Browsing Tag

bone church

Eurotripp #1: Auschwitz, Praha ja Bone Church

5. aug. 2019

Kunagi eelmise aasta lõpupoole tekkis poistel saunas (kus siis veel, eks) hea mõte teha suvel kambakesi eurotripp. Alguses küll arvasin, et mõtteks see jääbki, sest eks õllekõrvale annab kõike planeerida…kas aga ka täideviijaid on, see juba teine küsimus.

Kui kõik aga enam-vähem nõus olid ning seltskond koos, ei jäänudki muud üle, kui hakata päris samme astuma. Punkt üks oli paika panna marsruut ning riigid, mida külastada. Seejärel bookingu kaudu leida soodsad ööbimispaigad, et saaks umbkaudse eelarve kokku panna, ning viimase sammuna otsida sihtpunktides põnevaid vaatamisväärsusi ja kohti, mida avastada. Sounds easy?

No tegelikult veidi oli ka. Ühelt poolt oli raske korraldada midagi nii, kui keegi suurt kaasa ei rääkinud. Terve reisi ajal oli väike pinge, kas ikka sobib kõik ja kas kõik on rahul… Samas jälle mõtlesin, et kui ei meeldi, siis oma asi – aega kaasa rääkida ja arvamust avaldada oli küll! Etteruttavalt öeldes, siis tundub, et rahule ikka jäid kõik. Ka oli kahekesi plaani pidada ja asju paika panna kergem, kui kambakesi jageledes ning vaieldes.

Marsruudiks jäi meil Tartu-Krakow-Praha-Berliin-Hamburg-Bremen-Amsterdam-Taani-Rootsi (kruiis)-Tartu. Kokku kimasime maha umbes-täpselt 5000 kilomeetrit. Rentisime selleks puhuks ühe 8-kohalise auto, et me kõik ära mahuksime ning ei peaks mitme autoga trippima.

Esimene päev möödus sõitmise tähe all, alustasime juba 4.30 hommikul ning eesmärgiks oli jõuda õhtuks Krakowisse. Ainus põhjus selle linna külastamiseks oli see, et Auschwitz asub lähedal. Juba alguses leppisime kokku, et ööbimiskohad valime võimalikud soodsad, sest enamasti me sattusime sinna ainult magama, seega suurt luksust vaja polnud. Kuigi kõik kohad olid suht okeid (mõni rohkem, mõni vähem) ja midagi väga hullu ei olnud, siis pani imestama küll, kuidas Krakowi ja Praha hotellid olid samas hinnaklassis, aga viimane ikka peajagu esimesest üle!

Õhtuks jõudsime niisiis Krakowisse. Esmane pilk hotellile ja.. tundus, et tegu on mahajäetud kohaga, nii armetu nägi teine välja. Bookingu pildid olid tehtud näiteks siis, kui maja ees kõrguvaid puid veel ei kasvanudki :D Ehk aastal umbes 1976. Seest oli olukord õnneks tsuti parem. Veidi nõukaaegne mööbel, aga hind oli odav, vannituba suur ja puhas ning korralik hommikusöök hinna sees.

Jalutasime keskuse suunas, naersime 24/7 alkopoode, mis pandi juba kell 10 kinni… ja maandusime jõe ääres. Tartlased teavad sellist kohta nagu Väike Kuuba Emajõe kaldal. Noh, seal oli umbes samalaadne koht, ainult koorrrrrdades suurem. Kerged õlled-mohhiitod-burksid ning lugesime esimese pika päeva lõpetatuks.

Teine päev ja Auschwitz. Olin omastarust teinud korraliku eeltöö, et reisil ei tuleks ette viperusi, aga koha peal selgus, et netis leiduv info on veidi eksitav. Esialgse plaani järgi tahtsime Auschwitzi omapäi uudistada. Giidi ja suure turismigrupiga liitumine ei olnud eriti ahvatlev ning ise ringi vaatamine oli tasuta… seda aga siis, kui sisened enne kella 10t hommikul. Vähemalt internet ütles nii. Tegelikkuses on tasuta sissepääs ja omaette olemine siis, kui saabud kuni kella 9ni hommikul või pärast nelja õhtul. Muul ajal on kohustuslik liituda grupiga (vastavalt keele-eelistusele) ning kasutada tasulist giidi. Loetud arvustused (ja ka kodulehe info), et siis maksab pilet umbes 40 euri, ei pidanud paika. Meile läks see maksma 15€/inimene.

Kes plaanivad sinna minna, siis soovitan ajastada kohale jõudmise umbes üheksaks. Meie pidime ainult tunnikese järjekorras seisma, aga need, kes jõudsid lõunal..seisavad ilmselt tänaseni :) Ka olen väga rahul, et olime sunnitud giidi kasutama. Meile räägiti kordades rohkem, kui me oleks ise omapäi siltidelt lugedes teada saanud. Giidil oli väga hea inglise keel ja tempo oli paras, et kuulata ning vaadata. Ainus, mis häirima jäi, oli giidi kohutav vinguv ninahääl. Selline tunne, nagu tal oleks pidevalt nutt kurgus ja terve grupp peaks samamoodi veekalkvel silmadega olema.

Grupi algust oodates sai uudistada üht väljapanekut- koonduslaagri ellujääjad räägivad oma meenutustest.

Lainetavad astmed, mis on tundnud miljoneid jalapaare.

Tuuri sees oli ka tasuta buss Birkenau laagrisse. Olin (jällegi netist) lugenud, et see pidi olema huvitavam kui Auschwitzi oma, aga.. no ma ei tea. Jah, see oli kõle ja jube ja rusuv, aga ei mõjunud päris nii. Kõhedust tekitas aga see suur maalahmakas, mis okastraadiga ümbritsetud, need raudteerööpad keset platsi ning erinevates keeltes olev mälestusmärk. Üldkokkuvõttes oli tegu hariva ja mõtlemapaneva ekskursiooniga. Kui ikka näed tonnide viisi juudi naiste äralõigatud punupatse või tuhandeid nimelisi kohvreid või pisikesi kulunud papusid ning reaalselt teadki, et sealsamas, kus seisad, on toime pandud kohutav julmus… Paneb veidi mõtlema küll.

Minu arust on Auschwitz koht, kus peaks elu jooksul ära käima. Just sellepärast, et minevikusündmused püsiks meeles, et olla teadlik, kui kaugele on inimesed võimelised minema ning loota, et mälestuse “elushoidmine” takistab ajaloo kordumist.

Kes soovivad giidi kasutada, siis tegelikult soovitan selle ette ära broneerida. Meie läksime selle peale välja, et saame omapäi sees olla ning tegelikult see, et ingliskeelses grupis oli nii palju vabu kohti (meid oli 8), oli suuresti õnnemäng. Kuigi jah, eelmüügist täituvad grupid kiiresti- kaks kuud enne reisi vaatasin ning meie kuupäevaks olid kõik ingliskeelsed juba täis, üksikute vabade kohtadega.

Pärast koonduslaagri külastust võtsime suuna Praha poole. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, seega pimedas väga aru ei saanud, kus-mis oleme. Hommikul avanes aga tänavalt ilus vaade meie linnaosale. Hotell oli armas, külastajaid ootasid padjal Praha magnetid ning hommikusöök oli korralik.

Hommikul võtsime suuna vanalinna. Mõned meie seast olid juba Prahas käinud, seega said nad oma mälestusi värskendada ning natuke teejuhiks olla. Mis ma öelda oskan… Tšehhi hakkas mulle meeldima juba sellest hetkest alates, kui autoga üle piiri saime. Vaated on imelised ning aknast välja vaadates ei hakanud kunagi igav- tasandikud, mäed, künkad, orud… Ei jäänud ka linn vaadetelt sugugi alla:

Tartlastele ehk midagi naljakat :D

Külastasime lossi ja katedraali, jalutasime sildadel ning tegime peatuse Beer Gardenis, mis -nagu nimigi ütleb- on väike õllekoht, kust avaneb ilus vaade ümbruskonnale. Muidugi see, et linn on nii erinevatel tasanditel, andis ka jalgadele tunda. Lõputud tõusud ja trepiastmed… Võttis ikka päris läbi, seda enam, et “ajastasime” oma tripi täpselt kuumalaine ajaks. Aga tegime vahepeal kerge kokteilipeatuse ja läks edasi. Väga hea idee samas, turistipiirkonnas lihtsalt aken lahti ja müüd läbi selle jooke. Esimest korda nägin, kuidas alkoholi mitte ei mõõdetud, vaid kaaluti.

Kuigi me käisime suhteliselt palju ringi, ei näinud me ilmselt pooltki, mida Prahal pakkuda. See on üks neist linnadest, kuhu ma tahaks kindlasti tagasi minna!

Pärast väsitavat linnatrippi suundusime aga umbes 80km kaugusel asuvasse Kutna Hora linnakesse, kus asub Sedleci luukamber. Maakeeli öeldes luukirik (bone church). Tegu on väikese kabeliga, mille ehituses ja sisekujunduses on kasutatud umbes 70 000 inimese luid, muuhulgas ka hiiglaslik kontidest lühter. Uhket katedraali siiski oodata ei maksa, kabel koosneb sissepääsust ning ühest suuremast ruumist.

Sees olles on kergelt naljakas tunne, ühelt poolt tead, et need on reaalsed inimeste luud…aga samal ajal ei tundunud need üldse päris olevat. Ilmselt seetõttu, et neid oli nähtavalt tõesti niiii palju- erinevad kondid, luud, kolbad… Kerge Halloweeni-poe tunne.

Kes Praha kanti satub, siis soe soovitus seal ära käia. Sissepääs maksis umbes 5€ kanti ning kuigi kirikus uudistamiseks ei lähe palju aega (u pool tundi), siis vaatepilt on päris äge :)

Jaaa see postitus on juba nii pikaks veninud, et siinkohal tõmban otsad kokku. Järgmine kord juba Saksamaast ja Amsterdamist :) Lisan lõppu üheainsa grupipildi, kus me kõik peal oleme. Palusin mööduval jaapanlasel pilti teha, sest noh… tundus, et ta võiks ju osata (tean, tean, rassiline profileerimine), aga tema tõestas vastupidist :D