie haigeks jää) on täiesti idioodid. Paraku selliste inimeste mõtlemist ei muudagi. Endagi tutvusringkonnas on neid, kes läksid meelega Itaaliasse, et noh, äkki joppab ja jääb haigeks – pannakse Itaalias karantiini ning puhkus kuni kolm kuud. Jess ju! Ja nüüd on aktsioonid, “Toome meie inimesed koju! Eestlased koju!”. Sorri, aga ei. Miks peaks riik tõmblema nende eest, kes vabatahtlikult, olukorda naeruvääristades reisile läksid ja nüüd koju tahavad? Igaks juhuks mainin, et loomulikult need, kes töötavad välismaal ja/või olid seal juba enne, kui olukord hull oli, on teine lugu! Mina pean eelkõige silmas neid, kes olidki suhtumisega, faafaa, saan odavalt reisi ja lähen, suva see soovitus mitte reisida!”

Agaaa aitab sellest :)

Eelmise aasta jaanuari lõpus käisime seltskonnaga Pullijärvel. Sellest ajast saadik olen mõtisklenud, et võiks tagasi minna. Selline väike minipuhkus sõprade seltsis. Kuna meie sõpruskonnas on üks paar, kelle vabad päevad on alati ainult pühapäev ja esmaspäev, siis sättisime mineku täpselt nii, et meil kõigil oleks esmaspäev vaba – Eesti sünnipäevaks.

Pullijärve on iseenesest väga mõnus koht. RMK kolmetoaline metsamaja, mille kõrval on eraldi saun ning asukoht otse Pullijärve kaldal. Hubane ja mõnus. Eelmisel aastal kui seal käisime, oli majas ainult kaks voodit, teised pidid madratsitega põrandal magama, sel korral oli voodeid 6 ning lisaks veel 2 suurt madratsit. Köögis on olemas nii puu- kui elektripliit, pisike külmik, mõned potid-pannid ja mõned lauanõud. Isegi uus välikäimla on püsti pandud :D

Kuigi tahaks avastada teisi RMK metsamajakesi, siis kindlasti tahaks ka Pullijärvele uuesti minna. Näiteks suvel ja siis juba mitmeks päevaks. See on nii mõnusalt looduse keskel, et saabki end välja lülitada ja lihtsalt.. olla.

Sinna jõudes tegime kaminasse ja pliidi alla tule ning lükkasime suure supipaja keema. Me oleme viimasel ajal pundiga kuskile minnes harrastanud seda, et üks ostab kogu vajamineva kraami ja teised maksavad lihtsalt oma osa sealt. Nii väldime seda, et õhtul on laual 7 krõpsupakki ja dipikaste.. Seekord läksin isegi samm kaugemale ja nikerdasin menüü. Ärge neid vigu kommenteerige eks, sest noh.. vana hea google translate. Etteruttavalt ütlen, et sellest menüüst 100% õige oli ainult lõunasöök :D :D

Aeg ise kulges väga kiiresti. Katsime mõnusa laua ja sõime ühiselt suppi. Üks meist on vegan, seega saime võimaluse proovida ka erinevaid veganroogi. Näiteks giluvõiku maitses küll nagu päris!!

Pärast lõunasööki jäid mõned mehed purdele kala püüdma ja teised läksid matkarajale, mis viis tiirule ümber Pullijärve. Eelmise aastaga ei andnud väga võrreldagi. Kui siis sumpasime põlvini lumes, teadmata, kas oleme üldse õigel rajal, siis seekord oli selline.. kehv sügisilm. Saime päikest, vihma ja tuult.

Rajal on mitmes kohas välijõukad ja mänguväljakud erinevate atribuutikatega. Veidi maad majakesest edasi on Pullijärve puhkeküla. Seal on kokku 8 pisikest kämpat, grillmaja ning isegi (küll alles ehitusjärgus) duširuum! Pool nn rajast kulgeb läbi Misso küla, et näeb veidi kohalikku elu ka. Kõrvuti on seal uus kool ning vana, lagunenud kool. Huvitav on see, et vanas majas on isegi taimepotid ja tahvlid veel seintel… Omakeskis tegime nalja, et ju see on see kool, millega lapsi hirmutatakse: “Kui halvasti õpid, lähed kollide kooli!!”

Tiirult tagasi veetsime lihtsalt mõnusalt aega. Käisime purdel uudistamas, kuidas kaluritel läheb (ei läinud eriti hästi :D), tegime mõned naljad ja lihtsalt nautisime olemist.

Sain peiksiga pilti (nagu juba tavaks, siis imbus ka Paul pildile… :D) ning üle mitme mitme aasta tegime Kadiga ka sõbrapilti. Tavaliselt on üks meist kaamera taga, aga nüüd siis läks õnneks!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pärast pikka ponnistust said mehed isegi kala ning ilma halvenedes sättisime end tuppa. Lebotasime kamina ees ja tegime mitu tiiru “Kes ma olen” mängu, mõned partiid kaarte (Misso kohalikust poest leitud minikaartidega) ja samal ajal kuulasime õpetussõnu, kuidas strateegiliselt mängida. No ma ei tea, kuidas jäävad osadel meelde, kes mis kaarte üles on korjanud, mis kaardid maha läinud.. :D

Kokkasime ühiselt ka õhtusööki, kuigi sellega läks natuke kehvasti. Väljas oli mega tuul, seega grillimine võttis niii kaua aega ja lõpuks aeg venis ja venis, mil sööma saime hakata. Aga maitsev oli ikka!!

Hiljem tegime sauna (no kes käis, kes mitte), ning julgemad läksid isegi järve ujuma! Mõnel läks öö päris pikale, mina aga pugesim juba keskööst voodisse. Hea otsus oli, sest hommikul oli väga värske olla :D

Kuna oli siiski Vabariigi aastapäev, siis tähistasime hommikul seda vastavalt – kiluvõikude ja Kadi meisterdatud koogiga, millel väga asjakohaselt nimeks Vabariigi auks.

Enne äraminekut tegime veel ühe tiiru ümber järve, seekord vastupidises suunas. Ilm oli niiiii ilus, ainult külm tuul rikkus veidi olemist.

Tegime rekordkiirusel raja läbi, vaatasime ühiselt veel telefonist paraadi ja kõnesid ning pakkisime asjad kokku ja suundusime kodupoole. Ikka ja jälle leian ma mõttelt, et sellised ettevõtmised olenevad niiii palju inimestest, kes kokku tulevad. Kui seltskond on mõnus ning klapib omavahel, siis on kõik tegevused meeldivad. Vahet pole, kas jalutada metsas, teha ühiselt süüa või istuda kamina ees, veini juua ja jutustada. Ning tundub, et see seltskond, kellega Pullijärvel käisime, on lihtsalt super :)

kui mõjutatav ma olen..

28. veebr. 2020

Olen juba tükk aega mõttes mõlgutanud postitust, kui palju tegelikult influencerid meid (õigemini mind) mõjutavad. Etteruttavalt öeldes, siis oma mõtisklusted olen alati võtnud kokku teadmisega, et ega väga mõjutagi, huvitav on lugeda-vaadata, aga miski mind ostma ajendanud pole.. Kuniks eile lugesin Mallu postitust, vajutasin Kodukoi lingile ja avastasin, et olin juba ostukorvi asju täis pannud :D Täna siis võtsin blogipuu lahti ning põhimõtteliselt samast teemast oli kirjutanud ka Printsess.

Kui rääkida blogimõjutajatest, siis enamjaolt olen ma kohanud pigem negatiivset vastukaja, et “Ah, kes ikka kellegi soovituse peale ostab” või “reklaamitakse niiiii kalleid asju, blogija jah saab tasuta, pööbel peab täishinna maksma”. Ma olen olnud ise ka rohkem seda meelt, et puhtalt kellegi soovituse peale ma raha loopima ei hakka. Pigem aga laiendavad suunamudijate reklaamid valikut. Paljudest asjadest-ettevõtetest-poodidest poleks muidu midagi kuulnud.

Hakkasingi siis mõtlema, kas ma olen midagi ostnud puhtalt kellegi soovituse peale, ilma ise midagi uurimata. Ja tuli meelde..mu esimene peegelkaamera Canon ja 50mm objektiiv sai ostetud konkreetselt selle pärast, et Iti tegi megailusaid pilte sellega. Ja loomulikult oli siis mul ka vaja. Kuna ma tehnikast aga suurt midagi ei jaga (tol ajal veel eriti mitte), siis tundus kuidagi turvaline osta kellegi järgi. Seda enam, et blogist oli ju pildikvaliteet jms näha.

Noh, kaamera ja obje kätte sain, siis muidugi selgus tõsiasi, et selleks, et saavutada nii säravad ja võimsad tulemused, on vaja lisaks heale kaamerale a) pilditöötlusprogrammi ja -oskust ning b) natuke õiget kätt kah.

Nii ma siis läksingi uhkelt photoshoote tegema, lootsin erksat ja säravat tulemust ja siis megalt pettusin. Mõtlesin korra juba juba, et omg langesingi reklaamiohvriks.. Siis aga õppisin töötlema (peaaegu :D) ja elu oli jälle ilus.

Üks imeline pilt Nässukast.. oiii ma olin pettunud, et ei saanud tulemust, kus varjud mängivad, tulukesed on eredad ja juhet näha pole… :D

üks loetud raamatuke

19. veebr. 2020

Raamatuäpid on minusuguse jaoks kui taeva kingitus. Ma olen nimelt üks neist, kes käib raamatukogus 2 korda aastas… ühe korra võtan korraga 10 raamatut ja teisel korral viin tagasi umbes 7 kuud hiljem :D Raamatute mittetagasiviimine on kohuuutav harjumus. Kas või juba selle pärast, et see 7 kuud pean ma alternatiivseid vahendeid lugemiseks kasutama, sest varem ometi ei saa neid ära viia :D

Äpp on sellessuhtes palju asjalikum. Kuutasu olematu, aga saan lugeda raamatuid nii palju, kui hing ihkab. Ja tagasi viima neid ei pea! Kui mõni teos eriti jama, siis pole ka rahast nii kahju, sest ühe raamatu poehind ületab juba kuumakse. Ainus miinus on see, et vahel on konkreetne raamat, mida  tahaks lugeda ja seda valikus lihtsalt pole..

Alles paar päeva tagasi lõpetasin Claire Mackintoshi teose “Ma lasen sul minna”. Psühholoogilised romaanid on mulle alati meeldinud ja see konkreetne oli väga kaasahaarav. Kohati vastik ja uskumatu, aga kaasahaarav. Ei saanud üleeile hakata õhtusöökigi valmistama enne, kui viimased peatükid läbi on.

Romaan algab jubedalt. Ühel hämaral ja vihmasel õhtul sõidab auto otsa 5-aastasele Jacobile, kes vaid korraks on ema käest lahti lasknud ja üle tee hakanud jooksma. Juht põgeneb sündmuskohalt ning ei ole ühtegi juhtlõnga, mis viiks juhtumi lahendusele lähemale. Kuud mööduvad, aga tapja endiselt leidmata.

Paralleelselt jookseb alguses kaks tegevusliini. Üks Jenna oma, kes kohe pärast õnnetust kaob, sest ei suuda oma hingevaluga toime tulla, teine politseitiimi oma, kes juhtumit uurib. Raamatu teises osas vahetub Jenna vaatepunkt kolmanda tegelasega. Raamatu esimene pool lõppes väga üllatava twistiga. Seda poleks ausalt osanud oodata. Ja tegelikult suutis autor väga oskuslikult seda nii kirjutada, et pea midagi ei andnud lahendust ära. 

Politsei vaatepunkt mind ei köitnud. Sellesmõttes, et jah..eks huvitav ikka teada, kui palju poliitikat mingite otsuste taga on või kuidas tegelikult uurimine käib (polegi nii, leiad kaamerapildilt aknast peegelduva auto ja suurendad selle numbrimärki ning pätt käes :D)

Aga kogu see liin oli nii.. äraleierdatud ja sisutühi. Kodune ema, kes kunagi oli KA uurija, ambitsioonikas mees, kes ootab edutamist, tema kena kaastööline.. Loomulikult tekivad abikaasade vahel pinged, sest meest pole kodus. Loomulikult tekib kaastöötajate vahel tõmme. Loomulikult on naisuurija veetlev, lõbujanuline, alati-õigeid-asju-ütlev ja mehe abikaasa kodune ema, kes käib ringi plekilises t-särgis ning kes (mehe arust) ei oska tööst rääkida. Samas oli politseiliin sellesmõttes vajalik, et sidus vaatenurgad (ka siis kui kolmas tegelane mängu tuleb) kenasti kokku ning oli n-ö maanduseks. Muidu oleks terve lugemine pingeline olnud.

Teises osas saab sõna niisiis kolmas tegelane, kes jutustab sündmusi oma vaatenurgast. Boyyy, let me tell you, see pole kerge lugemine. Tegemist on manipuleeriva ja jõhkra mehega, kes annab oma nägemuse enda ja Jenna kohtumisest, deitimisest, abielust.

Kui palju võetakse foorumites sõna koduvägivalla teemades, kus öeldakse, et “aga miks ta kohe ära ei läinud? Ma küll läheks, nii kui üks löök oleks.” Muidugi läheks…aga koduvägivald ei alga rusikahoobist. See algab pettunud näost ja lausest “Ah, et lähed sõbrannaga välja, ma olin meile kahele nii ilusa õhtu plaaninud…”, manipuleerivast “Kui sa mind armastaksid, siis sa oleksid rohkem kodus/suhtleksid sõprade-pere-töökaaslastega vähem”, kontrollivast “Las meil olla üks (minu) pangaarve, on kergem arveid maksta ja tegelikult ei pea sa üldse tööl käima” ja armukadedast “Teistel pole vaja su sääri vaadata, sa ju oled koos minuga, pane seeliku asemel püksid.”

See oli üks õõvastav ja samas huvitav vaade haige inimese mõttemaailma. Okei, küll üsna lihtsakoeline ja selline.. “klassikaline”, aga ma kujutan ette, et laias laastus mõtlebki selline inimene nii. Kuidas naine ise oma käitumisega on alanduse ja rusikahoobid ära teeninud, kuidas igat vale liigutust loetakse tema kui mehe häbistamiseks, kuidas pinge kasvab-kasvab, löögiga vallandub ja siis kõik hajub, on jälle hästi. Naeratus, kallis kingitus ja “ma enam kunagi nii ei tee.. kui sa õigesti käitud”.

Teose II pool oligi kõige pingelisem ja põnevam. Esiteks selle mehe vaatenurk, teiseks hakkas lõpplahendus järjest lähemale jõudma ning kolm tegevusliini hakkasid omavahel põimuma.

I pool seevastu aga venis ja venis. Juba sellepärast, et uurijate tegevusliin oli nii.. pealiskaudne. Ma ei saa näiteks aru, miks oli sisse toodud uurija poja kooliprobleemid, sest neil peatuti nii vähe ja see ei andnud midagi juurde. Jah, eks see oli üks abieluprobleemide põhjustaja, aga sama hästi oleks saanud põhjuseks võtta ületunnid ja töö juures veedetud aja.

Natuke tuimaks jäi ka Jenna osa. Alguses oli ta nii nii katki, aga mõne kuuga pani oma fotograafiaäri püsti, sai nunnu loomaarstist peika ja isegi koerakese. Ei taha seda öelda, et trauma üle elanud inimesed peaks elu lõpuni kurvastuses elama, aga kuidagi.. kiirustades käis kõik. Samas arusaadav – tegevust oli Jenna liini ju vaja, kaua ikka jaksab lugeda armetust majakesest ja enda karistamisest seal elamisega.

Aa, ja see põhjus, miks Jacobile otsa sõideti… Minu jaoks liialt.. “otsi kinni sõlmiv” ja otsitud põhjus. Pigem oleks mulle meeldinud, kui olekski ohver olnud lihtsalt valel ajal vales kohas. Aga samas saan ka aru, miks seda nii välja mängiti.

Kokkuvõttes üks hea psühholoogiline teos, mis hoiab pinget üleval ja jääb pikalt mõttesse keerlema, kuidas loetud elu ongi väga paljude jaoks reaalsus..

Muide, suur oli mu üllatus, kui sain teada, et autori teine romaan on “I see you”, mille ma olen ammu läbi lugenud. “I see you” on lihtsalt nii absurdne ja kohati igav, et sisu ja kirjutamisstiili poolest poleks ma kunagi arvanud, et sama autori sulest tulnud :D

life update

11. veebr. 2020

Mõtlesin, et peaks rohkem hakkama igapäeva rohkem jäädvustama. Mille jaoks mul see fancy uus Huawei telefon ja Sony kaamera on, eksole. Lisaks peaks hakkama rohkem ka blogi kirjutama, aga seda mõtlen ma nagunii iga nädal paar korda :D Vaatasin praegu mustandid üle ja näiteks peale Eurotripi kolmanda osa pole ma kirjutanud lõpuni ka Inglismaal käiku…mis toimus pea 2 aastat tagasi.. :D

Kohe algusesse üks selfi ürituselt, mis – üllatus üllatus – ei toimunudki aasta tagasi, vaid alles eelmisel kuul :D

(Kirjutasin selle postituse esimese lõigu eelmisel nädalal. Selle aja peale olen täpselt 1 telefonipildi teinud, mis sobiks jagamiseks :D Ehk pilt kohast, kuhu peituda, kui avatud kontor üle viskab või keskendumist segab)

Ühesõnaga.. ma ei tea, ma ei oska midagi updeitida tegelikult ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean ära kasutama seda blogimistuhinat, muidu võtan ma wordpressi lahti jälle alles kuue kuu pärast. Lasen parem fotodel enda eest rääkida.

Ma pole näiteks kunagi pidanud end eriliseks loodusfotograafiks. Ainuüksi selle pärast, et minu arvates puudub mul see “silm” näha detaile või mingis tavalises lehehunnikus seda miskit, mis teeb loodusfoto maagiliseks. Inimesi on sellesmõttes palju kergem pildistada. Kui saad mingi emotsiooni pildile, silmadesse sügavuse või isegi lihtsalt tehniliselt ilusa pildi, siis oled juba omadega mäel. Aga no te ei kujuta ette, kui palju ma olen kustutanud looduses tehtud pilte, sest need on lihtsalt.. plassid. Seda iroonilisem on, et nüüd naudin ma väljas rohuliblede pildistamist palju rohkem. Isegi oma fotoinstagrami jagan rohkem #naturephotography pilte. See lõik on tegelikult lihtsalt häbitu reklaam, et hakake jälgima :D

See kiska on umbes 15-16 aastat vana. Kui ta kassipojana meile tuli, oli ta mu lemmik. Ma kogu aeg rääkisin, kuidas minust saab rikas suurlinnadaam ning võtan kassi oma penthouse’i elama ja kingin talle teemantidega kaelarihma. Mu ema seniajani ütleb, et seda kassi hoiab elus ainult see suur ootus, mil oma kaelarihma saab :D

Enne aastavahetust (aga pärast jõule) võtsime end kokku ja läksime rappa jalutama. Meenikunno on nüüd nii peas, et peaks võtma uue matkaraja. Minu tingimused on lihtsad: ei tohi olla Eesti teises otsas, rabalaugastega (love them) ja ringikujuline. Kes ikka viitsib üht teed kaks korda läbi käia, eks :D

Taaskord sain aimu, kui väike meie Eestike on. Parklasse jõudes vaatas vastu mu vennaraas oma seltskonnaga. Veidi solvunud, et ta mind matkale ei kutsunud, aga lohutan end sellega, et ega ma teda ka kutsunud. Rabapilte tehes avastasin ka Sony esimese halva omaduse. Nimelt vähe külmemate ilmadega jookseb ta kuidagi kokku. Canoniga polnud kunagi sellist probleemi, vahet pole, kas väljas oli -15 või +35. Ei teagi, kas tegu on kaamera tüüpveaga või mul lihtsalt selline õnnetu eksemplar..

Seda pilti näiteks tegin oma 7 minutit, sest kaamera lihtsalt jooksis kinni. Ja noh, lõpuks ikka ei saanud seda tulemust, mis tahtsin :D

See pilt tundub mulle miskipärast niii…pehme. No et viskaks kohe pikali küngaste vahele.

Aastavahetusel käisin neidudega peol ja kuigi oli ülitore ja nalja sai kõvasti, siis ma vist ikka eelistan pigem puhkemaja/kellegi kodupidusid. Käisime läbi mitu klubi ja ma reaalselt ei saa aru, mis on Maasikas sellist, mis inimesi tõmbab. Alati kui ma sinna satun, on see paksult rahvast täis. Muusika on selline meh (ja iga kord täpselt sama), mehed tüütud ja pealetükkivad, valgusshowd pole ja nagu.. ma ei tea, ei jäta erilist muljet see mulle. Aga eks oleneb ka seltskonnast, õiged inimesed teevad kõik peod ägedaks :)

Olen üritanud juba poolteist kuud ajada sõbrannasid elevile, et jessss, lähme pildistama. Mitte keeeegi pole vedu võtnud. Õigemini tükk tegu on mõlemale sobiva aja leidmisega. Aga ma pole nii ammu inimesi pildistanud ja tahaks ju Sony võimeid proovile panna. Selle asemel pildistan ma maal.. kõike, mis ette jääb. Ja ütleme nii, et talvisel ajal, kui lilli kah pole, on päris keeruline sama asja pildistada nii, et see iga kord erinev välja näeks :D

Ükskord pidime Kadiga minema piccima, aga ei õnnestunud. Mul oli aga tuhin sees ja nii ma siis pildistasin…lillepotis olevat kaktust :)

Aga nagu ma ütlesin, siis maal käimine päästab. Vähemalt pildistamise mõttes.

Huvitav on pildistamiseelistuste muutumine. Canoniga tahtsin ma teha ainult helgeid ja selgeid ja erksaid pilte. Nüüd aga, mida tumedam  ja sügem, seda sümpaatsem.

Ja loomulikult ei saa ma üle oma uutest lemmikutest, kanadest. Kuiiii ägedad nad on!


Üks uus asi, mida katsetame, on inkubaator. Eks näis, mis sealt tuleb, tibusid loeme veebruari lõpus! Päris ausalt, siis ma olen 100% rahul, kui vähemalt ühe tibu saame.

Eelmisel nädalavahetusel sai linnufarm täiendust vuttide näol. Nii julged ja sotsiaalsed linnud! Kanalasse minnes on nad n-ö teises ruumis. Tuled sisse, vaikus. Aga nii kui nendega rääkima hakkad, kostub mitmehäälne rõõmus tsirrtsirrtsiirrrr. Nagu looook at them:

Mõned nädalad tagasi toimusid ka ettevõtte talvepäevad, mis olid sellessuhtes üsna nutused, et noh.. lund polnud. Vähemalt tegime Pühajärvele tiiru peale (kes joostes, kes kõndides) ning hiljem tuletasime meelde vanu häid aegu “Pühajärve Beach Party” seltsis. Pean ütlema, et töökoha valik läks seekord küll üsna õnneks. Nii palju toredaid inimesi!

Lisaks ägedatele kostüümidele, mängudele ja retromuusikale oli meil ka laivansambel- Dreamers. Kui alguses nende demosid kuulates olin kahevahel, siis tegelikkuses on nad väga äge punt ja oskavad rahva korralikult käima tõmmata!

Ja lõpetan selle maru pikaks veninud postituse ära paari telefonipildiga. Esmajoones muidugi mu Nässakast.

Jõulude ajal maal olles ütles isa empsile naljaga, et sel aastal toovad naised kuuse tuppa. Ema siis genereeris sellise asja ja oli endaga ikka v ä g a rahul :D

Pikkade ja pimedate talveõhtute mööda saamiseks tuletasin meelde vana mängu- Yatzy. Mäletan, kuidas ammu sai isa ja onuga köögilaua taga täringuid veeretatud. Nüüd, kui ma seda mängu päriselt oskan, on veel toredam.

Olgugi et see talv oli pigem üks ühtlane sügis, siis linnuke kirja- lumememm sai tehtud!

Ok, juba selle pärast, et mitte nii pikki postitusi teha, tuleks tihedamini kirjutada. Millllal ma küll õpin :D

Kuidas ma kunagi…

3. veebr. 2020

…tööl käisin. Mitte, et ma praegu ei käiks. Aga jäin hommikul lehest lugema lugu, kus ajakirjanik käis eksperimendi mõttes telefonimüüja elu proovimas, lisaks juurde on viimasel ajal mitu samateemalist blogipostitust feedis olnud. Ja see tõi eredalt meelde mulle selle, kui minagi sama ametit proovisin. Minu arust oligi see mu päris esimene ametlik palgatöö. Eks maasikaid korjamas ja selliseid juhutöid (a’la Hansapäevadel jäätise müümine jne) olin varemgi teinud, aga see oli päris! Selles ametikohas tutvusin ma muideks ka Jaanikaga, kuigi teda olin põgusalt kooliajal meedialaagrites näinud.

Suvel, kui olin just 18 saanud, kolisin niisiis Kärknasse vanaema juurde sisse, sest kodukülast oleks olnud pea võimatu igapäevaselt linna tööle sõita. Ja oh, mis vabaduse see kaasa tõi! Esiteks polnud tüütut väikevenda :D Aga parim oli asja juures see, et ega vanaema suurt kontrollinud. Talle sai alati öelda, et mul empsiga räägitud, lähen linna sõbranna juurde filmi vaatama ja jään ööseks. Ööseks küll jäin, aga päris vaatasimegi filme, pigem tõmbasime paar alkoholi ligi ja läksime Piro parki :D

Tööst rääkides, siis.. nomaeitea, ei ole minu jaoks see. Sain küll hästi hakkama ja mingit kartust võõrastega rääkida polnud, aga mulle ei meeeeeeldi inimestele asju peale pressida. Kontoris olid paar töötajat, kes suutsid musta ka valgeks (või vähemalt halliks) rääkida. Mina lähtusin tavaliselt sellest, et kui mulle öeldi ei, küsisin-proovisin korra veel, kui vastus endiselt eitav, soovisin head aega. Mõtlesin, et mulle ei meeldiks, kui keegi surub ja surub, miks teistele siis nii teen. Eks paar korda juht mainis ka, et peaksin agressiivsem olema, aga samas müügitulemused olid mul niigi head.

Mis veel positiivne oli, oli see, et iga päev ei pidanud kohal käima. Palk koosnes tundidest + tulemustasust ja kuna ma teenisin endale lihtsalt taskuraha, siis vahel oli hea võtta mõned päevad vabaks. Eriti kui eelmisel õhtul Pirol oldud sai :D Pluss oli ka see, et enamasti sai ise valida, kas läksid päevasesse vahetusse või õhtusesse.

Üldiselt mingit sõimu ma ei saanud või et oleks pidanud kellegi pärast nutma. Ühel korral juhtus nii, et jõudsin öelda  vaid “Tere, olen Liis..” kui vastas olev meesterahvas käratas: “Mine persse, Liis” ja pani toru ära. :D Naljakaid juhtumeid on olnud küll, kui ükskord sain tellimuse, hakkasin aadressi panema ja mees teatab südamerahuga “Litsmetsa”. No peaaegu oleks naerma hakanud, palusin mitu korda korrata, kas ikka sain aru. Nendest kordadest ma ei räägigi, kui vastu võtab mehine hääl, ma vuristan jutu maha ning siis öeldakse: “Oot, ma kutsun kohe emme”…

Kord tuli meil alustada uue (koka)raamatu müügiga. Saime kokkuvõtted suhteliselt hilja kätte, seega esimesed kõned tulid päris puusalt, polnud aega süveneda, millega tegu. Kui siis oma esimese kõne sel teemal tegin ning mu kokutamise peale teatati, et jah, soovivad kaht raamatut, siis mu esimene lause neile oli väga üllatunud: “Päriselt ka või???”

Olenevalt sellest, mida müüsime, pidime end ka tutvustama. Ehk kui müüsime ajakirja/ajalehe tellimust, pidimegi ütlema, et “Tere, helistan X ajakirja toimetusest.” Ja kord kui Õhtulehte esindasime, siis väga ähmis proua vastas, et eii, misasja, millega ma selle ära teeninud olen, et minust artiklit tahate??” Ta oli ikka päris pettunud, kui sai aru, et ma kõigest pakun ajalehte :)

Ühtede esimeste kõnede seas oli ka mu väga püüdlik pähemäärimine. Mille peale naisterahvas vastas, et oii teil nii hea hääl ja müügioskus, mul oleks sellist oma ettevõttesse vaja. Asi lõppes sellega, et mina tellimust kirja ei saanud, aga mind räägiti nii ära, et andsin talle oma meiliaadressi, kuhu ta “tööpakkumise” saadaks… alles mõni päev hiljem sain aru, et kurat, alt tõmmati :D

Ma arvan, et ma töökogemust meenutangi pigem positiivsena, sest tegingi seda ainult ühel suvel, lihtsalt kogemuse ja lisaraha mõttes. Kui oleks pidanud reaalselt elatist endale teenima, siis poleks see samas üldse nii tore olnud ega ka rahalises mõttes kasulik. Juba sellepärast, et suurema osa palgast moodustaski tulemustasu. Alati oli aga see oht, et kuigi said näiteks päevas 8 tellimust kirja, mis on väga hea, siis neil “jah” sõna ütlejatel oli võimalik veel ostust loobuda. Ehk sageli jäi sellest kaheksast alles ainult neli või veel vähem..

Minu telefonimüüja kogemus lõppes aga päevapealt, kui ma ükskord töölt ära minnes lifti astusin, kontori juht (vms ta oli) järgi astus, mind suudles ja siis mu käe endale püksi toppis. See oli muuseas mu esimene kokkupuude meeste peenisega. Noh, rohkem ma tagasi ei läinud, kuigi paar nädalat olin plaaninud veel olla.

Kui ma nüüd tagant järgi mõtlen, siis eks see sinna ahistamise alla kaldus. Aga tol ajal olin ma üsna naiivne noor – suhtlesin selle juhiga msnis ja kuigi ma talle nii julgustust ei andnud/edasi ei õhutanud, siis konkreetselt “lõpeta ära” ka ei öelnud. Sest kuidagi.. sissekodeeritud süümekad tekkisid, et kuidas sa ütled teisele, et kle sa tekitad mus ebamugavust, ära enam tee. Eriti kui oled noor ja kogemusteta, eriti kui teiseks pooleks on su ülemus, kelle arust on kõik normaalne ja “mida sa põed”-suhtumisega on. Seega tunduski mulle, et ah, eks ma ise selle endale kaela tõmbasin ja ära teenisin, poleks pidanud üldse suhtlema.

Sellele liftijuhtumile eelnes muidugi ka see kord, kui ma olin nö esirea telefoni taga, määrisin järjekordset raamatut pähe ja ta andis mulle paberilehe. Ma siis tegin selle kenasti lahti ja see oli… konkreetne ja detailne kirjeldus, kuidas ta mind rannas paneb :D

Aga ma pean ütlema, et ma polnud ainus, kellega ta selliseid asju harrastas. Ma tean peale minu veel kolme inimest, kes samal suvel seal töötasid ja kõigiga üritas ta midagi korraldada. Ühel juhul, kui neiul oli noormees olemas, ei aidanud isegi see, kui kutt talle helistas ja ütles väga konkreetselt, et lõpeta ära. Endiselt saatis kirju ja erootilisi luuletusi. Äkki oleks pidanud postituse pealkirjaks panema hoopis “Kuidas mind kunagi tööl ahistati”…

Ühesõnaga jah.. hea, et ma pärast sellist juhtumit esimesel töökohal üldse julgesin edasi tööle minna :D

PS. Ma tahtsin siia postitusse pilte panna tollest suvest, aga mu mälu petab mind. Ma olin nii kindel, et ma kirjutasin juba siis blogi (mäletan isegi pilte, mida “lisasin”), aga tuleb välja, et ma alustasin blogiga alles sama aasta sügisest.. Mis ma panin lampi pilte orkutisse siis või??