Browsing Tag

eurotripp

Eurotripp #2: Berliin, Hamburg, Bremen

23. aug. 2019

Noniii, jäime omadega Tšehhi ning asusime Saksamaa poole teele. Esimeseks linnaks oli Berliin.

Linnapiiri ületasime hilisõhtul ning senimaani oli sõit viperusteta sujunud. Mõnikümmend meetrit enne hotelli aga tabas meid üllatus- terve tänav oli politsei poolt kinni pandud. Suundusime lähedalasuva poe parklasse ja jäime ootama. Pea kohal tiirutas helikopter, vähegi kiirema sammuga kodanikud peeti kinni… Natuke pakkus närvikõdi küll. Kaua siiski ootama ei pidanud, umbes kolmveerand tunniga saime kenasti hotelli siseneda.

Järgmisel päeval lugesin, et lähedalasuvas bensiinijaamas oli toimunud tulistamine, üks endine töötaja oli relva käiku lasknud. Kusjuures, sel ajal, kui meid juba hotelli lasti, oli kahtlusalune täpselt hotelli ees maha võetud- käeraudadega pikali surutud, hulk politseinike (ja kaameramehed) kõrval. Selline põnev algus Berliinile.

Hotell ise oli täitsa okei, kuigi natuke kulmu kergitama pani, et tavalisest kahesest toast oli tehtud (ülikitsas) neljane tuba. Aga elasime üle, palju aega nagunii toas ei veetnud. Ja mu Saksamaa-armastus tuli niiii suure tuhinaga tagasi! Mu arust saksa keel on imeline, selles keelekeskkonnas olemine tekitas liblikaid kõhtu ja lõpuks võtsin julguse kokku ning natuke purssisin oma (juba ununevate) teadmistega seda rääkida ka. Niiiiiii mõnus!

Basic white girl oma jää-latte’ga

Järgmisel päeval seadsime sammud Berliini loomaaeda. Berliiniga on huvitav see, et seal on eraldi loomapark, loomaaed, akvaarium (loomaaia juures) ja aquadom. Tee siis valikuid, kui kõigis käia pole aega :)

Valituks osutus siiski loomaaed koos akvaariumikülastusega (21€/inimene). Berliini loomaaed on muuseas maailma kõige liigirikkam ning Saksamaa omadest ka kõige vanem. Esialgu vaatasime kohe üle akvaariumi, sest räägiti, et alligaatorite söötmisaeg pidi varsti algama. No seda küll ka nägime, aga midagi väga põnevat ses polnud :D

Kõige jubedamad vee-elukad polnud mitte hiiglaslikud kalad või haid…vaid see inimhammastega olevus :D

Hiiglaslikud kalad, sisalikud, maod, pisikesed haid ja millimallikad olid aga piisavalt põnevad, et huvi köita.

Meil läks loomaaias julgelt neli tundi ning mul on tunne, et igale poole me ei jõudnudki… Kõik tahtetud loomad said aga nähtud. Minu erilised lemmikud olid kaelkirjakud ja pingviinid. Okei, jõehobu meeldis ka. Aga muidu oli loomaaed kompaktselt üles ehitatud, sildid-viidad igal pool. Eraldi oli lindude ala, kus olid uhked isendid ning üle silla läks tee “Austraaliasse”- kängurud, wallabyd, laamad…

Külastasime Flak-Towerseid, mis on siis jäänukid II Maailmasõjast. Mõne koha pealt oleks võinud küll rohkem eeltööd teha (kivi minu kapsaaeda), sest selgus, et sisse tehakse ka ekskursioone. Kuigi need olid põhimõtteliselt aasta lõpuni välja müüdud. Tänapäeval on raske ette kujutada seda funktsioneeriva hoonena, siis pommidest ja kuulidest tekkinud kahjustused viisid veidi ajas tagasi küll..

Muidugi ei puudunud ka tavapärased turistikad, nagu Brandenburgi värav, Holokausti memoriaal ja Parlamendihoone. Ilmselt kõige sügavama mulje jättis memoriaal. Massiivsed graniidilahmakad, üles-alla vonklev maapind.. kõik hallides-tumedates toonides…

Väravast täispilti korraliku ei saanudki, sest parasjagu askeldasid mehed seal kraanaga ja korrastasid midagi.

Õhtu veetsime Alexandrplatzi kandis, sõime-jõime ühes korralikus Saksa pubis, mis oma feelingult oli nagu Püssirohu kelder (aga mitte nii ägeda kujundusega).

Pean ausalt ütlema, et Berliin mulle mingit sügavat muljet ei jätnud. Eks me ka ei käinud ülipalju ringi, aga kuidagi… ei olnud seda tunnet, et voh, meeeldib. Äge oli küll ja teistsugune, aga jah.

Enne äraminekut plaanisime minna Berliini mahajäetud lõbustusparki. Olin lugenud, et poolsalaja saab sinna sisse hiilida ja noh, mahajäetud kohad on mind alati paelunud. See oleks niiii lahe! Aga juhtus nii nagu ikka- ei mõelnud asja lõpuni läbi. Mõtlesin, et ok, paarist foorumist infoallikaks piisab, agaaaa ei. Selgus, et pargile on hiljuti uus aed ümber ehitatud ning kõva valve peale pandud. Lisaks saab sinna broneerida grupikülastusi, aga otseloomulikult olid need kõik väljamüüdud. Läks natuke nihu sellega.

Hooooopis parema mulje jättis aga Hamburg. Sellest hetkest alates, kui sinna jõudsime, oli mu süda võetud. Hamburg lihtsalt… pulbitses elust! Igal pool pisikesed baarid ja söögikohad, põnevad majad, suuuured graffitid (tegime nalja, et Hamburgis pole su maja äge, kui keegi sinna peale midagi teinud pole).

Olekult meenutas Hamburg mulle Londonit. Kuidagi sama vibe oli, sarnased kõrged ridaelmuboksidega majad… Asukoht oli meil suhteliselt hea. Kuigi raudtee sõitis põhimõtteliselt üle meie ööbimiskoha, siis St. Pauli linnaossa, Elbe jõe äärde ja suurele peotänavale Reepersbahnile oli vähem kui kaks kilomeetrit.

Väga väga palju oli poode St.Pauli jalgpalliklubi fännikraamiga. Iseenesest väga äge, sest nende logoks on luukerepea :D

Käisime Burger Labis söömas, no ülihea burger ja juustused friikad!

Fun fact: kuigi Amsterdami punaste laternate tänav on kõige kuulsam, siis Hamburgi oma (asukohaga Reepersbahnil) on aga Euroopa suurim. Jah, seal küll pole neid kurikuulsaid aknaid neidudega, aga hunnikutes vastavaid poode, live-sex-teatreid, klubisid, stripibaare jms on küll ja veel. Lisaks- kuidas teada, et tegu on bordelliga, mitte niisama stripikaga? Muidugi selle järgi, kui naistele on sisenemine keelatud :D

Kõndisime tänava läbi, astusime igasugustesse huvitavatesse poodidesse sisse ning lõpuks maandusime jõe ääres, St. Pauli sadamas. Tegime ühe kerge veinipausi ning nautisime ilma. Huvitav oli see, et paljud kohad tehti lahti alles pärastlõunal. Kui järgmisel hommikul söögikohta otsisime, siis noh. Ei leidnudki. Sest kõik olid kinni.

Järgmisel päeval tahtsime minna ka uppunud vrakke vaatama, mis pidid Hamburgi lähedal olema, kuid netis olev info saatis meid küll õigesse randa…aga tegelik koht oli umbes 20 km eemal. Ei hakanud rohkem niisama sõitma, selle asemel jalutasime pargis ning leidsime muinasjutulise mahajäetud maja. Muinasjutuline tähendas siinkohal küll kurja nõida..

Võtsime suuna Bremenisse. Otsisime kohe üles oma hosteli ja ma arvan, et Bremeni oma oli kõige.. viletsam. Asukoha mõttes superluks- vanalinna kõigest 1 km, aga toad olid väiksed, mustad ja katkised. Aga üheks ööks käis ka.

Jalutasime ringi ja need uhked katedraalid ja majad.. imeline! Liikusime jõe äärde mõttega, et istume mõnes kohas maha, sööme-joome-naudime…aga selgus, et pea kõik kohad pannakse juba kas enne üheksat kinni VÕI lõpetatakse toidu serveerimine ning antakse ainult õllet. Tegi tusaseks küll, et suur tänav jõe ääres, mis turiste täis ja kus saaks kõvasti teenida, pannakse lihtsalt.. kinni. Eestis ikka hoitakse hommikuni lahti, kui ainult kliente on :D

Bremen oli üks ilusamaid linnu, mida vaatamas käisime, aga samas melu poolest üks vaiksemaid. Või siis polnud me õiges kohas. Muide, Bremenisse sõiduks on vaja tanklast osta vastav kleeps. Me parkisime natuke keelatud kohas (mitte meelega) ning politseinikud viitasid sellele, et ilma kleepsuta on trahv kuni 400€ :) Aga väga toredad ametnikud olid, oleksid võinud korralikult huiama hakata.

Kahju on tegelikult sellest, et me reis sattus täpselt kuumalaine ajale. Me jõudsime nii normaalsetel aegadel linnadesse kohale, aga lihtsalt ei jaksanud trippima-uudistama minna 40kraadise palavusega. Seega käisime kas kaubanduskeskustes shoppamas või puhkasime hotellides. Aga ääääretult kahju, et “tänu” sellele jäi nii palju avastamata :(

Edasi võtsime suuna Amsterdami, aga sellest, kojusõidust ja kuludest kokku juba järgmine kord :)

Eurotripp #1: Auschwitz, Praha ja Bone Church

5. aug. 2019

Kunagi eelmise aasta lõpupoole tekkis poistel saunas (kus siis veel, eks) hea mõte teha suvel kambakesi eurotripp. Alguses küll arvasin, et mõtteks see jääbki, sest eks õllekõrvale annab kõike planeerida…kas aga ka täideviijaid on, see juba teine küsimus.

Kui kõik aga enam-vähem nõus olid ning seltskond koos, ei jäänudki muud üle, kui hakata päris samme astuma. Punkt üks oli paika panna marsruut ning riigid, mida külastada. Seejärel bookingu kaudu leida soodsad ööbimispaigad, et saaks umbkaudse eelarve kokku panna, ning viimase sammuna otsida sihtpunktides põnevaid vaatamisväärsusi ja kohti, mida avastada. Sounds easy?

No tegelikult veidi oli ka. Ühelt poolt oli raske korraldada midagi nii, kui keegi suurt kaasa ei rääkinud. Terve reisi ajal oli väike pinge, kas ikka sobib kõik ja kas kõik on rahul… Samas jälle mõtlesin, et kui ei meeldi, siis oma asi – aega kaasa rääkida ja arvamust avaldada oli küll! Etteruttavalt öeldes, siis tundub, et rahule ikka jäid kõik. Ka oli kahekesi plaani pidada ja asju paika panna kergem, kui kambakesi jageledes ning vaieldes.

Marsruudiks jäi meil Tartu-Krakow-Praha-Berliin-Hamburg-Bremen-Amsterdam-Taani-Rootsi (kruiis)-Tartu. Kokku kimasime maha umbes-täpselt 5000 kilomeetrit. Rentisime selleks puhuks ühe 8-kohalise auto, et me kõik ära mahuksime ning ei peaks mitme autoga trippima.

Esimene päev möödus sõitmise tähe all, alustasime juba 4.30 hommikul ning eesmärgiks oli jõuda õhtuks Krakowisse. Ainus põhjus selle linna külastamiseks oli see, et Auschwitz asub lähedal. Juba alguses leppisime kokku, et ööbimiskohad valime võimalikud soodsad, sest enamasti me sattusime sinna ainult magama, seega suurt luksust vaja polnud. Kuigi kõik kohad olid suht okeid (mõni rohkem, mõni vähem) ja midagi väga hullu ei olnud, siis pani imestama küll, kuidas Krakowi ja Praha hotellid olid samas hinnaklassis, aga viimane ikka peajagu esimesest üle!

Õhtuks jõudsime niisiis Krakowisse. Esmane pilk hotellile ja.. tundus, et tegu on mahajäetud kohaga, nii armetu nägi teine välja. Bookingu pildid olid tehtud näiteks siis, kui maja ees kõrguvaid puid veel ei kasvanudki :D Ehk aastal umbes 1976. Seest oli olukord õnneks tsuti parem. Veidi nõukaaegne mööbel, aga hind oli odav, vannituba suur ja puhas ning korralik hommikusöök hinna sees.

Jalutasime keskuse suunas, naersime 24/7 alkopoode, mis pandi juba kell 10 kinni… ja maandusime jõe ääres. Tartlased teavad sellist kohta nagu Väike Kuuba Emajõe kaldal. Noh, seal oli umbes samalaadne koht, ainult koorrrrrdades suurem. Kerged õlled-mohhiitod-burksid ning lugesime esimese pika päeva lõpetatuks.

Teine päev ja Auschwitz. Olin omastarust teinud korraliku eeltöö, et reisil ei tuleks ette viperusi, aga koha peal selgus, et netis leiduv info on veidi eksitav. Esialgse plaani järgi tahtsime Auschwitzi omapäi uudistada. Giidi ja suure turismigrupiga liitumine ei olnud eriti ahvatlev ning ise ringi vaatamine oli tasuta… seda aga siis, kui sisened enne kella 10t hommikul. Vähemalt internet ütles nii. Tegelikkuses on tasuta sissepääs ja omaette olemine siis, kui saabud kuni kella 9ni hommikul või pärast nelja õhtul. Muul ajal on kohustuslik liituda grupiga (vastavalt keele-eelistusele) ning kasutada tasulist giidi. Loetud arvustused (ja ka kodulehe info), et siis maksab pilet umbes 40 euri, ei pidanud paika. Meile läks see maksma 15€/inimene.

Kes plaanivad sinna minna, siis soovitan ajastada kohale jõudmise umbes üheksaks. Meie pidime ainult tunnikese järjekorras seisma, aga need, kes jõudsid lõunal..seisavad ilmselt tänaseni :) Ka olen väga rahul, et olime sunnitud giidi kasutama. Meile räägiti kordades rohkem, kui me oleks ise omapäi siltidelt lugedes teada saanud. Giidil oli väga hea inglise keel ja tempo oli paras, et kuulata ning vaadata. Ainus, mis häirima jäi, oli giidi kohutav vinguv ninahääl. Selline tunne, nagu tal oleks pidevalt nutt kurgus ja terve grupp peaks samamoodi veekalkvel silmadega olema.

Grupi algust oodates sai uudistada üht väljapanekut- koonduslaagri ellujääjad räägivad oma meenutustest.

Lainetavad astmed, mis on tundnud miljoneid jalapaare.

Tuuri sees oli ka tasuta buss Birkenau laagrisse. Olin (jällegi netist) lugenud, et see pidi olema huvitavam kui Auschwitzi oma, aga.. no ma ei tea. Jah, see oli kõle ja jube ja rusuv, aga ei mõjunud päris nii. Kõhedust tekitas aga see suur maalahmakas, mis okastraadiga ümbritsetud, need raudteerööpad keset platsi ning erinevates keeltes olev mälestusmärk. Üldkokkuvõttes oli tegu hariva ja mõtlemapaneva ekskursiooniga. Kui ikka näed tonnide viisi juudi naiste äralõigatud punupatse või tuhandeid nimelisi kohvreid või pisikesi kulunud papusid ning reaalselt teadki, et sealsamas, kus seisad, on toime pandud kohutav julmus… Paneb veidi mõtlema küll.

Minu arust on Auschwitz koht, kus peaks elu jooksul ära käima. Just sellepärast, et minevikusündmused püsiks meeles, et olla teadlik, kui kaugele on inimesed võimelised minema ning loota, et mälestuse “elushoidmine” takistab ajaloo kordumist.

Kes soovivad giidi kasutada, siis tegelikult soovitan selle ette ära broneerida. Meie läksime selle peale välja, et saame omapäi sees olla ning tegelikult see, et ingliskeelses grupis oli nii palju vabu kohti (meid oli 8), oli suuresti õnnemäng. Kuigi jah, eelmüügist täituvad grupid kiiresti- kaks kuud enne reisi vaatasin ning meie kuupäevaks olid kõik ingliskeelsed juba täis, üksikute vabade kohtadega.

Pärast koonduslaagri külastust võtsime suuna Praha poole. Jõudsime kohale suhteliselt hilja, seega pimedas väga aru ei saanud, kus-mis oleme. Hommikul avanes aga tänavalt ilus vaade meie linnaosale. Hotell oli armas, külastajaid ootasid padjal Praha magnetid ning hommikusöök oli korralik.

Hommikul võtsime suuna vanalinna. Mõned meie seast olid juba Prahas käinud, seega said nad oma mälestusi värskendada ning natuke teejuhiks olla. Mis ma öelda oskan… Tšehhi hakkas mulle meeldima juba sellest hetkest alates, kui autoga üle piiri saime. Vaated on imelised ning aknast välja vaadates ei hakanud kunagi igav- tasandikud, mäed, künkad, orud… Ei jäänud ka linn vaadetelt sugugi alla:

Tartlastele ehk midagi naljakat :D

Külastasime lossi ja katedraali, jalutasime sildadel ning tegime peatuse Beer Gardenis, mis -nagu nimigi ütleb- on väike õllekoht, kust avaneb ilus vaade ümbruskonnale. Muidugi see, et linn on nii erinevatel tasanditel, andis ka jalgadele tunda. Lõputud tõusud ja trepiastmed… Võttis ikka päris läbi, seda enam, et “ajastasime” oma tripi täpselt kuumalaine ajaks. Aga tegime vahepeal kerge kokteilipeatuse ja läks edasi. Väga hea idee samas, turistipiirkonnas lihtsalt aken lahti ja müüd läbi selle jooke. Esimest korda nägin, kuidas alkoholi mitte ei mõõdetud, vaid kaaluti.

Kuigi me käisime suhteliselt palju ringi, ei näinud me ilmselt pooltki, mida Prahal pakkuda. See on üks neist linnadest, kuhu ma tahaks kindlasti tagasi minna!

Pärast väsitavat linnatrippi suundusime aga umbes 80km kaugusel asuvasse Kutna Hora linnakesse, kus asub Sedleci luukamber. Maakeeli öeldes luukirik (bone church). Tegu on väikese kabeliga, mille ehituses ja sisekujunduses on kasutatud umbes 70 000 inimese luid, muuhulgas ka hiiglaslik kontidest lühter. Uhket katedraali siiski oodata ei maksa, kabel koosneb sissepääsust ning ühest suuremast ruumist.

Sees olles on kergelt naljakas tunne, ühelt poolt tead, et need on reaalsed inimeste luud…aga samal ajal ei tundunud need üldse päris olevat. Ilmselt seetõttu, et neid oli nähtavalt tõesti niiii palju- erinevad kondid, luud, kolbad… Kerge Halloweeni-poe tunne.

Kes Praha kanti satub, siis soe soovitus seal ära käia. Sissepääs maksis umbes 5€ kanti ning kuigi kirikus uudistamiseks ei lähe palju aega (u pool tundi), siis vaatepilt on päris äge :)

Jaaa see postitus on juba nii pikaks veninud, et siinkohal tõmban otsad kokku. Järgmine kord juba Saksamaast ja Amsterdamist :) Lisan lõppu üheainsa grupipildi, kus me kõik peal oleme. Palusin mööduval jaapanlasel pilti teha, sest noh… tundus, et ta võiks ju osata (tean, tean, rassiline profileerimine), aga tema tõestas vastupidist :D