Browsing Tag

arvaldan arvamust

vennaga metsas ellu jäämas

5. apr. 2017

Üle pika aja võtsin end lõpuks kokku, pakkisin asjad (ja Nässuka) ning läksin maale vanematele külla. Ideaalis mõtlesin, et ärkan igal hommikul koos päikesetõusuga, joon tassi kohvi ning lippan maja taga asuvasse metsa rebaseid pildistama. Reaalsus oli aga see, et ma lihtsalt lebotasin terved päevad, jagelesin vennaga ja nautisin vahelduseks seda, kuidas keegi teine teeb süüa.

Imeline Kristina värvis mu juukseotsad sinakas-roheliseks. Me likey!

Mulle tegelikult väga meeldib lapsepõlvekodus käia. Selline mõnus rahu ja nostalgia tuleb peale, nii kui uksest sisse astun. Paraku pole seal selliste sajuste ilmadega aga eriti midagi teha. Ja alatihti ongi olukord, kus linnas olles igatsen maale ning kui juba paar tundi vennaga üksteist kiusanud oleme, siis tahaks linna tagasi :D

Röövisin empsi karvase kraega jope ära, no niii mõnna!

Nagu öeldud, siis laupäeval oli äratus päikesetõusuga. Mina nägin vaimusilmas kuldseid päikesekiiri ja õrna udu. Aknast välja vaadates oli kõik aga ühtlaselt hall ja vihmane. Käiku läks plaan B ehk magasin edasi, lõunani välja, ja vennas tõi hommikusöögi koos kohviga voodisse. Not bad at all.

Kevadine uputus oli keset metsa lagendikule korraliku helesinise tiigikese tekitanud

Alla ma aga ei andnud ja ka pühapäeval oli äratus varahommikul. Kordus eelmise päeva stsenaarium ja ma jõudsin juba natuke solvuda, sest metsa minek oli üks põhjustest, miks ma üldse maale tulin :D Õnneks läks pika peale ilm ilusamaks ning 11 ajal pakkis vend oma kaitseväelaste seljakoti matkavarustust täis ja suundusime metsa.

Paar üksikut ja sihvakat kasepuud, helesinine taevas taustaks.

Muidu oli täitsa tore matkake, aga tulevikuks väikesed tähelepanekud:
-nii vara kevadel, kui kõik on pruun ja porine, ei tasu loota metsast samblarohelist loodust, kastepiiskades värelevaid ämblikuvõrke ja kepslevaid kitsekesi;
-kui lähed metsa pildistama, siis võiks looduspilte olla tsut-tsut rohkem, kui “mina-siin-teed-joomas”-pilte;
-tunne metsa, kuhu sa lähed, et ei oleks olukord, kus peab tund aega kõndima, et leida koht, kus ületada hiiglaslikku kraavi (mida lapsepõlves küll polnud…);
-ühest munast ei piisa kahele inimesele munapudru tegemiseks;
-mu vend kardab karusid rohkem kui mina;
-kui muidu keegi ühendust ei võta, siis tasub korraks ainult metsa minna ja levist välja ning kohe on 10 uut kirja ootamas;

Üks suur lomp keset metsa. Võib-olla oli võlujärv, mine tea.

Naljad kõrvale jätta, siis tegelikult oli väga kihvt. Kahju muidugi, et ma ei saanud selliseid pilte, nagu ma lootsin, aga vähemalt nägime kitse! Ühtekokku leidsime ka kolm jahimeeste vaatetorni. Üks nägi välja nagu see alus, mille peale vanasti piimapütte laoti. Teised kaks olid veidi asjalikumad, aga väga ära pehkinud, nii et üles ronida ei julenud. Aga ilmselt loomi on sealkandis palju, sest lisaks sellele kitsele nägime väga väga palju põtrade, rebaste ja teiste kitsede jälgi.

Üks tükk (loodetavasti) looma luustikust. Vend tuvastas väga asjatundlikult selle ära kui “See on mingi looma kolju…või vaagnaluu. Üks kahest”

Ma ei mäletagi, kuna viimati sai vennaga nii pikalt juttu räägitud ja tsillitud. Peab ütlema, et metsas tunneb ta küll end nagu kala vees. Teadis igasuguseid tarkusi jagada ja puha. Tegime kaks pikemat peatust ka. Ühe ajal keetsime teed ja kuulasime hirmuga metsahääli (olime liiga sügavale jalutanud). Teine kord valmistas vend lõkkel munaputru peekoni, vorsti ja sibulaga. Ta oli mulle mõeldes isegi ketšupi kotikesega kaasa võtnud! That’s love! :D

Lõunapaus venna tehtud munapudru ja leivaviiluga.

Mina parima matkariietusega- empsi parka, empsi saapad ja teksad. Vähemalt teetass on õige matkalise oma- kummist ja kokkuvolditav :D

Oma sinise hobusesabaga keset metsa casual’ilt teed joomas. Teen seda iga päev.

Õnneks leidsime kodutee ka vaevata üles ja leppisime kokku, et kui väljas rohelisem ja ilusam on, siis läheme juba ausalt varahommikul tagasi. Ja ikka päris ausalt, mitte “Kle, ilm nii kole, mis teeme? -Ah, magame edasi, lähme homme!” :D

Hunnik (vähemalt kümme!) sinililli, mis metsa all mind ootasid.

Igaljuhul, lähen hakkan nüüd kirjutama laste saamisest ja sõjast ja Süüriast ja arutlen Tammsaare teoste üle ja võrdlen turvahälle..või noh, ma ei tea, millest mitte-lapsikud 27-aastased blogivad?

Nali naljaks, aga see eelmise postituse kommentaar tabas tegelikult väga hella kohta, sest mul on just peal räige ebakindlus lapsik olemise suhtes. Ühest küljest on see täpselt see, mille ma oma sisutühjuse postituses välja tõin. Et ma ei taha kirjutada tõsistel ja “täiskasvanulikel” teemadel, sest see on liiga isiklik. Aga järele jäävad teemad ongi nii.. sisutud ja mõttetud ja kohati lapsikud.

Teisalt on mind viimasel ajal tohutult häirima hakanud see, et ma näen noor välja. Muidu oleks kõik ilus ja hea, aga kui saadakse teada, et ma tegelikult 26, siis see kerge šokk nende näos pole enam üldse meelitav :D Või kuidas nüüd öelda… Mul on paar tuttavat, kes reaalselt arvasidki, et ma olen mingi 20-22. Ja kui nad teada said, et ma korralikult mitu aastat vanem, siis reaktsioon oli jah nende poolt heas mõttes, et vau- nii noor näed välja.

Aga mina mõtlen automaatselt sellele, et ma näen noor välja, seega inimesed eeldavadki, et ma olen a’la 22 ja siis ongi see okei, kui ma teen lapsikuid nalju või loen Harry Potterit (seda loen samas kuni surmani). Ning sel hetkel, kui saavad teada, et ma tegelikult 26, siis vaadataksegi imelikult, et “issand, nii lapsik oma vanuse kohta :S” Umbes, et ise 26, aga kus sa oma eluga oled? Pidudel ja snapchati filtrites? :D

Ma ei tea, võib-olla ei arvata ka nii, aga need mu enda parakad, et ma peaks käituma kuidagi teistmoodi, täiskasvanulikumalt või nii, kuidas teised ootavad ühelt normaalselt peaaegu-27-aastaselt. Ma tegelikult saan aru küll, et see täiesti pseudoprobleem, ma mõtlen ise üle, et ma ei saa elada oma elu teiste arvamuste järgi, olen selline nagu olen ja tegelikult pole mul häda midagi, 27 pole ju veel niiiii muldvana. Aga vahel kui hakkan pikemalt sellest mõtlema, siis on küll tunne, nagu oleks vaip jalge alt tõmmatud :D

Lõppu üks armas pilt mu armsast Nässukast. Temal on suva, kui vana ma olen, peaasi, et jaksan söögikaussi täita.