Browsing Tag

buduaar

natuke nagu jõuluime..

12. dets. 2017

Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet.

Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud…

Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda.

Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D

Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :)

Pesu on pärit NewYorkerist ja lihtsalt wow, kuidas see rinnahoidja täiesti tavalise musta maika/topi cooliks muudab! :D

PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D

Saladuslikud müüjad

23. märts 2014

Kui B-turg väikese muudatuse läbi tegi, leidsid paljud, et on kergem luua igasuguseid kommuune Facebooki. Noh, see ju aktuaalsem teema ja suurema hulga inimestega, ei pea igat kuulutust eraldi lahti võtma, vaid näed juba pildilt ära, kas miski huvitab või ei. Kuigi konkreetset asja on nendest mitmetest gruppidest raske otsida, siis igasuguseid häid leide pakub see küll.

Ma olen ise viies grupis liige ja appppppiii kui närvi mind osad seal ajavad. Ma ei hakka üldse nendest rääkimagi, kes kuulutusi lugeda ei oska, küsivad kõike kümme korda üle või vinguvad hinna kallal, et “aga sealt saaks ju palju odavamalt”, nagu ainuüksi pildi vaatamisega oleks kohustus ese kallilt ära osta.

Mind ärritavad hoopis müüjad ise. Vahel tundub, et nende eesmärgiks pole mitte asjadest lahti saamine ja raha teenimine, vaid saada võimalikult suur hulk kommentaare ja kirju. Näiteks minu arust on igati loogiline, et lisades üles oma kuulutuse, on seal olemas kõige elementaarsem info: suurus ja hind. Jalatsite puhul ka näiteks kontsa kõrgus. Mina ise olen tavaliselt lisanud ka asukoha ning kättetoimetamisvõimalused. Ning siis on megasuur hulk inimesi, kes lihtsalt laevad üles pildi näiteks jopest. Kõik. Ja siis hakkad nagu tangidega müüjalt infot välja pigistama, sest ta varjab kõike nagu riigisaladust.

Või lisavad pildi ning juurde lause “Seljas/reaalis piltide soovid postkasti”. No jumal hoidku, miks ei võiks neid pilte siis kohe üles panna? Kas endal on tõesti kergem hakata igale soovijale eraldi neid saatma? Või kui keegi küsib täpseid mõõte “Saatsin postkasti”. Mis saladus see veel on, et ei või kõigile huvilistele uudistamiseks välja kirjutada? Ja siis kõik järjest kommenteerivad “saada mulle ka, tahan ka mõõte/pilte”. Vahel isegi ei lisata pilte, vaid öeldakse, et “Müün pruune saapaid, kui lähemalt teada tahad, kirjuta.” Esimese asjana tuleb kohe pähe, et ju siis on koledad saapad, kui ei julge pilte üles panna :D

Mõni saab veel kurjaks ka, sest “LUGEGE palun infot, kes soovib mõõte teada, saatke kiri postkasti!!!!!” Huvilisi oli üle kümne ja võib-olla on tal tõesti facebooki versioon, kus on kergem saata 18 kirja, kui lisada üks kommentaar…

Ma olen nii palju pettunud, sest ma võtan vaevaks mingi ägeda asja kohta uurida, pikka kirjavahetust pidada (sest müüja ilmselgelt arvab, et iga infokillu peab uue kirjana saatma) ning siis saan teada, et ops, pole minu suurus või on liiga kallis. Okei, see selleks, ehk olen ma tõesti ise mugavaks muutunud ja eeldan, et kui ma ise kõik põhjalikult kirja panen, siis teevad teised ka seda.

Kõige ülalpool mainituga saan veel hakkama, aga on grupp inimesi, kes lisavad ühe suure pildi, kus on peal kümnest müütavast asjast kollaaž. Kust pole mitte midagi aru saada, mis asi seal täpselt on. Vahel on riided isegi kokku pandud, et saaks mõistatada, kas ülevalt reast vasakult kolmandal pildil on kleit, tuunika või särk. Ja otseloomulikult pole mitte ühtegi hinda, suurust, mõõtu… Noh, et oleks ikka uhke värk, kui su postituse all on 20 kommentaari stiilis “mis suurus nr 1 on”, “mis on siniste pükste (võib-olla ka seeliku, ei saa aru) hind?” jnejnejne. Miks vihkate?

Ma ei tea, kas nad ise ei saa aru, et teevad endale sellega kahju? Või et on siiski elementaarne kirjutada juurde natukenegi infot? Õõõh.

Aga eks need ostjad on ka parajad fruktid. Just sirvisin üht kommuuni:
Ostja: Kas bronnite ka?
Müüja: Ei broneeri
Ostja: Okei, sooviks siis XL suuruse mõõte ja broneeriks kuni neljapäevani.

Olguuu siis :D

Igastahes, tegelikult on nende naljakate müüjate juures hästi palju ka väga vastutulelikke ja sõbralikke inimesi, eks asi peabki tasakaalus olema. Et aga mitte väga negatiivselt seda pühapäevapostitust lõpetada, siis siin on mu kaks nunnut:

Veits kõigest

20. nov. 2012

Üks imehea kohv kõrval ning veel heam JOIK tuba lõhnastamas, leidsin pisikese kirjutamispisiku.

Pole jälle mitu ajastut siia sattunud, sest noh, mul oli vaja “Walking deadi” ju netist vaadata ja siis kõik imdb.com’i teemad selle kohta läbi lugeda :D

Keegi (näiteks JUHANI) võiks ka juba kõik osad ära vaadata, siis mul oleks kellegagi selle üle arutada, sest isssand kui vaimustuses ma pärast iga osa olen. Sest no, mismõttes nad tapavad nii palju põhitegelasi juba hooaja alguses ära, mis siis lõpus veel juhtub? Ja Kuberner ja Daryl beebiga ja MERLE ja arjhggg, can’t control my emotions ühesõnaga :D

Täna käisin juba pool kaheksa hommikul töö juures. Mõtlesin targalt, et kui mul on põhjus hommikul üles ärkamiseks, ei maga ma poolt päeva maha. Ja hommikune Tartu on võrratu! Plaan oli hea, aga noo, kui koju jõudsin, keerasin end diivani peal kookonisse ja jäin “Sõprade” ajal uuesti magama :D Pole need hommikud minu jaoks.

Ostsin hiljuti Rahvaraamatu rallilt Evelin Kivimaa teose “Armunäljaste festival”. Hullult hea hind oli (4 euri) ja no põhimõtteliselt ostsin selle kaane pärast. Lihtsalt SUPER! See raamat annab nii põneva ja eheda vaate inimeste ellu, kes on valinud endale midagi muud, kui tavapärane töö-kodu-abikaasa-lapsed-rutiini. Mitte, et selles “rutiinis” midagi halba oleks, aga hästi huvitav oli lugeda inimestest, kes vabatahtlikult on pea aastaringseks koduks telgi valinud ja elavad ainult muusika/festivali nimel.

Teos saab alguse, kui 16aastane Lill armunäljastega liitub ja lõppeb18 aastat hiljem, näidates, missuguseks on tegelaste elu siis. Sinna vahele mahub tohutult palju festivale, muusikat, sõprust, ootamatuid rasedusi, probleeme ja lahendusi. Kohati väga tõsine, traagiline ja kurb, samas jälle väga naljakate ning põnevate seikadega. Suureks plussiks on see, et raamat on väga lihtsalt kirjutatud- pole suuri ja uhkeid sõnu, kõik on kergesti jälgitav ning seda on mõnus lugeda. Kaasahaarav lugemine, mida kindlasti soovitan!

Siis vahepeal tähistasime kuumade shottidega veel kuumema Maikeni sünnipäeva. Noh, see tavaline traditsioon neljapäeviti väike kogunemine teha. Sai veits jälle nalju teha ning õhtu lõpetasime fotoshuudiga, sest Erki leidis magamistoast paruka ja kaabu ja muid aksessuaare (noh, meil need rollimängud…) Mariiniga panime oma photoshopi-oskused mängu ja sai üks korralik pilt tehtud :D

Need peenemad pidulised

Ja ma pean ütlema, et mulle viimasel ajal hullult meeldivad vennad Kalmetid, kes juhivad Superstaarisaadet. Kui alguses oli neid nii..piinlik vaadata, sest nad olid kuidagi nii kohmakad ja ebaveenvad, siis live’showdega muutuvad nad järjest paremaks. Nende vahepalad on mõnusalt naljakad ja nöökivad. Muidugi Sepa-Avandi tasandile nad ei küündi (kes seda suudaks, eks), aga teistest olnud saatejuhtidest on vennad Kalmetid küll peajagu üle!

Panin mõned oma riided ka müüki facebooki ühes kommuunis, SIIN. Ilmselt peab olema sellega liitunud et pilte näha ja veel ilmsemalt panen ma pildid ka siia eraldi rubriiki üles (KUI aega on). Buduaaris on ka mingi paar kuulutust, aga ma ei viitsi neid ükshaaval üles toppida, niiet seal peaks ka uuendusi tulema. Üldse tahaks veel rohkem asju üles pildistada, sest mul on niiiii palju riideid, mida ma pole pea aasta kandnud, aga ära ei raatsi anda/visata/müüa, sest ÄKKI ma kunagi tahan neid tagasi, eks :D Need on need läbimõtlematud ostud, sest “mul on seda niiiii vaja” ja siis tegelikult pole :D

Ja ükskord tegin Märdile hommikusöögiks südameid :)

B-b-budu turg

24. sept. 2012
Esimest korda nägin ka selle ilmaime, Budu turu ära. Varem olen kogu aeg sel nädalavahetusel tööl olnud ja tegelikult  oleks seekordki pidanud olema, aga juhuslikkus oli minu poolt.

Kadi
emps võttis mind varakult peale ja enne 10t olime Eedenis. Hea ka,
sest rahvast oli juba siis korralikult. Ja päris vahva oli. Tiirlesime
allkorrusel, kus üks pluus ja seelik jäid nii hinge (seeliku siiski ostsin),
vahepeal võtsime Hesburgerist paar burksi, rändasime ülakorrusel ringi
ja tunglesime massi sees. Ühe müüja jalas nägin täpselt selliseid
saapaid, nagu ma endale tahan ja panin vastu kiusatusele need ta jalast
ära osta. Ja üldsegi, ajuvaba, millised ikka ostuhoos naised on :D

Oleks
tegelikult tahtnud põhjalikumalt uurida ja värki, aga mass surus kogu
aeg selga ja pmst oligi nii, et kui midagi kohe silma jäi, siis sai
lähemalt vaadata. Kellel oli viitsimist nügida ja küünarnukkidega endale
teed teha, sai korralikumalt tuhlata.

Kadi ütles, et varasemad
korrad on nagu rohkem olnud mida võtta..njah, ise lahkusin nelja ostuga.
Iseenesest oleks ju tahtnud rohkemgi, aga läksin ideega saada endale
üks kott ja lohvakam kampsun- need ka sain. Kadi sai 15 euriga (alghind
17)
ülivinged madalad ankle-bootsid, Meiju sai veel vingemad
poolsaapad, mis maksid 15 euri, aga kui Meiju küsis 13ga, vastas müüja,
et “Aga need on ju 12 eurot…” ja Kerli sai 20 euriga maaaaailmasuure
kotitäie riideid. Ega midagi, hästi läks :D

Kadi ema on
supertuhlaja, tegi kogu värgile 1000x tiiru peale, ja superkaupleja,
kellega ma hakkan vist edaspidi igal pool suuremaid oste tegemas käima. .

Lõpetuseks võtsin ühe roosa kokteili, jäätisemilkshake‘i ja istusime Kadiga Konsumi juures ning jutustasime, kuniks ka Kadi emps leidis aega meiega liituda.

Enihau, minu leiud-ostud. Kusjuures, kõik jäi 5 euro piiresse!

Mõnusalt pehme, suureauguline ja lohvakas kampsun, 3 euri. Ülimõnus koos retuusidega ja tööl nii tsill sellega olla.


Pikk kootud kardigan, eest nööpidega. 5 euri. Parajalt soe ja nii pikk, et saab vabalt kanda retuusidega, piinlikkust tundmata. Veits kare ainult :D (Ilmselgelt ma muidu seda niiii avali dekolteega ei kanna, aga ma ei viitsinud mingit sobivad särki kapist selle all otsida)


 Vööga õhuline seelik- 5 euri. Oleks tegelikult eelistanud taolist kleiti, aga noh, mis sa teed :D (Vöö peal olev valge laik on hinnasildi jäänus)

Ja lõpetuseks mu kõige parem ost- täiesti uus üleõla kott 8 euri, tänu Kadi emale sain selle aga 5 euriga! Kõige parem on see, et ma JUST mõni päev tagasi olin samasugust kotti kas ebays või wholesale‘is vaadanud ning koos postikuluga oleks see umbes 15-20 euri tulnud. JEIII!