Browsing Tag

illusion

clublife

17. apr. 2018

Ma isegi ei hakka enam vabandama, miks ma üldse kirjutanud pole. Ei saa ise ka aru, kuhu ma selle kirjutamissoone kaotanud olen. Mul on draftides vähemalt 8 postituse ideed märksõnadena. Nii filmide kui raamatute arvustusi, piltide jagamisi (need ootavad juba eelmisest kevadest tho.. :D), üks kena tinderi-postitus, lugu sellest, kuidas ma endale 27aastasena rate.ee tegin…noh nii katsetusena, kas ma kõigi 60-aastaste seas toppi pääseks..

Palju oleks rääkida tööst, sest kui klienditeenindajatel on taskutäis lugusid oma klientidest, siis klubis töötades ja öösiti igasuguste inimestega kokku puutudes on mul naljakaid juhtumeid ka ikka omajagu kogunenud. Samas siin tuleb taaskord mängu mu oma eetiline dilemma. Olen aastaid oma nime-näo alt bloginud ning absoluutselt ei taha tekitada kelleski pahameelt, kellega mingi spetsiifilisem sündmus olnud on. Seda enam, et ma olen pea iga peoõhtu kohal ja noh, palju neid klubisid ikka Tartus on, ikka jõuab jutt kuidagi kellegi vale inimese kõrvu või tuntakse ära.

Ma tegelikult jäin praegu mõtlema, et ma ei tea, kas ma üldse olen kuskil maininud, et hetkel töötan Illusionis personalijuhina? No, nüüd siis olen :D Eks see klubiellu sisseelamine on läinud kohati kergelt, sest mu ümber on hästi toredad töökaaslased, kohati aga üle kivide-kändude, sest kui varasemalt sellise tööga kokkupuude olematu on, siis on üsna raske kõike hoomata. Isegi nüüd, kui ma juba üle aasta siin olnud olen, on endiselt mingid teemad ja detailid, mille peale ise ei oska tulla või mis ajavad juhtme korraks kokku.

Kaitseväest ära tulles lootsin, et nüüd öötöö/nädalavahetustel rakkes olemisega kõik, kuid elu teeb omad korrektuurid. Nädalas korra (enamasti kaks) olen ma kindlasti peol olemas. Vaatamas-kontrollimas-aitamas, mida vaja teha on. Praegu ma veel jaksan ning endal on piisavalt motivatsiooni ja huvi kohal käia, aga ma kujutan ette, et pikalt vist sellise tempoga sammu pidada ei jõua. Eks klubis töötamine olegi natuke midagi teistsugusemat, kui tavapärases ettevõttes. Teoorias peaks ka minu tööaeg olema esmaspäevast reedeni ja ainult päevasel ajal. Samas taipasin ma aga üsna kiirelt, et kui varasem kogemus sellisel kohal (nii personalijuhi kui ka ööklubi mõttes) puudub, siis ainult sellega toime ei tule. Esiteks muutub kontakt töötajatega nii minimaalseks (sest nemad ju päeval majas kohal ei käi), teiseks… no kuidas ma üldse saan neilt midagi nõuda, kui mul endal pole teadmisi, kuidas seda teha. Ja ausalt, see, mis kontoris teoorias on välja mõeldud, ei pruugi õhtul peo ajal absoluutselt toimida. Õnneks on nii-öelda põhitöötajad sellel ametil olnud hea mitu aastat, seega on nad alati oma nõu, tähelepanekute ja näpunäidetega õigel ajal kohal olnud ning aidanud mul saada rohkem aimu, kuidas üks klubitöö kulisside taga käib.

Personalitöö poole pealt olen näinud ka ikka päris palju vaeva. Meil on tööl väga mõistlikke, täiskasvanulikke inimesi, aga samas on jälle palju ka noori, kelle jaoks see ongi esimene töö ning kelle kohusetunne/moraal pole veel nii tugev. See vist oligi alguses mu jaoks kõige raskem, et leida kõigiga ühine keel ja teha end neile kuuldavaks. Natuke oli probleemiks ka see, et just nooremate puhul nii-öelda piirid niisama suhtlemise ja käskude andmise vahel hägustuvad. Meil pole klubis sellist karmi ülemus-alluv töösuhet, kõik lõõbivad omavahel ja saavad hästi läbi. Samas kui töö on vaja ära teha või ülesanded kätte jagada, tuleb sellest siiski aru saada, et ma ei anna käsklusi suusoojaks.

Ja näiteks pole mind varem üldse nii häirinud see, et ma näen oma vanuse kohta noorem välja…aga ametikohal, kus paratamatult tuleb käsklusi jagada, on see pigem miinuseks, sest alguses tundsin kohati küll, kuidas mind ei võeta ehk nii tõsiselt. Oli ka üks olukord päris-päris esimestel päevadel, kus ühe töötaja suhtumine oli natuke liiga negatiivne just seepärast, et ta arvas, et olen temast noorem “ja mis tulen nüüd teda kamandama või?”. Sellesmõttes tunnen ise, et olen pidanud end ehk veidi rohkem tõestama, kui muidu. Teisalt jälle mõtlen, mis see vanus siia puutub- poleks ju ka vahet, kui oleksingi noorem olnud, amet ja tase on ikka sama. Positiivne on see, et olen õppinud palju erinevaid viise, kuidas erinevate töötajateni jõuda. Eks see alguses mu viga oligi, et eeldasin, et kõigiga üks käitumine ja suhtumine aitab- aga inimesed on ju erinevad.

Sellessuhtes võin küll öelda, et mu töö on põnev. Kurnav, aga samas olen saanud nii palju erinevaid kogemusi. Sest kuigi ametinimetuselt olen personalijuht, siis ära tuleb teha ka väga palju muud. Olen saanud lisaks kontoripoolele ära proovida esinejate/artistidega suhtlemise, pööningul vaimude välja ajamise ja tolmuga võitlemise ning pea kõik muud ametid, mis meil üldse siin pakkuda on. Suurtel pidudel, kui järg käest läinud, olen hüpanud appi garderoobi või teinud baariabide tööd lihtsamaks. Olen jaganud välisuksel käepaelu või kontrollinud dokumente. Ja no kurja, alaealised on eriti nahhaalid. Kui meil on 16+ peod, siis täisealistele jagame käepaelad. Ja tulevad siis no niiii noored, sirutavad käe ilusasti ette. Annavad kenasti isegi oma dokumendi ja vaatavad nii ausate silmadega otsa, et mismõttes neid alakaks pean. Kui öelda siis, et kle, teil sünniaasta 2001, et te ju alaealised, siis kehitavad õlgu, et ah jah, oleme jah… :D :D

Aastavahetuse peol läksin näiteks leti taha baarmenile appi jooke tegema, sest olime ühe inimesega vähemuses…and let me tell you, see pole üldse nii kerge, kui arvata võiks! Teoorias on mul ju KÕIK teadmised olemas. Asi see pole siis valada 4cl viina ja purk energiajooki klaasi ning see süsteemist läbi lüüa? Tegelik olukord, kus pidu on haripunktis, rahvast leti ääres palju, ümber sebivad teised töötajad, on ikka midagi hoopis muud. No nii lukku tõmbas, et ise ka ei usu. Põhimõtteliselt ainus amet, mida ma veel proovinud pole, on piletimüüja :D

Eks vahel on ikka alla-andmise tundeid ning ma ei jõua vist kokku lugeda, kui palju kordi ma cvkeskust lahti olen võtnud :D Eriti kui tuleb 8st kirjas olevast inimesest võluda üleöö järgmise õhtu peoks välja 12 töötajat. Või kui kontoris on õhk erinevate teemade tõttu nii paks, et tundub hea mõte pudel tekiilat alla tõmmata. Või kui järsku teatab neli inimest korraga, et nad on haiged ning neile asendusi vaja. Või kui kõik kirjutavad oma piiiisikeste probleemidega (“Kuna me homme uksed lahti teeme?”) kell 12 öösel, selle asemel, et ise evendi info ja/või graafik lahti võtta.

Ma olen varem ka maininud, et ei suuda eraelu-tööelu lahus hoida, seda eriti sellisel töökohal. Kuna ma päeval töötajatega kokku ei puutu ning silmast-silma näemegi üksteist 1-3 korda nädalas peoõhtutel, siis enamik suhtlusest toimub läbi facebooki. Sellel on omad head-vead. Ühelt poolt saab kiirelt info edastatud ja probleemid lahendatud, teisalt muudab see mu pidevalt kättesaadavaks. Mul on tunne, et ma viimased aasta aega 24/7 mõtetega tööl olnud. Ikka keegi kirjutab 10 õhtul või 7 hommikul, ikka on kellelgi midagi öelda (mis teoorias kannataks järgmise päevani)… Siin on jah see võimalus, et telefon hääletuks + pärast tööaega enam kirjadele ei vasta…Aga mind NIII häirib, kui mul on chatis lugemata kirjad ja kui ma selle läbi loen, siis ma nagunii mõtlen, kuidas vastata/mis lahendust pakkuda. Ehk ma pigem teen selle kohe ära, kui lükkan järgmisse päeva. See jälle tekitab olukorra, kus ma ei jaksa enam inimestega suhelda. Ma nii palju sõprade käest piki päid-jalgu saanud, et ma ignon FBs või kaon ära. Aga just sellepärast, et on vahel päevi, kus ma hommikust õhtuni suhtlengi ainult töötajatega, otsin asendusi, vastan küsimustele….ja siis lihtsalt rohkem ei taha :D

Aga siinkohal on üsna suureks motivaatoriks olnud justnimelt kaastöötajad. Kõlab häbitu enesekiitmisena, aga ma olen praegu väga rahul sellega, kuidas meil klubimeeskond toimib. Okei, nii-öelda põhituum on püsinud sama juba enne minu tulekut, aga samas need inimesed, kelle mina olen meile värvanud, on samamoodi pikalt pidama jäänud ning öise klubitöö puhul on see üsna märkimisväärne. Mäletan, kuidas mu eelkäija hoiatas, et töötajad vahetuvad väga tihti ning kiiresti peab leidma uusi asemele. Noh, praegu on meil probleem pigem selles, et keegi ei taha ära minna, inimesed tahavad tööd teha, aga pole nii palju pakkuda :D

Mul tegelikult on nii kahju, et praegu on klubitamine kuidagi ära vajunud ja/või populaarseks on muutunud muud kohad. Sest ma näen ise seda potentsiaali- nii pidude, ruumikasutuse kui töötajate mõttes ning seda ei saa lihtsalt rakkesse panna, sest inimesi ei käi… Ja siis meenutan heldimusega eelmise hooaja pidusid, kus Retro tõi majja 1000 inimest… Ühesõnaga, veel on motivatsiooni teha ja muuta ja ma väga loodan, et varstivarsti saavutab Illukas jälle oma hiilgeaja ning näitab, milleks võimeline on :)