Kust läheb piir ahistamise ja lihtsalt näiteks külgelöömise vahel? Minu jaoks tekib see vahe siis, kui inimene tekitab meelega minus oma käitumise ja lausetega ebamugavustunde. Kui talle on juba korra öeldud “Ei” ning sellest hoolimata jätkatakse oma tegevust. Mõtlen selle all just selliseid… ee.. väiksemaid olukordi, mitte konkreetselt kallale tungimist, füüsilist vägivalda või jälitamist.
Ma olen lugenud facebookis jagatud ja sõpradelt kuuldud mitut “ahistamisjuttu”, mis kokkuvõttes lõppevad kõik sellega, et tegelikult ei öeldud (ega mõeldud) kordagi “ei”. Ma ei pea praegu silmas midagi füüsilist, vaid no näiteks… Härra X lööb häbematult ja ebameeldivate võtetega neiu Yle külge. Viimane kihistab aga naerda, tõrjub mänglevalt lähenemiskatseid ning suhtleb temaga flirtiva alatooniga, kuigi talle selline käitumine ei meeldi. Hiljem laseb neiu Y aga käiku jutu, kuidas härra X teda ahistas. Kas see on õige? Kas see on ahistamine, kui ei öelda konkreetselt, et selline käitumine pole sobilik, vaid lausa julgustatakse seda? Just selline käitumine toob negatiivset mõju päris ahistamisjuhtumitele. Kuna seda sõna on hakatud nii vabalt, ilma olukorda analüüsimata, kasutama, siis kahjuks mõeldakse ka tõsiste juhtumite puhul a’la “Raudselt polnud asi nii hull”, “Ah, mis pingutad üle”.
Mul tuli üks seik enda minevikust meelde tänu sellele, et hakkasin üle-eelmise postituse kommentaaridele vastates mõtlema, kuidas ma Katri-Helena ja Jaanikaga koos töötasin. Nimelt pärast 11ndat klassi otsutasin suvel lisaraha teenida ning sain endale töö telefonimüügiga tegelevas firmas. Eks see üks keeruline amet oli, inimeste tüütamine ja nende ära rääkimine, et nad ostaks ravimtaimederaamatu, retseptikogumiku või telliks endale Õhtulehte, aga ma ei kurda, esimeseks tööks oli see päris piisav.
Meil oli seal üks nii-öelda ülevaataja-ülemus…ma ei teagi, mis konkreetne amet tal oli, aga ta vist vastutas müügitöö eest ja kontrollis meid. Selline noor ja kena kutt oli. Suve alguses hakkas ta niisama silma viskama ja oli selline meeldiv õhkkond, mina olin muidugi juuksejuurteni meelitatud, väike rikkumata neiu, nagu ma olin :D
Mida aeg edasi, seda pealetükkivamaks ta muutus. Alguses, pärast tööd msnis suhelda oli täiesti ok, lõpuks läks sealgi teemadega käest ära, sest absoluutselt iga vestlus temaga jõudis (tema poolt alustatuna) seksini. Tipp oli see, kui tõi ta mulle tööajaks lauale ühe kirja… mis oli reaalselt detailne kirjeldus, kuidas ta mind rannas paneb :D Ma ehmatasin ikka korralikult ära.
Pidin olema tööl suve lõpuni, aga ma lihtsalt ei suutnud, sest ma veits kartsin tööle minna. Mitte seda, et ta teeb mulle midagi, aga lihtsalt… üliebamugav oli. Sest ma ei olnud varem sellise asjaga kokku puutunud ja ma ei osanud-julenud talle öelda, et tavai, tõmba nahhui. Asi lõppes sellega, et ma tegin oma eelviimast päeva ning otsustasin alla minna liftiga. Ma ei tea, miks, ma olin kogu aeg trepist käinud. Tema tuli mulle lifti järgi, ning lihtsalt suudles mind. Korraks ei osanud ma reaalselt midagi teha, mul oli peas ainult mõte, et “PÄRISELT KA VÕI?” Kui ma ta eemale lükkasin, siis ta võttis mu käe ning sujuvalt juhtis selle omale püksi. ÕNNEKS olime sel hetkel alumisel korrusel tormasin minema. Ma vist ütlesin midagi sellist ka veel, et “Ok tsau, mul hästi kiire, ma pean minema!” :D
Okei, tegelikult see pole üldse naljakas ja ma olin päris tükk aega šokis, aga kui ma siis (ja nüüd) olukorrale järele mõtlen.. eks ma olin ise ka veidi süüdi. Selles mõttes, et loomulikult pole ükski inimene seda ära teeninud või selles süüdi, kui temaga/talle tehakse midagi, mida ta ei taha… Aga vahe on selles, kuidas sa reageerid.
Näiteks kui ma hakkasin tagasi mõtlema, siis iga kord kui ta msnis tuli provotseeriva teemaga, ma ei öelnud talle, et ou, ole nüüd, lõpeta ära. Mingil määral läksin ma sellega kaasa, sest noh, tol ajal olin ma internetis kohutavalt julgema jutuga, kui päris elus ja ma täiesti kujutan ette, kuidas tal võiski jääda arusaam, et ma ise tahan seda. (Samas, kui sa tuled mind suudlema ja ma su eemale lükkan, siis ma ilmselgelt ikka ei taha ka)
Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et hästi palju oleneb sellest, kuidas sa ise olukorda suhtud. Näiteks kui ma ühe oma sõbraga seda arutasin ja näitasin oma kirju, mis ma olin talle varem saatnud, et ma ei taha temaga intiimsetel teemadel rääkida, siis ütles juba temagi, et on suur vahe, kas ma kirjutan:
“Kuule. Mulle ei meeldi selline suhtlemine, ma ei taha, et sa mulle nii kirjutad,”
VÕI nagu minu versioon:
“Kuuule, mulle vist ei meeldi selline teema, et lõpetaks ära ;)” (enda õigustuseks võin öelda, et tol ajal toppisin ma igale poole silmapilgutus-smaili).
Aa, ja sama kutt saatis ühele (võib-olla ka teistele :D) tüdrukule, kes samal ajal töötas, samuti erootilise sisuga luuletusi. Ja lõpetas alles siis, kui tüdruku noormees asjasse sekkus. Sest kutt ise arvas, et see on ju normaalne suhtlemine, kellelegi ei teha liiga. Sellessuhtes, et ma ei taha luua valearusaama ka, tegu polnud mingi vägistaja või perverdiga, kuigi see käsi-püksi-intsident ehmatas ära küll. Minuga juhtunu õnneks jäigi sellisele ebamugavustasandile, ma ei tunne, et mulle oleks metsikult liiga tehtud. Lihtsalt selline vastik ebameeldiv tunne. Aga kui ma nüüd vanema ja targemana järele mõtlen, siis ma olin lihtsalt üks naiivne plika, kes arvas, et kui ma MSNis lolli juttu kaasa räägin, siis sellest ei muutu midagi, et see loll jutt jääbki interneti-tasemele. Tema ilmselgelt sai mu jutust aga innustust, et noh, kõik on õige.
Igastahes jah, ma loodan, et keegi ei loe siit välja, et ma õigustaks ahistajaid või või parastaks, et ise olete süüdi, kui teiega midagi tehakse, sest minu arust on ühiskonna suhtumine väga palju süüdi selles, kui suur on nt vägistamisprotsent ning miks “tegijad” karistada ei saa.
AGA esimese asjana, kui teile ei meeldi kellegi tegevus, tuleb see talle kindlalt välja öelda. Mitte kaheldes, kasutades sõnu “vist”, “võib-olla”, “äkki”. Või naeru kihistades, justkui oleks tegu naljaga. Just selle tõttu, et ma ise kohe alguses jalaga vastu maad ei löönud, ei tunne ma end ka ohvrina. Lihtsalt üks ebameeldiv mälestus.
