Browsing Tag

19 minutit

Üheksateist minutit

24. aug. 2015

Ma kirjutan väga harva mingist loetud raamatust üksikpostituse. Tavaliselt teen mitme lugemiselamuse kohta sellise kokkuvõtva jutukese, aga seekord ma tunnen, et pean Jodi Picoulti (ja tema teose “Üheksateist minutit”) lausa eraldi välja tooma.

Nii palju, kui ma olen GoodReadsis tema juttude kohta käivaid arvamusi lugenud, siis tavaliselt varieeruvad need kahe äärmuse vahel. Sulle kas väga meeldib Jodi kirjutamisstiil…või ei meeldi see üldse. Olles nüüd kaks teost läbi lugenud, siis ma tegelikult päris seisukohta võtta ei oskagi. Raamatud lähevad kiiresti, neid lugedes ei tunne igavust… aga samas oleks nagu midagi olulist puudu.

Olen aru saanud, et autor üritabki oma juttudega luua nii-öelda “halli maailma”, kus miski pole ainult must või valge, õige või vale. “Oma õe hoidjas” suudab lugeja samastada end mõlema osapoolega..ja samas mõlemad ka hukka mõista. Ei ole ainuõiget lahendust või arusaama, sest tegu on keerulise olukorraga, kus polegi võitja-osapoolt.

“Üheksateist minutit” üritab luua samasuguse õhustiku. Teema on muidugi äärmiselt põnev ja äärmiselt traagiline- keskkoolis leiab aset koolitulistamine. Ühel poolel on koolitulistamise ohvrid, kes (enamik) olid õelad noored, kiusajad ning karmide võtetega popid lapsed. Teisel pool on koolitulistaja, kelle tegude põhjustest antakse aimu mineviku(kiusamis)seikade kaudu.

Kus aga kogu lugu põhja läheb, ongi mu jaoks see tulistaja tegude lunastamine läbi tema kannatuste. See on minu jaoks olukord, kus pole tegelikult halli ala, sest mitte miski ei vabasta tulistajat vastutusest, mitte miski ei suuda tema tegu põhjendada. Ometi püüab raamat panna lugejat selle peale mõtlema, et tulistajat kuidagi õigustada.. Mulle hullult meeldis teose algus, kus loetleti üles tavalised tegevused, mida on võimalik 19 minuti jooksul teha. Viimane lause selles nimekirjas oli a’la “19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Ja hoolimata sellest, et terve lugemisaja üritati tulistajat näidata kannatajana, siis tegelikult just seda kogu tegevus oligi. Puhas kättemaks.

Jah, loomulikult saan ma aru, mis ta selleni viis, kuidas teised teda piinasid, alandasid ja kiusasid. Loomulikult oli mul tast kahju.. aga minu jaoks polnud see ikka piisav, et luua keskkonda, kus tema tegu oleks olnud arusaadav või mõistetav. Lisaks sellele oli tulistaja, Peter, äärmiselt ebameeldiv tegelane. Lugejas üritati kaastunnet tekitada näiteks lõiguga, kus arreteerides ta südantlõhestavalt nutma puhkeb.. ainult, et see ära nullida tema muu käitumisega, mis oli stoiline, närviajav, kohati isegi ülbe. Kui oleks selgeks tehtud, et Peter oma tegu kahetseb, et see oligi a’la närvivapustuse tulemus, et ta on kõigest poisike, kes on meeltesegadushoos, siis arvaks ma ehk teisiti. Aga algusest saadik oli aru saada, et ta ei kahetse.. pluss see tema kohtulause “Mina võitsin” vms. Pea terve raamat üritas näidata Peterit ohvrina, alustades kiusamise, oma seksuaalse orientatsiooni otsimise ja lõpetades ideaalse venna varjus olemisega, siis seda tehti nii pealiskaudselt ja suvalt, et pigem mõjus see tüütuna.

Nagu Jodil tavaks, tuleb lõpus ka väike puänt, mis peaks kogu loo peapeale keerama. Noh.. ei keera. Esiteks ei muuda see lõpptulemust põhimõtteliselt üldse.  See ei pane mind teisiti mõtlema ega kellelegi rohkem/vähem kaasa elama. Samas saan ma sellest twistist paremini aru ja kuigi ka see tegu pole õigustatav, siis sel korral saab lugeja olla rohkem mõistev. Teemaarendus selleni on palju, palju parem ja läbimõeldum, kui see, mis viis koolitulistamiseni. Ka raamatukaanel olev tutvustus on natuke eksitav, kus kirjutatakse, et üks peategelane, Josie, on kohtus võtmetunnistaja ja kõige tähtsam üldse… aga kahjuks ei mäleta midagi. Tegelikkuses ei tahetud teda enne tunnistamagi, kui mõeldi, et sellega saadakse ta ema kohtunikupingist taandada. Ja tunnistama kutsuti ta põhimõtteliselt viimases hädas…

Mis mulle väga meeldis, oli Josie sisemine heitlus selle vahel, kes ta on ja kelleks teised teda peavad. Samuti meeldis kahe ema vaheline sõprus, selle lõppemine ning hilisem taaskohtumine. Ebavajalik oli Josie ema ja detektiivi vaheline suhe, sest ma ei tea.. see tundus nii sunnitud. Nagu oleks raamatus vähe tegevust olnud, et selline tühine kõrvalliin sisse susata.

Selle teose puhul jääb mulje, et midagi taheti sügavat ja põhjapanevat kirjutada, aga tulemuseks oli veidi pealiskaudne lugu. Ma ootasin terrrrrve lugemise aja, kuna lõpuks Peteri pähe pääseb, kus saab veidigi selgitust, mis tema mõtetes toimub, miks ta just sel päeval otsustas kooli tulistama minna ning tappa ka süütud kõrvalseisjad. Mismoodi kiusamine tema mõistust “kasvatas”. Ei, see arvutiekraani-jama, mille tõi tema advokaat välja, ei ole minu jaoks piisav põhjendus, sest relvi kogus ja plaani pidas ta juba varem ning psühholoogi jutt oli ka põhimõtteliselt oletus.

Kahjuks ma aga ei saanudki teada, mida Peter arvab. Ilmselt see tegigi ta ebameeldivaks, et talle ei antud võimalust näidata end inimlikuna. Terve raamatu vältel oli ta peksukott, kellest oleks pidanud kahju olema, aga kuna seda tehti natuke liiga pealiskaudselt, kaasamata Peteri enda emotsioone (võrdluseks näiteks Josie tunded ja mõtted enda identideedi kallal juureldes), siis jäi asi lahjaks.

Lisaks tundus viimane osa liiga kiirustatud.  Näiteks oli (või oleks pidanud olema) üks kulminatsioone kohtuistung, mida kajastati niiii vähe. Ja kui siis kõik said selle väikese twisti teada, võeti järgnenud sündmused põhimõtteliselt kahe lõiguga kokku, mistõttu jäi lõpp kuidagi.. lõpetamata. Sellise teemaga teos oleks pidanud lõppema ahhetama-panevalt või šokeerivalt või vau-mida-ma-just-lugesin-efektiga, mitte niimoodi lihtsalt ära vajuma.

Igaljuhul, mis ma öelda oskan. Esimest poolt oli põnev lugeda, siis hakkas lugu end kordama ning lõpptulemus polnud minu arust terve raamatu vääriline. Lugeda soovitan seda küll, sest nagu ma ütlesin, Jodi vähemalt üritab panna mõtlema raamidest väljapoole. Kas tal see alati välja tuleb, jääb juba iga lugeja enda otsustada :)