vennaga metsas ellu jäämas

5. apr. 2017

Üle pika aja võtsin end lõpuks kokku, pakkisin asjad (ja Nässuka) ning läksin maale vanematele külla. Ideaalis mõtlesin, et ärkan igal hommikul koos päikesetõusuga, joon tassi kohvi ning lippan maja taga asuvasse metsa rebaseid pildistama. Reaalsus oli aga see, et ma lihtsalt lebotasin terved päevad, jagelesin vennaga ja nautisin vahelduseks seda, kuidas keegi teine teeb süüa.

Imeline Kristina värvis mu juukseotsad sinakas-roheliseks. Me likey!

Mulle tegelikult väga meeldib lapsepõlvekodus käia. Selline mõnus rahu ja nostalgia tuleb peale, nii kui uksest sisse astun. Paraku pole seal selliste sajuste ilmadega aga eriti midagi teha. Ja alatihti ongi olukord, kus linnas olles igatsen maale ning kui juba paar tundi vennaga üksteist kiusanud oleme, siis tahaks linna tagasi :D

Röövisin empsi karvase kraega jope ära, no niii mõnna!

Nagu öeldud, siis laupäeval oli äratus päikesetõusuga. Mina nägin vaimusilmas kuldseid päikesekiiri ja õrna udu. Aknast välja vaadates oli kõik aga ühtlaselt hall ja vihmane. Käiku läks plaan B ehk magasin edasi, lõunani välja, ja vennas tõi hommikusöögi koos kohviga voodisse. Not bad at all.

Kevadine uputus oli keset metsa lagendikule korraliku helesinise tiigikese tekitanud

Alla ma aga ei andnud ja ka pühapäeval oli äratus varahommikul. Kordus eelmise päeva stsenaarium ja ma jõudsin juba natuke solvuda, sest metsa minek oli üks põhjustest, miks ma üldse maale tulin :D Õnneks läks pika peale ilm ilusamaks ning 11 ajal pakkis vend oma kaitseväelaste seljakoti matkavarustust täis ja suundusime metsa.

Paar üksikut ja sihvakat kasepuud, helesinine taevas taustaks.

Muidu oli täitsa tore matkake, aga tulevikuks väikesed tähelepanekud:
-nii vara kevadel, kui kõik on pruun ja porine, ei tasu loota metsast samblarohelist loodust, kastepiiskades värelevaid ämblikuvõrke ja kepslevaid kitsekesi;
-kui lähed metsa pildistama, siis võiks looduspilte olla tsut-tsut rohkem, kui “mina-siin-teed-joomas”-pilte;
-tunne metsa, kuhu sa lähed, et ei oleks olukord, kus peab tund aega kõndima, et leida koht, kus ületada hiiglaslikku kraavi (mida lapsepõlves küll polnud…);
-ühest munast ei piisa kahele inimesele munapudru tegemiseks;
-mu vend kardab karusid rohkem kui mina;
-kui muidu keegi ühendust ei võta, siis tasub korraks ainult metsa minna ja levist välja ning kohe on 10 uut kirja ootamas;

Üks suur lomp keset metsa. Võib-olla oli võlujärv, mine tea.

Naljad kõrvale jätta, siis tegelikult oli väga kihvt. Kahju muidugi, et ma ei saanud selliseid pilte, nagu ma lootsin, aga vähemalt nägime kitse! Ühtekokku leidsime ka kolm jahimeeste vaatetorni. Üks nägi välja nagu see alus, mille peale vanasti piimapütte laoti. Teised kaks olid veidi asjalikumad, aga väga ära pehkinud, nii et üles ronida ei julenud. Aga ilmselt loomi on sealkandis palju, sest lisaks sellele kitsele nägime väga väga palju põtrade, rebaste ja teiste kitsede jälgi.

Üks tükk (loodetavasti) looma luustikust. Vend tuvastas väga asjatundlikult selle ära kui “See on mingi looma kolju…või vaagnaluu. Üks kahest”

Ma ei mäletagi, kuna viimati sai vennaga nii pikalt juttu räägitud ja tsillitud. Peab ütlema, et metsas tunneb ta küll end nagu kala vees. Teadis igasuguseid tarkusi jagada ja puha. Tegime kaks pikemat peatust ka. Ühe ajal keetsime teed ja kuulasime hirmuga metsahääli (olime liiga sügavale jalutanud). Teine kord valmistas vend lõkkel munaputru peekoni, vorsti ja sibulaga. Ta oli mulle mõeldes isegi ketšupi kotikesega kaasa võtnud! That’s love! :D

Lõunapaus venna tehtud munapudru ja leivaviiluga.

Mina parima matkariietusega- empsi parka, empsi saapad ja teksad. Vähemalt teetass on õige matkalise oma- kummist ja kokkuvolditav :D

Oma sinise hobusesabaga keset metsa casual’ilt teed joomas. Teen seda iga päev.

Õnneks leidsime kodutee ka vaevata üles ja leppisime kokku, et kui väljas rohelisem ja ilusam on, siis läheme juba ausalt varahommikul tagasi. Ja ikka päris ausalt, mitte “Kle, ilm nii kole, mis teeme? -Ah, magame edasi, lähme homme!” :D

Hunnik (vähemalt kümme!) sinililli, mis metsa all mind ootasid.

Igaljuhul, lähen hakkan nüüd kirjutama laste saamisest ja sõjast ja Süüriast ja arutlen Tammsaare teoste üle ja võrdlen turvahälle..või noh, ma ei tea, millest mitte-lapsikud 27-aastased blogivad?

Nali naljaks, aga see eelmise postituse kommentaar tabas tegelikult väga hella kohta, sest mul on just peal räige ebakindlus lapsik olemise suhtes. Ühest küljest on see täpselt see, mille ma oma sisutühjuse postituses välja tõin. Et ma ei taha kirjutada tõsistel ja “täiskasvanulikel” teemadel, sest see on liiga isiklik. Aga järele jäävad teemad ongi nii.. sisutud ja mõttetud ja kohati lapsikud.

Teisalt on mind viimasel ajal tohutult häirima hakanud see, et ma näen noor välja. Muidu oleks kõik ilus ja hea, aga kui saadakse teada, et ma tegelikult 26, siis see kerge šokk nende näos pole enam üldse meelitav :D Või kuidas nüüd öelda… Mul on paar tuttavat, kes reaalselt arvasidki, et ma olen mingi 20-22. Ja kui nad teada said, et ma korralikult mitu aastat vanem, siis reaktsioon oli jah nende poolt heas mõttes, et vau- nii noor näed välja.

Aga mina mõtlen automaatselt sellele, et ma näen noor välja, seega inimesed eeldavadki, et ma olen a’la 22 ja siis ongi see okei, kui ma teen lapsikuid nalju või loen Harry Potterit (seda loen samas kuni surmani). Ning sel hetkel, kui saavad teada, et ma tegelikult 26, siis vaadataksegi imelikult, et “issand, nii lapsik oma vanuse kohta :S” Umbes, et ise 26, aga kus sa oma eluga oled? Pidudel ja snapchati filtrites? :D

Ma ei tea, võib-olla ei arvata ka nii, aga need mu enda parakad, et ma peaks käituma kuidagi teistmoodi, täiskasvanulikumalt või nii, kuidas teised ootavad ühelt normaalselt peaaegu-27-aastaselt. Ma tegelikult saan aru küll, et see täiesti pseudoprobleem, ma mõtlen ise üle, et ma ei saa elada oma elu teiste arvamuste järgi, olen selline nagu olen ja tegelikult pole mul häda midagi, 27 pole ju veel niiiii muldvana. Aga vahel kui hakkan pikemalt sellest mõtlema, siis on küll tunne, nagu oleks vaip jalge alt tõmmatud :D

Lõppu üks armas pilt mu armsast Nässukast. Temal on suva, kui vana ma olen, peaasi, et jaksan söögikaussi täita.

 

veebruarist aprillini

5. apr. 2017

Oeh. Taaskord üks kuu möödas ja blogis endiselt vihiseb tuul. See on nagu üks lõputu nõiaring. Alguses pole midagi juhtunud, millest blogida saaks…ja lõpuks, kui tahaks midagi kirjutada, on nii palju aega mööda läinud ja nii palju juhtunud, et ei leia seda õiget otsa üles, kust alustada. Niiet olge valmis umbes sajaks pildiks, mul siiski kaks kuud vaja ära katta :D

Ühesõnaga.. käes on aprill ja kuu ning kahe nädala pärast saan ma 27. Proovin säilitada rõõmsat meelt, aga ausalt, kuhu mu elu kadunud on??? :D :D (väliselt naeran, sisimas nutan) Iga kord, kui ma juba olen oma vanusega leppinud, avastan, et oi, kohe saan jälle vanemaks ning kogu trall hakkab otsast peale. Ma ei tea, miks, aga mul on nii raske lahti lasta sellest kuvandist või ideaalist, mis ma enda jaoks seadnud olen. No teate, see soovunelm, mis pannakse paika umbestäpselt keskkooli lõpetades, et “viie aasta pärast olen ma oma eluga selles kohas”. Loogiliselt võttes saan ma aru, et alati ei lähe elu nii, nagu plaaninud olen ning see pole ilmtingimata halb. Aga vahel on sellised madalpunktid, kus hoiangi kätega peast kinni ja mõtlen, et this is not how it was supposed to be..

Põhimõtteliselt pensionieelik :S

Üritan leida endiselt tasakaalu töö ja muu elu vahel, sest ma ei ole absoluutselt harjunud sellega, et ma võtan nii palju tööd koju kaasa. Või et vahel pean probleemidega tegelema ka näiteks õhtul kell 9. Samamoodi vajab endiselt harjumist see esmaspäevast-reedeni töö, sest.. mul on nii palju vaba aega ja ma ei oska sellega midagi ette võtta :D Töö ise on mõnus, eks palju nüansse on veel tabamata jäänud ning alati ei ole kõik lust ja lillepidu, aga.. hea tsill on. Vähemalt praegu.

Prillikandja rõõmud, kui vihma sajab- veepiisad klaasil ja mitte midagi ei näe.

Veebruarikuu on olnud täis erinevaid emotsioone. Ühelt poolt tundsin, kuidas kõik hakkas vaikselt laabuma, tekkisid igasugused lootused-ootused ning sama järsku, kui nad tulid, lõppesid nad ära ka. Ma ei tea, kas asi on minus, aga kõik need Tinderi-teemad on läinud.. mitte nii hästi, kuigi algus on paljutõotav :D Oh well, mis seal ikka. Vähemalt saan taaskord tõdeda, et mul on sõbrad, kes mu igas olukorras suudavad naerma ajada.

Ja loomulikult parim kurbusepeletaja on mu Nässukas, kes nii armsalt kaissu poeb.

Veebruari alguses lasin kooli viimase päeva üle, et jõuda Karini üllatuspeole. Korraldasime Lindexi neidudega pisikese istumise, laulsime sünnipäevalaulu ning tegime Karinile naljakingi ja päriskingi. Viimase avamist filmisime ja see rõõmukarjatus, mis tuli, oli lihtsalt niiiii ehe :D

Üks neljane grupipilt mu armsatest neidudest. Blond ja kaunis Elisabeth, veiniklaasiga brünetist iludus Merilyn ning alati kelmikas Karin. Ja noh, duckface’iga mina ka :D

Ma kunagi juba kirjutasin, et ma ei saa aru, kust minuvanused endale uusi sõpru saavad. Aus vastus on- mine uude kohta tööle. Ma seniajani hämmingus, kuidas Merilyn ja Elisabeth nii minu masti inimesed on! Aegade parim otsus oli vist Lindexisse minna, ainuüksi nende inimeste pärast. Huvitav on see, et me kõik oleme nii erinevad, aga samas koos olles on kõik nii lihtne ja loomulik. Okei, huumorisoon on meil küll väga ühtiv :D

Veel üks grupipildike

Otseloomulikult sai tehtud korralikult fotosessioone ja kasutatud erinevaid snapchati filtreid. Kahjuks mul see app puudub, sest mu vana telefon ei raali lihtsalt mitut asja korraga välja. Ja kui ma pean valima, kas Instagram või Snap, siis valin ma esimese. Niiet terve õhtu pidid teised kõik snapi pildid ära salvestama ja eraldi mulle facebooki saatma :D

Kõigepealt Kariniga üks tavaline sõbrapilt…

..ja siis pilt koerakõrvade, nina ja kolm meetrit pika keelega.

Ning mu lemmik-filter- jänkukõrvad ja suured silmad

Muuhulgas mängisime ka reaalsuskontrolli. Teie ees kõige vaimukam, maavälisem, sõnaosavam, kuulsam, arukam ja rinnakam inimene :D

Edasi jätkasime õhtut erinevates klubides-pubides. Pole tükk aega nii hullu pidu olnud. Üle ma-ei-tea-mitme-aasta sai käidud isegi Maasikas. Lihtsalt vau, mida nad oma sisekujundusega teinud on. Superluks!

Klassikaline wc-s tehtud peegliselfi

Maasikas tehti mulle üks imeline kokteil, kus oli üksainus hiiglaslik jääkuubik!

Mis siis veel…Vahepeal otsustas Mairi kolida ning neil on nüüd imearmas uus pesake. Kamin ja kõrged laed ja palju valgust, mida sa hing veel tahta oskad. Võtsingi siis ühel päeval veini näppu ja kutsusin end külla. Õhtu täht oli loomulikult Theodor, Mairi imearmas merisiga.

Mina olemas kõver nagu S-täht, süles nunnu meriseake

Martini Asti ja Mairi tehtud hummus terasaiaga, ohsweetjesus, kui hea see oli!

Vaatan siin telefoniga tehtud pilte ja… kuidagi juhtus nii, et veebruar oli hästi pidune kuu :D Üks meeldejäävam üritus on ilmselt see, kui käisime Kariniga 5 miinust kuulamas ning ühtäkki avastasime end backstage’ist kaasa üürgamas lauludele, mille sõnu ma tänase päevani ei tea :D Mälestuseks on hunnik pilte, millest ma mitte ühtegi siia panna ei julge :D Ka hüppasin kunagi läbi oma sugulase sünnipäevalt ning vanurile kohaselt olin ma juba kell 12 öösel kodus. Järgmine päev põdesin nii rängalt, nagu oleks kolm nädalat jutti pidutsenud. #vanadus

Enne pidu kohustuslik sõbrapilt veinipokaali ja helendavate pärgadega

Mu üks sõbranna ütles, et ta niiöelda “enda kordasättimise aja” sisse on arvestatud ka selfide tegemised. Ma veel nii proff pole ja seepärast pean iga kord pärast fotosessi paar kiiremat liigutust tegema, et mitte hiljaks jääda :D

Full Lindex outfit. Need tumesinised laiad Holly&Whyte’i kontoripüksid on mu viimase poolaasta kõige õnnestunum ost!

Vana hea duckface

Vahepeal käisin taaskord oma endises koolis, vilistlaste pallimängudel. Mängisin saalihokit ja lõin reaalselt kokku 4 väravat (tänan aplausi eest). Põhimõtteliselt ootan Eesti koondisest kutset. Kahjuks meil aga väga hästi ei läinud ning oma mitu aastat järjest kestnud võitute rea pidime katkestama ja vastu võtma teise koha. Natuke kurb oli ka see, et võrreldes viimaste aastatega oli osavõtt üsna kesine ning seda õiget fiilingut ei tulnudki. Aga lõbus oli ikka. Mis sellest, et järgmisel päeval käsi-jalgu valutasin.

Suur grupipilt osavõtjatega. Mina olen see, kes nina nokib (võib-olla köhatasin parasjagu, me ei saa kunagi teada :D)

Õhtul, nagu tavaks, said kõik lennud kokku ja pidutsesid. Ma seekord nii seltskondlik polnud ning leidsin tee jälle Mairi juurde. Proovisime roosilimonaadi, segasime seda sprite’i ja rummiga ning ma arvan, et leiutasime uue kokteili.

Pokaalides roosilimonaad, laual roosad tulbid ja taustal praksumas kamin- idüll!

Järgmised pildid on natuke halva kvaliteediga ja üsna lambised, aga see lihtsalt nii armas, kuidas Mairi merisiga süüa palub :D Lõikasin parasjagu toorsalaamit, kui ta sättis end mu jalalabale istuma ja viiksus. Andsin natuke paprikat ja ta reaalselt tõmbaski end kahele käpale püsti ja “küsis” juurde nagu koerad seda sitsides teevad. Awww noh :D

Veel olen Kariniga klassikalisi movie-and-dinner kohtinguid teinud. Kui keegi teine meid ei kutsu, peame ise endid poputama, eks. Vana hea Aparaat ei vea oma rebitud sealihast burgeriga ikka mitte kunagi alt.  Ühe korra tegime kaks kinoseanssi järjest, sest kumbki ei viitsinud veel koju minna. Üheks valitud filmiks oli “Kaunitar ja Koletis”. Me olime ainsad täiskasvanud saalis ja saime mõlemad suure üllatuse, kui selgus, et tegu on muusikaliga :D Ega midagi halba öelda pole, naerda sai, muusika oli hea (kuigi osad laulud oleks võinud lühemad olla), aga ise ma seda filmi valinud poleks. Jutti vaatasime ära ka “Elu”, millest me ootasime põnevat kosmosefilmi vapustavate kosmosevaadetega. Ei, selle asemel saime kolm minutit Ryan Reynoldsit ja kõige igavama süžee. Ausalt, mitte ühestki tegelasest ei hakanud kahju, kui nad surma said. Ja enam Karinil filme valida ei lase :D

Mmm, mahlased Aparaadi burgerid kartulilootsikutega.

Proovisime ära uue Reval Cafe. Esiteks, no niiii head caramel cappuccinot pole ma veel saanud. Ja teiseks, see pistaatsia gelato viis lihtsalt keele alla. Praegugi on suu sülge täis, kui selle peale mõtlen. Muude söökidega on üsna.. keskpärane kogemus. Näiteks käisime kaastöötajatega seal päevapraadi söömas ning kana oli küll nagu tallanahk.

Karin pildistamas oma karamellicappucinot ja jäätist

Mmm, see imeline pistaatsia-gelato. Pool topsist on domino küpsise oma, aga see niiiii hea polnud.

Pooleldi tühjaks joodud tassid, piimavahust süda veel täitsa alles.

Teine kord sattusime sinna Elisabethiga ning kuigi mu salat oli maitsev, siis oli rohelist seal natuke liiga palju. Elisabeth võttis klaasnuudlid vokitud köögiviljadega ning esimene ports, mis talle toodi, oli nii tulisoolane. Teenindaja oli aga mõistev ja koka vabandustega toodi uus taldrik lauda. See juba maitses kuuldavasti paremini :D

Paar kanatükikest, mis upuvad rohelusse

Elisabethi klaasnuudliwok

Ja nüüd lõppu mõned pildid, mille kohta mul väga pikka juttu polegi.

Kevade esimene päev, mil sain nahktagiga tööle minna. Jeiiii!

Üle maeiteamitme aasta sai vaadatud uuesti “Eurotripi”. Selle vaatamine tõmbas nii peotuju sisse, et tegime vale valiku ja läksime Shootersisse :D

Käisin nädalavahetusel maal ja vennas tõi kohvi voodisse. Väga õige tassiga muidugi- the boss :D

Nässul nüüd komme teki alla magama minna ja siis mind mega etteheitva näoga vaadata, kui ma liigutada julgen. Sorri noh.

Igaljuhul, tõmban selle blogiga otsad kokku. Mul on veel jagada pilte sellest, kuidas vennaga metsas matkamas käisin ja Kariniga rabas jalutamas, aga nendest juba teine kord :)

 

procrastination as its finest

25. märts 2017

Seniajani on harjumatu, et mul on kõik nädalavahetused vabad ning võin teha, mis aga pähe tuleb. Mina muidugi mõtlesin, et nüüd on ideaalne käia nädalalõppudel pildistamas või maal vanemate juures või vanaema külastada või sõpradega koos olla või lihtsalt asjalik olla. Tegelikkus on muidugi hoopis midagi muud, sest niiiii hea on lihtsalt.. mittemidagi teha.

Täna võtsin eesmärgiks kooliasjad joonde saada, sest juba paari kuu pärast tahaks nagu lõpetada. Selle asemel, et oma (niigi pikaleveninud) nimekirja täitma hakata ja ehk paar esseed valmis kirjutada, olen ma otsinud terve päeva asendustegevusi.

Õppimise asemel olen ma näiteks:

-teinud neli tassi kohvi
-igaüht neist üliaeglaselt joonud, sest nautimine
-koristanud kappi
-lugenud Harry Potterit
-käinud kaks korda poes
-teinud kellegi teise kodutöid
-koristanud uuesti kappi, sest vanad asjad, mida enam ei kanna, jäid välja võtmata
-sorteerinud raamatud värvi järgi ära
-kudrutanud Nässuga
-teinud rahakoti korda ja vanadest tšekkidest puhtaks
-hoidnud 15 minutit peal näomaski (mina, kes ma absoluutselt ei talu näomaskide tegemist… ilmselt õppimine veel vastuvõetamatum :D)
-vaadanud paar tundi youtube’ist Glee laule
-lugenud wikiast kõigi Glee hooaegade ja tegelaste kohta
-lugenud imdb‘st nelja telesarja “trivia” sektsioonid läbi
-ebays shopanud
-lihtsalt diivanil lebotanud ja lakke vaadanud

Nüüd enam midagi huvitavat teha pole, aga kell juba nii palju, et ometi ei jaksa õppima hakata :D Selle asemel oleks vaja süüa teha ja kalendrisse homseks päevaks to-do listi kirjutada. Noh, võin lihtsalt noolega kõik tänase päeva ülesanded sujuvalt pühapäeva suunata :D

sisutühjusest

6. märts 2017

Lugesin natuke aega tagasi Manjana postitust, mis küll keskendus pigem juutuuberitele ja nende sisuloomele. Mul hakkas aga mõte hoopis teises suunas liikuma ning see “sisutühjus” on ka üks põhjuseid, miks ma viimasel ajal nii vähe bloginud olen.

Ma olen alati blogimist võtnud kui oma hobi, mitte kohustust. Kui ma ei tunne, et oleks kirjutamistahet, siis ma seda lihtsalt ei tee, sunnitud ja pastakast tekstide väljaimemine mulle ei meeldi. Paraku sellise suhtumisega venibki postituste vahe liiiiga pikaks, sest mida rohkem aega mööda läheb, seda enam hakkan ma mõtlema sellele, et.. mida mul on üldse öelda? Jah, ma võiks kirjutada oma uuest tööst ja sündmustest, mis vahepeal on juhtunud, aga ma olen avastanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsemaks ma muutun. Ja noh, olgem ausad- kui eetiline olekski üksikasjalikult tööst rääkida?

Ma olen varemgi maininud, et minu jaoks on väga isiklik kirjutada oma mõtetest, tunnetest ja arvamustest, mistõttu ma seda eriti ka ei tee. Ärge saage valesti aru- mul oleks tohutult palju öelda ja kaasa rääkida päevakajalistel teemadel, argumenteerida, väljendada oma arvamust, aga minu jaoks on see natuke liiga privaatne ja ma ei taha end nii palju teistega, eriti võõrastega, jagada.

Eks see natuke räägib vastu sellele, et ma olen ju ometi avalik blogija ja paljude arvates on privaatsuse rikkumine just detailselt oma päevast/sõpradest/kaaslasest/lastest kirjutamine. Samas on minu jaoks suur vahe, kas ma kirjutan “Käisin täna Aparaadis söömas, väga hea oli” või teen postituse, kuhu valangi oma kõige diibimad mõtted välja.

Mis toobki mind mu dilemmani- ühelt poolt ma ei taha kirjutada  arvamuspostitusi ja analüüse, teisalt muutuvad need “tegin-olin-nägin” jutustused ka kuidagi…mõttetuks. Sest neis puudub sügavus ja sisu. Need on nii pealiskaudsed ja ma ausalt mõtlengi, et miks ma üldse selliseid postitusi avaldan? Või kes neid üldse loeb?

Sellessuhtes, et… mulle meeldib jäädvustada oma elu, ka seda kõige pealiskaudsemat aspekti. Mulle meeldib, et ma saan talletada siin blogipesas pilte, sõbrannadega koosviibimisi, üritusi ja selliseid pisikesi sündmusi, mis ehk praegu tunduvadki tühised, aga mõne aja pärast vaatan neile tagasi naeratusega. Ma lihtsalt.. ma ei tea, tahaks rohkem sisu! Rohkem raamatu- ja filmide tutvustusi (kui vaid oleks aega neid lugeda-vaadata..). Rohkem söögikohtade arvustusi, rohkem.. midagi, millest oleks ka kasu. Mitte ainult mulle mälestuste näol, vaid ka teistele, lugejatele.

Postituses olevad kick-ass pildid tegi Jakob (tsekkige ta instat!). Kai, kuna kõik pildid on minust valge seina taustal, peas kaabu ja seljas tagi, siis ma eraldi kirjeldusi lisama ei hakanud :)

fog comes on little cat’s feet

30. jaan. 2017

Viimased päevad on Tartu vallutanud paks udumass. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minus on see veidi müstiline ja õudne uduloor alati nii mõnusa tunde tekitanud. Nagu kõik oleks võimalik. Kohe tuli meelde ka üleeelmise aasta sügis, mil sai Kariniga paar udusemat pilti tehtud. Kuna need on tänase päevani ühed mu lemmikutest, lisan kohe paar tükki meeldetuletuseks siia ka.

Mu armas Karin udusel nõlval, suur kapuuts peas

Pilt Karinist selja tagant, udutunnelisse vaadatamas

Peaaegu sama pilt, mis eelmine..aga lihtsalt kaugemalt pildistatud :D

Mu armas Karin maas aelemas ja oma imeliste siniste silmadega kaamerasse vaatamas

Mõni päev tagasi lippasin kaameraga välja, et natuke veel Annelinna võlu pildile püüda. Mis ma öelda oskan, mulle on inimeste pildistamine ikka rohkem meeltmööda. Mu sügav kummardus kõikidele neile, kes suudavad täiesti tavalistest asjadest võluda erilisi pilte välja, kes lihtsalt märkavad pisiasju ja kellel on see hea silm tabamaks häid hetki. Aplaus, ausalt.

Selline äärmiselt kunstipärane võte puuokstest

Mõnusa rohelise samblaga kaetud puutüvi, taustal õrn uduvine

Üksik punane vedrukiikhobune, taustaks sünge ja udune park

Väga diip mustvalge pilt Annelinna teest. Paar üksikut inimest ka jalutamas

Väike puudeallee ja suured punased õunad maas. Nalii, need mingisugused..marjad? :D

Männioksad vhmapisaratega

Üks mõnusalt suur ja uhke puu keset udu

Jõulud ei ole läbi- ehk üksik punane klaasehe suvalise oksakese peal rippumas

Not your usual selfie- ehk sama punase klaaskera peegeldusest tehtud pilt iseendast.

PS. Ikka väga raske on leida piltidele pealkirjaks adekvaatseid kirjeldusi, niiet neist saaks midagi aru ka :D