Tai 2019

28. märts 2019

Noniii, puhkus selja taga, võiks värskelt oma muljed kirja panna (ja raudselt saan postitusega valmis alles 2023nda aasta talveks :)) Ühesõnaga, eelmise aasta sügisel võtsime väikese pundiga vastu otsuse, et kaks nädalat puhkame Tais, Pattayas. Minu jaoks tuli see väga õigel ajal, sest ma olen viimased pool aastat tundnud, kuidas hakkan kohe-kohe läbi põlema. Eks tööstress ja kaks aastat jutti (ka öösiti) töötamist on oma jälje jätnud.

Sellisel õigel soojamaa-reisil polnud ma varem käinud ka, seega minu jaoks oli see kõik suhteliselt uus ja tundmatu olukord. Seda enam, et Tai pole mind nii kunagi tõmmanud…ühesõnaga olin kõigele avatud, mis juhtuda võib. Kui ma esialgu arvasin, et kaks nädalat on ikka veidi vähe, siis praegu leian, et see oli täpselt paras aeg, et end kõiiigest välja lülitada ja lihtsalt olla, aga samas et tekiks lõpupoole ka pisike koduigatsus. Korra kartsin küll, et ei suuda töö peale mõtlemist lõpetada, sest varemgi lühemate puhkuste ajal ette tulnud, et poole kohaga olen ikkagi mõttes Illukas. Õnneks nii ei läinud ja hetkel, mil lennukisse istusin, läks absoluutselt kõik tööga seonduv meelest.

Lühidalt kokku võtta see 2 nädalat, siis… oli awesome! Sai kõvasti päikest ja sooja, ringi tripitud, niisama lebotatud, pidutsetud.. kõike. Samas kuigi jäin reisi (ja Taimaaga) rahule, siis mina isiklikult sinna iga aasta ei kipuks. Kunagi tahaks kindlasti tagasi minna, aga niii palju ootab veel avastamist… Näiteks Vietnam.

Alguse sai meie reis Riia lennujaamast, kus lükati lendu kena kolm tundi edasi…ja siis veel poolteist. Iseenesest polnud hullu, sest vahepeatuses (Usbekistanis) oleks pidanud nagunii selle sama aja passima, nüüd saime aga otse ühelt lennult teisele. Ütleme nii, et õige mõte oli mitu raamatut kaasa võtta, sest 13 tundi lendamist on ju-be! Isegi filme ei saanud vaadata, sest kõik olid mingid kohalikud Usbekistani omad ja aastast 1977 :D

Üllataval kombel oli lennukitoit isegi päris hea..või oli kõht siis nii tühi

Kohustuslik lennukitiivapilt ka ikka

Kohe alguses võtsime sellise hoiaku, et end ribadeks ei torma, aga samas kõiki päevi basseini ääres ka looja ei lase. Kahe nädala jooksul oligi selline mõnus tasakaal, kus vahepeal tegime kultuuripäevi, käisime ringi, trippisime, uudistasime.. ja siis olid päevad, mil vedelesime mere ääres, basseini ääres, vees, tegime lõunauinakuid… Ühesõnaga selline mõnus tsill, sai end rahulikult välja puhata. Kuskile kiiret polnud. Sellessuhtes olid reisikaaslased mõnusad, et arusaamatusi polnud ja enam-vähem sama suhtumine oli kõigil.

Ma mingit ümberjutustust tegema ei hakka, lasen parem piltidel enda eest rääkida ja lisan omapoolseid tähelepanekuid.. osaliselt seetõttu, et ega ma päris täpselt ei mäleta, mis järjekorras-mida tegime ja teiseks on mul pilte kõvasti rohkem kui juttu.

-Meie piirkond (Jomtien), kus olime, kubises Vene turistidest. Ega neil midagi häda olnud, lihtsalt “tänu” neile ei tahtnud kohalikud absoluuuuutselt kaubelda. Mis sa ikka viie eestlasega kaupled, kui kõrval venelased maksavad silma pilgutamata nõutud summa ning isegi vahetusraha ei küsi tagasi.. Lisaks oskasid KÕIK kohalikud, noortest vanade memmekesteni ideaalset vene keelt. Ma vähemalt arvan, et ideaalset, sest ma ei saanud neist aru :D Inglise keelt ei rääkinud aga pea keegi. Isegi hotelli adminnid oskasid heal juhul ühte lauset.

-Hotellivalik oli hea. Toad olid küll üsna väikesed ja kulunud, aga palju puhkuse ajal ikka hotellis konutatakse? Basseni(de)ala oli aga väga super! Meri oli kohe lähedal ning rand puhas. Igal õhtul käisid hotelli töötajad seal korda hoidmas. Meres ujuda muidugi ei saanud, sest lained olid mõnusalt suured, niiet lihtsalt läksime rinnust saadik vette ja lasime lainetel end tagasi kaldale kanda.

Hotelli aia juures nägime varaani (?) Nägi suht jube ja suur välja.. ma nüüd ei teagi, kui lohutust see pakkus, kui ta lõpuks aia alt sisse lipsas, sest noh.. see oli hotelliaed :D

-Hotellist üle tee algas suur toidutänav. Sellessuhtes nõustun Marimellidega, et mida urkam koht, seda audentsemat toitu saab. Ka seal olid pressitud üksteisele otsa plastiktoolid ja -lauad, kaetud vakstuga. Selline koht, kuhu muidu üldse sööma ei kutsuks. Aga oi-kui-head-söögid. Meil Kadiga oli eesmärk süüa võimalikult palju mereande (eriti krevette!!) ja proovida erinevaid asju, mida Eestist ei saaks. Need supid, mida me proovisime…..no kui maitseküllased!

Selline see oli. Päeval suhteliselt inimtühi, õhtul päikese loojudes pungil rahvast täis.

Käisime ühes viiskamas kohas ka söömas. Viisaka all pean silmas, et olid korralikud lauad ja metallkahvlid :D

-Suitsetada tänaval ei võinud, selleks olid ettenähtud nurgad. Küll oli see lubatud aga absoluutselt igas klubis, pubis, go-go baaris…you name it. Ja olgem ausad, see oli kohutav! Õhtu lõpuks oli tuhatoosi hais küljes ka siis, kui ise ei suitseta. See vist häiriski mind pidude ajal kõige rohkem.

-Esialgu sõitsime ringi tuk-tukidega. Siis leidis meid üks taksojuht suurema autoga (meid oli 5), kellelt võtsime numbri. Iga kord, kui kuskile vaja minna oli, saatsime talle sõnumi. Andsime teada kellaaaja ja sihtpunkti, tema saatis vastu summa. Ma ei tea, kas me maksime talle rohkem, kui taksomeetri järgi või ei, aga see oli kohutavalt mugav lahendus. Kutt sõitis hotelli ette, viis meid nõutud kohta ning sageli jäi sinna ka ootama, kuniks me oma shoppamised-vaatamised ära tegime, et meid siis tagasi viia. Eesti rahasse arvutatult olid need summad igastahes naeruväärselt väikesed, seda enam, et kogusumma jagasime ju viie vahel ära.

Proovisime ära selle, kui kalad surnud nahka söövad. Olematu hinna eest. Väga naljakas ja kohati külmavärinaid tekitav tunne oli…aga jalad pärast iiimeliselt pehmed.

Ühel naisel tänaval oli kaasas pisike leemuripoeg. No niiiiiii armas

-Pattaya peotänaval käisime kaks korda. Kuigi mind isiklikult ping-pong-showd ei tõmba, siis noh.. kui juba, siis juba. Ma ei tea, mida ma ootasin..võib-olla tõesti suuremat šõud. Tegelikkuses oli üks suur ruum, kus keskel nelinurkne lava, nagu poksiareen, mille ümber pingid. Siis tulid järjest pigem matsakamad naised oma numbrit tegema. Viskasid keset lava selili, seelik üles ja hakkasid hargivahest nooli-jahukotte-palle välja tulistama või imevigureid välja tõmbama. Ütleme nii, et “oh-kui-äge” emotsiooni asemel valdas mind pigem mõte, et mis nende naiste elus nii valesti on läinud, et peab raha teenimiseks žiletiteri tupest välja tõmbama. Või ma ei tea ka, võib-olla Tais on see väga prestiižne amet..?

Esimesel õhtul Walking Streetil külastasime jääbaari. Kõik olid seal paksude puhvaikadega, me lippasime lühkarites sisse ja tundsime end kui kodus

-Proovisime ära kuulsa ämbrimohhiito.. Mis ma öelda oskan, kõik koksidd on seal mega kanged. Long Islandile pandi korgitäis cocat, mojito oli ainult rumm mündilehtedega.. Ma saan aru jah, et eks eesmärk on turiste täis joota, et rohkem raha kulutaks… aga kui mind juba esimese kokteiliga käpuli joodetakse, mõtlen ma ainult kodust ja voodist, mitte veel jookide ostmisest :D

-Üleüldse oli peotänav natuke reaalsuskontroll. Kõik teavad, et seal seksiturism lokkab, aga ma miskipärast ei arvanud, et see niiii ränk on. Tavapärane, kui go-go baarides tellisid 50+ aastased koledad vanamehed omale verinoore neiu kõrvale ja lasid kätel aga käia, naise näol kramplik naeratus.

-Go-go topless baarid olid veidi.. igavad? Istud suitsuses ruumis (sest iga.jumala.inimene. kasutab võimalust sees suitsu teha) ning pikk kitsas lava on poisikese keha ja silikonpommidega naisi täis, kel bikiinide ülaosa ripub selja taga, et boobsid ikka nähtaval oleks. Ma ei saanudki aru, kas neil oli niiii suur tülpimus, nad olid laksu all või lihtsalt ei suutnud 15cm kontsadega tantsida, aga nad konkreetselt lihtsalt õõtsusid natuke edasi-tagasi. Eks ma räägin siin nüüd endale vastu, et alles kurtsin, kuidas vastik vaadata seksturismi, aga samas vingun, kuidas naised ei tee showd, vaid lihtsalt..on. Ühest küljest on halb vaadata ja mõelda, kui vastik neil on, samas jälle, kui ise oled peotujus puhkusel, siis kipub see kiirelt meelest minema ja noh.. elu.

-Kui on miski, mida oma bucketlistist maha tõmmata, on see Pattayas go-go baaris tantsimine. Vaatasime, et mis nad niisama õõtsuvad seal heade laulude keskel ja lõime tantsu laua juures lahti. Natukese aja pärast tuli koha Madaam koos turvaga. Korraks juba kartsin, et viskavad välja, aga ei, saatsid viisakalt lavale meid hoopis :D Kaks korda öelda ei lasknud. Riided jäid meil küll selga, aga ülifun oli siiski.

-Tahtsime tegelikult minna ka drag-queenide showd vaatama, aga no ei leidnud õiget kohta. Samal ajal kui me Phuketis olime, jäid kaks kutti Pattayale ja vist elasidki peotänaval. Andsime neile ülesandeks leida meie viimaseks õhtuks õige koht üles, aga ka nemad ei leidnud. Ja kui me jälle koos peole läksime, siis igas klubis, kuhu sattusime,  teadsid baarmenid juba neid kaht nimepidi ja joogid olid juba valmis ootamas :D

-Phuket meie jaoks muljet ei avaldanud. Mulle meeldis, et see oli kuidagi orus? Ümberringi mäed ja selline..pigem madalamate majadega koht. Ehk tegime ise lollisti, et ei võtnud hotelli turismipiirkonda, aga no ma ei uskunud, et kontrast kesklinnas niiiii suur oleks. Meie põhieesmärk oli siiski Phi Phi saar, seega Phuket oli väike vahepeatus lihtsalt, kus palju aega ei veetnud, seega ei näinud mõtet otsida seal turismipiirkondi ja -randu. Aga jah.. Pattaya meeldis oluliselt rohkem.

-Valisime hotelli suuresti piltide järgi. Nii orki polnud veel lennanudki. Aga me nõudlikud pole, bassein jahutas, tuba iseenesest oli ilus ja valgusküllane. Aga jah, nagu ma ütlesin, siis ilmselt valisime vale piirkonna, kus olla. Järgmine kord juba targem.

-Kõige parema mulje jättis aga Phi Phi. Ma olen kogu aeg arvanud, et kõik need pildid, kus helesinised laguunid ja kumivalged liivarannad, on läbinud kerge fototöötluse. Aga päris ausalt- kõik ongi nii, ideaalne paradiisirand. Korra tekkis kiusatus megakiirelt ööbimine leida, et jääme hoopis sinna. Lõpuks jäime siiski esialgse plaani juurde, et päev Phi-Phil, õhtuks Phuket ja siis tagasi Pattayale. Juba leppisime aga kokku, et sinna saarele läheme kindlasti tagasi ja pikemaks!

-Mina oma pealiskaudse kogemuse pealt soovitan kindlasti massaaže. Esiteks hind olematu, teiseks max lõõgastav ja hea, kolmandaks-Tai naised on tugevate ja osavate kätega ning teavad, mida teevad! Phi Phi saarel kasutasime võimalust ja lasime teha ka jalamassaaži- vaade sinisele merele oli ainult boonuseks. Väga ära hellitatud tunne tekkis.

-Kohalikud on kõik üliiiiisõbralikud. Turgudel tuldi küll pakkuma oma asju, aga kordagi ei hakatud peale käima. Phuketil võtsime ka ühe taksojuhi numbri, väga tore naine oli. Hakkasime turult umbes 7 ajal õhtul liikuma, helistasime talle ja tuli järgi. Suur oli me üllatus, kui tal oli kogu pere kaasas- mees roolis, poeg kupatati taha n-ö lahtisesse pagassi… Meil Kadiga oli NIII piinlik, me üldse ei mõelnud, et äkki tal tööpäev läbi. Ega ta öelnud ka midagi, kohe, et jaaa tulen muidugi järgi.. Uskumatu :D

-Käisime päris mitmel ööturul. Need on kohad, kus saada väga head toiduelamust, proovida erinevaid maitseid ja nii muuseas suveniire shopata. Seal on hea see, et toite ei pea ostma suuri koguseid, vaid näiteks saab kas pisikese karbi või vardaga osta. Meile sobis see variant rohkem, sest tahtsime kõike natuke proovida.

-Pattayas käisime esimesena Jomtien Beach ööturul, mis avatud iga päev 17-22.30. Söögi poolest tasus kindlasti minna, hinnad soodsad ja valik suur. Suveniire oli seal ka palju, aga niisama riideid-jalatseid pigem vähe. Või noh, putkasid ikka oli, aga kõik olid ühesuguste kleitide-särkide-sandaalidega, mis väga meie maitse polnud. Sealt leidsin ülivinged haikala lõuad, mis oleks ühele noormehele nii hästi kingituseks sobinud.. aga ma polnud kindel, kas ma sellega ikka Eestisse pääsen, seega jäi see minust sinna maha.

-Ainult nädalavahetustel avatud Thep Prasit turg oli sellesmõttes parem. Kõvasti suurem, veidi eksootilisema söögiga ning valikut rohkem. Muuhulgas olid seal müügil ka kutsikad, kassipojad, papagoid… Erinevaid riideputkasid oli ka hulgim, aga nagu väga ei tõmmanud miski nii. Lisaks oli mu arust naistele vähe kasinam valik- meestele ägedaid särke, pükse, dresse, jalatseid oli igal pool, naisteriided olid rohkem 60aastase mammide stiili…

Proovisin ära ka ritsikad. Maitsesid nagu soolased kõrbema läinud sihvkad. Korraks mõtlesin, kas võtta ka tõuke, aga siis tuli isegi mul piir ette :D

-Phuketil külastasime Walking Streeti, mis oli pikk tänavaturg. Oli erinevaid live-esinemisi, palju süüa (nagu ikka) ja nipsasjakesi. Kuigi keskmine hind oli kallim, kui Pattaya turgudel, olid riided päris ägedad.

-Kuna see turg asus vanalinnas, olid majad hoopis teistsugusemad. Me jõudsime sinna siis, kui turg oli just lahti tehtud, pool aega saime rahulikult vaadata ja uudistada, siis täitus terve tänav rahvamassidega.

Parim jäätis- kookosemaitseline, serveeritud kookose seest ja põhjas kookospiim, kuii hea!

-Kadiga kahekesi käisime ka Chillva Marketil (avatud neljapäevast laupäevani 16-23). Noh, ütleme nii, et kõik turud on üldjoontes samad, aga sellel konkreetsel oli rohkem pisikesi söögikohti, kus terve perekond oli tööle pandud. Sõime suppi kohas, kus vanaisa majandas pinkidega, ema kutsus inimesi ligi, vanaema oli köögipoolel ja väike poiss tõi meile söögid ja muu vajaliku. Lisaks nii-öelda uuele kaubale, said seal turul ka kohalikud ise oma asjadega kaubelda, nagu kirbukas või nii. See turg oli üldjoontes kõige odavam neist, kus käisime. Näiteks ostsin sealt ühe t-särgi, samasugune maksis Thep Prasitil 100 bahti rohkem.

Chillvas proovisin esimest korda kammkarpe. Ma ei tea, kas asi oli nende valmistamisviisis või et ma ei proovinud koos kastmega, aga see oli kõige jubedam maitseelamus reisil. Ei saa aru, miks Pete ja Manu alati õnnis naeratus näos ohivad, kui kammkarpe söövad :D

-Sellest veidi maad edasi hakkas hiiglaslik toiduturg. Kuna meie jaoks oli kell juba palju ning me olime päevasest Phi-Phi reisist väsinud, siis ringi ei vaadanud, ostsime kiirelt hotelli kaasa ainult vett, värskeid puuvilju ja mingi imelise ahju-röstsaia kombo juustuga.

-Pattayas külastasime Underwater World’i, mis siis-nagu nimestki järeldub- veealune maailm. Hiiglaslikud kalaelukad, pisikesed haid, raikalad, millimallikad.. kuigi kogu ala läbikäimine käis minu jaoks üsna kiiresti, siis vaatamist ja ahhetamist oli omajagu.

-Soovitan ajastada oma mineku kalade söötmise ajaks. Alguses mõtlesime, et klaas on suurendusega, sest pole võimalik, et tuukriülikonnaga täiskasvanud inimene söödab kalu, kes on temast kolm korda suuremad. Ma poleks väikest varvast ka sinna vette pannud :D

-Pärast veealuse maailma külastamist trippisime Sanctuary of Truth muuseumisse. Tegu on maailma suurima ainult puidust ehitisega, mida kaunistavad imelised puuskulptuurid. Selle ehitust alustati 1981 ning endiselt on see konstruktsiooni all. Ehk ärge ehmatage, kui sinna minnes antakse teile töömeeste kiivrid ning tellingud on püsti.

-See tõsiasi, et endiselt ehitati, ei rikkunud sugugi kogemust ning vaateid! Sinna minekuks peavad naistel olema kaetud õlad ja põlved. Kui endal lühikesed riided (nagu meil), sai kas osta või laenutada (pärast sai raha tagasi) pikki rätikuid, mida endale ümber siduda.

-Lisaks sai seal elevantidega sõita, aga kuna ma põhimõtteliselt selle vastu olen (sellepärast ei läinud me ka elevandikülla), siis ainult söötsime üht. Oleks saanud ka paadiga merele kala püüdma/haisid söötma minna, aga mehed(!!) olid väsinud ning nii see vahele jäi.

-Põhikohtades, kus turistid pildistasid, oli ka nö palgaline fotograaf, kes nii möödaminnes pilte tegi ning hiljem sai neid osta. Mõtlesin ikka, et korralik paberikulu, sest kõik pildid prinditi välja (vahel pandi isegi juba puuraami sisse) ning… enamik neid ei ostnud.

-Sanctuary’s oli üks fotonurk ka, kus sai selga tõmmata kuninglikud rõivad, kätte anti mõõk ja sai troonil istuda. Kui tahtsid ise oma fotokaga pilti teha, maksis see 100 bahti, kui nende fotograafiga, siis…äkki oli 500. Priit kasutas kohe võimalust.

-Kusjuures, soodsam on piletid ette osta netist. Me vaatasime mingid hinnad kodulehtedelt ära, millega arvestasime, läksime kohale ja selgus, et hind on palju kõrgem.. Näiteks veealune maailm maksis kohapeal 500 bahti, netist ostes 280, Sanctuary of Truth muidu 450, netis 350 bahti. Okei, netis lisandus väike teenustasu, aga kui kõik piletid korraga osta ja see kamba peale ära jagada, siis oli see suhteliselt tühine summa.

-Pattayas olles tegime tripi lähedal asuvale saarele Koh Larn, tõlkes siis korallisaar. Alguses plaanisime minekut kiirpaadiga, mis hõlmab endas buffee-lõunat, snorgeldamist ja paraplaaniga sõitmist (hind oli natuke üle 1000 bahti)…aga lugesin hinnanguid ning väga enam ei tõmmanud. Lõuna pidi olema suvaline pisike nuudliports ning saarel viibimise aega üsna vähe, sest isegi kui sina ei taha snorgeldada, pead ootama nende järel paadis, kes seda tahavad. Meie hüppasime aga praami peale (30bahti ots), loksusime küll veidi kauem, aga saime saart omal käel avastada.

-Seal rentisime rollerid, mis maksid olematu summa, arvestades, et saime need täispaagiga terveks päevaks. Fell pani muidugi juba esimeses kurvis külje maha, sest oli vaja ikka vaadata, mis masin välja võtab. Mina samal ajal näiteks tänasin õnne, et ei otsustanud tema selja taga istuda. Rolleriga trippimine oli mõnuuuus- tuul sasis juukseid, sai natukenegi värskendust ning nägi saart palju paremini. Kuigi järske mägesid ja tõuse oli nii palju, et vahel oli tunne, nagu sõidaks otse mööda seina üles ja kohe hakkaks tagurpidi alla veerema. Siinkohal mainin, et minu jaoks on roller kõige jubedam ja ebaturvalisem liiklusvahend üldse. Juba kooliajal, mil enamikel olid rollerid olemas, ei istunud ma mitttttte ühegi selga. Isegi nüüd pidin ikka kogu julguse kokku võtma.

-Saarel on kokku 6 randa, me käisime vist kõik läbi. Ja eranditult kõik on lumivalge liiva ja läbipaistva veega, mis kaugelt vaadatuna on niii mõnusat värvi.. Ka on seal suur istuv Buddha kuju, paar püha paika ning mäe otsas paiknev tempel. Kui enamike asjadeni sai kenasti rolleriga, siis üles templisse viis 250 trepiastet, mis kuumal päeval panid korralikult proovile.

Seal kõige kõrgemas tipus on tempel, alumine on nö vahepeatus, kust hakkavad trepiastmed. Pildilt jäi välja alguspunkt, kus on Buddha kuju ja munkade meisterdatud suveniirid.

-Alati ei pidanud siiski kaugele minema, sest ka hotellipiirkonnas oli palju teha. Erinevad toidukohad, spordibaar, jõusaal, tennis… Mitu õhtut veetsime rannas õllet juues ja jutustades. Kui ma millestki üldse puudust tundsin, siis meie külmast siidrist! Okei, jõime küll Smirnoff Ice’i, aga see pole ikka see..

-Väga huvitavalt läheb seal juba pool seitse-seitse pimedaks. Ja kuna toas meil konditsioneer möllas, siis iga kord, kui hakkasime välja minema, tuli kananahk ihule.. tundus kuidagi, et kui toas külm ja väljas pime, siis raudselt hakkab jahe ning vaja kampsun kaasa võtta. No kui siis õue jõudsin ja 30 soojakraadi näkku plahvatas, oli ikka päris hea küll.

-Põlesin lausa kohutavalt ära. Isegi kreemid ei aidanud. Lisaks, pärast esimest korraliku päeva päikse käes, ärkasin järgmisel hommikul üles paistes silmadega- no selline ilus pompsunägu oli ees. Ostsime turu pealt jahedaid aaloe-näomaske, mida iga päev korra tegime, see tõmbas paistetuse tagasi. Rinnaesine oli suhteliselt jube, sest kuigi esimene kord tuli nahk ilusasti maha, siis Phi-Phi saarel oli päike kuidagi palju…teravam ja valusam, et see uus värske nahk sai korralikult haiget. Pihustatavas pudelis kookosõli oli suureks abiks, et nahka niisutada, ilma ei kannatanud.

Ma nüüd ei teagi, mida veel kirjutada. Põhiasjad said vist kirja, aga eks palju on meelest ka läinud, millest oleks tahtnud kirjutada. Ühesõnaga oli max mõnus puhkus. Sain end tööasjadest 100% välja lülitada, seltskond oli hea.. Juba praegu igatsen ma taga neid paradiisirandu, soojust ja basseini ääres lebotamist- eriti, kui ma nüüd jälle kontorilaua taga istun ja väljas ulub külm tuul :D

Ostudest rääkida, siis ma võtsin endaga kaasa hunniku suveniire, kohalikku rummi (mis maitseb nagu piiritus), kookospiima, supipõhjasid, maitseaineid, küüslaugupastat ja muid kokkamistarvikuid, mõned ehted, sallid, paar riietuseset ning palju palju palju pilte.

Kulud:

Reis (paketikas): 795€, sisaldas lende, transfeere hotelli ja lennujaama vahet, hotelli koos hommikusöökidega. Hea oli see, et seda ei pidanud tasuma kohe, vaid osamaksetena alates eelmise aasta oktoobrist.

Kuluraha: 460€
Siin sees on nii shoppamised, suveniirid, tuk-tuki/taksosõidud, transfeer hotell-lennujaam-hotell (Phuketile minekuks), peod, söögid, massaažid, Okeanaariumi ja Sanctuary of Truth külastused. Alguses vahetasin Pattayas 250€. Sadu bahte läks muudkui siia-sinna, vahepeal tuli juba hirm, et palju ma kulutanud olen… no esimese nädala lõpuks umbes 150 eurot :D Phuketil võtsin välja veel 150€, mis oli loll tegu, sest kurss oli halb. Ainus põhjus, miks välja võtsin, oli see, et me polnud väga pikalt vahetuspunkte näinud….et siis pärast pangaautomaadi külastust kolme meetri pärast ühele otsa koperdada.

Kaks päeva enne äraminekut vahetasin veel 60€ ümber, sest meil oli plaan suurejooneliselt puhkus Walking Streetil lõpetada. Noh, ütleme, et suht mõttetu oli, sest seal ei läinud pea üldse raha, kuigi pidutsetud sai korralikult. Ei hakanud tagasi eurodeks ka enam vahetama, seega tellisin meile viimases uhkemas söögikohas rohkem toite proovimiseks ja võtsin kaasa mõned suveniirid planeeritust rohkem.

Kuna need viimased 60€ vajasid kulutamist, siis tellisin viimasel õhtul meile igasuguseid põnevaid roogi, mida Eestis ei saaks. Näiteks pardinokad (mis maitsesid nagu ülegrillitud kanatiivakesed) ja krokodilliliha (mis maitses nagu liha ikka, ainult vintskem)

Lisaks pildil olevatele asjadele, võtsime kolmekesi igaüks veel prae + joogid ning arve tuli kokku umbes 27€….


Phuketile reis: 113€
, edasi-tagasi lend oli 91€, hotell 22€ nägu kaheks ööks.

Reisikindlustus: 29,12€

Kokku: 1352,12 €. Pole paha, arvestades, et enamik rahast läks sujuvalt viie kuu jooksul maksmiseks ning selle eest sai kaks nädalat puhata ja seda nii, et reaalselt ei keelanud endale midagi. Kui ikka asi meeldis, siis hinda väga ei vaadanud ja nautisime jooke-sööke, mida aga tahtsime, ei hakanud kokku hoidma.

Nüüd olen ma aga tagasi külmas Eestis, tunnen puudust (lisaks soojusele ja merele ja basseinile) värsketest puuviljadest ja smuutidest, ajan kuuendat korda nahka ja mõtlen igatsusega juba suvele..või uuele reisile, eks näis, kumb varem tuleb!

#siil2018

10. mai 2018

Paar nädalat tagasi, kui ma öösel klubis tööl olin, astus minu juurde meie turvaülem ja väga lühidalt ning konkreetselt kutsus mind SIILile. Üsna kiirelt suutis ta oma pakkumise nii ahvatlevaks muuta, et juba paari minuti pärast oli mul avaldus täitmiseks näpus. Mina muidugi mõtlesin alguses, et ta teeb nalja, sest…mina ja Kaitseliitu ja sellisele õppusele nagu Siil? Ma vist arvasin lõpuni välja, et ta teeb nalja. Ka siis, kui ma avalduse jaoks dokumendifotosid käisin tegemas, perearsti juures tõendi tõin või laost varustuse kätte sain. Ja ühtäkki ma olingi keset ööd pimedas parklas, täisvarustus (no peaaegu) seljas, suur täispakitud kott kaasas ning ümbritsetud võõrastest meestest. Siis ma nagu hakkasin vaikselt aru saama, et noh.. ei olegi nali ja vist ongi minek.

Mina Kadi autos, teel esimesse kogunemiskohta. Kas see on paanika, mis mu silmist paistab? :D

Iseenesest oli hea, et see ajavahemik nõustumise ja mineku vahel oli nii lühike (ehk poolteist nädalat kokku?), sest siis ei olnud mul aega üle mõelda ja end veel rohkem ärevile ajada. Ehk oleksin siis üldse loobunud. Mäletan, et terve aeg polnud ma üldse kindel, kas minna ning mõtlesin, et nooh…küll aega on ära öelda. Tegelikult väga ei olnud :D

Ametlikult olin Kaitseliitu vastu võetud ning sain SIILi kutse alles esmaspäeval. Teisipäeva öösel olin juba vormis, rakmed seljas ning kohtusin parklas esimest korda oma rühmaga. Ja noh.. oli veidi jube küll. Ma arvan, et kõige rohkem hirmutas teadmatus. Mul polnud absoluutselt õrna aimu ka, mis toimuma hakkab, mida ma üleüldse tegema pean, kuidas korraldus välja näeb.. Ma ei teadnud isegi seda, kas mul vorm õigesti seljas on. Ehk alguses oli mul ikka väga suur hämming. Seda enam, et meestel (kes lisaks nagunii Kaitseliiduga kaua tegelenud) on ajateenistus selja taga, seega neil on mingidki algteadmised olemas. Minu teadmised piirdusid sellega, mis mu vend kiirelt neti teel õpetas (paki asjad eraldi kilekottidesse ja siis suurde kotti, et nad märjaks ei saaks ning põlvekaitsmetel käivad krõpsud väljapoole :D) Ka siis, kui ronisime kõik autokasti ning sõit algas esimesse ööbimiskohta, oli mul veidi uskumatuse tunne. Kuigi mu traditsiooniline uusaastalubadus on proovida uusi asju ning võtta vastu väljakutseid, siis kaitseväe suurõppusel osalemine polnud nagu see, mis oleks mõttes mõlkunud.

Kui nuudlid on ahvatlevamad kui natopaki sisu

Need viis päeva möödusid üsna kiirelt ning rutiinselt. Jagasime aega kolme asukoha vahel- olime Raadil, siis korra Luunjas ja seejärel Leholas. Meie võtsime osa kahest etapist- esimene oli lahinguvalmiduse saavutamine, teine üksuste koostööõpe. Põhiliselt oli ülesandeks ala valve ning kaitsmine “vaenlaste” eest. Nii Raadil kui Leholas kulges kõik suhteliselt samas rütmis- kaks tundi puhkust, kaks tundi kiirreageerimisrühmas (mis teoreetiliselt oli ka nagu puhkus, aga pidi lihtsalt iga hetk olema valmis jooksma) ning kaks tundi patrullimist.

Mina, mu ustav kiiver ja relv

Mina oma vaimusilmas kujutasin muidugi ette, et kõik viis päeva on metsik tamp taga ja kogu aeg peab püssiga ringi jooksma, käsklusi kuulama ja kaevikuid kaevama. No päris nii tegelikult ei olnud, kohati oli niisama passimist ja puhkamist isegi liiga palju. Samas ma ei kurda, sest esimese korra kohta oli hea, et sain rahulikult võtta ja sisse elada. Meestel oli küll ehk veidi rahutum olla ja tahtsid rohkem tegevust. Ja kuigi ma terve aeg teadsin, et tegu on ju mänguga, õppusega, siis.. see esimene kord, kui kell neli hommikul relvadega autokasti ronisime, et minna Raadi piirkonda valvama.. no võttis korraks väga kõhedaks.

Raadil iseenesest midagi suurt toimunud, tehti paar õppeharjutust, aga need kõik toimusid põhimõtteliselt ajal, mil minu rühmal oli puhkus. Korra toodi värava taha meil mingi lõhkeseadeldis ning siis sai pommirühm oma robotiga oskusi näidata. Paar korda käisid ka vaenlased kiusamas, aga mu arust konkreetselt tulevahetuseks läkski seal vist ühe korra. Leholas oli sellesmõttes huvitavam. Kuigi ka seal olid pea kõik rünnakud siis, kui me puhkasime, oli kõrvalt ikka väga põnev jälgida. Alguses ehmatas ära küll, kui järsku automaadid täristama hakkasid, hiljem ei teinud selle peale magades silmigi lahti. Lisaks käisime päris politseinikega jalgsipatrullis. Meie piirkonnaks oli Annelinn, kus siis tagasime avalikku korda. Ma pole vist kunagi nii palju kõndinud, kui selle viie päeva jooksul kokku, sammurekordid tulid iga päevaga uued.

Pooleldi lootsin, et ma ehk ei peagi oma AKst ühtki lasku tegema (sest kessssee annab mulle relva üldse?? :D), sest mida päev edasi, seda hirmsamaks kuidagi see mõte muutus. Just seepärast, et äkki ma ei oska või ei vaheta piisavalt kiiresti salve või ehmatan ma esimese lasu peale nii ära, et pillan selle käest :D Aga eks see ole teada-tuntud tõde, et mida pikemalt hirmutavat asja edasi lükata, seda jubedamaks see muutub. Lõpuks, kui ise paugutama hakkasin, siis oli hoopis päris fun!

Meie viimane vahetus oligi kiirreageerimisrühmas keskööst lõunani. Öösel midagi ei toimunud ning mina vähemalt küll mõtlesin, et nüüd saabki vabalt võtta, sest kes ikka tund enne vahetuse lõppu midagi korraldama hakkab.. Noh, hakkasid küll :D Vähemalt sai BTRis lahingusse kimada! Seal sain oma kogemuse relvast laskmisega kätte ja jõudsin arusaamale, et füüsilises mõttes on staapi ikka kordades kergem kaitsta. Linnalahingus oli jooksmist palju rohkem. Ja võsas ragistamist. Ja üle kraavide hüppamist. Ja raudteel koperdamist. Ja seda kõike nii, et ise jääksid märkamatuks, kandes relva (mis iga korraga järjest raskemaks muutus), rakmeid ja rasket kiivrit, mis silmile vajus. Esimene lask oli küll väga ebalev, aga kui siis sain aru, et pole nii hullu midagi (kartsin, et tagasilöök on tugevam), siis sõrme päästikult enam ei võtnud :D Endalegi üllatuseks jäin ma aga ellu ning lahing oli edukas!

Värske ja puhanud, mitte üldse väsinud

Sellesmõttes olen endaga praegu väga rahul, et end kokku võtsin ja Siili ära tegin, sest see kogemus on suhteliselt hindamatu. Ja eks suurt rolli mängis ka Imre, et üldse mind osalema kutsus- kuigi alguses lubas ta mulle maad ja ilmad kokku, mis hiljem lihtlabaseks valeks osutus (ööbimine soojakutes, hommikusöök voodis jne :D). Sain kinnitust, et kui ma juba millegi suhtes nõusoleku annan ja mida pähe võtnud olen, siis selle ka ära teen. Õnneks ma end nii palju tunnen, et juba alguses teadsin, et isegi kui oleks väga ränk olnud, oleks ma hambad risti surunud ja lõpuni olnud. Esiteks pole väga allaandja-tüüpi, teiseks ei oleks Imre mul mitte kunagi seda loobumist unustada lasknud. Samas praegu mõtlen, kui ma oleks pidanud kaasa lööma terve aja (kuni 14. maini) ja seda metsas tegema..siis ma võib-olla oleks küll juba poole peal nutma hakanud :D Viis päeva oli minu jaoks täiesti piisav aeg.

Pole küll aru saada…aga ma niisama ahjuvalves

Füüsiliselt oli see ikka väga kurnav. Esiteks oli kogu varustus raske! Ma ei tea, mis kõikvõimalikke jõude ma tänasin, et tavapäraste rakmete asemel sain sõbralt vesti, kuhu siis salvetaskud jms külge sain kinnitada. Palju mugavam oli ning tegi olemise veidigi kergemaks. Lisaks relv- päris ausalt, iga korraga, kui ma selle uuesti kätte võtsin, muutus see raskemaks. Ka kiivriga vedas- sain mingi erilise spetsversiooni, mis oli üsna kerge. Vähemalt võrreldes teiste kiivritega, millega pead kallutada ei saanud- terve keha tuli järgi :D Ja kõnni siis kaks tundi sellises varustusega sirgelt ringi ning pea vahti.

Kui patrullisid öösel kell 3-4 ajal ja kinnitasid endale, et see on niiii tore, nii meeldib

Ärkveloleku ajal sellist suurt väsimust õnneks ei tundnud, et oleks tahtnud püssi põõsasse visata. Eks kurnatud oli ikka olla, sest kahetunnised uinakud pole päris see, millega harjunud olen. Lisaks olid patrullid ja QRF igal ajal, ka kell 2 öösel või 5 hommikul. Ma muidu ei maga võõrastes kohtades üldse hästi ning kui puhkeaeg algas näiteks keset päeva kolmest, siis mõtlesin küll, et pole ju undki… aga niipea kui pikali visatud sai, jäin magama. Pärast paari päeva kulus iga vaba hetk puhkamiseks, isegi süüa ei jõudnud suurt teha, sest see näpistas niigi väikese uneaja veeel väiksemaks. Prioriteedid, eks. Ja kuigi uni oli üsna sügav, siis selle rutiiniga harjus nii ära, et automaatselt kahe tunni pärast olid silmad lahti. Maru tüütu, sest esimesel ööl kodus ärkasin ka iga natukese aja tagant, valmis saapad jalga tõmbama ja maja ette patrulli minema :D

Jah, mul oli kaasas roosa termostass :D

Oma rühmas olin ainus naine (järjekordne alatu vale, neid pidi veel olema!) meeste seas. Alguses oli harjumatu ja veidi outsideri tunne, aga kui juba kohanesin, siis oli lõbus. Seltskond oli super, sai ikka nalja visatud ja noritud (võib-olla mind tsut rohkem kui teisi “Liis..kas sa nüüd tahad juba koju??”) ja aeg-ajalt sain oma õrnema soo eelist ka kasutada. Kui muidu järeleandmisi väga ei tehtud ning kõik patrullid-ahjuvalved-lahingud tegin kaasa, siis näiteks pesus sain ma küll veidi rohkem käia :D Suureks plussiks oli muidugi ka see, et peale Imre oli kaks tuttavat inimest klubi turvade näol olemas. Oli endal kuidagi kindlam ja julgem olla, sest omad siiski. Kuigi ega teistegi kohta saa absoluutselt midagi halba öelda. Kõik olid hästi abivalmid, kas siis jagades selgitusi, andes oma teadmisi edasi või aidates mul megarasket kotti tassida (aitähaitähaitäh!). Ausalt, see kott muutus iga kokku-lahti pakkimisega järjest suuremaks ja ma sain kinnitust, et ma ei oska ikka üldse kompaktselt elada. Ja noh, kui poole patrulli peal ootab valmis tehtud kuum shokolaad, siis nii võib ju täitsa veel Siilile minna :)

Ühesõnaga…väga kihvt kogemus! Sain ära proovida nii suure pimeda välivooditega telgi, mis tundus järgmiste ööbimiskohtade kõrval lausa luksusena, magasin külg-külje kõrval 9 mehega kitsas jaotelgis (oh kurat, seda norskamist…), viskasin lebomati kivipõrandale väli-laoruumis ja nautisin und, samal ajal kui kümned inimesed ümber sagisid või lahingut pidasid. Sain korra või kaks harjutada liikumisviise ja nende käemärke (noolepea ja maleruut on juba selged). Õppisin relva vinnastama, salve vahetama, laskma ning lõpus ka lahti võtma-puhastama-kokku panema. See viimane etapp oli kõige tüütum, aga ilmselt seetõttu, et vabadus ja kodu olid juba käega katsutavas kauguses. Sain taaskord aru, et vajadusel saan külma närvi säilitada ehk väga rapsima ei hakanudki, kui lahinguolukord oli ning vaja oli ühest kohast teise liikuda, samal ajal vaenlasi silmas pidada ning ellu jääda. Sõitsin nii autokastis kui ka BTR masinas (harjutades enne kordi ja kordi sisenemist ning väljumist, mis pole üldse nii kerge, kui võiks tunduda) ja nägin isegi presidenti, kes külla tuli. Okei, ma pidin sel ajal värava kõrval patrullis olema, aga noh. Vähemalt nägin! :D

Viimane pingutus, ehk relv ja salved lattu ning kojuuu

Ja kuigi need viis päeva olid väsitavad, olin päris palju teadmatuses või lihtsalt ei osanud midagi teha, kõndisin kümneid tuhandeid samme raske varustusega…siis tahaks loota, et väga palju ma ei vingunud (tegelikult ei teinud seda vist üldse..) ning mis seal muud, kui et teinekordki! Endaga võtsin kaasa ainult head kogemused, rahulolu ning kaks jalatäit sinikaid.

/igaks juhuks mainin, et tegelikult oli mul vennast natuke rohkem kasu ja ta nõuanded olid palju abiks. Igaks juhuks, muidu veel solvub teine :D

clublife

17. apr. 2018

Ma isegi ei hakka enam vabandama, miks ma üldse kirjutanud pole. Ei saa ise ka aru, kuhu ma selle kirjutamissoone kaotanud olen. Mul on draftides vähemalt 8 postituse ideed märksõnadena. Nii filmide kui raamatute arvustusi, piltide jagamisi (need ootavad juba eelmisest kevadest tho.. :D), üks kena tinderi-postitus, lugu sellest, kuidas ma endale 27aastasena rate.ee tegin…noh nii katsetusena, kas ma kõigi 60-aastaste seas toppi pääseks..

Palju oleks rääkida tööst, sest kui klienditeenindajatel on taskutäis lugusid oma klientidest, siis klubis töötades ja öösiti igasuguste inimestega kokku puutudes on mul naljakaid juhtumeid ka ikka omajagu kogunenud. Samas siin tuleb taaskord mängu mu oma eetiline dilemma. Olen aastaid oma nime-näo alt bloginud ning absoluutselt ei taha tekitada kelleski pahameelt, kellega mingi spetsiifilisem sündmus olnud on. Seda enam, et ma olen pea iga peoõhtu kohal ja noh, palju neid klubisid ikka Tartus on, ikka jõuab jutt kuidagi kellegi vale inimese kõrvu või tuntakse ära.

Ma tegelikult jäin praegu mõtlema, et ma ei tea, kas ma üldse olen kuskil maininud, et hetkel töötan Illusionis personalijuhina? No, nüüd siis olen :D Eks see klubiellu sisseelamine on läinud kohati kergelt, sest mu ümber on hästi toredad töökaaslased, kohati aga üle kivide-kändude, sest kui varasemalt sellise tööga kokkupuude olematu on, siis on üsna raske kõike hoomata. Isegi nüüd, kui ma juba üle aasta siin olnud olen, on endiselt mingid teemad ja detailid, mille peale ise ei oska tulla või mis ajavad juhtme korraks kokku.

Kaitseväest ära tulles lootsin, et nüüd öötöö/nädalavahetustel rakkes olemisega kõik, kuid elu teeb omad korrektuurid. Nädalas korra (enamasti kaks) olen ma kindlasti peol olemas. Vaatamas-kontrollimas-aitamas, mida vaja teha on. Praegu ma veel jaksan ning endal on piisavalt motivatsiooni ja huvi kohal käia, aga ma kujutan ette, et pikalt vist sellise tempoga sammu pidada ei jõua. Eks klubis töötamine olegi natuke midagi teistsugusemat, kui tavapärases ettevõttes. Teoorias peaks ka minu tööaeg olema esmaspäevast reedeni ja ainult päevasel ajal. Samas taipasin ma aga üsna kiirelt, et kui varasem kogemus sellisel kohal (nii personalijuhi kui ka ööklubi mõttes) puudub, siis ainult sellega toime ei tule. Esiteks muutub kontakt töötajatega nii minimaalseks (sest nemad ju päeval majas kohal ei käi), teiseks… no kuidas ma üldse saan neilt midagi nõuda, kui mul endal pole teadmisi, kuidas seda teha. Ja ausalt, see, mis kontoris teoorias on välja mõeldud, ei pruugi õhtul peo ajal absoluutselt toimida. Õnneks on nii-öelda põhitöötajad sellel ametil olnud hea mitu aastat, seega on nad alati oma nõu, tähelepanekute ja näpunäidetega õigel ajal kohal olnud ning aidanud mul saada rohkem aimu, kuidas üks klubitöö kulisside taga käib.

Personalitöö poole pealt olen näinud ka ikka päris palju vaeva. Meil on tööl väga mõistlikke, täiskasvanulikke inimesi, aga samas on jälle palju ka noori, kelle jaoks see ongi esimene töö ning kelle kohusetunne/moraal pole veel nii tugev. See vist oligi alguses mu jaoks kõige raskem, et leida kõigiga ühine keel ja teha end neile kuuldavaks. Natuke oli probleemiks ka see, et just nooremate puhul nii-öelda piirid niisama suhtlemise ja käskude andmise vahel hägustuvad. Meil pole klubis sellist karmi ülemus-alluv töösuhet, kõik lõõbivad omavahel ja saavad hästi läbi. Samas kui töö on vaja ära teha või ülesanded kätte jagada, tuleb sellest siiski aru saada, et ma ei anna käsklusi suusoojaks.

Ja näiteks pole mind varem üldse nii häirinud see, et ma näen oma vanuse kohta noorem välja…aga ametikohal, kus paratamatult tuleb käsklusi jagada, on see pigem miinuseks, sest alguses tundsin kohati küll, kuidas mind ei võeta ehk nii tõsiselt. Oli ka üks olukord päris-päris esimestel päevadel, kus ühe töötaja suhtumine oli natuke liiga negatiivne just seepärast, et ta arvas, et olen temast noorem “ja mis tulen nüüd teda kamandama või?”. Sellesmõttes tunnen ise, et olen pidanud end ehk veidi rohkem tõestama, kui muidu. Teisalt jälle mõtlen, mis see vanus siia puutub- poleks ju ka vahet, kui oleksingi noorem olnud, amet ja tase on ikka sama. Positiivne on see, et olen õppinud palju erinevaid viise, kuidas erinevate töötajateni jõuda. Eks see alguses mu viga oligi, et eeldasin, et kõigiga üks käitumine ja suhtumine aitab- aga inimesed on ju erinevad.

Sellessuhtes võin küll öelda, et mu töö on põnev. Kurnav, aga samas olen saanud nii palju erinevaid kogemusi. Sest kuigi ametinimetuselt olen personalijuht, siis ära tuleb teha ka väga palju muud. Olen saanud lisaks kontoripoolele ära proovida esinejate/artistidega suhtlemise, pööningul vaimude välja ajamise ja tolmuga võitlemise ning pea kõik muud ametid, mis meil üldse siin pakkuda on. Suurtel pidudel, kui järg käest läinud, olen hüpanud appi garderoobi või teinud baariabide tööd lihtsamaks. Olen jaganud välisuksel käepaelu või kontrollinud dokumente. Ja no kurja, alaealised on eriti nahhaalid. Kui meil on 16+ peod, siis täisealistele jagame käepaelad. Ja tulevad siis no niiii noored, sirutavad käe ilusasti ette. Annavad kenasti isegi oma dokumendi ja vaatavad nii ausate silmadega otsa, et mismõttes neid alakaks pean. Kui öelda siis, et kle, teil sünniaasta 2001, et te ju alaealised, siis kehitavad õlgu, et ah jah, oleme jah… :D :D

Aastavahetuse peol läksin näiteks leti taha baarmenile appi jooke tegema, sest olime ühe inimesega vähemuses…and let me tell you, see pole üldse nii kerge, kui arvata võiks! Teoorias on mul ju KÕIK teadmised olemas. Asi see pole siis valada 4cl viina ja purk energiajooki klaasi ning see süsteemist läbi lüüa? Tegelik olukord, kus pidu on haripunktis, rahvast leti ääres palju, ümber sebivad teised töötajad, on ikka midagi hoopis muud. No nii lukku tõmbas, et ise ka ei usu. Põhimõtteliselt ainus amet, mida ma veel proovinud pole, on piletimüüja :D

Eks vahel on ikka alla-andmise tundeid ning ma ei jõua vist kokku lugeda, kui palju kordi ma cvkeskust lahti olen võtnud :D Eriti kui tuleb 8st kirjas olevast inimesest võluda üleöö järgmise õhtu peoks välja 12 töötajat. Või kui kontoris on õhk erinevate teemade tõttu nii paks, et tundub hea mõte pudel tekiilat alla tõmmata. Või kui järsku teatab neli inimest korraga, et nad on haiged ning neile asendusi vaja. Või kui kõik kirjutavad oma piiiisikeste probleemidega (“Kuna me homme uksed lahti teeme?”) kell 12 öösel, selle asemel, et ise evendi info ja/või graafik lahti võtta.

Ma olen varem ka maininud, et ei suuda eraelu-tööelu lahus hoida, seda eriti sellisel töökohal. Kuna ma päeval töötajatega kokku ei puutu ning silmast-silma näemegi üksteist 1-3 korda nädalas peoõhtutel, siis enamik suhtlusest toimub läbi facebooki. Sellel on omad head-vead. Ühelt poolt saab kiirelt info edastatud ja probleemid lahendatud, teisalt muudab see mu pidevalt kättesaadavaks. Mul on tunne, et ma viimased aasta aega 24/7 mõtetega tööl olnud. Ikka keegi kirjutab 10 õhtul või 7 hommikul, ikka on kellelgi midagi öelda (mis teoorias kannataks järgmise päevani)… Siin on jah see võimalus, et telefon hääletuks + pärast tööaega enam kirjadele ei vasta…Aga mind NIII häirib, kui mul on chatis lugemata kirjad ja kui ma selle läbi loen, siis ma nagunii mõtlen, kuidas vastata/mis lahendust pakkuda. Ehk ma pigem teen selle kohe ära, kui lükkan järgmisse päeva. See jälle tekitab olukorra, kus ma ei jaksa enam inimestega suhelda. Ma nii palju sõprade käest piki päid-jalgu saanud, et ma ignon FBs või kaon ära. Aga just sellepärast, et on vahel päevi, kus ma hommikust õhtuni suhtlengi ainult töötajatega, otsin asendusi, vastan küsimustele….ja siis lihtsalt rohkem ei taha :D

Aga siinkohal on üsna suureks motivaatoriks olnud justnimelt kaastöötajad. Kõlab häbitu enesekiitmisena, aga ma olen praegu väga rahul sellega, kuidas meil klubimeeskond toimib. Okei, nii-öelda põhituum on püsinud sama juba enne minu tulekut, aga samas need inimesed, kelle mina olen meile värvanud, on samamoodi pikalt pidama jäänud ning öise klubitöö puhul on see üsna märkimisväärne. Mäletan, kuidas mu eelkäija hoiatas, et töötajad vahetuvad väga tihti ning kiiresti peab leidma uusi asemele. Noh, praegu on meil probleem pigem selles, et keegi ei taha ära minna, inimesed tahavad tööd teha, aga pole nii palju pakkuda :D

Mul tegelikult on nii kahju, et praegu on klubitamine kuidagi ära vajunud ja/või populaarseks on muutunud muud kohad. Sest ma näen ise seda potentsiaali- nii pidude, ruumikasutuse kui töötajate mõttes ning seda ei saa lihtsalt rakkesse panna, sest inimesi ei käi… Ja siis meenutan heldimusega eelmise hooaja pidusid, kus Retro tõi majja 1000 inimest… Ühesõnaga, veel on motivatsiooni teha ja muuta ja ma väga loodan, et varstivarsti saavutab Illukas jälle oma hiilgeaja ning näitab, milleks võimeline on :)

kolm kinominutit

21. dets. 2017

Ükskord kurtsin, et pole pikka aega kinno saanud minna. See viga on nüüd parandatud ja Kariniga oleme teinud paar kinokohtingut. Kõik kolm filmi on tema valitud ja mis ma öelda oskan, järgmine kord tal enam sõnaõigust pole :D:D

Esimese filmina käisime vaatamas Kong: Skull Island‘it. Karin on miskipärast King Kongi fänn ja nii ma end ära rääkida lasin. Minu jaoks oli aga pettumus üsna suur. Iseenesest viga polnud ju midagi. Oli olemas natuke sisu, oli olemas hiiglaslik koletis, vapustavad ja maalilised pildid loodusest, natuke romantikat, huumorit, salakavalad tegelased ja avastamata maailm. Ometi sellest ei piisanud ning see “miski” jäi puudu. Tegu pole halva linateosega, kodus diivanil ajaviiteks kõlbab küll. Kinno aga mitte nii väga. Isegi tuntud nimed-näod ei päästnud (ok, Hiddlestoni oma nats päästis :D), ma ei saa aru, kuidas nendega sai nii pointless filmi teha :D

Sisu ise on lihtne, kamp teadlasi tahab minna seni avastamata saarele “uurimisretkele” ning neid saadab-turvab õhuvägede divisjon. Pärast tuleb muidugi välja, et teadlased ei tahtnudki maakoore kihte uurida, vaid koletist avastada. Kong saab vihaseks, et suvalised tüübid ta kodu pommitama tulevad ning notib enamuse neist maha. See jälle ei meeldi sõdurite ülemusele (Samuel L Jackson), kes võtab oma eesmärgiks Kong hävitada.

See pani veidi mõtlema inimloomusele üleüldiselt. Nad tungisid võõrale territooriumile, hakkasid pommidega maastikku hävitama (tehes seeläbi liiga arvukatele olenditele) ning siis said kurjaks, kui Kong oma saart kaitsma hakkas. Kuidagi kurb hakkas, kuidas inimesed peavad end nii targaks ja ülevaks teistest liikidest, mõtlemata sellele, mis tagajärgi nende tegevus toob. Kui lõpus Kongi nii-öelda tausta teada sai, hakkas veel kurvem.

Iseenesest oleks saanud väga sügava sisu ja mitme tegevusliiniga filmi, aga kahjuks jäi kõik veidi pealiskaudseks. Näiteks Jacksoni tegelaskuju kohta võis aimata jah, miks ta lõpuks nii hullumeelne oli, aga samas oleks saanud kindlasti paremini väljendada, miks ta Kongi endale nii kinnisideeks võttis ja enam mõistuse häält ei kuulanud. Samas, mis tegi filmi nauditavaks, oli saarele aastate eest lõksu jäänud sõduri liin ning tema kojujõudmine. Fun fact: Karin nuttis lõpus :D

Järgmisena valis Karin välja “Kaunitar ja Koletise”. Ma teadsin selle kohta ainult seda, et peaosatäitja on Emma Watson ning see põhineb samanimelisel muinasjutul. See, et tegu on muusikaliga, oli meile mõlema suureks üllatuseks :D Õnneks laulmistega väga üle ei pingutatud, samas paar lugu olid küll sellised, mis venisid liiga pikale. Fun fact: peale meie olid saalis ainult lapsed :D

Sellesmõttes, et… ei oska nagu midagi erilist filmi kohta välja tuua. Kõik oli nii, nagu muinasjutust juba teada, millegi uuega ei üllatatud. Taaskord selline lõbus filmike, mida hea mõnel kodusel filmiõhtul vaadata. Samas naerda sai mõne koha peal päris palju, tegelased olid kihvtid ja hästi välja mängitud ning lõpp, nagu ikka, ilus. Fun fact: Karin jälle nuttis :D

Kui olime selle filmi ära vaadanud, oli kinoisu veel nii suur, et ei tahtnud õhtut lõppenuks lugeda. Pärast mitmedi viperusi ja mõtlemisi-ümbermõtlemisi seadsime sammud uuesti kinosaali. Seekord osutus valikuks “Life”. Ma arvan, et see oli üks kõige mõttetumaid filme, mis ma näinud olen. Samamoodi, nagu Kongi puhul, meelitati tuntud nimede-nägudega, mis aga loole ja filmile endale suurt midagi juurde ei andnud.

Ma lootsin, et tegu on sellise mõnusa kosmosepõnevikuga või koguni -õudukaga, aga noh.. läks teisiti. Idee ja kõik oli ju üsna hea, aga teostus alla keskmise. Kõik tegelased olid nii pinnapealsed, nendega ei tekkinud mingit sidet ning kui keegi neist surma sai, siis oli suhteliselt ükskõik.

Filmi mõte oli selles, et Marsilt leiti eluvorm, kes ellu äratati ning kes jõudsalt kasvama hakkas. Maal olid kõik üliõnnelikud, panid tulnukale ilusasti nime ja kõik oli super. Selle hetkeni, mil avastasti, et väike nunnu Calvin on targem kui kõik nad kokku ja üsna mõrtsukalike kalduvustega. Ning siis ta lihtsalt käis ja tappis kõik kosmonaudid ära. No peale kahe. Lõpp oli tegelikult etteaimatav küll, aga selleks hetkeks olin ma huvi täiesti kaotanud ja lihtsalt ootasin, kuna koju saab, seega veidi üllatusmoment isegi oli. Fun fact: me olime kinosaalis põhimõtteliselt ainsad naissoost isikud :D

Ühesõnaga. Karinil enam filme valida ei lase. Ja viimane fun fact lõpetuseks: see postitus on mul draftides olnud 31. MÄRTSIST alates :D Oli ka aeg avaldamiseks, ma ütleks…

 

natuke nagu jõuluime..

12. dets. 2017

Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet.

Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud…

Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda.

Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D

Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :)

Pesu on pärit NewYorkerist ja lihtsalt wow, kuidas see rinnahoidja täiesti tavalise musta maika/topi cooliks muudab! :D

PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D