Browsing Tag

avaldan arvamust

üüriturg ja korterite hinnad

14. aug. 2016

Veel eelmine aasta arvasin, et ma ei pea kunagi enam üürikate otsimisega jändama. Elu tegi aga omad korrektuurid ja paar kuud tagasi avastasin end lootusetu näoga erinevaid kinnisvaraportaale uurimas. Liitusin ka väga mitme Facebooki-kommuuniga, mis pealkirja järgi sisaldas kuulutusi “otse omanikelt” ehk siis ilma vahendustasuta üürimist. Teoreetiliselt oleks see ju päris tore, aga paraku tahtsid enamik omanikke saada lisaks ühe kuu üürile ette ka tagatisraha (mis vahel oli koguni kahe kuu üüri suurune). Iseenesest on see täiesti arusaadav, teisalt jälle tegi see sama välja, et võtta korteri maakleri kaudu ja see “tagatis” maksta talle vahenduse eest. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Nimelt sellest, kuidas inimesed lihtsalt hindavad oma kortereid ja eluasemeid täiega üle. Ma ei tea, kas põhjus on silme ees virvendavates euromärkides, korteri emotsionaalses väärtuses või kartuses, et üürilised rikuvad korteri ära ja raha kulub hiljem remondiks..võimalik, et asi on kõigis kolmes või hoopis milleski muus.

Aga see on ikka #absurd, kui ühetoalise ahiküttega toauberiku eest, kus pole pea üldse mööblit, köök on kole ja pesemisvõimalused/wc on koridoris või üldkasutatavad (kui neid üldse on), tahetakse 250 eurot. Ja seda isegi mitte kesklinnas, vaid “miljööväärtusliku” Karlova lõpus. Ma saan täiesti aru, et kui omanikud ise on seal sees elanud, siis loomulikult on korter südamelähedane ning hinna võtmisel lähtutaksegi pigem mälestustest ja emotsioonidest, kui reaalsest olukorrast, aga… ma ei tea. Väga imelik ikka. Ja siis ma uurisingi näiteks KV’st kortereid, mis (küll maakleritasuga) olid tunduvalt odavamad. Ilmselt sest maakler annab ka oma ratsionaalse, kõrvalseisja hinnangu.

Kui jutt juba siinmaal on, siis mina näiteks ei saa üldse aru neist, kes teevad hämaras korteris või lambivalguses välguga koledaid ja uduseid pilte, kus toad segamini ja kraanikausis uputavad nõud. Minu arust peletab see potentsiaalse üürija (või ostja) täiesti eemale. Esimene asi, mida vaadatatakse, ongi pildid. Korter ise võib olla ideaalses asukohas ja tegelikult päris ilus, aga kui pildil on omaniku riidekuhjad ja üleüldine segadus, siis ma isegi ei tahaks sellist kohta vaatama minna. Ma mõtlesin, et tänapäeval (eriti, kui maaklerid teevad pilte), on asi paranenud, aga oh ei.

Mul läks selle korteri saamine üsna valutult. Muidugi oli mul ka parajalt aega seda teha, sest sain vanas kohas edasi elada ja rahulikult otsida, aga samas oli mul päris palju nõudmisi, mis kitsendas oluliselt valikut. Esiteks pidi kindlasti olema lubatud koduloom, olemas pidi olema ka pesumasin ja pigem möbleeritud korter (just voodi ja mõni kapike). Ja noh, siis muidugi veel muud pisiasjad, et eelistasin keskkütet ja ikkagi keskmise/üle keskmise välimusega uut kohta, sest.. mu jaoks oli isegi jube oma kodust välja kolida, aga kui ma oleks pidanud minema vanasse, pimedasse ja koledasse korterisse, siis… oleks asi olnud palju palju hullem :D Selliseid kortereid, mis kõik tingimust täidaks, oli aga üsna vähe. Või õigemini oli, aga wayyyy over my pricerange. Ilmselt oleks ma lõpuks lati alla lasknud ja leppinud ka ainult sellega, et võib kassiga koos sisse kolida, aga läks õnneks mul seekord. Eks praegugi tilgub süda iga kuu natuke verd, kui üüri ära maksan, aga samas teiste korterite hindu vaadates saan aru, et olen isegi odavalt selle saanud :D

Ühesõnaga jah, natuke ülehinnatud on see meie väike üüriturg. Aga seni, kuni on nõudlust ja tahtjaid, saavadki korteriomanikud määrata just sellise hinna, nagu nemad tahavad. Kui neli inimest vinguvad hinna üle, siis viies ohkab ja võtab korteri ära, sest muud valikut pole.

see uus kuum teema

30. juuni 2016

Eveliis kirjutas oma postituses lasteaedadest, õigemini siis Norra ja Eesti lasteaiasüsteemide võrdlusest ning muredest, kui ta peaks oma armsa tütrekese kodumaale aeda panema. Mingil määral ma olen temaga täiesti nõus. Ka minu arust võiks rohkem rõhku panna laste individuaalsusele ning lapsi mitte nii väga raamidesse suruda. Et lapse põhiline töö peaks olema eelkõige mäng. Et lasteaias peakski saama võimalikult palju hullata ja õues olla.

Samas tundub, et vastuväited Eesti lasteaedadele tulenesid tolles postituses eelkõige sellepärast, et endal puudub vastav kogemus. Okei, ega mul ka konkreetselt mingit kogemust ole, lapsi ma ei oma ja Nässukat vist 16 lapse keskele hulluma ei vii… :D Aga- mu ema on töötanud terve mu eluaeg lasteaias. Olen pea kogu kooliaja käinud pärast tunde ema rühmas õppimas-abistamas-tsillimas. Olen mõned korrad lasteaias töötanud (õpetajate abide puhkuseasendajana), tegin oma praktika juhataja juures.. et nagu mingil määral ma tean, kuidas asjad käivad.

Eveliisi postituse murekohtadeks olid liiga range(?) päevaplaan, et lapsed ei saa nii palju õues olla, kui näiteks Norras ning et mängimise asemel on suurem rõhk õppetööl. Ma muidugi ei tea, kuidas muudes kohtades on, aga Lähtel on kõik ilusasti tasakaalus.

Minu arust on lastel vaja kindlat päevaplaani ja -rütmi. Loomulikult ei pea see olema sõjaväelise täpsusega, et a’la kell 8.30 söömine ja kes hiljaks jääb, see süüa ei saa!!, aga väikestes lastes tekitab see turvalisust, kui mingi teatud rütm pidevalt kordub. Päevaplaan pole ka kivisse raiutud. Loomulikult on olemas kindlad söögi- ja magamisajad, aga olgem ausad- kui rühmas on 4-aastaseid lapsi kokku kuusteist või rohkem, siis päris saabki minuti pealt plaanis näpuga järge ajada.

Õppetöö.. noh, nagu ma ütlesin, siis ka minu jaoks on tähtis, et laste töö oleks põhiliselt mäng. Ainuüksi sõna “õppetöö” juba hirmutab ning tekibki kujutluspilt, kuidas need samad 4-aastased rüblikud peavad tunde istuma kõvadel pinkidel ja… ma ei tea, tähti õppima? Tegelikult see ju nii hull pole. Õppetöö käib läbi mängu ja laulu, lausa möödaminnes ja märkamatult. Ma pole vähemalt kordagi näinud, et empsi rühmas kõik istuvad ja õpetaja siis käib rangelt tahvli ees loengut pidamas. Samamoodi ei kesta see terve päeva. Lastel on piisavalt aega oma mängudeks, ringi jooksmiseks, õues olemiseks. Koolieelsetes rühmades on ilmselt olukord natuke teine, siis nad peavad tõesti juba õppima ja kooliks ettevalmistusi tegema.

Eks kõigis lasteaedades üritatakse pisikestele individuaalselt läheneda, aga seda on ilmselgelt raske teha, kui rühm on lapsi täis ning täiskasvanuid ainult kaks. See on tõesti üks murekoht, sest rühmad on suured ja paratamatult ei jagu kõigile  käsi-jalgu-silmi. Samas nii palju, kui võimalik, seda siiski teha üritatakse. Näiteks käisin ükskord seal, kui meisterdati emadepäevaks kaarte. Kaks-kolm last olid laua ümber, keda õpetajad juhendasid ja aitasid, teised samal ajal mängisid. Ei olnud midagi nii, et karmilt kõigile käsk kätte ja joonistage nüüd. Samamoodi mäletan ma juba omast ajast seda, kuidas vanemates rühmades võisid lapsed lõunauinaku asemel kas vaikselt mängida, niisama lebada või raamatuid vaadata. Jah, päris õue neid möllama ei lastud, aga konkreetselt magama ka ei sunnitud.
Söömisega oli umbes sama.  Mina ei mäleta ei omast ajast ega hilisemast, et meid oleks sunnitud taldrikut tühjaks sööma. Kui ikka tõesti ei maitsenud, siis mingit sellist asja polnud, et istud päeva lõpuni pudrukausi taga, samal ajal, kui teised mängivad.

Seda kurvem oli mul lugeda teiste täiskasvanute kogemusi, kus karmid õpetajad sundisid sööma, ei lubanud enne mängima minna/magustoitu saada vms, millest on tekkinud eluaegne trauma või vastikus teatud toidu suhtes. Väga, väga palju olenebki kõik tegelikult õpetajate suhtumisest.

Õues olemistega on nii ja naa. Loomulikult võiks see aeg pikem olla, aga lapsed ju väsivad. Täiskasvanuna jah hea mõelda, et see kaks tundi enne lõunasööki on imeväike aeg, aga rüblikud ju ei tsilli õues rahulikult. Nad jooksevad, teevad kukerpalle, sõidavad ratastega, kiiguvad, jooksevad veel natuke.. Lõunasöögi ajaks on nad omadega nii läbi, et jäävad kissellikaussi magama (true story!). Ja mu arust käiakse väljas ka iga ilmaga. Võib-olla päris paduvihma ja müristamisega mitte, aga mul väga hästi meeles viimane kord, kui sadas peenikest uduvihma, lapsed hullasid ja mina vingusin empsi kõrval, et võiiiiiks juba tuppa sooja kanasuppi sööma minna :D :D

Ühesõnaga, minu arust pole meie lasteaedadel väga häda midagi. Otseloomulikult saaks paremaks minna, on murekohti, mida peaks muutma, aga samas pole asi ka nii hull. Eks see minu arvamus tuleneb suuresti ka mu enda kogenematusest (kui enda laps kuskil käima ei pea, siis ei oskagi teatud asjadele mõeldagi) ja sellest, milliste aedadega ma kokku puutunud olen. Lähte on minu silmis alati olnud mõnus ja armas kohake. Väike lasteaed, piisavalt suure maa-alaga, liiklusmürast kaugel.. Need töötajad, kellega ma kokku puutunud olen, on kõik tublid ja armastavad oma tööd väga ning seda on ka igapäevaselt näha.

Eks mu arvamus ole natuke kallutatud ka ning lisaks kõigele oli mu enda lasteaiakogemus lihtsalt iiiiimeline :D Mulle tohutult meeldis seal käia, mängida ja söögid olid imemaitsvad. Seniajani on! Ma ei tahaks uskuda, et ma mingit erikohtlemist sain, kuna mu ema oli kasvataja, sest ma ikka mäletan neid kordi ka, kui pahanduste eest karistada sain. Ainus “eelis”, mis mul oli, oli see, et kuna ma õppisin lugemise üsna varakult ära, võisin vahel lõunaune asemel käia samas majas asuvas raamatukogus lugemas.

Kui mul oleks võrrelda Eesti lasteaiasüsteemi mõne teise riigi omaga, siis täitsa võimalik, et ma räägiks kirjutaks hoopis teist juttu. Kui mul oleks kogemus väga karmide ja kurjade õpetajatega, kes suruvadki laste tahet alla, ma ilmselt ei kirjutakski seda postitust sellises võtmes.. aga praegu tundsin küll, kuidas pean natuke meie endi lasteaedu (okeiokei, oma armsat koduaeda) kaitstma :D

“Päevad, mis ajasid segadusse”…ajasid segadusse

17. apr. 2016

Käisime hiljuti vaatamas uut Eesti filmi “Päevad, mis ajasid segadusse”. Räägib see siis 90ndate keskpaiga noor(t)e elust maal ja ilust-valust, mis selle ajastuga kaasas käis. Nagu ma aru olen saanud, siis tegu on Triin Ruumeti lõputööga ja seda on filmis pea igal sammul tunda, et autoril on vaja loo-stseenide-kaameratööga midagi tõestada OKEI, ma sain nüüd teada, et tegu polegi lõputööga (ma ei tea, miks ma nii mäletasin), aga eelmise lause teine pool on endiselt mu arust õige, et jäi tunne, nagu autoril oleks vaja midagi tõestada. Aga kui võtta arvesse see, et tema näol on tegemist uue tegijaga filmimaastikul, siis noh.. ilmselt ongi vaja seda teha.

Ma ütlen kohe ära, et mulle väga meeldivad filmid-sarjad 90ndatest. Näiteks see hiljutine Kanal2 sari tolleaegsest muusikamaailmast. Ma olen sündinud 1990ndal aastal, seega olin ma liiga noor, et elulistest asjadest midagi taibata, aga samas mälus on see ajastu olemas küll. Ja alati on nii põnev selleteemalisi asju vaadata ja tunda nostalgiahõngu.

Film ise.. ma ei oska endiselt konkreetset seisukohta võtta, kas see meeldis mulle väga või pigem mitte. Näitlejad olid kõik väga hästi valitud ning ühe lõputöö kohta päris nimekad. Positiivselt üllatas mind Merlyn Uusküla, tavaliselt pole mul eriti usku laulja-hakkas-näitlejaks tüüpidesse, aga Merlyn mängis oma osa väga loomulikult ja tõetruult.

Mulle väga meeldis ka 90ndate kujutamine. Eks siin võib palju vaielda, kas iga pisiasi oli “omal kohal” ja ehk mina kõike nii täpselt ei mäletagi, aga… mulle tõi see küll silme ette lapsepõlve. Need pleierid ja riided ja platvormkingad ja muusika ja siniseks võõbatud silmalaud ja korterid ja see sünnipäeva pidamine laua taga… Super.

Mis mulle nii väga ei meeldinud, oli aga sisu. Või õigemini selle puudumine. Eks mingi teema oli seal täiesti olemas, aga see väljakuulutatud lause, et “noor mees otsib iseennast”, no seda minu arust polnud. Oli küll palju tegevust, aga samas pidi päris palju ise juurde mõtlema. Neil, kes sel ajal maailma asjadest jagasid, oli see kindlasti kerge, sest nad mäletasid, milline elu siis oli. Nende jaoks ilmselt piisaski vihjavatest stseenidest. Ja kuigi ma (nüüd) ka tean enam-vähem, mis seis oli, siis oleks tahtnud natuke sügavamat lähenemist.

Kui ma nüüd just otsisin autori nime, siis hüppas mulle tutvustav tekst uuesti ette ja ma päris üllatusin, et peategelaseks oli 27-aastane. TEGELIKULT? Kakskümmend SEITSE? :D Ma ei tea, ma arvasin kogu aeg, et tegu on umbes 20-21 aastase kutiga, kes ennast otsib ja siis uuesti kooli läheb. Seda enam, et alguses panotas ta natuke 11ndasse klassi mineva tsikiga, kelle kohta siis mainiti, et ta olevat peategelast juba pikka aega tahtnud… Noooo okei, viiendas klassis hakkasid tahtma teda juba või? Lisaks see eneseotsingu-teema oli kuidagi nii tühine. Sest tegelikult polnud sel Allaril ju mitte midagi häda. Normaalne perekond, toetavad vanemad, oleks saanud isa juures tööd teha..lihtsalt ole ise meheks.

Samamoodi tundus mulle, et film ei ole päris terviklik. Sellesmõttes, et osad stseenid ei tundunud üldse omavahel seotud olevat ja film “hüppaski” ühest kohast teise. Umbes poole peal saadi see õige rütm sisse ning siis läks kõik sujuvamaks. Aga vahepeal tunduski, et taheti sisse panna võimalikult palju pildikesi 90ndatest ja siis susati neid igale poole vahele, kuhu aga sai.

Nagu ma ülal mainisin, siis oli tunda, et tegu on lõputööga, sest autor tahtis nagu.. midagi tõestada. Seetõttu tundus mulle film natuke liiga pingutatud ning sunnitult diip ja kunstiline. Kõik need lähikaadrid ja päikesekiired siramas.. iseenesest väga ilus ja puha, aga need detailplaanid olid kuidagi nii.. suvaliste kohtade peal ning neid oli minu arust veidi palju.

Rääkisin nüüd palju sellest, mis mulle ei meeldinud. Aga tegelikult oli filmis palju head ka (lisaks näitlejatele). Muusikavalik oli super! Ma tean, et paljud on näinud seda ka miinusena, sest osad esindatud laulud polnud päris sellest ajast, vaid hilisemast, aga mind see ei häirinud üldse. Ja näiteks osad stseenid olid lihtsalt nii mõnusalt ja hästi lahendatud- autoga kihutamised, maanoorte-linnanoorte kokkupõrge suvilas, autos tiksumised ja kõige kommenteerimised..

Kõige enam meeldis mulle aga kaks kohta. Üks läks kuidagi väga hinge ja oli nii kurb (suuresti taustamuusika pärast)- Juuliuse lõpp. Teiseks oli laulu “Lootus” nn muusikavideo, mis nats oli Trafficu “Sekundiga” koopia :D Aga ülimõnus sellegipoolest- just kuidas näitas enamikke tegelasi, mis nad parasjagu sel hetkel tegid-kuidas olid. Lemmikkoht!

Küll aga jäi mulle filmist palju vastamata küsimusi- kas Matu saigi siis surma? Kas see 11ndasse klassi minev plika jäi rasedaks ka? Mis juhtus Rasmus Kaljujärve tegelaskuju perega ja kas ta sai remondi lõpetatud? Mis tehti Allari isa sõrmega? :D

Ühesõnaga.. ma ei teagi, mida kokkuvõtteks öelda. Nagu oli ja samas ei olnud kah. Naerda mõnikord sai, nostalgiat tunda sai, osa filmist oli väga nauditav, osa jälle mitte nii väga. Eks see oleneb palju sellest ka, mida filmilt oodatakse. Kui tahetaksegi filmikogemust, mis sarnaneks viimasel ajal välja tulnud Eesti filmidele, siis selle jaoks jääb see konkreetne linateos nõrgaks. Aga kui vaadataki puhtalt uudishimust ja 90ndate pärast, siis ilmselt võib rahule jääda. Samas on sellega jälle nii, et minu arust pole tegu üldse kinofilmiga, aga samas mõjub see (just muusika pärast) võimsamalt suurel ekraanil, kui telelekast vaadatuna, sest viimase korral ilmselt ei viitsikski süveneda.

Et jah. Mulle meeldis, aga samas jättis film mind veidi segadusse ja nagu ei meeldinud ka natuke :D

datenight @ Aparaat

5. apr. 2016

Märt veedab selle nädala koolis ning mul on tavaks saanud talle äramineku eelsel õhtul midagi head kokata. Eile hommikul lõpetasin ma aga 24tunnise vahetuse ja ma ei viitsinud isegi külmkapi ust avama minna. Nii palju mõnusam oli diivanil teki sees lebotada ja “My kitchen rules’i” vaadata (ja samal ajal nälga tunda :D). Otsustasime siis, et läheme hoopis välja sööma ning valitud kohaks osutus APARAAT.

Alustasime kõike muidugi blogijate põhilausega: “Kle, oot, tee must paar pilti ka, enne kui läheme.” Märt truult muudkui klõpsis, aga seda unustas ütlemata, et mu seelikuosa oli mööda jalga üles roninud :D Nii et nendel piltidel tuli appi sõber “crop-and-save”.

IMG_6615IMG_6599
Aparaat asub Tartu uues loomelinnakus, vanas aparaaditehases. Väljast näeb see koht üsna lohutamatu ja uberik välja, aga eks see olegi üks võludest. Käisime seal esimest korda märtsi alguses, pärast vilistlaste mänge ning juba siis jäi arvamus positiivne. Pealinnatšikk Teele teadis rääkida, et üldmuljelt on kogu Aparaaditehase piirkond umbes sama, mis Telliskivi loomelinnak Tallinnas. Mis mul muud üle jääb, kui teda uskuda :D

IMG_6628IMG_6631
Minul on juba ammu olnud huvi ära proovida veiseliha tartar, mis Aparaadis ilusasti menüüs olemas on. Ma kujutasin seda maitset kuidagi teistmoodi ette ja suurim kartus oli, et äkki hakkab väga vastu. Endalegi üllatuseks oli kõik aga maitsev! Vutimuna-veiseliha-kastme kombo lausa sulas suus. Mul muidugi pole millegagi seda maitseelamust võrrelda, aga esimese korra kohta jäin rohkemgi kui rahule. Ainult rohelisi salatilehti oleks võinud veidi vähem olla :D

IMG_66341
Pearoaks tellis Märt rebitud sealihaga burgeri ja mina kikerherne kotletid kartulipüree ning paprikakastmega. Märt võttis sama burksi ka eelmine kord, kui käisime- seega talle vist meeldis. Maitsesin seda liha ise ka ja no tõesti- ülihea! Muu seal vahel oli üsna tavapärane, võrreldes näiteks Gustav Gastro Cafe omaga, kus oli rohkem maitseid. Samas liha oli Aparaadis parem. Burgeri juurde kuulusid ka kartulilootsikud, mida oli täpselt kolm. Alguses mõtlesin küll, et niii vähe, aga samas ütles Märt, et kõhu saab väga täis ning neist täitsa piisab.

IMG_6639
Kikerhernest valmistatud asju pole ma eriti söönud, seega ootasin oma rooga põnevusega. Ja päris hea oli, mõnusalt krõbe paneering ja pehme sisu. Kotletid olid üsna suured, mistõttu hakkas see kikerherne maitse viimaks kõigest üle käima. Aga see polnud konkreetselt halb, lihtsalt lõpus varjutas natuke teisi maitseid. Kartulipüree polnud nii soolane, kui mulle oleks meeldinud, aga siiski hea. Ja samas paprikakaste viis keele alla!

IMG_6645

Eelmine kord tellisin ma kanafilee võis praetud nuikapsa ja porgandi, kartuli-kanepiseemne tambi ning seenekastmega ja see oli IMELINE!! Kanafilee oli küll üsna pisike, aga kõik muu seal taldrikul tegi selle kuhjaga tasa! Vot see oli maitseelamus igast suutäiest! Kuigi kikerherne kotletid olid väga head, siis seda eelmist rooga see üle ei trumbanud.

Teenindus on mõlemal korral olnud super! Veidi familiaarne, aga mulle meeldibki see rohkem, kui tuima näoga ettekandjad, kes toovad taldriku ette-viivad minema ja kõik. Ma ei peagi silmas, et peab laskuma pikka vestlusesse, aga paar muud sõna lisaks “Olete otsustanud?” on alati teretulnud.

Aparaat on selline… väga mõnus ja tšill koht. Kõrge lae, telliskivi-seinte ja rustikaalse muljega. Menüü on mitmekesine ning hinnad taskukohased. Kuna seal nii palju huvitavaid roogi, siis see ei jäänud kindlasti mu viimaseks külastuskorraks :)

IMG_6649

väike sinine unelm

10. märts 2016

Sõbrapäeval sain ühe meeldiva üllatuse osaliseks, kui kuller tõi mulle taaskord väikese pakikese Amwaylt. Seekord peitis see endas Artistry Hydra-V näohooldussarja kaht toodet- niisutavat maski ning toitvat niisutavat kreemi. Selle viimase üle olin kohe eriti rõõmus!

IMG_6483-2
Mul on alati olnud üsna normaalne näonahk, pole kunagi olnud liigselt kuiv või liigselt rasune. Eks see tulenes paljuski sellest, et suurema osa oma elust olin nägu pesnud puhtast kaevust tulnud veega ning kasutanud minimaalselt igasuguseid puudreid-jumestuskreeme. Kui aga paar aastat tagasi oma korterisse kolisime, siis avastasime ebameeldiva üllatusena, et kraanist tulev vesi on kohutavalt katlakivine ja kare. Kui joogivett annab läbi Britta filtri lasta, siis dušiga on natuke kurvemad lood. Just selle tõttu on mu nahk muutunud jubedalt kuivaks ja karedaks. Pärast iga pesukorda tunnen, kuidas nahk igalt poolt kisub ja noh.. ei ole just kõige meeldivam tunne.

Seepärast olen katsetanud paljusid erinevaid kreeme, eelistanud loomulikult niisutavaid. Ma ei tea, kas mul on kreemidele kõrged nõudmised või olen lihtsalt valesid kreeme valinud, aga mitte ühegagi pole ma täielikult rahule jäänud. Küll ei ole imendumine hea, küll teeb naha niisutamise asemel hoopis rasuseks, küll “kulub” see niisutatus päeva lõpuks maha ehk peaks nagu mitu korda kreemitama..

Artistry Hydra-V näokreem lubab tõsta naha veesisaldust lausa 197% võrra ning janusele, stressis või kuivale nahale vajalikku niisutust. Ma nüüd kuskilt kontrollida ei saa, palju veesisaldus tõusis, aga seda saan küll öelda, et minu jaoks on tegu peaaegu ideaalse näokreemiga!

IMG_6467-2

Mulle väga meeldib, et kreem ei ole liiga paks, pigem just vedelapoolsem ning see on nii.. õhukese tekstuuriga. Nahk saab hingata ning poorid jäävad seeläbi ummistamata. Kreem imendub väga kiiresti, ei jäta mu nahka rasuseks ning võin vabalt terve päeva vastu pidada, ilma et tunneks, et kuskilt hakkab kiskuma.. See viimane on eriti hea, sest vahel kasutan mõnda jumestuskreemi, mis veidi ikka kuivatab nahka. Teiste kreemidega koostöös on siis juba poole päeva peal olnud nägu kuiv ja kihelev, Hydra-V puhul pole seda märgata olnud.  Võib päris julgelt öelda, et lubatud niisutatus on täiesti olemas. Lisaks- regulaarselt näokreemi kasutades olen märganud, et äsja pestud näonahk ei kisu enam nii hullult, kui varem!

Üheks suureks plussiks on kindlasti ka ilus ja luksuslik totsik. Noh, nagu naistele ikka, meeldivad ka mulle ilusad asjakesed, mida silmal hea vaadata. Sellest sinisest ja läikivast peaaegu-nagu-klaasist purgikesest olin vaimustuses esimesest hetkest alates!

IMG_6488-2

Miks aga “peaaegu ideaalne”? See on küll üsna pisike miinus, arvestades seda, kui hästi kreem oma tööd teeb, aga siiski.. Mulle ei istu eriti selle lõhn. Okei, nüüdseks olen juba ära harjunud ning enam see ei häiri, aga kuna ma varasemalt olen kasutanud eelkõige veidi imalamate lillelõhnadega kreeme, siis esimest korda kasutades oli küll väike ehmatus. See lõhn pole üldse ebameeldiv või hirmus, aga lihtsalt meenutab natuke apteeki või rohukappi :D Samas pole see lõhn aga üldse tugev, seega hiljem näol seda tunda ei ole.

Nagu öeldud, siis teise tootena sain Artistry Hydra-V sarja uusim liige- niisutav näomaski. Ühes pakis on kokku 5 maski, igaüks peidab endas lubadust pakkuda nahale kohest veevarustust-niisutust, mis kestab kuni 8 tundi. Mask ise sisaldab 30g kõrge kontsentraadiga niisutava toimega essentsi (hüaluroonhape, Hydra-V liposoom ja Norra fjordidest ammutatud vesi).

Maski kasutamine on küll ülimalt lihtne, aga esimest korda kasutades, võib veidi segadusse sattuda. Või noh, võib-olla ainult mina :D Kõigepealt tuleb nägu puhastada, eemaldada mask pakendist ja võtta ära sisekülje kate (õhuke võrk), aseta mask näole ja seejärel eemalda suurem võrk. Jäta mask näole 20 minutiks ja pärast naudi oma niisutatud pehmet nahka!

IMG_6493
Mille pärast mina segadusse sattusin, oligi see võrkude osa- ma ei saanud esimese hooga aru, kumb võrk õhem on :D Mask istus näo peal päris ilusasti- kuigi oli essentsist libe, püsis see omal kohal ega liikunud pea üldse. Nägu ei pea pärast maski mahavõtmist pesema, sest kogu essents imendus nahka ja nii jätkab hüaluroonhape naha niisutamist ülejäänud päeva vältel.

Ütlen ausalt, et selle suhtes olin küll skeptiline, sest mask ise tundus väga ligane, et kuidas kogu see kraam nahale ei jää!? Aga 20 minutit hiljem oli nägu sile ja pehme, rohkem kreemitamist ei vajanud ning endal oli ka kohe värskem tunne. Ilmselt tulenes see ka sellest, et võtsingi kiirest argipäevast 20 minutit maha, pikutasin diivanil, lõõgastav ja mõnusalt külm mask näol.

Miinusena tooks siin välja ilmselt selle, et see mask oma olemuselt on minu näo jaoks naaatuke suur ning nina-ava on esialgu kuidagi ebamugav ja jääb hingamisel ette. Ja kuigi nahk jääb tõepoolest niisutatud ning sile, siis kohe pärast maski eemaldamist pidin korra ikka kätega näo üle masseerima, sest mul oli tunne, et kogu hea essents pole nahka imendunud (või oli mõnes kohas seda rohkem- nagu otsaesisel ja põsesarnadel). Aga nagu ma ütlesin, siis see oli lihtsalt tunne, sest sõrmede all ma midagi ei tundnud :D

Ühesõnaga, mina olen rahul ja rohkemgi veel! Kuigi hind on neil mõlemal pisut krõbe, siis näiteks näokreemi eest olen ma valmis vabalt seda summat ka edaspidi välja käima. Mitte, et mul maski vastu midagi oleks, aga koos osta läheb veeeeeidi kalliks ning ma tunnen, et niisutuseks piisab mulle täiesti ka ainult kreemist :)