Browsing Tag

autokool

You know you’re old, when…

17. mai 2013

…kui juba kõik vanemad suguvõsaliikmed (ja peretuttavad) on vähemalt korra küsinud hoolitsevalt ja südamlikult “Kas ei oleks juba aeg järeltulija peale mõelda?”, selle asemel, et lapseteema peale nina kirtustada ja käega lüüa: “Ah, ta ise alles lapseke ju.”

Viimane võimalus osaleda ka giveaways, võitja loosin välja juba HOMME!

Ma olen seda postitust alates üleeilsest kirjutanud ja ikka pole valmis saanud. Ilmselt on asi selles, et olen kuskilt mingi haigusepisiku külge saanud ning pea on niii paks. Ma ei suuda mõelda välja midagi ebameeldivamat, kui see on sünnipäeval haige olemine (isegi keset suve kipsis olemine või kopsupõletikku jäämine pole nii halb- and i should know, ma olen mõlemad järgi proovinud)

Eile bussiga sõites mõtlesin, et kurat, ei ole see 23 midagi nii hirmutav, täitsa nooreke vanus veel. Ja siis tabasin ära, et järgmine aasta on see number juba 24 ning seee küll on minu jaoks juba vana olemine.

Lugesin töö juures juhtumeid, kus lapsed mäletavad oma eelmist elu. Noh, paljud tunduvad küll sellised fantaasiaviljad olevat, aga mõni laps kirjeldabki oma eelnevat elu, olustikku ja inimesi, ning kui uurima hakatakse, on kõik tõsiii. Päris kõhe. 10aastasest mõrvarist lugesin ka. Ma ei tea, miks, sest töö juures oli seetõttu üsna kõhe olla.

Üks päev käisin ülivara õppesõitu tegemas. Ei tohiks vist ikka kella 8ks endale aega panna, sest ma pole absoluutselt ärkvel. Päevad pole vennad ja mina tegin nii lolle vigu, et ma täitsa imestasin, kuidas õpetaja kõrval rahulikuks jääda suutis :D Mainin selle ka ära (sest päris mitmed on mu vingumispostitusest valesti aru saanud), et ma olen oma sõiduõpetajaga ÜLIrahul. Ta on kannatlik, rahulik, mõistev ja suudab mulle mu vead selgeks teha. Vahepeal teeb natuke karmimat häält, et ma saaks aru, kui tõsine viga on vms, aga kunagi ei lähe ta närvi (kui samal ajal mina lähen tal kõrval oma lollide apsakate tõttu järjest rohkem vihasemaks :D).

Eks mul too vingumispost tuligi sellepärast, et ma alustasin täiesti nullist ja ajasin ise ennast närvi, kui tegelikult oleks pidanud rahulikuks jääma. On päris loomulik alguses karta ja kahelda otsustes (näiteks selles, mis saatis mind pm kohe linna sõitma :D). Aga olgem ausad, mida ma oleks õppinud tiirutades neli korda platsil ringiratast? Igastahes jah, mina olen rahul, KUIGI see autokool võtab kõvasti rohkem aega, kui ma oleks arvanud :D

Väike fun fact ka: mulle üldse ei meeldi vaadata, kes ukse taga on. Kui ma kedagi külla ootan, on teine asi. Aga kui ma tean, et keegi ei peaks tulema ja ühtäkki on koputus… Mul lihtsalt on väga sügav vastumeelsus ukse avamiseks :DTelefoni ka ei võta vastu, kui võõras nr helistab. Tavaliselt kogun hea minuti julgust (uksesilmast ka vaadata ei tihka, äkkkki kuuldakse mu hingamist, eks), halvemalt korral teesklen lihtsalt, et mind pole kodus.

Teisipäev aga oli ka ukse taga kolkimine, võtsin südame rindu ja seekord tegin ukse lahti, unustasin ära, et mul oli ainult üks suur lohvakas t-särk seljas ja reklaami postkastidesse panev noormees oli päris üllatunud, silmad suured ja suu lahti. Pole tükil ajal nii piinlik olnud :D

Tõi mulle ebayst tellitud sõrmustepaki (enne trepist üles tulles just mõtlesin, et tellimus peaks juba kohal ju olema), et “ei mahtunud koos reklaamiga postkasti”. Ja kui pärast poodi läksin, avastasin veel ühe pakikese postkastis. Ei tea, kas seda ei viitsinud siis üles tuua mulle?


Kolmapäeval tegime Margitiga väikse tüdrukute õhtu, jõime siidrit ja veini, tegime juustuga kartuleid ning vaatasime ära “Su nägu kõlab tuttavalt” finaalsaate, mida kumbki näinud polnud. Muidugi kuulusid sinna juurde ka fotoshoodid mu suure valge parukaga, akna peal naabrite spioneerimine ja parajas koguses klatši.

Joon aga suures hulgas Teraflud ning loodan, et homseks olen jälle jalul :)

London, Baby

17. apr. 2013

Natuke kokkuvõtvat juttu ning lõppu meisterdamist ka! Kõigepealt pean ära mainima oma suurima õnne, et ma võitsin elus ESIMEST KORDA lotoga! 3,25 euri ja olen rahul :D

Eelmisel reedel oli siis see sünnipäev. Nii kui uksest sisse astusin, rikuti tuju ära :D Okei, ma saan aru, et see oli Erki sünkar, aga see on siiski minu kodu ja nahhui sa tuled nii mölisema? Pärastine vabandus, et ta ei näinud, et see mina olen, ei olnud ka minu jaoks vastuvõetav, sest nahhui see sinu asi on, kes MINU koju tuleb? Huhh, sai südamelt öeldud…

Õhtu oli.. noh, meeldiv. Erki sai trikiküünaldega tünksi ja natuke viinakoksi maitses hea, aga seda loodetud peotuju ei tulnud. Kuna Märt pidi järgmine päev tööle minema ja ma temata välja minna ei tahtnud, jäi Shooters seekord teiseks korraks. Alguses veel kahetsesin ja mõtlesin, et oleks ju võinud… Aga kui ma hommikul niigi vaevaliselt end üles sain, tänasin viit ilmakaart, et jess, jäi minemata. Raha jäi ka alles…

Lõuna paiku läksin maale, issi tuli bussikasse järgi. Ütlesin küll, et ma juba oskan sõita (vähemalt sirget teed), aga rooli ta mind ei lasknud. Hiljem käisime täditütre sünnipäeval, kus sai jälle paar klaasi šampat kummutatud, natuke klatšitud ning imehead lõhet söödud. LÕPUKS on mul ka sugulane, kes loeb sama hea meelega, kui mina ja kelle käest ma saan raamatuid laenata :D

Maalt lahkusin kahe kotitäie raamatutega, sest lõpuks on mul riiul, kuhu saan oma koidest puretud “Bullerby lapsed” asetada! Ja miskipärast on alati nii, et kui ma olen maal üksinda, on niiiimaailmasuur Märdi-igatsus, et ma reaalselt tõmbaks end kerra ja uluks, kuni ta järgi tuleb. Kui ma ise linnas olen ja ta 24tundi tööl, on jumala suva, jäägu kas või kolmeks päevaks sinna :D

Eile käis venna oma neiuga külas, tegin selleks puhuks ühe hea laari frikadellisuppi, mille au Märt endale võttis. Mängisime aliast, mis lõppes ikka päris huvitavalt. Õhtu saatsime mööda filmiga “Woman in Black”. AJUVABA, mida filmi. See oli ikka päris hirmus küll. Ja noh, muidugi need Harry-naljad. Märt lihtsalt lambi koha peal ütles, “Harry, võta oma võlukepp välja, siis sa enam ei karda.”. Ja see lõppes ka nii haigelt, et ma veetsin terve hommiku imdb’s teiste arvamusi lugedes.

Autokooliga läheb paremini juba. Ma olen tegelikult ise ka aru saanud, et see peaees vette viskamine on üldjoontes kasulikum, kui 10 tundi platsil tossutamist. Aga kuna ma olen autosõiduga nii võõras ja alustasin nullist, siis ilmselgelt on mul suur suur hirm. Täna sõitsin terve Karlova läbi ja no niiiii mõnus oli, võtsin asja rahulikult ja kohe läks sõit ka sujuvamaks. Okei, esimest korda oma nelja sõidutunni jooksul suretasin auto välja, aga see oli jumala kogemata, sest ma kaotasin gaasipedaali ära… :D Parkisin Vana Kaupsi parklasse ja ma ei kujuta ettegi, kui uhke näoga ma välja sealt autost astusin!

Nüüd lõpetasin ühe purgi meisterdamise. Või noh..rahakassa. Mul oli vaja sellist läbipaistvat rahakogumisanumat, sest mul peab olema kõik konkreetselt silme ees, muidu ma unustan selle kogumise ära. Kui aga purk juba olemasoleva summaga iga päev vastu vahib, siis seda ju tuleb täita.

Ning jah, kui nüüd kõik läheb plaanikohaselt (poole aastaga võib kõike juhtuda), siis oktoobris tuleb üks Londoni-külastus. Pole kunagi varem soovinud, et suvi saaks kiiremini läbi :D Ning jah, ma alustangi rahakogumist sada aastat varem, sest ma raudselt jõuan purgi sisu viis korda enne ära raisata, kui see minek on. Loodetavasti siiski mitte…

16. apr. 2013

Sain nädalavahetusel teada, et mu  vanaonu oli Kiivi autokoolis osanik ja sõiduõpetaja. MIKS keegi mulle seda tähtsat infot enne ei võinud anda? Miks mu vanaonu enne oma surma MULLE oma aktsiaid (või misiganes osanikuks teevad :D) pärandada ei võinud? Eile käisin maksin teise osa autokooli eest ära, tekkis suur kiusatus jalaga uks maha lüüa, omaniku näoga sisse astuda ja tasuta kursust nõuda, sest ikkagi ju vanaonuuu!! Aga noh, kahjuks selliste kohtade pealt olen ma arg hiireke ja eks ma pean kedagi teist ässitama :D

Vingublogi (aka kuidas ma autokoolis käin :D)

11. apr. 2013

Pole ammu enam vingunud (või noh, Ränduri kohta just vingusin…) Ma ei tea, mul pole jälle viimasel ajal mingit motti. Ei tööl käimiseks, ei niisama väljas… Ma lihtsalt ei viitsi. Peab vist maale minema, seal alati nii igav, et ma lausa jooksen linna ja siis tundub Tartu Õvi kõrval maailma põnevaima paigana :D

Ja siis see kuradi faking autokool :D:D:D Sellessuhtes, et kõik on tegelikult hästi, ma lihtsalt ise mõtlen täiega üle…võib-olla. No näiteks käivad mul paar tuttavat-sugulast ka autokoolis, alustasid varem kui mina (kõik käime erinevas). Ja siis ma ikka uurisin, et kuidas neil oli, just sõidud jne. No üks sõitis neli tundi platsil, üks võis gaasi alles kolmanda tunni ajal kasutada, üks õppis kohe kahe esimese tunniga parkimist jnejnejne ja siis ma tegingi selle vea, et ma hakkasin neid endaga võrdlema. Aga kõik koolid-õpetajad on ju erinevad. Ma saan ise ka sellest aru, aga kogu aeg läheb meelest :D

Näiteks mina tegin ühe platsisõidu ja see oli ka mingi kuradi Eedeni kõrval selle spordihoone parkla TEISTE AUTODEGA. Mina, kes ma kardan niiii väga tegelikult autoga sõitmist ja pandi teiste autode vahele tiirutama? Esimene tund oli normal, tsill, sain veidi kartusest üle.

Teine tund tegin kaks tiiru parklas ja “davai, Ihastesse”. Fakk, tegelt? Seal on ju RISTMIKUD. Ja sõitvad autod. Ja jalakäijad. Ja bussid. Siis ma tegin küll ikka nii palju vigu. Sest no milleks enne ristmikku pidurdada ja vaadata, kas keegi paremalt tuleb, kui ma võiks lihtsalt täiega üle sõita? Või miks vasaku suuna asemel mitte paremat näidata? Mulle tundus, et kõik on niiii valesti ja ma ei oska mitttttte midagi, tagasi kooli juurde sõitsime, mõtlesin küll, et hakkan täiega ulguma, kui saamatu ma olen.

Siis uurisingi teiste käest, kuidas nemad mitu tundi platsil manööverdamist ja parkimist õppisid ning läksin järjest enam kettasse, sest mismõttes mind sellistesse kohtadesse saadetakse ilma eelneva harjutamiseta (sest päriselt, mul polnud mingitki kogemust olla roolis). No samas Kassu platsisõit kestis täpselt nii kaua, kuni ta parklast välja keeras… :D

Täna oli kolmas tund. “Ouu lähme Karlovasse!” Ee, Karlova on ju LINN. Ikka tead, kes sul roolis on?? No, kui tunned, et valmis pole, siis käime veel Ihastes. Okei. Seekord läks täitsa hästi, kuni ma olin ühtäkki jumala võõras kohas, kus olid RINGID ja veel rohkem autosid.

Ja äkki avastasin ennast Kivilinna Konsumi juures, valgusfoor paistmas. Faaaak, kus ma läksin ikka täiega närvi ja hakaksin pabistama. Tõmbasin siis tanklasse ära ja enam seal rooli ei istunud :D Pärast sõiduõpetaja veel ütles, et lootis, et ma vaikselt libisen koolini ise tagasi. KOOLINI, mis asub KESKLINNAS. Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda rohkem närvi lähen. Ja seda rohkem ma mõtlen, et tegelikult oleks ju võinud proovida.

Peale igat sõidutundi terve õhtu lihtsalt mõtlen, mida oleks võinud teha, mida tegemata jätta. Ma pean kogu aeg endale meenutama, et Liis, sa oled alles KOLM tundi sõitnud, sa ei peagi kõike ideaalselt oskama (sest ma unustan kogu aeg teisi autosid vaadata peeglist… või märke… :D). Aga see on nii tüüpiline minu puhul, et ma pean kõike KOHE oskama või saama. Nagu siis, kui pean terve päev otsa dieeti ja järgmiseks päevaks pole viis kilo all, siis ma täiega solvun, et misasja, ma ei saagi sellega hakkama??:S

Autokooliga on sama lugu. Ma ajan ennast ise närvi ja pabinasse oma mõtlemisega või võrdlen end teistega. Ja ma tunnen, et ma peaks ju kõike oskama, kuigi tegelikkuses on mul alles tõesti kolmas tund.. Ning samas jälle ma sisimas tunnen, et ma pole üldse valmis sõitma :D

Aga sõiduõpetaja on mul täiega normaalne, sellega on vedanud. Seletab rahulikult ja mõistetavalt, ei lähe närvi, kui ma lolle vigu teen ja… noh, välja arvatud see, et ta mind Karlovasse ja Annelinna saata tahtis..