Browsing Tag

buduaar

natuke nagu jõuluime..

12. dets. 2017

Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet.

Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud…

Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda.

Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D

Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :)

Pesu on pärit NewYorkerist ja lihtsalt wow, kuidas see rinnahoidja täiesti tavalise musta maika/topi cooliks muudab! :D

PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D

Saladuslikud müüjad

23. märts 2014

Kui B-turg väikese muudatuse läbi tegi, leidsid paljud, et on kergem luua igasuguseid kommuune Facebooki. Noh, see ju aktuaalsem teema ja suurema hulga inimestega, ei pea igat kuulutust eraldi lahti võtma, vaid näed juba pildilt ära, kas miski huvitab või ei. Kuigi konkreetset asja on nendest mitmetest gruppidest raske otsida, siis igasuguseid häid leide pakub see küll.

Ma olen ise viies grupis liige ja appppppiii kui närvi mind osad seal ajavad. Ma ei hakka üldse nendest rääkimagi, kes kuulutusi lugeda ei oska, küsivad kõike kümme korda üle või vinguvad hinna kallal, et “aga sealt saaks ju palju odavamalt”, nagu ainuüksi pildi vaatamisega oleks kohustus ese kallilt ära osta.

Mind ärritavad hoopis müüjad ise. Vahel tundub, et nende eesmärgiks pole mitte asjadest lahti saamine ja raha teenimine, vaid saada võimalikult suur hulk kommentaare ja kirju. Näiteks minu arust on igati loogiline, et lisades üles oma kuulutuse, on seal olemas kõige elementaarsem info: suurus ja hind. Jalatsite puhul ka näiteks kontsa kõrgus. Mina ise olen tavaliselt lisanud ka asukoha ning kättetoimetamisvõimalused. Ning siis on megasuur hulk inimesi, kes lihtsalt laevad üles pildi näiteks jopest. Kõik. Ja siis hakkad nagu tangidega müüjalt infot välja pigistama, sest ta varjab kõike nagu riigisaladust.

Või lisavad pildi ning juurde lause “Seljas/reaalis piltide soovid postkasti”. No jumal hoidku, miks ei võiks neid pilte siis kohe üles panna? Kas endal on tõesti kergem hakata igale soovijale eraldi neid saatma? Või kui keegi küsib täpseid mõõte “Saatsin postkasti”. Mis saladus see veel on, et ei või kõigile huvilistele uudistamiseks välja kirjutada? Ja siis kõik järjest kommenteerivad “saada mulle ka, tahan ka mõõte/pilte”. Vahel isegi ei lisata pilte, vaid öeldakse, et “Müün pruune saapaid, kui lähemalt teada tahad, kirjuta.” Esimese asjana tuleb kohe pähe, et ju siis on koledad saapad, kui ei julge pilte üles panna :D

Mõni saab veel kurjaks ka, sest “LUGEGE palun infot, kes soovib mõõte teada, saatke kiri postkasti!!!!!” Huvilisi oli üle kümne ja võib-olla on tal tõesti facebooki versioon, kus on kergem saata 18 kirja, kui lisada üks kommentaar…

Ma olen nii palju pettunud, sest ma võtan vaevaks mingi ägeda asja kohta uurida, pikka kirjavahetust pidada (sest müüja ilmselgelt arvab, et iga infokillu peab uue kirjana saatma) ning siis saan teada, et ops, pole minu suurus või on liiga kallis. Okei, see selleks, ehk olen ma tõesti ise mugavaks muutunud ja eeldan, et kui ma ise kõik põhjalikult kirja panen, siis teevad teised ka seda.

Kõige ülalpool mainituga saan veel hakkama, aga on grupp inimesi, kes lisavad ühe suure pildi, kus on peal kümnest müütavast asjast kollaaž. Kust pole mitte midagi aru saada, mis asi seal täpselt on. Vahel on riided isegi kokku pandud, et saaks mõistatada, kas ülevalt reast vasakult kolmandal pildil on kleit, tuunika või särk. Ja otseloomulikult pole mitte ühtegi hinda, suurust, mõõtu… Noh, et oleks ikka uhke värk, kui su postituse all on 20 kommentaari stiilis “mis suurus nr 1 on”, “mis on siniste pükste (võib-olla ka seeliku, ei saa aru) hind?” jnejnejne. Miks vihkate?

Ma ei tea, kas nad ise ei saa aru, et teevad endale sellega kahju? Või et on siiski elementaarne kirjutada juurde natukenegi infot? Õõõh.

Aga eks need ostjad on ka parajad fruktid. Just sirvisin üht kommuuni:
Ostja: Kas bronnite ka?
Müüja: Ei broneeri
Ostja: Okei, sooviks siis XL suuruse mõõte ja broneeriks kuni neljapäevani.

Olguuu siis :D

Igastahes, tegelikult on nende naljakate müüjate juures hästi palju ka väga vastutulelikke ja sõbralikke inimesi, eks asi peabki tasakaalus olema. Et aga mitte väga negatiivselt seda pühapäevapostitust lõpetada, siis siin on mu kaks nunnut: