Browsing Tag

chitin ja chatin

look, a bird!

19. veebr. 2015

Heh, ma olen kogu aeg tundnud veidi uhkust selle üle, et ma olen äärmiselt tähelepanelik ja kui vaja, suudan täielikult ühele kindlale asjale-teemale keskenduda. Enne otsisin oma tulevase sünnipäevapeo tarvis ebayst igasuguseid vidinaid ja kaunistusi, mul oli isegi nimekiri ees, mida vaja, mis leitud, mis juba ostetud, hinnavõrdlused… ja järsku avastasin, et olen viimased kaks tundi googeldanud endiste, eelmise sajandi vaimuhaiglate (ja nende patsientide) pilte ja juhtumeid.

Pilt pärit siit

Mulle meeldivad igasugused õudusfilmid, veel enam, kui süžee on seotud vaimuhaiglatega. Lisaks on mul pikka aega olnud huvi vanade, mahajäetud majade kohta, eriti kui neil on kõhe minevik. Naljakas on öelda, et nii põnev on neid jutte lugeda-vaadata, kui ma tean, et kõik see õudus ja jubedus on päriselt toimunud, inimesed on reaalselt pidanud kannatama. Kas siis inimeste julmuse, ajastust tingitud teadmatuse ja hirmu või ravi puudulikkuse tõttu. Ühed kõige hullemad meditsiiniga seotud õudused on juhtunud just  sajanditagustes hullumajadest, sest kui keegi sinna juba vastu võeti, siis õigustus “me teeme seda tema heaolu ja mõistuse nimel” läks alati peale. Lisaks ütles ühiskond tavaliselt patsiendist lahti ning hullumajja jäädi kuni surmani, niiet kedagi eriti ei huvitanudki, mis seal toimub.

Kujutaksite praegu ette, et olete pärast mõnd traumat (näitekd pereliikme surm) endast väljas ja siis saadetakse teid vaimuhaiglasse, sest noh.. see pole normaalne, et üle kuu aja masenduses ollakse? Või et meessoost perepeal on absoluutne võim kuulutada naine/ema/õde/tütar hulluks. Arstid ei pea selle jaoks isegi patsiendiga kohtuma, piisab mehe “ausõnast”. Või et naine, kes kahtlustab meest petmises ja teise perekonna omamises, on ilmselgelt ajuhälvik ning saadetakse lobotoomiasse. Viimase näite kohta ütleks nii, et kui see oleks norm ka tänapäeva, siis ilmselgelt oleks suur osa haiglatest ainult naisterahvaid täis.

Ma ei kujuta ette, mis inimesed pidid tol ajal sellistes haiglates töötama. Okei, päris palju julmust oli tingitud ajastust, sest meditsiin ja teadmised polnud nii arenenud. Ilmselt arvatigi, et kõik aitab patsiente, sest kui märatsev vaimuhaige lobotoomia ja piinamisega taltsaks ning vaikseks inimekestaks muudetakse, siis järelikult ju toimib!! Aga kes reaalselt tahaks olla osaline inimese piinamises? Olgu ta siis päriselt vaimselt haige või mitte..

Tunnen end päris õnnelikuna, et elan ajal, mil depressiooni, melanhoolsust ja oma mehe suhtes rahulolematust väljendades ei saadeta mind kinniste seinte vahele, jäävanni võtma ja elektrišokke-peksmist-ajuga eksperimenteerimist taluma, vaid saan oma muredele normaalselt lahendusi otsida.

Ooookei, ajasin just pilte vaadates endale hirmu peale, lähen panen ukse lukku.

Popkooripidu ja Äksi kihelkonnapäevad

15. juuli 2014

Mõned päevad tagasi toimus Tartus staariparaadiga Popkooripidu. Õnneks saime sinna tasuta pääsmed, seega oli üks õhtu hea muusikaga sisustatud. Kui ma nüüd nii tagasi mõtlen, siis ehk 15 eurot poleks ma selle eest maksta raatsinud, aga noh, tasuta asjad mulle meeldivad :D

Staaridena olid esindatud Taukar, Getter, Uku, Hannes Kaljujärv, Liisi Koikson, Sandra Nurmsalu, Sofia Rubina, Boris Lehtlaan, Marju Länik, Madis Arro ja Toomas Lunge. Suured ootused seadsin ilmselt Taukarile, sest teda pole ma varem esinemas näinud (noh nendest, keda tahaks :D)

Iseenesest oli kõik ju tore. Laulud olid mõnusad ja hästi valitud, esinejad said oma tööga korralikult hakkama ning koorid taga andsid ikka päris palju juurde. Tartu laululaval on alati kuidagi soojem ja lahedam õhkkond ka :D Ürituse jaoks tehtud “mixe” oli küll hea kuulata, aga palju ägedam oli vaadata tantsijaid. Kava neil keeruline polnud, aga kui ikka järsku igalt poolt jookseb eri vanuses lapsi-noori, kes täidavad terve lavaesise platsi, siis on ikka, mida vaadata.

Pilt: Õhtuleht.ee

Liisi Koiksonile pole ma kunagi erilist tähelepanu pööranud, teadsin, et tal on hea hääl, aga laivis oli ikka teine tera teda kuulata. Võimas! Sofia Rubina versioon “Kuula” laulust… no ma ei tea. Ilmselgelt naisele on häält antud, aga Oti laul minu arvates naishäälele nii ei sobi. Esimest korda esimest salmi lauldes tegi ta hääle nagu võltsilt kõrgeks, mis polnud üldse meeldiv. Jõudsin juba kurvastada, et rikub laulu ära, kui refräänist lõpuni laulis oma normaalsema, madalama ja veidi kähiseva häälega. Kananaha võttis ihule, eriti just koos kooriga laulmine, aga Oti versioon on parem.

Mis mulle üldse ei meeldinud, oli laulude kordamine. Kui on mingi väga võimas ja hea laul, siis palun väga. Sel korral polnud aga ühtegi sellist, mida oleks tahtnud veel kuulata. Ma ei tea, tundus, et kuidagi nii lambi laule korrati :D Või noh, selliseid, mis üks kord olid väga head (nt “Kuula” ja “Me kõik jääme vanaks”), aga mis teist korda tundusid juba igavad, et ei jõudnud lõppu ära oodata. See aga rikkus esimese laulu emotsioonid täiesti ära. Aaaga see kõigest mu arvamus, ma olen kindel, et koorid oleks iga laulu kas või kuus korda tahtnud laulda.

Veel jäi meelde Uku. See on ajuvaba, kui ilus üks mees võib olla. Nagu.. kunstlikult liiiga ilus, liiga nukulik :D Getteri puhul häiris natuke see, kuidas ta lihtsalt mikrofoni naeris. Nagu ok, sa oled õnnelik, et sul on nii palju pisikesi fänne lava ees, aga päris jube on, kui sa mikrisse kõkutad :D Hannes Kaljujärv tegi “Nõia elu” heaks showks ning Madis Arro lauliski nagu Graps! Igaljuhul jah, mõnus kontsert oli, mul on hea meel, et sinna läksime, aga samas midagi jäi nagu puudu ka…

Pilt: Õhtuleht.ee

Aaa, ja siis Getteri viimane laul “Uus mood”… noo teate :D Kui seda laulab naine, et ooo vaata end peeglist, sa nii kole, mul piinlik sinuga igal pool käia, sa pole üldse viimase malli järgi riides, siis on kõik väga hästi. Nii lahe ja lõbus lauluke. Aga KUI seda laulaks mõni meessoost isik, näiteks UKU, siis ma kujutan ette, et kõik naised viibutaks vihaselt rusikat, et mismõtttttes sa laulad sellist asja, iga naine on ilus, kõik ei peagi ühtemoodi riides käima :S:S:S:S

Oh jah, need topeltstandardid. Nii tüüpiline, et naine võib öelda mehele, et eeei, sa pole mu maitse, ma tahan pikka/sihvakat/kõhulihastega/tõmmut/laiaõlgset meest, ja kõik on korras. Kui mees seda naisele ütlema peaks, et jou, sa liiga lühike-liiga tüse mu jaoks, siis hankigu endale mingi raudrüü, et teda kividega surnuks ei visataks. Eks ühelegi naisele ei meeldi kuulda, et ta pole kellegi jaoks piisavalt hea või piisavalt peenike, aga ma kujutan ette, et ega meestelgi hea kuulda pole, kui silmarõõm ütleb, et jah, sa liiga jupats :D

Ok, kaotasin jutujärje jälle ära. Tahtsin kirjutada veel sellest, et pühapäeval suundusime Äksi, kihelkonnapäevadele. Inimesi küll oli natuke vähe, aga eks Äksi olegi väike koht. Olid igasugused võistlused, ilm oli soe ja kõigele lisaks esines Üllar Jörberg ka!

Veidi aega passisime niisama ja ajasime juttu, tahtsime siis Kariniga pilti teha koos Üllariga. Olime pikas austajate sabas ja keegi pildistas teda autogramme jagamas. Jörberg lihtsalt hakkas õiendama ja nähvitsema, et “pole mingit pildi tegemist siin, ei tee nii pilte, mis pildistamine see olgu”. Nagu ok.. sama vaikselt, kui rivvi imbusime, sealt ka kadusime.

Väga suurt melu ei olnudki. Poisid võtsid pea kõigist võistlustest osa, Allan krooniti teistkordseks Äksi Võlli võitjaks ehk tegi kiikingus kõige kiiremini esimese ringi peale. Märdiga osalesime ka munaviskes, aga väga hästi meil seal ei läinud. Mis siis ikka, vähemalt ei pea aasta aega kandma tiitlit “Äksi Muna” :D

Muidu oli selline mõnus päev, ei pidanud niisama sihitult rannas või kodus passima, aga natuke rohkem tegevusi oleks võinud küll olla, sest enamik võistlusi oli pigem meestele suunatud… ja noh, oleks võinud ikka korralik külasimman õhtuni välja olla :D

Kui muust rääkida, siis tegin eile SAIS’i kaudu oma avalduse ära, eks näis, kas pääsen õppima ka. Parem oleks, kui pääsen, sest juba see avalduse tegemine oli üks suur ¤%&&/%. Chrome’iga SAIS ei tööta, sest god knows why, Firefoxi see küll toetab, aga ilmselgelt mitte minu ja Märdi arvuti oma, sest olid mingid turvalisusriskid (whaat??) ja kui ma lõpuks leidsin suure kujutletava tolmukihi alt Exploreri, sest isegi seda SAIS toetab, tuli välja, et programm töötab garanteeritult kõigi Exploreri versiooniga, välja arvatud IE11….mis üllatus-üllatus oli see, mis oli nii mul kui Märdil :D

Nagu, mis see SAIS ei taha, et inimesed kandideeriks, kas see vihkab mind, et tegi võimalikult keeruliseks kõik ikka? Igastahes, mul oli nii hea hoog sees, jõudsin just oma ässa motivatsioonikirjaga lõpule ja siis hakkasin suurest vihast peaaegu nutma. Sellal, kui ma üritasin probleemile lahendust leida, leidis Märt omakorda, et on õige aeg hakata saksofoni mängima. Muidu ta muusika mulle meeldib, seekord hoidsin ma reaalselt jalgu ja käsi krampis, et mitte karjuma hakata. Õnneks võttis Märt arvuti varsti üle ja kõigest mõned tunnid hiljem viskasin oma avalduse kah letti. Huh. Done. 


Ja pika postituse lõpetamiseks:
SAKSAMAA VÕITIS JUHHEI JA HURRRAA!!!

Ma vist suremas

27. juuni 2014

Mul oli täna plaanis korralik suurpuhastus ette võtta ning lõpetada ka pooleliolev raamat, et Märdi tööl olemist saaks ikka täiega ära kasutada…selle asemel istun teki sees diivanil, joon teed ja kohvi vaheldumisi ning vaatan “My kitchen rulesi”.

Eile õhtul hakkas mul alahuul kuidagi naljakalt kiskuma ja täna avastasin üles ärgates, et see on rämedalt paistes. Ma ei teagi, mis tal häda on… kahtlustasin alguses külmavilli, ohatist, herpest, ajukasvajat…. aga googeldasin pilte ja see pole üldse selline. Lihtsalt huule parem pool on paistes. Mingit villi või midagi pole, nagu on normaalne huul, mis ühe koha pealt on justkui suur küngas. Vahepeal läheb paistetus alla, kõik on korras, ja siis hakkab jälle peale.. Lisaks on mul parem lõualuu megavalus. Vahel Märt äsab läbi une mulle küünarnukiga, eks :D Aga no, ma kahtlen, et asi praegu selles on.. Nüüd õhtul on kael paremalt poolt ülikangeks muutunud ja pead keerata normaalselt ei saa. Brb, aeg testamenti teha.

Aa, selle “ajukasvajaga” tuli meelde see, et kunagi oli vanaemal üks sõber, kellel oli väike koer, segavereline taks ning ta jäi haigeks. Kui keegi siis selle kohta päris, teatas mu vend uhkelt “Tukil on munades ajukasvaja” :D:D:D Tegelikult pole naljakas, Tuki oli lemmikkoer mul.

Kui möödunud ajast rääkida, siis jaanipäeval ma midagi erilist korda ei saatnud, olime Märdiga mõlemad tööl. Õhtul tulid abikaasad Pedakud külla oma pulmapilte näitama ning korra käisime Raadi jaanipeolt läbi. Ma mõtlesin kogu aeg, et seal mingi väike pralle, lihtsalt lõke ja mingi pillimees, aga mida pidu!! Seal oli isegi karussell. Saate aru, päris karussell :D

Siin ükspäev üritasin korraliku shopingpäeva teha, aga Tartus on vist kõik ilusad asjad otsa saanud. Õnneks NewYorker ning Mairi päästsid olukorra. What can i say, gotta love patterns. Esimest korda, kui mind ei häiri maksiseeliku juures lühike alusvooder…või isegi see, et ta pole ühevärviline. Lühikesed püksid on just sellised, nagu ma pikalt otsinud olen, niiet jääb üle ainult päikest oodata. Viimase aja parimad ostud kindlasti!

Nässakale kah meeldisid mu uued asjad. Kohe nii väga, et ei tahtnud neist enam lahti lasta. Õnneks sain riided ilma küüniste-aukudeta kätte :D

Märdiga käisime üle pika-pika aja kinos, valitud filmiks “22 Jump Street”. Mis seal ikka pikalt rääkida, esimene osa oli kõvasti parem. Eks teise osa puhul sai ka mõnes kohas korralikult naerda, aga üldiselt tundus kuidagi punnitatud ja ülepingutatud see värk. Need “oo te liiga vanad, et kolledžis käia”-naljad olid esimesed kaks korda naljakad, järgmised 20 korda enam mitte. Lisaks oli “üllatus-kurjategija-mastermind” nii tüütu ja närvidele käiv, et jube.

Mul istus kõrval mingi tsikk ka, kes põhimõtteliselt iga nalja üle megakõvasti naeris, ikka üle terve saali ja täiest kõrist. Isegi siis, kui ühtki koomilist hetke polnud, filmis öeldi näiteks ainult mingi suvakas lause, ta ikka röökis naerda. Vahel on see olukord, kus kellegi naer on ägedam, kui nali ise…sel korral see nii polnud :D

Eile veetsime pool päeva Sisekaitseakadeemia jaoks ankeete täites, et Märt sügisel ikka edasi õppima minna saaks. . Päris hull, mida kõike küsitud oli. Näiteks kahe lähima tuttava andmeid, keda oled tundnud vähemalt 7 aastat.. Et hiljem kahtluse korral taustauuring teha, vist. Kui ma nüüd endale ka ühe ässa motivatsioonikirja valmis viitsiks kirjutada, saaks ka kandideerimistega pihta hakata, aga ma pole endiselt suutnud otsustada, mida siis lõpuks minna õppima… Vähemalt olen oma variandid piiranud kolme valikuga. Eks näis, mis saama hakkab.

Järgmisel nädalal ootab mind Tallinn ning laulupidu. Peab end vist ikka kohale vedama, kui elukaaslase peres on kolm neist (koos temaga) seal esindatud. Tuleb endal vähemalt niigi tubli olla, et vaatama minna :D On keegi veel minemas? On see “keegi” valmis koos minuga seal aega veetma? Ma päris üksi ei viitsiks passida… :D Või noh, kõigepealt pean oma huulekasvajast muidugi vabanema, aga ma võin ka lehvikut näo ees hoida näiteks…

 Ja lõpetan selle ilusa postituse ära oma esimene instagrami-selfiega (aka ootasin tuletõrjekomando ees Märti) :D

Oh, snap

23. juuni 2014

Olen viimast päeva tööl, enne kui puhkus algab. Kas ma tõesti loen tunde, millal lõpuks koju saab, et järgmised kuu aega mitte aja planeerimise pärast muretseda?? See tuletab omakorda meelde, et puhkuserahad tulid üle ning ma pean end nii tagasi hoidma ja meeles pidama, et sellega (no pluss veel palk), pean ma augustiski veel ära elama…niiet peakski ebay juba kinni panema…

Käisime vahepeal Karini lõpetamisel ja no niiii kahju oli, et ilm kehvaks kiskus. Vähemalt said nad pildid väljas ära teha, enne kui sadama hakkas.. Sel aastal oli väga suurel osal, peaaegu kõigil, maani maksikleidid seljas ja mul tuli kohe meelde, kuidas paar aastat tagasi lõpetasid kaks neidu samamoodi pikkades kleitides ning siis oli ohkijaid ikka väga palju, et “iiiisssand, vaata, mis kleit tal seljas on, iuver”. Aga noh, ajad muutuvad, mood muutub… Hiljem olime väiksel koosviibimisel Karini sugulaste seltsis, isa tal hoidis mu šampaklaasi püsivalt täis, väike õde tegi paar suuremat nalja, täidetud korvikesed viisid keele alla…ühesõnaga väga mahe õhtu oli :)



Paar päeva tagasi abiellus mu üks väga hea sõbranna ja endine klassiõde. Mul kuidagi kahetised tunded sellepärast :D Otseloomulikult olen ma tema ja ta abikaasa üle megaõnnelik ja ma olen siiralt rõõmus nende üle, aga samas on mul jälle nii suur hämming, et mismõttes olen ma juba selles vanuses, kus minuealised klassiõed/sõbrannad saavad lapsi ja abielluvad ning see on täiesti normaalne :D Ok, Kadi tegi veidi varem selle otsa lahti ja siis oli mul veel suurem hämming. Asi polegi niivõrd vanuses, vaid selles, et taolised sündmused panevad mõistma, kui kiiresti aeg läheb, kui kiiresti on päris täiskasvanuiga kätte jõudnud.. Alles me olime 9nda klassi käsitöötunnis, alles me tülitsesime vene keele klassis istekohtade pärast kümnendas, alles me käisime inglise keele tundide asemel baaris joomas :D


Igastahes jah, kokkuvõtteks võib öelda,et möödunud nädal oli täis häid sündmusi ja uudiseid ning lõppes ühe mitte nii heaga, sest telefon, mille ma endale välja valisin ja mille kohta kaks kuud eeluurimist tegin, on lihtsalt igalt poolt välja müüdud. Nii suur viha tekkis, et ma ei tahagi uut telefoni…. ja siis vaatan oma (Märdi vana) räsitud Samsungi ja mõtlen, et äkki peaks ma ta “kogemata” katki tegema, siis ma raatsiks raudselt osta midagi uut ja kallimat.. Paneb mõtlema.

Howdy

16. juuni 2014

Pole jälle tükk aega blogisse sattunud.. tahaks väga öelda, et selle põhjuseks on sündmusi täis kalender, mis ei lase arvuti ligigi tulla, aga kahjuks nii see pole. Enamjaolt olen tööl olnud, natuke veel pingutust (ehk kokku vist neli tööpäeva veel) ning jumal tänatud, algab puhkus! Kui vaid ilmad sama altid tähistama oleks… Päris nutune seis oleks, kui terve puhkuse aeg sajaks. Kuigi mulle väga meeldivad ka vihmased ilmad, sest nii mõnus on ju raamatuga kerra tõmmata, kakaotass käes, siis noh.. mul pole enam raamatuid, mida lugeda ja kakaost on ka kõrini.

Oma üksikud vabad päevad olen veetnud Märdi kaisus puhates või “My kitchen rules’i” vaadates. Eelmisel kolmapäeval murdsin oma rutiinist välja ning läksime Kärknasse, et Sixteni baka kättesaamist tähistada. Üle pika aja vedas ka ilmaga ning üks äärmiselt lõbus õhtu oli.  Alguses oli ikka korralik sugulastepundiga istumine, kus lähtekad rääkisid kõik oma alakatena tehtud vembud ära. Lihtsalt hullumeelne, mida nad kõik korda on saatnud. :D


Vabalt võib öelda, et õhtu märksõnaks oli selfie

Õhtu joogiks oli Vana Tallinn. Kas siis traditsiooniline või laimi versioon

Kutid olid juba aastaid garaažis seisval traktoril silma peal hoidnud. Absoluutselt kõigega (muuhulgas kummipaadid ja kärud) oldi juba sõitu tehtud, iga aastaga pidi eelmise sõiduki üle trumpama ja see trakats oli üks asi, mis veel saavutamata. Võib vist kriipsu peale tõmmata ja hakata midagi uuemat ning uhkemat otsima :D

Umbes kolme ajal otsustasin ma, et mulle aitab ja vedasin voodisse end. Kaua rahulikult olla ei lastud, klann sai jälle kokku. Ma ei tea, mis värk on Sixteni kodus nende vooditega, aga kambakesi on seal alati palju mõnusam olla :D Suured tänud ka Teelele, kes mult kogu aeg tekki pealt kiskus, taipamata, et jah, ma olin riided seljast ära võtnud :D

Paari viimase päevaga olen jõudnud teha jutti kaks öist vahetust ning sinna vahepeale jäi veel üks pisike automatk Taevaskotta, millest ma kirjutan siis, kui ma jõuan pilte sorteerima hakata. MIS tuletab mulle meelde, et me käisime Märdi perega eelmine suvi Soomes, ja ma pole ikkkka veel jõudnud ei postitust teha ega pilte sorteerida. Umbes 100 jõuan ära vaadata, siis loobun ja vajutan kankel ära :D

Mul on praegu kolm inglast ka hotellis ja sain aru, et ma ei oska ikka üldse enam inglise keeles rääkida. Endal on iga kord jube piinlik, sest ausalt, oma mõtetes pean ma üliintelligentseid ja keerulisi vestlusi ja kui vaja öelda, et pesuruum on teise korruse lõpus, siis ei tule isegi meelde sõna “korrus”. Vähe sellest, et ma rääkida ei oska, ma ei saa aru ka neist. Üks räägib normaalset “filmi-inglise keelt”, aga teisel kahel on mingi oma murrak juures ja päris piinlik on viis korda (senine rekord) üle küsida, mis mulle öeldi.

Vähemalt on nad normaalsed (enam-jaolt, kui nad just vintis peaga peolt ei tule, mis juhtub umbes iga päev :D) ja ei naera mu üle väga, kui ma küsimuse peale, mida ma tööl igavusest teen, vastasin, et fanfictioneid loen muidugi. Juba siis, kui ma selle lausega poole peal olin, mõtlesin endamisi, et “Liiis jääää vait, jää otsekohe vait!”. Nii nad arvavadki, et ma loen *silmapilgutus*adult-fanfictioneid*silmapilgutus*, sest ilmselgelt ma ei saa kahemõttelisest inglise keelest aru. Oh well.

Jaaaa lõpetan postituse tänase päeva mõtteteraga:

There’s no such thing as having too many books.
The only challenge is having to find a place for all of them.