Browsing Tag

eesti blogiauhinnad

#eba2016

13. juuni 2016

No kui juba kõik kirjutavad Eesti Blogiauhindadest, siis ei saa ometi kehvem vend olla. Tegelikult magasin ma eile, kui kõik olid hästi tublid ja asjalikud ning kirjutasid üksteise võidu postitusi, oma suurt reisiväsimust välja. Ma nimelt jõudsin kolm korda oma plaane ümber teha ning Tallinnasse läksin kindla teadmisega, et tulen hilisõhtul tagasi ja ärkan pühapäeval värskelt puhanuna oma voodis. Aga näed, ei juhtunud nii :D

Tallinnasse jõudsin ma kuue ajal, et Britiga enne üritust kokku saada ja veidi muljetada. Valisime kohaks Patricku pubi ning selle ees kohtasime ka üht toredat seltskonda, kes tähistas poissmeesteõhtut. Peig oli mõnusas karukostüümis ning tegi ilusate tüdrukutega selfisid ning jah, ka meie läksime selle kategooria alla! Minuga tegi pildi ka üks äärmiselt kena noormees, kes möödaminnes ühe meelitava komplimendi tegi. Ja siis ma taipasin, et ma ei oska absoluutselt olla vallaline, sest mu esimene reaktsioon oli, et mis ta mõnitab mind või? Ning samal ajal, kui Britt meeldivalt nendega jutustas ja head pidu soovis, olin ma täiesti vait, sest avastasin ka seda, et ma ei oska võõraste meestega rääkida. Ei, hästi, ma loodan selle peale, et nad arvasid, et äkki ma välismaalane, kes eesti keelt ei oska :D

Igal juhul, kinnitasime Patrickus keha, jutustasime ning Britt hakkas mind moosima, et ma ikka Tallinnasse jääks ja temaga afterpartyle läheks. Tõele au andes, siis ta ei pidanud seda üldse kaua tegema, piisas kahest korrast küsimisest, kui Vabank juba plaanides oli.

IMG_20160611_222104

Galale jõudes oli väljas päris pikk järjekord. Seda ei osanud küll ette näha. Seda on vist igas postituses mainitud, et koht jäi natuke väikeseks, aga tõesti- ka mina ei oodanud, et Wabadusse selline rahvamass tuleb. Ja eks oma rolli mängis ka see, et eelmine aasta oli kasutuses väliterrass, seega seltskond hajus rohkem laiali.

Üritus ise oli päris tsill. Nägin nii palju tuttavaid nägusid, aga ligi minna taaskord ei julenud. Hiljem korra kahetsesin, aga siis mõtlesin, et… ega ma ei peagi ju kõigiga kohe jutustama. Ma kujutan ette, et ega mul väga paljudega polekski millestki rääkida. Ja kui hakata mõtlema, siis on see olukord päris naljakas. Ma tean paljude blogijate kohta nii isiklikke asju. Nende laste nimesid ja sünnilugusid, nende naljakaid juhtumisi, arstilkäike, nende ostukorvide sisusid, kuna nad juukseid värvisid, mis neile meeldib, mis filmi nad viimati vaatamas käisid.. Ning siis kui kedagi päriselus näha, tekibki selline võltstunne ja automaatne reaktsioon, nagu tegu oleks lähedase sõbrannaga, kellele kaela hüpata. Sekund hiljem tuleb meelde, et ootoot, võõras inimene ju.

Küll aga võtsin end nii palju kokku, et julgesin Kaiga paar sõna juttu puhuda. Olgem ausad, ma tegelikult läksin siiski ta koera paitama ja siis mõtlesin, et viisakusest ütleks talle ka midagi :D Nali, nali. Mind täitsa üllatas, kui sujuvalt me vestlus läks, ei tekkinud kordagi vaikushetke. Kui ma võõras seltskonnas olen, siis mul klapib jutt väga vähestega. Tavaliselt olengi ma pigem kuulaja rollis ja noogutan teiste jutule targalt kaasa. Kaiga läks aga lausa nii hästi, et meil kolmapäevaks juba deit kokku lepitud! Mõne inimesega lihtsalt.. sujub, algusest peale :D

Korraldusliku poole pealt rääkides, siis oli minu arust kõik ikka kordades parem, kui eelmine aasta. Jah, eks nuriseda annaks küll, aga siinkohal mõned negatiivsed asjad ei sõltunud üldse korraldajatest. Fokin oleks ilmselt selle õhtu kõvasti lõbusamaks teinud, aga mis parata. Vähemalt sai Uku ilu selle asemel nauditud. Mulle meeldis FotoBOXi võimalus- super! Snäkid-joogid olid maitsvad ning kammoon- tasuta jäätist sai! Lehmakommi-maitseline oli päris mõnus, Bruno jälle laitis maha, et natuke liiga magus. (JAH, ma nägin isegi kuulsa blogija abikaasa ära!)

IMG_7313

Natuke kahju oli, et paljud auhinnasaajad ei tulnud kohale, ma ei teagi, kas teadmatusest või lihtsalt polnud aega? Ehk järgmine aasta võiks esikolmikule personaalsed kutsed saata. Ka meeldis mulle eelmise aasta juures fotosein rohkem, sest sel korral jäi see natuke ette ning tekitas tropi isegi kitsas ruumis. Samas vaadates laupäevast ilma, siis ega väljas poleks midagi sellega teha olnud :D

Ka seda on juba mitmes blogis mainitud, aga veidi mõru meele tegi Meelise suhtumine fotoseina ees. Ma saan täiesti aru, et vähe ruumi, pikk järjekord, kõik tahavad pildile saada, aga noo.. nii kiire ka ju pole, et nähvata ja kamandada “kiiremini, mingit passimist pole, ei mune!!”. See kiirustamine oli ka pildistades, mistõttu jõudsid vaevu fotoseina ette seisma jääda, kui juba käis välk ja teistpidi aeti sealt minema. Ja seda tõesti ka siis, kui mingit järjekorda enam polnud.

Wabaduse-üritus sai iseenesest päris kiiresti läbi. Kui Uku oli kõik võitjad ette vuristanud (Grete Kleini/Laura kohta arvan sama, mis enamik, et nats ebaaus ta võit, aga no las olla) ja öelnud lõpulause, et ametlik osa on läbi… siis järsku tõusis kolmveerand rahvast püsti ning kappas minema. Ma mõtlesin, et kõik veel tsillivad ja on mõnusalt kohvikus, aga eii.

collage

Selle asemel sattusin ühte lauda Manjana ja Agnesega. Esimese puhul oli mul juba eelmisest aastast väike aukartus sees, teine oli lihtsalt nii armas ja nunnu :D Hiljem liitus ka Eveliis. Ma ei tea, igalt poolt (okei, okei, perekoolist) loen, kui vana ja jube ta välja näeb.. ning siis üritusel oli selline püss, et anna minna. Igaljuhul, seltskond oli tore ja lõpetasime Wabaduses käigu sellega, et Britt haaras kaasa hiiglasuure laadungi õhupalle, sest.. miks mitte?

Väljas olles selgus muidugi, et Vabanki nendega ju minna ei saa ja kuigi üritasime neid maha müüa, siis lõpuks lihtsalt andsime ära. Klubis selgus, et põhimõtteliselt pidin kõik asjad garderoobi ära andma, hea, et saapaid jalast ei küsitud. Avastasin taaskord, et klubid pole eriti minu jaoks, või vähemalt pole seda Vabank. Kui alguses oli täiega peotuju sees, siis mida aeg edasi, seda vähemaks see jäi. Lõpuks ootasime lihtsalt, kuna see Uku lavale tuleb.

IMG_20160611_235759

Tuligi. Piinliku lavashowga ja mitte-nii-hea esinemisega. Siis mõtlesime Britiga, et ok, laseme jalga. Samas nüüd lugesin, et hiljem olid seal põnevad stripptantsud olnud, et oleks võinud isegi jääda ju :D Garderoobis kaabut pähe pannes sain veel ühe komplimendi ja mul on selline tunne, et mul tuleb seda igal pool, iga riietusega kandma hakata- mõjub enesehinnangule ikka väga hästi :D

Oma õhtu lõpetasime McDonaldsis (klassika) ja mina jõudsin esimesele Tartusse viivale bussile. See läheb muideks 5.40, kui teada tahate. Õnneks ei oodanud ma üksinda bussi, muidu oleks päris nukker olnud.

Ma tegelikult mõtlesin päris pikalt, kas üldse Tallinnasse minna, sest ma viimase nädala jooksul kolm korda edasi-tagasi pealinna vahet sõitnud ja üks kord ootab mind neljapäeval veel ees ning kuna laupäeva hommikul lõpetasin just öise vahetuse, siis jah, oli nats väsinud olla.. Aga mul on väga hea meel, et end ikka kokku võtsin ja kohale vedasin. Üritus oli tegelikult kihvt, blogijad kõik ilusad ning (vähemalt need, kellega jutustasin) väga sõbralikud. Järgmise aastani :)

IMG_7315

#EBA2015

12. juuni 2015

Tsekkisin eile ka Blogiauhindade jagamise üle ja mul on nagu.. natuke kahetised tunded selle ürituse kohta.

Esiteks on mul väga väga hea meel, et blogijaid hakatakse rohkem märkama, neid igale pool kaasama ning et selline üritus üldse korraldati! Iseenesest polnud ju viga midagi, lihtsalt võib-olla mu enda ootused olid natuke kõrgemad.

Blogijatele (ja nende kaaskondlastele) olid reserveeritud lauad suupistete, kannujookide ja Valio smuutidega. Natuke oli kahju, et need lauad olid mööda ilma laiali. Miskipärast eeldasin, et üks nurk/pool on blogijatele ja teine siis nö tavakülastajatele. Seda väikest nurinat kuulsin ma muide mitme inimese käest, kes tundsid, et need kohad oleks võinud rohkem koos olla, mitte saali kahes eri otsas. Just seetõttu, et oleks rohkem võimalusi suhtlemiseks, sest paratamatult tekkisid mingid grupid, kes omavahel rohkem läbi käisid.


Samas on see igas inimeses endas kinni, kas ja kui palju ta julgeb teistele ligi minna ning juttu ajada. Ma olen kindel, et mitte keegi poleks imelikult vaadanud või ära ajanud, kui keegi võõras oleks rääkima tulnud. See on tegelikult täitsa huvitav. Ma tean osadest blogijatest rohkem, kui pooltest oma endistest klassikaaslastest. Jagan nende muresid ja rõõme, tean, kuna nende lastel on sünnipäevad või tulid esimesed hambad… Nad on nii “oma inimesed”, aga samas täiesti võõrad :D Ja kuna ma olen pigem selline, kes ise palju suhtlust ei alusta, siis oligi kuidagi ebalev tunne, et omg, sa nagu peaaegu sõber… aga tegelikult ei ole ka.

Blogijatest endist rääkides, siis nägin väga palju tuttavaid nägusid, aga palju oli ka neid, keda ei osanud ühegi blogiga kokku viia. Rääkisin juttu Jaanikaga, paar sõna vahetasin ka Katre, Malluka, Merje ja raudselt mõnega veel, kes meelde ei tule. Tartu bussis sattusin kokku veel ühe blogijaga, kellega siis sai terve sõit muljetatud.

(Mõlemad pildid: Marimell Foto)

Mis ma öelda oskan, osalt on natuke piinlik ja kahju, et ma rohkem julgust välja ei näidanud ja lihtsalt kellegagi juttu ajama ei läinud.. Aga ma eelistangi olla pigem vaatleja rollis. Sama lugu on siis, kui keegi tuli ütlema, et loeb mu blogi. Armas tumedapäine neiu, ausalt, mul on väga hea meel, et sa siia ikka ja jälle satud ning julgesid mulle seda ka ütlema tulla! Kuna ma olen aga kohmetuse maailmameister, siis ma ei osanud lihtsalt muud öelda, kui “Tänks” Samas olen natuke juba edasi arenenud, vanasti küsisin kiitmise peale hämmastunult “MIKS sa mind loed???” :D

(Pilt: Marimell Foto)

Korraldusest rääkida, siis esimese korra kohta oli täitsa okei. Eks järgmistel aastatel (loodetavasti muutub üritus traditsiooniks) saab veel paremini. Nagu ma alguses ka ütlesin, siis minu jaoks jäi midagi veidi puudu. Mitte, et ma oleks oodanud tsirkust, kloune ja fanfaare, üritusega jäin ma ju rahule, aga lihtsalt oli miski, mis veidi kripeldas.

Ženja ise oli väga tasemel, käis külaliste seas ringi, ajas juttu, naerutas ja jutustas pidevalt.. Aga näiteks esimene sats auhindade jagamist kaduski selle jutuvada sisse ära. Jah, oli küll teada kella-ajaliselt, mil jagamise esimene pool peale hakkab, aga kui olid kellegagi rääkimas, siis ei pannudki tähele, kui juba pooled auhinnad olid järsku ära antud.

Mind jäi veidi häirima ka see jagamisviis. Nimetati üles kõik nominatsioonid ja võidud a’la “Võitis selles kategoorias selle koha ja selle koha, nomineeriti selles ja sai 5nda ja 7nda koha nendes kategooriates”. Minu jaoks oli see kuidagi segane :D Noh, samas saan aru ka, kui poleks kõike korraga öeldud, oleks näiteks Mallukas pidanud pidevalt lava vahet voorima ning Briti videot iga natukese aja tagant käima panema.

Ma tean, et juba on tehtud teemasid, kas võitsid ikka õiged inimesed ja miks just nemad, aga ma selle üle ei nurise. Rahvas ju hääletas ning mul on kõigi üle hea meel, kes auhinnad koju viisid! See, kui keegi arvab, et mõni sai oma koha teenimatult, siis noh.. igaühel on oma maitse, ka blogide seas. Okei, ainult selle ehk muudaks ära, et järgmistel aastatel oleks kategooriad ja nomineeritavad rohkem reguleeritud. Praegu tundus, et kõik, kellel oli kas või üks sobilik/teemakohane postitus, oleks võinud igal pool kandideerida. Näiteks et spordiblogid on ikka sellised, kus räägitakse ainult sellest teemast, mitte pole nii, et trennist kirjutatakse kord kuus muude postituste vahele (ja nii iga kategooriaga).

OKEI, sai jälle megapikk heietus, et sellised kahetised tunded. Ühelt poolt väga tore üritus, õhustik ja üleüldine vibe mulle sobis, mulle meeldis, et palju oli rõhku pandud detailidele (#EBA2015 voldikud, Tassikookide ja snäkkide paigutus jne) ja super, et korraldajad viitsisid vaeva näha ning omast vabast tahtest midagi sellist teha. Teisalt jälle jäi “miskit” minu jaoks puudu. Eks see olenebki inimesest endast, oli neid, kel oli megalõbus, oli neid, kel polnud üldse mitte ja siis olid minusugused, kellel oli tore õhtu, aga mitte ülevoolavalt :D  Ütleme nii, et esimese korra kohta polnud paha :)