Browsing Tag

isiklikku

Minevikumeenutus

3. sept. 2014

Kust läheb piir ahistamise ja lihtsalt näiteks külgelöömise vahel? Minu jaoks tekib see vahe siis, kui inimene tekitab meelega minus oma käitumise ja lausetega ebamugavustunde. Kui talle on juba korra öeldud “Ei” ning sellest hoolimata jätkatakse oma tegevust. Mõtlen selle all just selliseid… ee.. väiksemaid olukordi, mitte konkreetselt kallale tungimist, füüsilist vägivalda või jälitamist.

Ma olen lugenud facebookis jagatud ja sõpradelt kuuldud  mitut “ahistamisjuttu”, mis kokkuvõttes lõppevad kõik sellega, et tegelikult ei öeldud (ega mõeldud) kordagi “ei”. Ma ei pea praegu silmas midagi füüsilist, vaid no näiteks… Härra X lööb häbematult ja ebameeldivate võtetega neiu Yle külge. Viimane kihistab aga naerda, tõrjub mänglevalt lähenemiskatseid ning suhtleb temaga flirtiva alatooniga, kuigi talle selline käitumine ei meeldi. Hiljem laseb neiu Y aga käiku jutu, kuidas härra X teda ahistas. Kas see on õige? Kas see on ahistamine, kui ei öelda konkreetselt, et selline käitumine pole sobilik, vaid lausa julgustatakse seda? Just selline käitumine toob negatiivset mõju päris ahistamisjuhtumitele. Kuna seda sõna on hakatud nii vabalt, ilma olukorda analüüsimata, kasutama, siis kahjuks mõeldakse ka tõsiste juhtumite puhul a’la “Raudselt polnud asi nii hull”, “Ah, mis pingutad üle”.

Mul tuli üks seik enda minevikust meelde tänu sellele, et hakkasin üle-eelmise postituse kommentaaridele vastates mõtlema, kuidas ma Katri-Helena ja Jaanikaga koos töötasin. Nimelt pärast 11ndat klassi otsutasin suvel lisaraha teenida ning sain endale töö telefonimüügiga tegelevas firmas. Eks see üks keeruline amet oli, inimeste tüütamine ja nende ära rääkimine, et nad ostaks ravimtaimederaamatu, retseptikogumiku või telliks endale Õhtulehte, aga ma ei kurda, esimeseks tööks oli see päris piisav.

Meil oli seal üks nii-öelda ülevaataja-ülemus…ma ei teagi, mis konkreetne amet tal oli, aga ta vist vastutas müügitöö eest ja kontrollis meid. Selline noor ja kena kutt oli. Suve alguses hakkas ta niisama silma viskama ja oli selline meeldiv õhkkond, mina olin muidugi juuksejuurteni meelitatud, väike rikkumata neiu, nagu ma olin :D

Mida aeg edasi, seda pealetükkivamaks ta muutus. Alguses, pärast tööd msnis suhelda oli täiesti ok, lõpuks  läks sealgi teemadega käest ära, sest absoluutselt iga vestlus temaga jõudis (tema poolt alustatuna) seksini. Tipp oli see, kui tõi ta mulle tööajaks lauale ühe kirja… mis oli reaalselt detailne kirjeldus, kuidas ta mind rannas paneb :D Ma ehmatasin ikka korralikult ära.

Pidin olema tööl suve lõpuni, aga ma lihtsalt ei suutnud, sest ma veits kartsin tööle minna. Mitte seda, et ta teeb mulle midagi, aga lihtsalt… üliebamugav oli. Sest ma ei olnud varem sellise asjaga kokku puutunud ja ma ei osanud-julenud talle öelda, et tavai, tõmba nahhui.  Asi lõppes sellega, et ma tegin oma eelviimast päeva ning otsustasin alla minna liftiga. Ma ei tea, miks, ma olin kogu aeg trepist käinud. Tema tuli mulle lifti järgi, ning lihtsalt suudles mind. Korraks ei osanud ma reaalselt midagi teha, mul oli peas ainult mõte, et “PÄRISELT KA VÕI?” Kui ma ta eemale lükkasin, siis ta võttis mu käe ning sujuvalt juhtis selle omale püksi. ÕNNEKS olime sel hetkel alumisel korrusel tormasin minema. Ma vist ütlesin midagi sellist ka veel, et “Ok tsau, mul hästi kiire, ma pean minema!” :D

Okei, tegelikult see pole üldse naljakas ja ma olin päris tükk aega šokis, aga kui ma siis (ja nüüd) olukorrale järele mõtlen.. eks ma olin ise ka veidi süüdi. Selles mõttes, et loomulikult pole ükski inimene seda ära teeninud või selles süüdi, kui temaga/talle tehakse midagi, mida ta ei taha… Aga vahe on selles, kuidas sa reageerid.

Näiteks kui ma hakkasin tagasi mõtlema, siis iga kord kui ta msnis tuli provotseeriva teemaga, ma ei öelnud talle, et ou, ole nüüd, lõpeta ära. Mingil määral läksin ma sellega kaasa, sest noh, tol ajal olin ma internetis kohutavalt julgema jutuga, kui päris elus ja ma täiesti kujutan ette, kuidas tal võiski jääda arusaam, et ma ise tahan seda. (Samas, kui sa tuled mind suudlema ja ma su eemale lükkan, siis ma ilmselgelt ikka ei taha ka)

Ühesõnaga, ma tahan öelda seda, et hästi palju oleneb sellest, kuidas sa ise olukorda suhtud. Näiteks kui ma ühe oma sõbraga seda arutasin ja näitasin oma kirju, mis ma olin talle varem saatnud, et ma ei taha temaga intiimsetel teemadel rääkida, siis ütles juba temagi, et on suur vahe, kas ma kirjutan:
“Kuule. Mulle ei meeldi selline suhtlemine, ma ei taha, et sa mulle nii kirjutad,”
VÕI nagu minu versioon:
“Kuuule, mulle vist ei meeldi selline teema, et lõpetaks ära ;)” (enda õigustuseks võin öelda, et tol ajal toppisin ma igale poole silmapilgutus-smaili).

Aa, ja sama kutt saatis ühele (võib-olla ka teistele :D) tüdrukule, kes samal ajal töötas, samuti erootilise sisuga luuletusi. Ja lõpetas alles siis, kui tüdruku noormees asjasse sekkus. Sest kutt ise arvas, et see on ju normaalne suhtlemine, kellelegi ei teha liiga. Sellessuhtes, et ma ei taha luua valearusaama ka, tegu polnud mingi vägistaja või perverdiga, kuigi see käsi-püksi-intsident ehmatas ära küll. Minuga juhtunu õnneks jäigi sellisele ebamugavustasandile, ma ei tunne, et mulle oleks metsikult liiga tehtud. Lihtsalt selline vastik ebameeldiv tunne. Aga kui ma nüüd vanema ja targemana järele mõtlen, siis ma olin lihtsalt üks naiivne plika, kes arvas, et kui ma MSNis lolli juttu kaasa räägin, siis sellest ei muutu midagi, et see loll jutt jääbki interneti-tasemele. Tema ilmselgelt sai mu jutust aga innustust, et noh, kõik on õige.

Igastahes jah, ma loodan, et keegi ei loe siit välja, et ma õigustaks ahistajaid või või parastaks, et ise olete süüdi, kui teiega midagi tehakse, sest minu arust on ühiskonna suhtumine väga palju süüdi selles, kui suur on nt vägistamisprotsent ning miks “tegijad” karistada ei saa.

AGA esimese asjana, kui teile ei meeldi kellegi tegevus, tuleb see talle kindlalt välja öelda. Mitte kaheldes, kasutades sõnu “vist”, “võib-olla”, “äkki”. Või naeru kihistades, justkui oleks tegu naljaga. Just selle tõttu, et ma ise kohe alguses jalaga vastu maad ei löönud, ei tunne ma end ka ohvrina. Lihtsalt üks ebameeldiv mälestus.

Väike muutus

3. sept. 2014

Olen viimasel ajal märganud, et hästi suureks on on muutunud igasuguste trenni- ja terviseblogide osakaal. Lisaks tundub, et sügise uus trend on tervislikumalt toitumine ja kaalu langetamine. Iseenesest on see ju väga super, enda ja tervise käsile võtmiseks ei pea ootama kevadet, bikiinihooaega või aastalõppu, et siis üks suur lubadus teha. Olen isegi juba tükk aega mõelnud, et tuleb ka oma toidulaud kriitilise pilguga üle vaadata ning lisada päevakavva natuke rohkem liigutamist ka, kui ainult viiendale korrusele kõndimine :D Koos selle mõttega hakkas peas arenema ka üks väike ideepoiss, mis juba hakkab ilmet ka võtma.

 Olgem ausad, peaaegu üksi naine pole oma kehakaaluga ideaalselt rahul, nii ka mina. Alati mõtlesin, et ohh, võiks alla võtta, võiks trenni teha. Ainult mõtteks see jäigi, sest ma ei tunne end kohutavalt ülekaalulise või paksuna, pole kunagi olnud seda õiget tõuget või innustust. Eks selline kõhn pliks tahaks ikka olla ja kilosid mängleva kergusega kaotada, aga no kurat, ma ju armastan süüa :D

Sain aru, et pean oma toidulauda ja eluviisi muutma alles siis, kui avastasin, et viimase viie aastaga on kaalunumbrile lisandunud ilus number 15. Nagu whaaaat???  Eks selles olen ise süüdi, ma olen kohutavalt laisk trennitegemise osas ning ma üldiselt sporti teha ei armasta. Oma roll oli mitmeaastasel istuval tööl laste mängumaal, kus pea iga kord toodi mullegi torti, pitsat, kartulisalatit ja muud head paremat. Töö-ajad (nagu ka praegusel tööl) olid hektilised, õhtused ning kindlast päevakavast polnud juttugi. Ka pregu on mul istuv töö, tihti pean tegema öiseid vahetusi.

Lisame siia stabiilse pere-elu ehk kolm korda päevas korralikud ja suured söögiportsud, uute retseptide katsetamised, filmiõhtud, istumised sõpradega, kus laual alati krõpsud ja käes klaas siidrit-veini… Ma ei näinud varem mingit ohumärki, sest kilod lisandusid tasapisi, märkamatult, ei olnud mingeid drastilisi muutusi. Kui aga  lõpuks hakkasin võrdlema viie aasta tagust kaalu praegusega, alles siis sain aru, et võiks end käsile võtta.

Aga nagu ma ütlesin, ma olen väga laisk inimene ja ma lihtsalt ei viitsi mööda erinevaid netilehti otsida mitmeks toidukorraks uusi retsepte, võtta arvesse, et need peaks olema ka tervislikud ning seda iga päev. See on lihtsalt tüütu ning võtab palju aega. Mina tahaks sellist ühte kindlat lehte, kus on KÕIK olemas. No põhimõtteliselt toitumiskava. 

Võtsin siis ühe FBs laineid lööva tegijaga ühendust, lootsin saada personaalse, elu, töö ja rahakotiga sobiva kava, aga ei läinud nii hästi. Kui võrdlesin enda oma paari teise inimese omaga (kelle eesmärgid, elustiilid, kaalunumbrid olid hoopis erinevad), siis põhimõtteliselt oli tegu copy-pastega. Personaalsest lähenemisest polnud juttugi. Lisaks kaks korda päevas erinevat sorti liha (ja vahepalade) söömine mõjus päris kurvalt mu rahakotile. Jah, ma võin ju ise asendada kavas olevaid söögikordi, otsida ise retsepte… aga sellisel juhul kaob minu jaoks kava MÕTE täiesti ära. 

Lõouks sain aru, et ei piisa ainult tahtmisest ja salati osakaalu suurendamisest. Alustuseks tuleb muuta oma mõtlemist, kõik saab alguse sellest, kui hästi sa omale eesmärgid selgeks sead ning aru saad, et tervislik toitumine on elustiil. Mitte kauplemine, et näe, sõin lõunaks salati, nüüd võin endale terve tahvli šokolaadi lubada või KUI ma söön nii-nii vähe/tervislikult, SIIS ma võin süüa Sirka burksi. 

Hakkasin otsima retsepte, vähendasin kartuli, makaronide ja muude nisutoodete osakaalu (mis on raske, sest ma ARMASTAN praekartuleid ketšupiga :D)… aga kogu see otsimistegevus oli niiiii tüütu. Üks retsept ühel lehelt, teine teiselt, kolmas hoopis mujalt…  Ma tahaks üht konkreetset lehte, kus oleks olemas variatsioon ainult tervislikke retsepte ja kus on kirjas ka kõik toitumisalane teave. Kahjuks on kõik sellised, mis mulle vähegi huvitavad tundusid, aga ingliskeelsed.

Sellepärast otsustasingi luua ühe taolise blogi ise. Sellise, mis pole segatud trennitegemise ja harjutustega, sest minu jaoks on näiteks igav lugeda, mitu kätekõverdust keegi teeb või mitu kilti joosta suudab. Natuke võtab lehe valmimine veel aega ning kuna ma üksi ei jõuaks seda nii palju uuendada, kui ma tahaks, võtsin kampa sõbranna, Kadi. Ehk siis tahtsingi oma pika blogipostitusega jõuda sinnamaale, et olen viimased kaks nädalat (või veidi vähem)muutnud oma toidulauda tervislikumaks, hakanud kodus veidi rohkem end liigutama, kaotanud 4 kg ja kavatsen hakata enda leitud-tõlgitud retsepte jagama ka teiega :)