Browsing Tag

blogi

Dramamama

22. apr. 2014

Blogimaailmaga kursis olla on ikka päris hea, kunagi ei hakka igav. Ja nii kui on pikalt juba selline vaikus olnud, siis võib kindel olla, et keegi midagi jälle üles keerutab. Ning jälle on mul töö juures midagi lugeda, tänks :)

Tegelikult tahtsin ma rääkida rohkem igasugustest paroolipostitustest. Ajendatuna muidugi tänase päeva tipphetkest, kui üks noor blogija kirjutas salapostituse Merjest, aga talle lugeda seda ei anna. Ma kunagi ammu sirvisin küll Riina blogi ja mu jaoks see nii suur tassike teed polnud, et bloglovinisse lisada. Samas kui igav oli ja meelde tuli, siis vahel lasin silmadega üle ikka.

Nüüd siis avastasin, et tal kõik postitused parooli all. Noh.. ma ei tea, mis mõte sellel veel on. Tehku siis kinnine blogi, saadab lugejatele kutse, kõik on kontrolli all ja pole seda muret, et keegi jagaks salasõna, sest seda pole. Elu kohe grammi võrra kergem.

Hakkasin uurima, mida teha, et parooli saada, sest uudishimu oli juba suur… ja omg, mis kadalipp läbida tuleb. Ma olen nii paljude blogijate käest jätnud parooli küsimata, sest ma ei viitsi mingeid pikki eeposeid kirja panema hakata. Kui on mingi megahea blogi, mida igapäevaselt loen, siis veel, aga no selline tavaline päevaraamat, mida igavusest hea lugeda…

Kui kirjutatu ikka väga huvitab, siis eks neelan oma uhkuse alla ja saadan paar sõna. Aga mikkks ma peaks lisaks oma täisnimele ja vanusele lisama ka enda tutvustuse? See tundub küll nagu veits.. over the top. Ma saan aru nõudest, et võiks anda oma täisnime, sest siis on mingigi ülevaade olemas… Okei, oma kirjeldamisega saan veel hakkama.

Aga viimane nõue: kirjelda blogi. No tra, kuidas ma kirjeldan 17-aastase tsiki blogi, kes kirjutab igapäevategevustest ja millele mul isegi ligipääsu pole? Miks ma seda loen? – Ma ju ei saagi praegu lugeda, viimati sirvisin postitusi paar kuud tagasi ja ma isegi väga ei mäleta, millest juttu oli. Mis võiks teisiti olla?– Kuidas ma saan sellest rääkida, kui ma isegi ei näe, missugune see blogi on? Miks teed elu nii raskeks?

Sellesmõttes, et ega ma vaesemaks jää, kui parooli ei saa ja eks see ole rohkem minus kinni, sest ma lihtsalt ei viiiiitsi saata kirja ning siis nädal aega parooli oodata (#Mallukas- ma saatsin isegi saladuse sulle…)  Ja näiteks oli mul kogemus ühe neiuga, kel oli lihtne nõue- saada paar sõna endast ja paroolisoov meilile. Ok, saatsin siis kirja, et jou, ma Liis, et vahel sirvin su blogi ja oleks huvitav lugeda ka salajasi postitusi. Sain vastuseks, et a’la “ma pole piisavalt andunud jälgija, et parooli saada, et kui ma ainult sirvin blogi, siis järelikult ma seda igapäevaselt ei loe”. Et siis… ok. Ma ei loe siis üldse :D

Ja tegelikult tahtsin ma oma jutuga jõuda hoopis siia, et ma olen ka viimasel ajal tundnud puudust bloggeri salapostituste võimalusest. Mingit x-teid pidi, koode muutes ja sada imet tehes peaks seda teoreetiliselt teha saama, aga ma nii osav kahjuks pole. Kahe-kolme postituse pärast ei tahaks kogu kremplit wordpressi ka kolida, sest blogger is my love, eks.

Aga lihtsalt.. vahel tunnen vajadust end tühjaks kirjutada ja välja elada, kirjutada nii, nagu asi on…aga samas ma ei taha, et osad teatud tuttavad seda loeks, sest mõnda asja saaks päris kurjasti mu vastu ära kasutada. Kuna blogi kinni ka päris panna ei taha, siis eks jäävad mu saladused mu hinge passima :D

Viljandist ja kodust ja salapärastest blogijatest ja detektiividest

19. veebr. 2014

Mulle need blogidraamad täitsa meeldivad. Mida ikka igavatel töötundidel teha, kui lugeda ja naerda, mida kõike inimesed korraldavad lihtsalt sellepärast, et nad saavad. Eks ta seni ole lõbus, kuni ise osaline ja kellelgi hambus pole :D Sellegipoolest ei saa ma aru inimestest, kes ise endale laviini s*tta kaela tõmbavad ja siis ulguma hakkavad. Nüüdseks on vist see Lipsukese blogi juba päris (kuri)kuulus, hull dramamama käib ja nagu…mitte millegi pärast.

Sellest, kuidas tsikk peab avalikku blogi, aga samas vingub, et kõik teda loevad, ei viitsi enam rääkidagi. Kuigi Lipsuke pole just minu tassike teed, siis vahel sai ta postitusi sirvitud küll ja mind tõesti ei huvitanud siis, kes seda blogi peab, sest ta nagu ise ei teinud sellest suurt numbrit. Seni, kuni ta ise oma isikule tähelepanu ei pööranud, oli kõik korras. Aga olgem ausad, sellest hetkest, kui hakatakse pidevalt oma salajast identiteeti rõhutama, sest tähtsaks pidama ja paanikat tekitama, et oumaigaad, KEEEGI ei tohi teada, kes ma olen, tekib vastupandamatu uudishimu tõde välja selgitada. :D

Nii olin ka mina teadmatusesse suremas, sest kõik kirjutasid blogides, et “ma tean küll, kes Lipsuke on, aga ma ei ütle” ja mismõttes MINA ei tea siis, kui teised teavad, eks. Mind ei huvitanudki niivõrd see inimene blogi taga või ta nimi või milline ta välja näeb… lihtsalt et kui ta juba end nii tähtsaks tegi, siis miks juba minagi ei võiks teada.

Alguses polnud isegi korralikku uudishimu, aga mida enam paari sõbrantsiga rääkisime, seda suurem hasart tekkis, et kes siis Lipsuke on?? Tegelesime Anuga paar tundi detektiivitööga, mis polnud just raketiteadus, eriti kui on olemas abisõber Google. Võrdlesime andmeid ja kahe peale panime pildi kokku :D Saade “Sind otsides” võib vabalt meid palgata.

Ja tegelikult poleks ma üldse sellest kõigest kirjutama hakanudki, kuid tegime ühe eriti naljaka avastuse. Kui nimi oli teada, siis lõid ette ka kõik giveawayd jms, kus ta on osalenud kaks korda, nii blogi kui pärisnime alt. Ja no ükskõik, las inimene suurendab võiduvõimalust, eks, mine tea- mõni vorbib võib-olla kümme kontot, et midagi võita.

Aga kui mäletate, siis kunagi tegi ta blogis ka väikse giveaway, kus võis võita lausa 20 eurtsi! Ja võitja ei olnud keegi muu…kui ta ISE :D Päris kaval plaan tegelikult, mina näiteks olen alati mõelnud, et ei tea, kas suurte looside korraldajad teevad ikka ausat mängu või annavad sõpradele asju :D

edit: praegu kontrollisin selle giveaway-postituse üle ja olukorra tegi veel naljakamaks see, et ta isegi ei osalenud oma blogi loosis :D Seitse kommentaari olid kokku seal, niiet päris raske oli kindlaks teha, et ühtki võitja-nimelist polnudki. Või noh, samas ta ju ise Lipsukese alt vastas osadele, ehk arvestas seda…? :D

Ammu on mind mõtlema pannud ka ütlus “Millal oli viimane kord, kui midagi esimest korda tegid?” Iseenesest ilus ja paljutähenduslik lauseke. Kunagi mõtlesin omaette, et võiks selle niiöelda motoks võtta, et hakkaks rohkem spontaansemaks ja uusi asju katsetama ja..

Aga kui pikemalt arutama hakata, siis.. no… minu jaoks tähendaks see näiteks selliseid suuremaid kordasaatmisi, a’la lõpetasin ülikooli, ronisin Everesti otsa, tegin langevarjuhüppe, et ikka oleks, millega uhkustada. Aga kui tihti on ühel täitsa tavalisel plixil võimalus mägesid vallutada või haidega sukelduda?

Eks neid “esimesi” asju saa kogu aeg tehtud, aga keda kotib, et ma sõin esimest korda suitsukala ära koos peaga või käisin esimest korda Viljandis või jõin esimest korda kakaod kookosesiirupiga või tellisin esimest korda Avonist meiki. Nii mõttetud tegevused, et need ei huvita isegi mind mitte :D

Niisama tegemistest rääkida, siis vahepeal oli sõbrapäev ning Märt tuli koju tulpide ning kahe karbi šokolaadiga. Küsisin, et miks kaks karpi, siis vastas, et “Noh, äkki sa oled ära unustanud mulle midagi osta!” :D Kusjuures oli see vist üldse esimene kord, kui sõbrapäevaks üksteisele midagi kinkisime…vähemalt ma ei mäleta küll, et varasematel aastatel oleks midagi “erilist” teinud. Ma igasugused spaa- ja hotellidekülastused jätaks pigem aastapäevade jaoks.

Reede õhtul seadsimegi suuna Viljandisse, Jürgeni sünnipäevale. Selline mõnusalt tsill kohake. Vahel veidi igavaks kiskus, sest kõik teadsid kõiki, aga me Märdi ja Kaspariga olime nagu väiksed sissetungijad seal, aga mis siis ikka. Käisime ära nii tudengiklubis Täht kui ka järgmine päev Kuldkalal. Ma peaks juba targem olema ja teadma, et kui kuskile trippimine on, siis ilmselgelt ei piirduta ainult sünnipäevaga ja tuleb rohkem tagavara-asju kaasa võtta. Näiteks madalad jalanõud. Mina lõin end ikka peoks üles, et järgmine päev oma kontsadel  mööda lavaesist pori lööberdada ja hiljem järvejääl kakerdada.

Mängisin esimest korda ka muusika-kuldvillakut (mis nii hästi välja ei kukkunudki) ja tagasi Tartu-maile sõites läksime pitsadega Sixteni juurde ning tõmbasime “Paranormal Activity 2”-e vaadates lebosse ära. Üks megaväsitav nädalavahetus ühesõnaga.

Ainus pilt minust 300+ pildi kohta, mis tol õhtul tehtud sai :D

Ja lõpetuseks, kui vanaema juures Kärknas käin päris sageli, siis 10 kilomeetrit kaugemale, maakoju, ei taha nagu kuidagi jõuda. Mitu nädalat lubamist ja eile jõudsin Õvile ka. Issiga käisime koera jalutamas, õhtul tegime empsiga šampat-viinamarju-sinihallitusjuustu ning üle megapika aja sai üksinda oma endises toas magada. Mmmm. 

Igal aastal lumesulamise ajal on meil isiklik bassein tee ääres. 
No niiii mõnus kevade-suvehommiku tunne tuli, kuigi kell oli 4 õhtul..

No hello, blogijad

29. juuli 2013

Ringi liigub selline mõnus blogijate meem, kus saad teha a) teistele reklaami, b) otsida läbi kõik jälgitavad blogid, et õige valik teha ja c) avastada, et juhhei, peaks uusi blogisid jälgimiseks otsima :D

Igastahes, hommikukohvi kõrvale on seda hea teha. Asjalikum postitus ootab oma järge, sest ma pean oma miljon pilti enne ära sorteerima.

1. Kas sul on päris elu sõpru, kes blogivad?
On küll, aga kõik nad peidavad oma elusid kinniste uste taga.

2. Kes on need blogijad, kellega tahaksid päris elus hirmsasti kohtuda? 
Õõõõ, mulle ei meeldi muidu üldse inimestega kohtuda :D Aga no näiteks Anna Elisabeth, Marta, Anette, Genefic

3. Millise blogija kappi soovid rünnata?
Kerti garderoob on lihtsalt taevalikult armas! Ma ei tea, kuidas need riided mulle sobiks, aga kurat, iga kord pilte vaadates vesistan :D

4. Sa oled lõksus üksikul saarel. Millist blogijat soovid endale appi, et ellu jääda?
Muidu võtaksin kaasa Anu, sest noh, pole vähemalt üksi igav ja saab naerdes surra. Kui nüüd laiemalt tuntud blogijatest rääkida, siis ilmselt tahaksin lõksus olla koos Rentsiga, sest ta tundub jube tark olevat, et oskab raudselt parve ehitada ja mitmes keeles ellu jääda jne :D

5. Esimene blogija, kellega ”kohtumist” ja sõbrunemist mäletad?
Kahjuks ma ei sõbrusta teiste blogijatega (no kui välja arvata need, kes olid enne sõbrad ja siis blogijad), aga näiteks Laurat näen ma Tartus kogu aeg, niiet võib vist öelda, et me oleme peaaegu sõbrad (noh, stalkeri moodi vms.
6. Mõni blogija, keda imetled ja vaatad nö alt-üles?

Anna Elisabeth ja Triinu, sest mõlemad on end täitsa ise “üles töötanud” ja ei passi niisama, lootes, et unistused teoks saavad, vaid näevad vaeva, et need täituks.
7. Kes on kõige meeletum/naljakam blogija?
Ma väga naljablogisid ei loe, aga kõige humoorikam on vist Merje.
8. Televiisoris hakkab jooksma tõsielusari blogijatest, kellega koos tahaksid seal osaleda?
Daki, Sandra, Kedi, Marta

9. Paljudel blogijatel on päris elus väga vinge töö. Kelle asemele tahaksid minna?
No, kõigepealt tahaks ma teada, mida näiteks Kristjaana ja Genefic teevad, sest neil on raudselt hästi põnevad tööd!

10. Lemmik blogi disain?
Mulle hullult meeldis Liisa/Ponyartsi  kujundus, aga ta vist enam kahjuks ei blogi :(