Browsing Tag

chitin ja chatin

Ma vist suremas

27. juuni 2014

Mul oli täna plaanis korralik suurpuhastus ette võtta ning lõpetada ka pooleliolev raamat, et Märdi tööl olemist saaks ikka täiega ära kasutada…selle asemel istun teki sees diivanil, joon teed ja kohvi vaheldumisi ning vaatan “My kitchen rulesi”.

Eile õhtul hakkas mul alahuul kuidagi naljakalt kiskuma ja täna avastasin üles ärgates, et see on rämedalt paistes. Ma ei teagi, mis tal häda on… kahtlustasin alguses külmavilli, ohatist, herpest, ajukasvajat…. aga googeldasin pilte ja see pole üldse selline. Lihtsalt huule parem pool on paistes. Mingit villi või midagi pole, nagu on normaalne huul, mis ühe koha pealt on justkui suur küngas. Vahepeal läheb paistetus alla, kõik on korras, ja siis hakkab jälle peale.. Lisaks on mul parem lõualuu megavalus. Vahel Märt äsab läbi une mulle küünarnukiga, eks :D Aga no, ma kahtlen, et asi praegu selles on.. Nüüd õhtul on kael paremalt poolt ülikangeks muutunud ja pead keerata normaalselt ei saa. Brb, aeg testamenti teha.

Aa, selle “ajukasvajaga” tuli meelde see, et kunagi oli vanaemal üks sõber, kellel oli väike koer, segavereline taks ning ta jäi haigeks. Kui keegi siis selle kohta päris, teatas mu vend uhkelt “Tukil on munades ajukasvaja” :D:D:D Tegelikult pole naljakas, Tuki oli lemmikkoer mul.

Kui möödunud ajast rääkida, siis jaanipäeval ma midagi erilist korda ei saatnud, olime Märdiga mõlemad tööl. Õhtul tulid abikaasad Pedakud külla oma pulmapilte näitama ning korra käisime Raadi jaanipeolt läbi. Ma mõtlesin kogu aeg, et seal mingi väike pralle, lihtsalt lõke ja mingi pillimees, aga mida pidu!! Seal oli isegi karussell. Saate aru, päris karussell :D

Siin ükspäev üritasin korraliku shopingpäeva teha, aga Tartus on vist kõik ilusad asjad otsa saanud. Õnneks NewYorker ning Mairi päästsid olukorra. What can i say, gotta love patterns. Esimest korda, kui mind ei häiri maksiseeliku juures lühike alusvooder…või isegi see, et ta pole ühevärviline. Lühikesed püksid on just sellised, nagu ma pikalt otsinud olen, niiet jääb üle ainult päikest oodata. Viimase aja parimad ostud kindlasti!

Nässakale kah meeldisid mu uued asjad. Kohe nii väga, et ei tahtnud neist enam lahti lasta. Õnneks sain riided ilma küüniste-aukudeta kätte :D

Märdiga käisime üle pika-pika aja kinos, valitud filmiks “22 Jump Street”. Mis seal ikka pikalt rääkida, esimene osa oli kõvasti parem. Eks teise osa puhul sai ka mõnes kohas korralikult naerda, aga üldiselt tundus kuidagi punnitatud ja ülepingutatud see värk. Need “oo te liiga vanad, et kolledžis käia”-naljad olid esimesed kaks korda naljakad, järgmised 20 korda enam mitte. Lisaks oli “üllatus-kurjategija-mastermind” nii tüütu ja närvidele käiv, et jube.

Mul istus kõrval mingi tsikk ka, kes põhimõtteliselt iga nalja üle megakõvasti naeris, ikka üle terve saali ja täiest kõrist. Isegi siis, kui ühtki koomilist hetke polnud, filmis öeldi näiteks ainult mingi suvakas lause, ta ikka röökis naerda. Vahel on see olukord, kus kellegi naer on ägedam, kui nali ise…sel korral see nii polnud :D

Eile veetsime pool päeva Sisekaitseakadeemia jaoks ankeete täites, et Märt sügisel ikka edasi õppima minna saaks. . Päris hull, mida kõike küsitud oli. Näiteks kahe lähima tuttava andmeid, keda oled tundnud vähemalt 7 aastat.. Et hiljem kahtluse korral taustauuring teha, vist. Kui ma nüüd endale ka ühe ässa motivatsioonikirja valmis viitsiks kirjutada, saaks ka kandideerimistega pihta hakata, aga ma pole endiselt suutnud otsustada, mida siis lõpuks minna õppima… Vähemalt olen oma variandid piiranud kolme valikuga. Eks näis, mis saama hakkab.

Järgmisel nädalal ootab mind Tallinn ning laulupidu. Peab end vist ikka kohale vedama, kui elukaaslase peres on kolm neist (koos temaga) seal esindatud. Tuleb endal vähemalt niigi tubli olla, et vaatama minna :D On keegi veel minemas? On see “keegi” valmis koos minuga seal aega veetma? Ma päris üksi ei viitsiks passida… :D Või noh, kõigepealt pean oma huulekasvajast muidugi vabanema, aga ma võin ka lehvikut näo ees hoida näiteks…

 Ja lõpetan selle ilusa postituse ära oma esimene instagrami-selfiega (aka ootasin tuletõrjekomando ees Märti) :D

Oh, snap

23. juuni 2014

Olen viimast päeva tööl, enne kui puhkus algab. Kas ma tõesti loen tunde, millal lõpuks koju saab, et järgmised kuu aega mitte aja planeerimise pärast muretseda?? See tuletab omakorda meelde, et puhkuserahad tulid üle ning ma pean end nii tagasi hoidma ja meeles pidama, et sellega (no pluss veel palk), pean ma augustiski veel ära elama…niiet peakski ebay juba kinni panema…

Käisime vahepeal Karini lõpetamisel ja no niiii kahju oli, et ilm kehvaks kiskus. Vähemalt said nad pildid väljas ära teha, enne kui sadama hakkas.. Sel aastal oli väga suurel osal, peaaegu kõigil, maani maksikleidid seljas ja mul tuli kohe meelde, kuidas paar aastat tagasi lõpetasid kaks neidu samamoodi pikkades kleitides ning siis oli ohkijaid ikka väga palju, et “iiiisssand, vaata, mis kleit tal seljas on, iuver”. Aga noh, ajad muutuvad, mood muutub… Hiljem olime väiksel koosviibimisel Karini sugulaste seltsis, isa tal hoidis mu šampaklaasi püsivalt täis, väike õde tegi paar suuremat nalja, täidetud korvikesed viisid keele alla…ühesõnaga väga mahe õhtu oli :)



Paar päeva tagasi abiellus mu üks väga hea sõbranna ja endine klassiõde. Mul kuidagi kahetised tunded sellepärast :D Otseloomulikult olen ma tema ja ta abikaasa üle megaõnnelik ja ma olen siiralt rõõmus nende üle, aga samas on mul jälle nii suur hämming, et mismõttes olen ma juba selles vanuses, kus minuealised klassiõed/sõbrannad saavad lapsi ja abielluvad ning see on täiesti normaalne :D Ok, Kadi tegi veidi varem selle otsa lahti ja siis oli mul veel suurem hämming. Asi polegi niivõrd vanuses, vaid selles, et taolised sündmused panevad mõistma, kui kiiresti aeg läheb, kui kiiresti on päris täiskasvanuiga kätte jõudnud.. Alles me olime 9nda klassi käsitöötunnis, alles me tülitsesime vene keele klassis istekohtade pärast kümnendas, alles me käisime inglise keele tundide asemel baaris joomas :D


Igastahes jah, kokkuvõtteks võib öelda,et möödunud nädal oli täis häid sündmusi ja uudiseid ning lõppes ühe mitte nii heaga, sest telefon, mille ma endale välja valisin ja mille kohta kaks kuud eeluurimist tegin, on lihtsalt igalt poolt välja müüdud. Nii suur viha tekkis, et ma ei tahagi uut telefoni…. ja siis vaatan oma (Märdi vana) räsitud Samsungi ja mõtlen, et äkki peaks ma ta “kogemata” katki tegema, siis ma raatsiks raudselt osta midagi uut ja kallimat.. Paneb mõtlema.