kuidas ma ühe üllatuspeo korraldasin

28. okt. 2020

Kui ettevõtte suvepäevad peetud sai, tekkis ellu selline väike tühimik.. Sai ju kaks kuud pidevalt korraldustiimiga ideesid arutletud, dekoratsioone meisterdatud ja erinevaid probleeme lahendatud. Kui üritus ise lõpuks ära oli, siis oli tohutu pingelangus. Mõtlesin küll, et nüüd aitab. Ei taha enam ühtki pidu tükk aega ise korradalda. Tahan ka lihtsalt kohale minna, süüa-juua ja nalja teha. Mitte tegeleda eelarve, koha leidmise, menüü koostamise, bändi otsimise ja miljoni muu pisiasjaga.

Aga kaks nädalat hiljem oli kogu stress ununenud ja nii hakkasin mõtlema oma armsa Kadi üllatuspeo peale. Tulekul oli ju tähtis verstapost – 30!- ning ma teadsin, et kuigi ta ise tahaks suurt tähistamist, ei tahtnud ta korralduse ja muude logistiliste küsimustega tegelemise pinget endale võtta.

Kui palju kordi ta rääkis, kuidas teeme lihtsalt väikse naisteka ja piisab…aga samas tahaks ikka uhkelt 30nda eluaasta vastu võtta. Ja nii oligi asi otsustatud. Kuna ma talle juba korra olin üllatuspeo korraldanud (22-viimane taks!), siis ei osanud Kadi oodata ka, et äkkki teen uuesti :D.

Värbasin tal töö juurest kaks head sõbrannat, kes mind igatpidi aitasid, nõu andsid ja geniaalse plaani välja mõtlesid, kuidas Kadi peokohta saada! Rääkisin ka Kadi emaga, kes siis toimetas lapsed kohale, meisterdas võikutordi ning muud head-paremat lauale ja tellis uhke pildiga tordi.

Asukohaks valisin Tartus asuva Saksa Kultuuri Instituudi, kus toimetab üks hea sõber Illuka-aegadest. Ausalt, kui vaja mingit ägedat saali ürituseks, siis soovitan! Kõrged laed, juugendstiilis maja suure trepiga.. ma olin väga positiivses mõttes üllatunud, kui sinna sisse astusin!

Konkreetset teemapidu küll ei teinud, aga ütlesime külalistele, et riietuses sobib kõik, mis sädeleb-helgib-sätendab-hiilgab. Fotonurk sai samuti vastavalt sellele tehtud. (Suur aitäh Agnele!)

Kadi töökaaslane, Kerli, rääkis ära ta ülemuse, kes siis pidi sünnipäevalapse kohale toimetama. Mina ilmselt nii head plaani välja mõelnud poleks ning kui ma hämama oleks hakanud, oleks Kadi raudselt aru saanud.. Tal nimelt oli endal mõte, et läheks teeks tüdrukutega linnas istumise ja väikse tantsulka.. Ja veidi kahtlane oleks olnud, kui me kõik oleks teatanud, et eiii, me ei saa tulla.. Ülemus aga teatas siis talle, et täpselt sel õhtul on koostööpartneritega fancy õhtusöök restoranis Hõlm, niiet olgu ta aga heaga kohal.

Kui Kadi sellest rääkis, üritasin ühelt poolt olla mega pettunud, et naistekas ära jääb, teisalt õhutada, et omg-kui-äge, tasuta õhtusöök, kontaktide loomine ja muud. Lõpuks oli Kadi ise ka nii elevuses ning ma juba mõtlesin, et teine veel pettub, kui oma uhket õhtusööki ei saa :D

Rääkisin siis rõõmsalt Kerlile, et jesss, Kadi nii elevil, et ikka nõus minema sinna “õhtusöögile”. Kerli seepeale, et aa, ta just kontoris rääkis, et ta nii väsinud ning ei viitsi minna. Ühesõnaga, Kadi hoidis viimase hetkeni meid kikivarvul, mis ta siis teeb.

Ainus asi, mis vähe untsu läks, oli grand entrance.. Ma olin välistrepile kuldse ühekordse vaiba maha pannud, meil olid suuuuured õhupallid ja konfetikahurid… Tekkis aga väike kommunikatsioonierror. Arvasin, et Kadi ülemus ise ütleb, kui nad restorani juurest liikuma hakkavad, et me teaks end valmis panna. Tema aga hoidis kinni täpsest ajakavast, saada Kadi punktipealt õigeks ajaks kohale.

Saatsin poisid just trepile küünlaid süütama, ise seisin keset saali ja ütlesin parasjagu teistele, et võtame nüüd õhupallid-kahurid ja lähme trepile, sünnipäevalaps kohe vast jõuab…. kui äärmiselt segaduses Kadi astus sisse. Ma ei osanud reaalselt midagi muud öelda, kui et… “Üllllllatus…??”

No ütleme nii, et hoolimata sellest viperusest, oli Kadi väga üllatunud :D Kui ta veel kuulis, et meil oli meie väikse korraldustiimiga oma eraldi chat, google docs ideede ja detailidega, tal emaga mitmekümneminutilised kõned.. kerge hämming. Ja noh, õhtu jooksul kuulsin mitu korda lauset: “Sa oled mulle NIII palju valetanud.. ma ei usu enam midagi, mis sa räägid!” :D

Sundisime teda tagasi välja minema, et saaks ikkagi konfetikahurid õhku tulistada ja pidu sai alata. Sõime-jõime, tegime vessut, mängisime erinevaid seltskonnamänge, tegime pilte ja lõpuks läksime üle saja-miljoni aasta tantsima! Planeerisin alguses küll teha Kadi kohta Kuldvillaku stiilis mälumäng, aga ei jõudnud.. ja kui aus olla, siis aeg läks niiiii kiiresti, et poleks seda kuskile sel õhtul mahutanud ka.

Ning kui hiljem, kell neli öösel Kadiga minu voodis istusime, pugisime pidusöögi ülejääke ja ta endiselt nii hämmingus oli (et me talle nii palju valetasime ning ta ei saanud arugi :D), siis oli selline hea rahulolev tunne küll!

Hiljem kuulsin, kuidas tegelikult Kadi tahtis mulle teha 30ndat üllatussünnipäeva, aga noh, ma hakkasin juba detsembris oma pidu korraldama. Ja kui siis koroona tõttu pidin plaane ülepäeva muutma, siis ta lihtsalt ei jõudnud mu mõtetega järge pidada, et mis siis toimub ning lõi käega, et tee ise oma pidu :D

Ühesõnaga.. üllatus läks korda ja minu suuuur kummardus neile, kes kohal käisid ja kes mind igatpidi aitasid :)

suvised hetked

23. okt. 2020

Väljas ladistab vihma, lehed langevad ning kõik on ühtlaselt hall ja sünge. Võib vist öelda küll, et sügis on end korralikult käima tõmmanud. Selliste ilmade puhul ihkab hing kodus olemist: sooja pleedi all keras, hea krimka käes, laual küünal põlemas ja Nässukas kaisus.

Et aga mitte sellesse süngusesse kaduda, siis mälestuseks üks suvine pildipostitus :)

PS. Muutsin üle maeiteakuipikaaja blogi headerit. Autoriks mu üliandekas täditütar. Tema tegemistele saate silma peale visata SIIN (link).

Aga suvest.. Teist aastat järjest möödus Jaanipäev vaikselt jõe ääres kalal olles. Seekord olid kaasas paar sõpra, vennas ja Alfa. No paremat seltskonda annnnab otsida!

Läksime juba lõunast kohale, matkasime oma kompsudega laagriplatsile ja… veetsime mõnusalt aega. Mulle niiiii meeldivad sellised olemised, kus kõik sujub! Inimesed saavad hästi omavahel läbi, ei ole mingit kiirustamist ega rapsimist.. Saab lihtsalt kulgeda, nautida ja naerda.

Alfal oli muidugi kõige toredam, sest tema oli esimest korda jõe ääres. Ujus, möllas, tõi lehti veest välja ja lõpuks väsis ära. Ja tegi endale aseme mu venna välivoodile, mis juttude järgi on senini tema karvadega koos :D

Vennas oli seekord eriti ettevalmistunud ning sinna jõudes kaevas augu, tegi tule ja mattis kuumadele kividele suure maitsestatud lihakäntsaka. Hommikuks oli see valmis ja no kui päris aus olla, siis mina isiklikult nii head liha pole kunagi teinud/saanud :D

Kui lõpuks kala saime, siis tänu Siimu ettenägelikkusele saime ühe korraliku uhhaa kokku keeta. Oma kaasavõetud asjadest oleks saanud ilmselt ainult.. vett, kala ja leiba. Nomnomnom!

Õhtul võttis Margus ukulele välja ning oli selline.. mahe õhtu! Kordades meeldejäävam ja mõnnam, kui suuured küla(jooma)peod. Ja kui soovilooks mängitakse Backstreet Boysi, siis on nagunii tegu automaatselt mu lemmikolenguga.

Mingi aeg toimus suvine SBK kursus. Kuigi mu esialgne plaan oli sealt osa võtta, siis seekord piirdusin pildistamisega. Kursus toimus ajal, mil oli kaks äärmust: a) kõrvetav kuumus või b) laussadu.

Niiet ülemäära kurb ma just polnud, et selle endast mööda lasin. Palju parem oli minna kohale, teha paar pilti, lausuda mõned julgustavad sõnad ning rüübata oma kaasatoodud kuuma kohvi :D

Käisin ka nende lõpurännakul pildistamas ning avastasin sealt sellise apokalüptilise vaibiga koha. Kui ägedaid kõrbepilte Mad-Max-Style seal teha saaks.. paraku aga on aga karjääri minek keelatud (õigusega) ning ilmselt see mõte teoks ei saa.

Sealsamas on ka üks mahajäetud vanaaegne bensiinipump. Või no, kui mahajäetud ta on, eravalduses ja puha. Lipsasime Kadiga sinna ükskord pildistama. Vaevu saime paar klõpsu tehtud, kui hakkas sadama..

Peiksi sõpruskonnal on juba 11-aastane traditsioon lõpetada suvi ühise kanuumatkaga. Mina võtsin osa juba neljandat korda ning tõenäoliselt oli see kõige ägedam matk üldse! Et lisada veidi põnevust, kanuutasime sel aastal öösel!

Õigemini peale läksime küll 8-9 paiku õhtul, aga suurem osa sõitmisest toimus pimedas, valgusallikaks ainult kuu ning pealambid. Vahel oli päris hirmus, sest jõkke kukkunud puutüvesid märkasime alles viimasel hetkel… või kui teised olid piisavalt kaugel, siis tekkis selline.. kerge appi-me-üksinda-pimedus-neelab-meid-tunne. Aga taaskord, ümber ei käinud, juba see on omaette kordaminek!

Ühe ajal öösel jõudsime ööbimiskohta. Tegime lõkke üles, istusime selle ümber ringis pehmel samblakihil ja nautisime hetke. Öö oli soe, sammal muutis küljealuse mõnusaks voodiks ja nii suurem osa meist magaski lõkke ääres, tähistaeva all. Mitte kordagi ei hakanud külm või oleks muret olnud sellega, et kondid jäävad maas magamisest kangeks.

Selline vaade avanes pikali olles..

Varahommikul hakkas sadama peenikest uduvihma, mis kastis näo natuke märjaks, aga lõppes üsna kiiresti ära ning oli selline hea värskendus. Enne kanuumatkasid on alati olnud ilmaprognoos kahtlane ning tavaliselt hoian hambaid ristis, et tuleks ainult normaalne ilm, sest noh.. Eesti suvi :) Sel korral oli kõik aga üsna ideaalilähedane.

Jätkasime matka teist päeva lauspäikese käes. Taevaskoja ümbrus on alati vapustavalt äge, nii et see päästis natuke olukorda, sest öine kõrgendatud adrenaliiniga sõit on ikka põnevam. Kusjuures, kui muidu eestlased väga ei tereta, siis lisaks raba laudteedele (kus eranditult KÕIK tervitavad kõiki), pole ma veel kohanud kanuumatkal kedagi, kes on kaldaääres ning EI lehvitaks/hõikaks..

Käisin nii Sallal kui Green Room Cafes baaris tööl.. ning appppi, kuidas ma igatsen klubitööd. Mitte ainult tasuta alkoholi pärast, eks.. Aga öösel käib aeg teisiti ja see energia on teine. Igaks juhuks mainin, et baaris olin ikka siis, kui eriolukord oli juba lõpetatud ning öised alkoholipiirangud ei kehtinud. Klubijutu jätkuks, siis ma ei oska sõnadega väljendadagi, kui kahju mul on, et Illukas klubina kinni pandi ning maja on hetkel uue rentniku ootel..

Ma ei kujuta ette, mitu mohiitoämbrit ma sel õhtul kokku keerasin.. ranne andis end järgmisel päeval igastahes korralikult tunda.

 

Esimest korda võtsime suvel pardid. Tõele au andes, siis praeguseks on kõik juba kas a) sügavkülmas või b) kenasti ära küpsetatud ja söödud. Maaelu..

Eelmine (ja esimene) aasta mesilastega õnnestus meevõtu suhtes hästi. Tänavu nii hea aasta polnud. Aga paar korda sai ufonaudi kostüümi ikka selga tõmmatud küll.

 

Korraldasin supertoreda tiimiga ettevõtte suvepäevad, mille teemaks oli Punkfest 2020. No see aeg, mis sai pandud dekoratsioonidesse ja detailidesse oli kõike väärt! Pidu ise läks üle ootuste hästi ning nii kiiresti, et ma pilgutasin umbes kolm korda silmi, kui juba oli hommik. Korraldaja võlud..

Retsisin isegi oma tagi ära õilsa eesmärgi nimel.. :D

Kuna oli punkteema, siis oli vaja ka punkarit.. Meie Männy..

 

Kadiga oleme käinud mitu korda pildistamas.. Nii kui kuulsin, et Tivoli on Tartus, tahtsin selliseid.. karnevali-teemalisi pilte. Aga ei oodanud üldse, et see ala on nii.. mannetu. Võimalik, et õhtul tuledesäras on olukord parem. Või siis need tivolid, mis mul meeles mõlkusid, on mälestustes läbi roosade prillide..

 

Mis siis veel.. tegin esimest korda marineeritud kurke. Käisin esimest korda verd andmas.

Veetsin enamiku suvest maal. Nässakas kiitis heaks. Kuigi mulle tundub, et linnas rõdul karvase vaiba peal lebamist naudib ta isegi rohkem, linnapreili nagu ta on.

Käis grillmaja kamina sees luuret tegemas.. ei olnud üldse söega pärast koos..

Veetsin mõned õhtud Kadiga Saadjärve ääres. Meenutasime kooliaega, tegime öise Äksi vahel lollusi ja mõtlesime, et fakk.. ei ole normaalsed 30-aastased :D

Aga peab tunnistama, et Saadjärv loojangu ajal on iiiimeline!

 

Huhhhh.. nii. Nüüd vist jõudsin omadega lõpule. Tagantjärgi mõeldes, siis tegelikult telefon on piltidest punglil, mida jagada… agaaa ma ainuüksi seda postitust 2 kuud draftides hoidnud :D Kui ma nüüd võtaks end piisavalt kokku, et viimastest Kaitseliidu õppustest kirjutada ja Kadi (järjekordse) üllatussünkari postitus ära lõpetada, võiks juba rahul olla.