Browsing Tag

hiiumaa

kuidas ma peaaegu Saaremaal käisin

24. juuli 2015

Nii, nüüd on vist aeg teha ära ülejäänud reisipostitused. Homme pakin taaskord asjad ning suundun Märdi perega kolmepäevasele tripile. Kuna mul on draftides umbes neli kirjutist pooleli, siis sellest väiksest reisist kuulete ilmselt alles septembris :D

Esimese osa seeriast “Kui tuule suund on Hiiumaa” lõpetasin ära seal, kus asusime ootama praami, mis meid Saaremaale viiks. Ma olin juba kaks nädalat enne trippi ülielevil, sest ma pole mitte kunagi Saaremaale sattunud. Viimased aastad olen kogu aeg plaaninud minna, aga alati on midagi vahele tulnud. Seega võite mu õnne ette kujutada, kui mu üks väike unistus oli käega katsutavas kauguses!

Ühesõnaga, ootasime praami…ja ühtäkki teatati meile, et praam on katki ning see ei sõida küll kuskile. Kõige haigem oli see, et tegelikult ei antud alguses üldse infot, lihtsalt lasti oodata. Reisijaid võttis üha enam järjekorda, aeg tiksus aga edasi.. ja alles siis, kui keegi huviline ise läks uurima, miks nii kaua läheb, siis öeldi, et sorri, minge koju ära :D

Meile pakuti võimalust, et sama piletiga saame Kärdlast tagasi mandrile ja sealt Saaremaale. Iseenesest oleks see pakkumine läbi läinud, kuid sel ajal toimus seal kuulus rannapidu. Mis tähendas omakorda seda, et praamid olid puupüsti täis ja me oleks ilmselt alles kunagi öösel oma sihtkohta jõudnud. Kui üldse oleks. Kuna pidime juba pühapäeva varahommikul Tallinna poole sõitma, siis leidsime, et üheks päevaks lihtsalt sööma ja magama minna oleks natuke mõttetu. Raske südamega (vähemalt mul oli :D) tegime plaanid ümber ja otsustasime jääda veel üheks ööks Hiiumaale. 

Valisime seekordseks kohaks Kassari telkimisplatsi, mis oli niii mõnus! See küll polnud mere ääres, nagu meile meeldinud oleks, aga ümberringi lõhnasid kadakad, loodus oli imeline ning kõik oli lihtsalt super. Välja arvatud see, et kui kohale jõudsime, avastasime, et meie naabriteks on…. esimesest ööst tuttavaks saanud paar, kes meile puid ei tahtnud anda. Mida kokkusattumust! Sellega sai ikka korralikult nalja tehtud (kes rääkis kõva häälega meie plaanidest, et nad siia teadsid tulla??) :D

Mul oli poes ikka väga kehv ja solvunud tuju, sest mismõttes, eks :D Õnneks suutsid kõik mu tuju tõsta ja eriti aitas sellele kaasa idee teha arbuusi sisse kokteili! Sinna oleks võinud midagi kanget kokku keerata, aga me leppisime seekord leebema variandiga- šampus ning siider. Maitses hea küll! 



Loomulikult oli vaja teha üks fotoshoot ka, kus me kõik (ehk tüdrukud) sellest joome. Kolmveerand aega me lihtsalt naersime, pooled pildid olid sellised, et Märt oli suurelt jätnud pildile (ja selle fokusseerinud) Sixteni põlve ja kokkuvõttes sai korralikke pilte umbes kaks :D



Lisaks tavapärasele grillile küpsetasime ära Sixteni püütud kala ja tegime fooliumi sees kartuleid, mis maitsesid vist kõige rohkem ainult mulle.




 Kõrvale meisterdasime värske arbuusi-feta-mündi salati, mis viis keele alla. Ma olin varem ka sellisest versioonist kuulnud, aga ma ei arvanud, et feta soolasus ja arbuusi magusus nii hea maitsekombo annaks. 


Kuna me jõudsime telkimispaika üsna vara, siis oli meil aega rahulikult võtta. Istusime, tegime vesikat ja maiustasime söökide-jookidega. Ei olnud sellist kiirustamist, nagu eelmine õhtu, et vaja kiirelt telgid püsti panna, liha tulele ja kähku sööma.



Hommikul sai lõpuks teha praemuna peekoniga, sest seekord sai õli ostetud. Järgmine kord olen targem ja võtan kaasa parema panni, mis on natuke suurem ka. Ei ole seda vahetustega söömist. Lisaks väike matkanipp: kui olete nõudepesusvammi maha unustanud, siis hästi ajab asja ära nutsakas hõbepaberit!

Jalutasime siis pika maa Sääretirbi lõppu. Vaade oli ilus, üks pool meres oli täiesti rahulik, samal ajal kui teine pool lainetas tugevalt, go figure. Terve tee oli täis ideaalseid lutsukivisid! Isegi kobakäpast mina sain esimest korda teha rekordi ja mu kivi tegi üle kaheksa sopsu! Soovitan kindlasti jalga panna sandaalid või plätud, sest päris tippu minnes on tee kohati vee all või nii kitsas, et lained peksavad üle jalgade. Ehk märjaks saab kindlasti. 


Elus esimest korda nägin ka millimallikat, mis oli meeldivalt rõve :D Terve kaldaäär oli neid täis, pisemaid ja suuremaid. Julgemad võtsid nad kätte ja ei pea vist ütlemagi, et mina nende hulka ei kuulunud. 



Käisime seal päris õigel ajal, jalutamas oli ainult meie seltskond ning kui ära läksime, siis tuli meile vastu terve bussitäis rahvast :D

Kuna Saaremaa enam plaanides sees polnud, mõtlesime minna tagasi mandrile. Oleks teadnud, mis ringisõitmine sellest tuleb, oleks vist veel Hiiumaale jäänud. See oli päris huvitav, kuidas saare peal oli kõigil nii tsill ja rahulik olla, nii kui mandril tagasi olime, siis tõmbusid närvid pingule :D 

Läksime läbi Haapsalust, kus toimus American Beauty Car Show, terve linn oli lihtsalt vapustavaid Ameerika autosid täis! Kahjuks tänu sellele rahvamassile oli söögikoha leidmine paras peavalu. 


Hakkasime siis vaikselt ööbimiskohta otsima ja suundusime Roostale, mis oli puupüsti inimesi täis. Sama Nõva rannaga. Ma oleks nii tahtnud seal olla, sest pole midagi paremat, kui telkida ja tsillida ümber lõkke otse rannaliival!! See on ikka üle mõistuse ilus koht. Hõimutantsu tehes kuulsime ära ka laulva liiva, mis oli veel üks pluss :D Aga oleks pidanud teadma, et ilusa ilmaga hõivatakse kohad üsna vara ära.

Sõitsime päris kaua ringi ja tekkis vaikselt lootusetu tunne. Alles kella 9 ajal leidsime tillukese platsi mingi järve äärest. Seal oli ka RMK poolt püstitatud grillimiskohti ja varjualustega laudu, aga kõik olid võetud. Meile jäi üks väike lagendik, kus oli isetehtud lõkkease. Kuna midagi paremat loota polnud, jäime sinna.

Iseenesest polnud sellel kohal ka midagi viga, tegime lõkke üles, Kaspar meisterdas grillvarraste jaoks paar..ee asjandust ja oli selline tsill õhtu. Küpsetasime vahukomme, et s’more teha ja olime kõik mõnusalt väsinud.

Seda seniks, kuni sadama hakkas. Pugesime kõik Kristjani ja Siiri magamistuppa, seadsime end sisse ja hakkas peale üks selfide ring. Ma siia kahjuks pilte panna ei saa, sest need on teiste telefonis ja mulle pole neid veel jagatud (for real, girls?), aga uskuge mind, kui ütlen, et need olid väga humoorikad :D

Siinkohal on aga aeg jälle üks paus teha. Otsustasin enne homset väljasõitu sõpradega Saadjärve äärde tulla ja mõnusat seltskonda nautida. Nüüd lõpetan oma blogipostitust Karini Macbookis (very uhke!), veiniklaas nina ees ja kauguses loksumas Saadjärve lained.  Järgmises (ja viimases) osas kirjutan lähemalt aga Rummu karjääri ja Patarei vangla külastusest. 

Kui tuule suund on Hiiumaa

22. juuli 2015

Kõigepealt tahaks ma öelda, kui suur respekt on mul nende blogijate vastu, kes käivad igal pool trippimas, teevad sadu pilte ning hiljemalt järgmiseks päevaks on ka postitus üleval. Päris piinlik on mõelda, et oma väikesel puhkusereisil käisime juba kolm nädalat tagasi ja alles nüüd sain pildimajandusega ühele poole :D

Ja õõõh.. ma olen pea tund aega kirjutanud, aga see kokkuvõte tundus nii kuiv, võrreldes sellega, kui awesome me väike tripp oli.. Võtsin kõik blokki ja kustutasin ära.  Niiet selle asemel, et pikalt ja laialt heietada, nagu mul kombeks, panen ma aga rohkem pilte ning lisan natuke juttu juurde. Jagan esimest korda postituse mitmeks osaks, aga seda lihtsalt põhjusel, et 119 pilti ühekorraga lisada oleks õõige natuke liig.

Igaljuhul, alustasime oma reisi neljapäeval, pakkisime kahte minibussi kaheksa inimest, hulga madratseid-tekke, paar telki ja kolm kotitäit süüa. Suund: Hiiumaa!

Mulle on alati mere ääres viibimine ja lainete laksumise kuulamine rahustavalt mõjunud. Nii vaba tunne tuleb peale. Samas ei meeldi mulle üldse mitte sõita laeva või praamiga, sest mul tulevad absoluutselt kõik uppumised ja põhjaminekud meelde. Pool sõidu ajast üritan hingevärinat alla suruda, teisel poolel mõtlen välja pääsemisplaane, kui laeva peaks auk tulema :D

Oma jalad tõstsime Hiiumaa pinnale hilisel pärastlõunal. Meid tervitas vihm ja nii mõtlesime, et ei hakka niisama ringi vaatama, vaid lähme kohe mõnele matkaplatsile.

Esimeseks ööbimispaigaks valisime Kõpu poolsaarel asuva Kalurikoja telkimisala. Lootsime kasutada ka metsaonni, aga see oli reaalselt 10 minutit enne meie saabumist ühe mehe ja naise poolt hõivatud. Meil poisid läksid siis üldkasutatavaid puid tegema, mees veel juhendas, et jaajaa, seal nurga taga on, võtke aga. Pärast sületäie puude saagimist tuli ta tagasi ja teatas, et “noh.. need tegelikult minu puud, mina tõin need siia, et.. andke tagasi”. Sai lihtsalt tasuta teenust. Me olime selle peale nats solvunud ning otsustasime uue koha otsida.

Uueks paigaks sai Hirmuste telkimisala. See oli hoopis ilusam, mõnusam ja vaiksem. Tavalise grillimisplatsi asemel saime kasutada sellist suurt püstkoda, kuhu oli lõkkease/kamin sisse ehitatud. Ühest küljest oli see küll avatud, aga vähemalt ei pidanud suure tuule käes olema. Mul on päris kahju, et mul ühtegi täispilti sellest onnist pole, sest see oli ülikihvt! Seintel olid kondid, kolbad, puidust nikerdatud kujud ning kamina pealne kive täis kuhjatud. Ära minnes viisin meie pooltki sinna paar auguga kivi. Viimaseid oli Hiiumaa randades ikka tohutult!

Lisaks tavalistele grillaladele ja onnile, oli seal ka suur lava-taoline ehitis laudadega. Kui poleks tuult olnud, oleksime vist seal olnud.

 Ilm ise oli päris hea. Kuigi Kärdlasse jõudes sadas vihma, siis Kõpul paistis juba päike, ja nii terve reisi vältel. Samas oli tuul kõva ja natuke liiga jahe ka, et ujuma ei kippunud. Aga hoolimata külmast olid lühkarid kogu aeg jalas, tsiteerides Teelet: “Sest puhkus!”

Lõime oma telklaagri üles ja lihtsalt.. olime. Ma olen alati pidanud müüdiks seda ütlust, et saarte peal aeg justkui seisaks. Aga nii oligi. Kõik argimured ununesid, sai olla, vabalt hingata ja raputada õlgadelt viimsegi stressikübeme. 

Teele sidus telgi külge ähvardavad õhupallid ka, et keegi tülitama ei julgeks tulla

Paar lahedamat gängipilti, mis lõppesid (või algasid?) selfide ja ossikükiga

Tahtsin grupipilti ka teha, aga ei märganud, et just Märdi näo ette jäi mingi rohututt :D Eks siis peavad telefonidega tehtud selfid asja ära ajama.

 

 Õhtu veetsime nalja tehes, natuke kokse mekkides ja liha grillides. Oli nii mõnus onnikeses istuda, kuulata muusikat ja nautida seltskonda. Reisile minekuks sai inimeste osas igastahes väga hea valik tehtud, ma ei mäletagi, kuna ma viimati nii palju südamest naerda sain :D

 

Järgmine hommik algas üsna varakult, sest ei tahtnud ju päeva maha magada. Mõned julgemad tegid karastava supluse, aga kahjuks hoidsin ma selle reisi ajal end veest eemal, külmavares nagu ma olen. Tegime kiire hommikusöögi, mis koosnes keedetud munadest (unustasin õli ostmata) ja praetud viineritest punases kastmes ubadega. Sixteni ema oli meile ka leiba kaasa küpsetanud ning see maitses niiii hea!

Selleks reisiks ei teinud me (ehk ma :D) mingit konkreetset plaani ega kirjutanud vaatamisväärsusi üles. Tundus kuidagi lõõgastavam lihtsalt rännata ja kõike rahulikult võtta. Uudistada ja nautida seda, mis meile teele jääb ja mis Hiiumaa meile ise pakub.

Küll aga käisime ära tuletorni juures (üles ronima ei hakanud) ja Ristna punkrites

Läksime vaatasime üle ka lähedalasuva ranna, mis pidi kuulus olema oma laulvate liivade pärast. Ma ei tea, kas meil oli kõrvakuulmisega probleeme või mis, igal juhul sel korral jäi laul kuulmata. Kaspar, kes ilmselt oli võtnud nõuks nii palju vees olla, kui võimalik, läks jälle ujuma. Me jäime kaldale värisedes pealt vaatama :D

Viimaks võtsime suuna Sõru sadama poole, sest meie tegelik puhkuse sihtpunkt oli hoopis Saaremaa. Ma ei teagi, kuidas Hiiumaa meie reisi järsku sisse trügis, aga see oli pigem väikseks peatuspaigaks.

Kuna aega natuke oli, otsustasime sealsamas ka süüa tellida. Natukene vist pettusime. Esiteks teenindaja (kes oli küll hästi sõbralik ja viisakas), ei teadnud söögist eriti midagi. Küsisime, mis päevaprae koostisosadeks on: “Eee..kartul kindlasti!” Kui kalasupi kohta uurisin, äkki on see lõhega tehtud: “Eii, ainult räimedest!” Noh.. supis ujus kaks räime ja hulk lõhetükke :D Lisaks olid päevapraed tibatillukesed. Ma pole nii mannetut praadi kunagi näinud. Kalasupp oli üsna hea, kuigi mulle tuli poole peal meelde, et mulle kalaroad eriti ei maitse… :D

Aja viitmiseks otsustasid poisid kanali äärde maha istuda ja õnge loopida. Sixten oli eriti hoos. Me kõik naersime, et aaaah, mis kalasid sa siit ootad.. Ja natukese aja pärast tõmbas ta päris arvestatava suurusega kalakese välja. Õhtuks söök olemas!

Seejärel võtsime end targalt praami järjekorda ning ootasime sama targalt pea pool tundi üle aja. Aga sellest, kuidas me Saaremaale jõudsime (või ei jõudnud, u never know), räägin juba järgmises postituses ehk to be continued!