Browsing Tag

isiklikku

Minevikumeenutus

3. sept. 2014

Kust läheb piir ahistamise ja lihtsalt näiteks külgelöömise vahel? Minu jaoks tekib see vahe siis, kui inimene tekitab meelega minus oma käitumise ja lausetega ebamugavustunde. Kui talle on juba korra öeldud “Ei” ning sellest hoolimata jätkatakse oma tegevust. Mõtlen selle all just selliseid… ee.. väiksemaid olukordi, mitte konkreetselt kallale tungimist, füüsilist vägivalda või jälitamist.

Ma olen lugenud facebookis jagatud ja sõpradelt kuuldud  mitut “ahistamisjuttu”, mis kokkuvõttes lõppevad kõik sellega, et tegelikult ei öeldud (ega mõeldud) kordagi “ei”. Ma ei pea praegu silmas midagi füüsilist, vaid no näiteks… Härra X lööb häbematult ja ebameeldivate võtetega neiu Yle külge. Viimane kihistab aga naerda, tõrjub mänglevalt lähenemiskatseid ning suhtleb temaga flirtiva alatooniga, kuigi talle selline käitumine ei meeldi. Hiljem laseb neiu Y aga käiku jutu, kuidas härra X teda ahistas. Kas see on õige? Kas see on ahistamine, kui ei öelda konkreetselt, et selline käitumine pole sobilik, vaid lausa julgustatakse seda? Just selline käitumine toob negatiivset mõju päris ahistamisjuhtumitele. Kuna seda sõna on hakatud nii vabalt, ilma olukorda analüüsimata, kasutama, siis kahjuks mõeldakse ka tõsiste juhtumite puhul a’la “Raudselt polnud asi nii hull”, “Ah, mis pingutad üle”.

Mul tuli üks seik enda minevikust meelde tänu sellele, et hakkasin üle-eelmise postituse kommentaaridele vastates mõtlema, kuidas ma Katri-Helena ja Jaanikaga koos töötasin. Nimelt pärast 11ndat klassi otsutasin suvel lisaraha teenida ning sain endale töö telefonimüügiga tegelevas firmas. Eks see üks keeruline amet oli, inimeste tüütamine ja nende ära rääkimine, et nad ostaks ravimtaimederaamatu, retseptikogumiku või telliks endale Õhtulehte, aga ma ei kurda, esimeseks tööks oli see päris piisav.

Meil oli seal üks nii-öelda ülevaataja-ülemus…ma ei teagi, mis konkreetne amet tal oli, aga ta vist vastutas müügitöö eest ja kontrollis meid. Selline noor ja kena kutt oli. Suve alguses hakkas ta niisama silma viskama ja oli selline meeldiv õhkkond, mina olin muidugi juuksejuurteni meelitatud, väike rikkumata neiu, nagu ma olin :D

Mida aeg edasi, seda pealetükkivamaks ta muutus. Alguses, pärast tööd msnis suhelda oli täiesti ok, lõpuks  läks sealgi teemadega käest ära, sest absoluutselt iga vestlus temaga jõudis (tema poolt alustatuna) seksini. Tipp oli see, kui tõi ta mulle tööajaks lauale ühe kirja… mis oli reaalselt detailne kirjeldus, kuidas ta mind rannas paneb :D Ma ehmatasin ikka korralikult ära.

Pidin olema tööl suve lõpuni, aga ma lihtsalt ei suutnud, sest ma veits kartsin tööle minna. Mitte seda, et ta teeb mulle midagi, aga lihtsalt… üliebamugav oli. Sest ma ei olnud varem sellise asjaga kokku puutunud ja ma ei osanud-julenud talle öelda, et tavai, tõmba nahhui.  Asi lõppes sellega, et ma tegin oma eelviimast päeva ning otsustasin alla minna liftiga. Ma ei tea, miks, ma olin kogu aeg trepist käinud. Tema tuli mulle lifti järgi, ning lihtsalt suudles mind. Korraks ei osanud ma reaalselt midagi teha, mul oli peas ainult mõte, et “PÄRISELT KA VÕI?” Kui ma ta eemale lükkasin, siis ta võttis mu käe ning sujuvalt juhtis selle omale püksi. ÕNNEKS olime sel hetkel alumisel korrusel tormasin minema. Ma vist ütlesin midagi sellist ka veel, et “Ok tsau, mul hästi kiire, ma pean minema!” :D

Okei, tegelikult see pole üldse naljakas ja ma olin päris tükk aega šokis, aga kui ma siis (ja nüüd) olukorrale järele mõtlen.. eks ma olin ise ka veidi süüdi. Selles mõttes, et loomulikult pole ükski inimene seda ära teeninud või selles süüdi, kui temaga/talle tehakse midagi, mida ta ei taha… Aga vahe on selles, kuidas sa reageerid.

Näiteks kui ma hakkasin tagasi mõtlema, siis iga kord kui ta msnis tuli provotseeriva teemaga, ma ei öelnud talle, et ou, ole nüüd, lõpeta ära. Mingil määral läksin ma sellega kaasa, sest noh, tol ajal olin ma internetis kohutavalt julgema jutuga, kui päris elus ja ma täiesti kujutan ette, kuidas tal võiski jääda arusaam, et ma ise tahan seda. (Samas, kui sa tuled mind suudlema ja ma su eemale lükkan, siis ma ilmselgelt ikka ei taha ka)

Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et hästi palju oleneb sellest, kuidas sa ise olukorda suhtud. Näiteks kui ma ühe oma sõbraga seda arutasin ja näitasin oma kirju, mis ma olin talle varem saatnud, et ma ei taha temaga intiimsetel teemadel rääkida, siis ütles juba temagi, et on suur vahe, kas ma kirjutan:
“Kuule. Mulle ei meeldi selline suhtlemine, ma ei taha, et sa mulle nii kirjutad,”
VÕI nagu minu versioon:
“Kuuule, mulle vist ei meeldi selline teema, et lõpetaks ära ;)” (enda õigustuseks võin öelda, et tol ajal toppisin ma igale poole silmapilgutus-smaili).

Aa, ja sama kutt saatis ühele (võib-olla ka teistele :D) tüdrukule, kes samal ajal töötas, samuti erootilise sisuga luuletusi. Ja lõpetas alles siis, kui tüdruku noormees asjasse sekkus. Sest kutt ise arvas, et see on ju normaalne suhtlemine, kellelegi ei teha liiga. Sellessuhtes, et ma ei taha luua valearusaama ka, tegu polnud mingi vägistaja või perverdiga, kuigi see käsi-püksi-intsident ehmatas ära küll. Minuga juhtunu õnneks jäigi sellisele ebamugavustasandile, ma ei tunne, et mulle oleks metsikult liiga tehtud. Lihtsalt selline vastik ebameeldiv tunne. Aga kui ma nüüd vanema ja targemana järele mõtlen, siis ma olin lihtsalt üks naiivne plika, kes arvas, et kui ma MSNis lolli juttu kaasa räägin, siis sellest ei muutu midagi, et see loll jutt jääbki interneti-tasemele. Tema ilmselgelt sai mu jutust aga innustust, et noh, kõik on õige.

Igastahes jah, ma loodan, et keegi ei loe siit välja, et ma õigustaks ahistajaid või või parastaks, et ise olete süüdi, kui teiega midagi tehakse, sest minu arust on ühiskonna suhtumine väga palju süüdi selles, kui suur on nt vägistamisprotsent ning miks “tegijad” karistada ei saa.

AGA esimese asjana, kui teile ei meeldi kellegi tegevus, tuleb see talle kindlalt välja öelda. Mitte kaheldes, kasutades sõnu “vist”, “võib-olla”, “äkki”. Või naeru kihistades, justkui oleks tegu naljaga. Just selle tõttu, et ma ise kohe alguses jalaga vastu maad ei löönud, ei tunne ma end ka ohvrina. Lihtsalt üks ebameeldiv mälestus.

Väike muutus

3. sept. 2014

Olen viimasel ajal märganud, et hästi suureks on on muutunud igasuguste trenni- ja terviseblogide osakaal. Lisaks tundub, et sügise uus trend on tervislikumalt toitumine ja kaalu langetamine. Iseenesest on see ju väga super, enda ja tervise käsile võtmiseks ei pea ootama kevadet, bikiinihooaega või aastalõppu, et siis üks suur lubadus teha. Olen isegi juba tükk aega mõelnud, et tuleb ka oma toidulaud kriitilise pilguga üle vaadata ning lisada päevakavva natuke rohkem liigutamist ka, kui ainult viiendale korrusele kõndimine :D Koos selle mõttega hakkas peas arenema ka üks väike ideepoiss, mis juba hakkab ilmet ka võtma.

 Olgem ausad, peaaegu üksi naine pole oma kehakaaluga ideaalselt rahul, nii ka mina. Alati mõtlesin, et ohh, võiks alla võtta, võiks trenni teha. Ainult mõtteks see jäigi, sest ma ei tunne end kohutavalt ülekaalulise või paksuna, pole kunagi olnud seda õiget tõuget või innustust. Eks selline kõhn pliks tahaks ikka olla ja kilosid mängleva kergusega kaotada, aga no kurat, ma ju armastan süüa :D

Sain aru, et pean oma toidulauda ja eluviisi muutma alles siis, kui avastasin, et viimase viie aastaga on kaalunumbrile lisandunud ilus number 15. Nagu whaaaat???  Eks selles olen ise süüdi, ma olen kohutavalt laisk trennitegemise osas ning ma üldiselt sporti teha ei armasta. Oma roll oli mitmeaastasel istuval tööl laste mängumaal, kus pea iga kord toodi mullegi torti, pitsat, kartulisalatit ja muud head paremat. Töö-ajad (nagu ka praegusel tööl) olid hektilised, õhtused ning kindlast päevakavast polnud juttugi. Ka pregu on mul istuv töö, tihti pean tegema öiseid vahetusi.

Lisame siia stabiilse pere-elu ehk kolm korda päevas korralikud ja suured söögiportsud, uute retseptide katsetamised, filmiõhtud, istumised sõpradega, kus laual alati krõpsud ja käes klaas siidrit-veini… Ma ei näinud varem mingit ohumärki, sest kilod lisandusid tasapisi, märkamatult, ei olnud mingeid drastilisi muutusi. Kui aga  lõpuks hakkasin võrdlema viie aasta tagust kaalu praegusega, alles siis sain aru, et võiks end käsile võtta.

Aga nagu ma ütlesin, ma olen väga laisk inimene ja ma lihtsalt ei viitsi mööda erinevaid netilehti otsida mitmeks toidukorraks uusi retsepte, võtta arvesse, et need peaks olema ka tervislikud ning seda iga päev. See on lihtsalt tüütu ning võtab palju aega. Mina tahaks sellist ühte kindlat lehte, kus on KÕIK olemas. No põhimõtteliselt toitumiskava. 

Võtsin siis ühe FBs laineid lööva tegijaga ühendust, lootsin saada personaalse, elu, töö ja rahakotiga sobiva kava, aga ei läinud nii hästi. Kui võrdlesin enda oma paari teise inimese omaga (kelle eesmärgid, elustiilid, kaalunumbrid olid hoopis erinevad), siis põhimõtteliselt oli tegu copy-pastega. Personaalsest lähenemisest polnud juttugi. Lisaks kaks korda päevas erinevat sorti liha (ja vahepalade) söömine mõjus päris kurvalt mu rahakotile. Jah, ma võin ju ise asendada kavas olevaid söögikordi, otsida ise retsepte… aga sellisel juhul kaob minu jaoks kava MÕTE täiesti ära. 

Lõouks sain aru, et ei piisa ainult tahtmisest ja salati osakaalu suurendamisest. Alustuseks tuleb muuta oma mõtlemist, kõik saab alguse sellest, kui hästi sa omale eesmärgid selgeks sead ning aru saad, et tervislik toitumine on elustiil. Mitte kauplemine, et näe, sõin lõunaks salati, nüüd võin endale terve tahvli šokolaadi lubada või KUI ma söön nii-nii vähe/tervislikult, SIIS ma võin süüa Sirka burksi. 

Hakkasin otsima retsepte, vähendasin kartuli, makaronide ja muude nisutoodete osakaalu (mis on raske, sest ma ARMASTAN praekartuleid ketšupiga :D)… aga kogu see otsimistegevus oli niiiii tüütu. Üks retsept ühel lehelt, teine teiselt, kolmas hoopis mujalt…  Ma tahaks üht konkreetset lehte, kus oleks olemas variatsioon ainult tervislikke retsepte ja kus on kirjas ka kõik toitumisalane teave. Kahjuks on kõik sellised, mis mulle vähegi huvitavad tundusid, aga ingliskeelsed.

Sellepärast otsustasingi luua ühe taolise blogi ise. Sellise, mis pole segatud trennitegemise ja harjutustega, sest minu jaoks on näiteks igav lugeda, mitu kätekõverdust keegi teeb või mitu kilti joosta suudab. Natuke võtab lehe valmimine veel aega ning kuna ma üksi ei jõuaks seda nii palju uuendada, kui ma tahaks, võtsin kampa sõbranna, Kadi. Ehk siis tahtsingi oma pika blogipostitusega jõuda sinnamaale, et olen viimased kaks nädalat (või veidi vähem)muutnud oma toidulauda tervislikumaks, hakanud kodus veidi rohkem end liigutama, kaotanud 4 kg ja kavatsen hakata enda leitud-tõlgitud retsepte jagama ka teiega :)

MM ehk Malluka meem

10. mai 2014

Avastasin just, et Malluka kurikuulsa meemi virtuaalse teatepulga on mulle edasi andnud nii Kati kui Merily. Päris piinlik isegi, et nii kaua sellega viivitanud olen, aga mis seal ikka, vähemalt saab nüüd tehtud!



1. Kui sul oleks võimalik võtta endale ükskõik milline loom, siis kelle sa võtaksid?
Ma mäletan, et kunagi sõbrapäevikuid täites tahtsin maru originaalne olla, ja kirjutasin oma lemmikloomaks tiigri… Praegu võtaks hea meelega ühe mõnusa koera. Kuigi tõug pole mulle eriti oluline, siis näiteks Alaska malamuut või newfoundlander või labrador oleksid päris kihvtid. Ma tahaks tegelikult hullult varjupaigast loomi päästa, aga kuna ma megalt võõraid kutsasid kardan ja isegi juba tuttavaid loomi veidi pelgan, siis tahaks ikka pisikesest peale koera kasvatada. Kui juba tahtmiseks läks, siis paar kodutut kassi võtaks ka endale lisaks :D

2. Kelle blogi lugedes tekib sul tunne, et sa tahaksid minna ja temaga paar drinki teha?
Ohhoo, paljud sellised blogijad peidavad mul end kahjuks suletud uste taga.. ja eks nendega ole nii mõnigi drink juba tehtud :D Aga lihtsalt huvi pärast tahaks šampa/veini/siidri/mahlaklaasi taga istuda näiteks Anette, Morme, Marina ja Mallukaga.

3. Mis oli su viimane heategu? 
Selliseid “pisikesi heategusid”, mis tegelikult on puhas viisakus (vanadele istme pakkumine, müüjatele alati naeratamine, tervitamine/head päeva soovimine, uste lahti hoidmine inimestele, kes mingil põhjusel neid avada ei saa jne) üritan ikka igapäevaselt teha. Tuleb aga tunnistada, et mul pole meeleski, kuna viimati midagi suurt teha sai. No siin mõni nädal tagasi hoidsin vabast päevast last…. :D

4. Mis asjad sind närvi ajavad? 
Inimesed, kes topivad end igale poole vahele, et jumala eest käkki keerata. Plaanide nurjumine ajab närvi. Kasvatamatus. Enda juures hilinemine, teised las jäävad hiljaks, ma võin oodata, aga ma ei talu, kui keegi peaks mind ootama. Teiste juures ajab mind ikka megahullult närvi enese tähtsaks pidamine/millegi iseenesestmõistetavalt võtmine. Või noh, ma ei oska seda selgitada, see pole päris nii. Aga no näiteks, kui mul on midagi vaja või keegi tuleb mulle millegagi vastu, siis on mu jaoks loogiline, et mina ise teen kõik endast oleneva, et kõik sujuks, mitte ei oota, et teised minu pärast rahmeldama peaks. Nt kunagi üürisin tuttava-tuttava käest korterit, sain megasoodsa hinna ka ja ilmselgelt ma ise siis leian selle aja, et viia talle üür ära, kui ta mulle niigi palju vastu tuli. Märdil seevastu oli suva, et “oo ise tahab üüri, tulgu ise siia.” Nagu. EI. :D

5. Mis oli viimane uus asi, mida sa sõid ja mida enne mekkinud polnud?
Toitudest sai esimest korda Tallinnas ära proovitud kevadrullid. Täidetud ja konserveeritud paprikaid polnud ka varem söönud, nüüd ära maitstes ei soovita teistel seda mitte kunagi teha :D

6. Millal viimati nutsid? Miks? 
Pean jällegi tunnistama, et ei mäleta. Viimased kaheksa kuud, kui Märt kodus pole olnud, pole kindlalt nutnud. Nüüd jääb mulje, nagu tema kodus olles ma ainult pisardaks :D Aga tegelikult on lihtsalt ära jäänud need mõttetud solvumised, ülereageerimised ja pisarateni vihastamine. Kui ta kuu lõpus tagasi, eks siis olukord jälle muutub :D Aa, sügisest mäletan küll üht korda, kui ulgusin, sest mul oli täiega empsi-igatsus peal ja ma lugesin tema tehtud fotoraamatut mulle 21 sünnipäevaks. See on lihtsalt nii armas!

Huhh, sain tehtud :D Omakorda annan meemi edasi… Kairile ja Katri-Helenale. Pidi küll neli nime vist nimetama, aga ülejäänud, kelle vastuseid ma ka näha sooviks, on juba täägitud. See on see, kui kõik liiga hilja peale jätad :D

Cheers!

Ninaneedist veits

10. mai 2014

Kõigepealt tahaks öelda, et wow, mis vastukaja oli Eurovisioonipostitusele. Nii tore oli tulla maalt pärast pikka tööpäeva, lüüa blogger lahti ning avastada 10 uut kommentaari. Seda nalja pole veel varem juhtunud, aitäh! :)

Kuna ma viimased päevad olengi ainult tööd teinud või kodus puhanud, siis midagi põnevat jagada polegi. Küll aga mõtlesin teha sellise väikse ülevaatliku postituse. Kui mul üks hetk lõi pähe idee end veel üks kord augustada, siis mingit väga vajalikku eestikeelset infot ma ei leidnudki. Olid ainult Buduaari-teemad, kus oli üks normaalne vastus ja ülejäänud aeg sõditi, kas olla needistamise poolt või vastu :D

Ok, kui aus olla, siis ega ma väga otsinudki. Mul muidu on iga asjaga vaja mitut plaani, kõik detailideni läbi mõelda, aga vahel (just nende kõige tähtsamate asjadega :D) on mul nii… ükskõik. Näiteks läätsede valikul ma ei viitsinud samamoodi tunde netis infot otsides raisata. Ma tavaliselt sukeldun googeldama siis, kui juba mingi häda käes on :D Väga halb omadus! Iigastahes. Needi tegin Alfa ilusalongis, sest tattoo-omadesse lihtsalt ei pääsenud löögile. Praegu mõtlen küll, et oleks võinud veidi rohkem uurida, sest päris mitut asja oleks teisiti teinud.

Näiteks kui teil on plaan teha ninaneet, siis laske see kindlasti teha kanüüliga– mulle tehti püstoliga. Nimelt viimase variandiga saab ninna “lasta” ainult selle kullast esmase kõrvarõnga. Ja ohjuudas, olete näinud, kui jäme see on? Kujuta siis ette, et see surutakse sul nahast läbi. Et nõelaga tehakse peenem auk, pidigi paranemine kanüüli korral vähem aega võtma. Ja noh, kui lõpuks on kõik ära korras, tahad väiksemat rõngast vms panna, siis jääb auk nähtavalt suur.

Palju olulisem on aga fakt, et püstoliga saadki esimeseks ehteks ainult pulga otsas kivikese-selle  kõrvarõnga. Mingit tagust vms seal pole. Kanüüliga saad valida, kas panna läbi rõngas, “kruvi”-tüüpi neet või noh, mingi tagusega variant. Mina olin selle pulgaga igastahes väga hädas.

Kõigepealt oli kivike niiiii suur, et tundus, nagu mind oleks silmade vahele augustatud :D Muret valmistas aga see, et kuna neeti miski kinni ei hoidnud, vupsas ta maailma kõige ebasobivamatel aegadel ninast välja. Näiteks duši all. Või magades. Kaks korda pidingi hommikul teraviku uuesti peale kasvanud õrnast kilest vms läbi suruma, sest öö jooksul oli neet pooleldi välja tulnud.

See vist üks ainukesi pilte, mida selle “algse” ehtega tehtud sai. Ma ei tea, vb mulle ainult tundub nii, aga see pealmine osa/kivike on nii suur ja jääb mulje nagu oleks ebaloomulikult kõrgele augustatud :D

Hakkasin siis googeldama ja leidsin, et ninaneet paraneb kuni neli kuud (no seda teadsin varem juba) ning mitte mingil juhul ei tohtinud selle aja sees ehet vahetada. Selle teada sain, siis olin küll päris õnnetu, sest see kõrvarõngas nägi nii ebaloomulikult suur välja ning tuli kogu aeg ära kah.

Mõtlesin siis, et ah, sitta kah. Mis kokkuvõttes hullem on? Kas see, et korra traumeerin värsket nädala-vanust haava ja surkan uue julla läbi, või siis see, et pean kogu aeg katsuma ja käperdama, kas mu neet ikka alles on ja/või ta uuesti sisse suruma. Läksingi kohe Kaupsi ja ostsin konksuga täpikese. Kõige mugavam variant vist üldse- konksuosa on tihedalt (aga mitte valusalt) vastu ninaseina, seega on neet kindlalt kinni ning keset ninasõõret pole mingit häirivat pulka.

“Korra traumeerimisest” sai muidugi viis päeva katsetamist, sest ma ei osanud seda kruvi-ehet lihtsalt õigesti sisse keerata. Esimest korda elus vaatasin isegi youtube’i õpetusvideosid :D:D Lõpuks sain hakkama ja elu on palju rahulikum olnud. Haav on korralikult paraneda saanud, ninatäpp on just nii pisike, kui mulle meeldib ja noh, rahul olen.

Ühesõnaga: 
-eelistage kanüüliga augustamist
-puhastage haava regulaarselt. Parem rohkem kui vähem
-ilmselgelt ei tohiks nägu-padjas öösiti magada.  Ja kui siiski teete püstoliga needi, siis ehte-poolel ei tasu ka magada
-kuigi kõik on nii uus ja põnev, võiks käed eemale hoida
-vähemalt esimesed neli nädalat ei tohi ninale panna mingit meiki/puudrit vms kreemi. Väikses koguses Helosani võib augu ümbrusesse tupsutada, see vähendab punetust
-kui paranemisajal (no see u neli kuud) oled nohus, siis lase ninna ainult puhast meresoola, mitte neid muid kangeid spreisid-mentooliga variante

Aa, viimane õpetussõna: olge näo kuivatamisel ettevaatlikud, eriti kui ehte kivikest hoiavad pisikesed konksud vms, sest mul paar korda käteräti niidikesed sinna külge jäänud ning päris valus oli! Aga muidu jah, midagi keerulist hooldamisega pole. Puhastad aga vesinikuga, väga ei näpi oma uut piercingut ning korda ta saabki.

Üldiselt olen ma väga õnnelik olnud, sest mul pole (ptui-ptui-ptui) suur komplikatsioone ega palju kardetud liigliha tekkinud. Keeleneedi tegemine oli kanüüliga ning valutu, veidi paiste läks, aga sellist nalja, nagu paljudel, et kuu aega saab ainult jäätist/jogurtit süüa, mul polnud. Paar tundi pärast tegemist käisin isegi Backstreet Boysi kontserdil :D

See, misjaoks inimesed end üldse augustavad, on aga hoopis teine teema. Nii paljud võtavad neetide suhtes kohe halvustava hoiaku, et “Mida see keeleneet sulle annab, seda pole nähagi??” Aga miks ta midagi just andma peaks, kas ma teiste pärast selle tegin siis või? :D Sellessuhtes tõesti, et ainult ise tunnen seda… mis siis? Eks ta üks edevuse värk ole.

Sama võiks küsida, miks üldse teha kõrvaauke? Okei, neid nähakse, aga siiski. Või miks kantakse riiete all megailusat pesu, kui keegi suvakas seda nagunii ei näe? Selleks ikka, et ennast hästi tunda ja puhtalt oma edevuse pärast.

Ooh, sai pikk jutt, aga vast keegi leiab siit kunagi midagi kasulikku :)

Teada värk

17. apr. 2014

Eks see ole teada värk juba, et nii kui vaja kuskil veidigi normaalsem välja näha, siis hommikul ärkad üles sellise näoga, nagu oleks öösel baarikakluses osalenud või libahundiks moondunud.

Eriti kehtib see siis, kui on vaja ID-kaardile/passile pilte tegema minna. Ma tõsiselt kaalusin kogu värgi esmaspäeva peale lükkamist, sest ma nägin ikka väga masendav välja. Või ma pean lihtsalt uue peegli ostma… Aga kuna mul päris kurb kehtetu isikutunnistusega ringi liikuda (selline tunne oleks, nagu kõik tegevused, mida nüüd teha tahan, nõuaks id’d :D), siis võtsin end kokku ja läksin Migratsiooniametisse.

Mis ma öelda oskan- lasin endale juustesse nii palju lakki, et tukk normaalne oleks, aga seda ei taibanud vaadata, et nii katab see tukake pool mu näost ära. Tegin juba kaks pilti ära, siis mõtlesin, et oleks vast normaalne, kui oleks üks selline, kus ma pole roosapäine emo. Aga lakikogus ei lasknud juukseid normaalselt näo eest ära ka lükata, nii et lõpptulemus oli selline, et kui võtsin ühest salgust kinni, liikusid temaga ka ülejäänud juuksed ja rahulolematus oli mu näost näha. Vähemalt oli seekord mul veits meiki näos, mis veidi üldmuljet parandas.

Okei, samas peab tunnistama, et mu endisest pildist hullemat ei oleks saanud mitte mingi nipiga saavutada. Ma tean, et igaüks arvab, et näeb dokumendil kehv välja, aga ausalt, mu senine ID-kaardi pilt oli kõige koledamate top viies kindlasti. Kohe nii kindlasti, et kui klubides käisin ja dokki küsiti, siis isegi turvamehed naersid selle üle (ja näitasid piletimüüjale, et too ka naerda saaks). Noh, pärast seda, kui võrdlesid mind ja pildil olevat nägu mitu minutit, sest sarnasust väga märgata polnud.

Aga mis sa saada tahad, kui kolm minutit enne pildi tegemist olid just silmad peast ulgunud, sest olid kutist lahku läinud, juuksed olid soengust välja kasvanud, värv pleekinud ja nina nutmisest paistes. Nii tüüpiline, et just sel ajal oli mul vaja dokumenti uuendada :D Sellessuhtes olen küll väga õnnelik, et saan vana ID pensionile saata.

Ja samas see täna tehtud pilt pole ka nii halb, kui mu kõige esimene passipilt. Enne seda olin ma ka tund aega ulgunud, sest mul oli Saksamaale minekuks megakiirelt passi vaja ja isa keeldus sel õhtul linna minemast. Noh, siis pärast ütles muidugi, et tegi nalja… aga see oli alles siis, kui mul silmad nutmisest jälle paistes olid :D Päris ime, et täna pisaraid valla ei lasknud, noh, traditsioonide jätkuks või nii. Lisaks suutis isa mu tookord autos millegagi niiii endast välja viia, et ma olin konkreetse surma näoga ja põrnitsesin vihaselt kaamerasse. Ei vea eriti nende ametlike piltidega.

Kui natuke tänase päeva õnnelikumast poolest rääkida, siis Märt tuleb kojuuu! Ma olin juba nii harjunud, et ta iga nädalavahetus vaba ja nüüd paar nädalat mitte üldse näha oli ikka veits kurb ja üksik olla küll. Kuna ta ilmselt oma sünnipäeva-aegu jälle välja ei saa, siis annan kingi talle täna-homme üle. Ja parem oleks, kui see talle meeldib!!!

Reede õhtul pärast tööd põrutame Viljandisse, et üks väike soolaleivapidu maha pidada ja seekord olen ma väga palju targem- panen igas juhuks madalad saapad jalga. Ning noh, võtan veidi rohkem asju kaasa, kui kolm vatitikku :D Jürgen, ma teeks sulle isegi tordi, aga mu vorm on eelmisest kokkamisest saadik Erki juures ja ta ei taha seda üldse tagasi anda.

Ilusaid algavaid munadepühi teile, sõberid! Naudin viimaseid töölolemistunde kohvitassi ja “Being human” telesarjaga ning meenutan, kui mõnus on olla tööl, kui päikesepaiste asemel vihma sajab…