Browsing Tag

isiklikku

How ya doin’?

28. märts 2014

Leidsin ühe negatiivsema poole ka hotellis töötamisel. No peale lõputuna tunduvate ärkvelolekutundide, mis õnneks selle kuuga läbi saavad. Mehed lihtsalt tulevad külge lööma. Ja minu jaoks on see nii…ebamugav olukord, sest ma ei oska kuidagi käituda.

Ma olen peaaegu viis aastat Märdiga suhtes olnud ja noh, terve see aeg pole mul vaja olnud kedagi hoovi tõmmata või flirtida..mida ei teinud ma isegi siis, kui vallaline olin. Vahepeal pole ma sattunud ka sellistesse situatsioonidesse, kus keegi tuleks ise mesijuttu ajama, sest enamik aega oleme olnud tuttavate seltskonnas, kus kõik teavad, et ma olen Märdiga koos ning okei, vahel midagi ilusat ikka öeldakse, aga sinnapaika see jääb ka. Ja noh, mulle pole kunagi vastassugu palju tähelepanu pööranud, siis lisaks kõigele eelnevale ma lihtsalt ei oskagi reageerida.

Mul voorib siin päris palju kaitseväelasi edasi-tagasi, igas vanuses, enamik mehed. Kuna suur osa käivad kursustel, siis on tavaline, et ööbitakse meil vähemalt nädala, vahel koguni mitu kuud. Paratamatult olen ma ainus naisterahvas, keda nad siin näevad, nii päeval kui öösel. Paljud on mõnusad tsillid. Tulevad soovivad head päeva, teevad mõne komplimendi, ajavad paar sõna juttu ja kõik. I can handle that.

Ja siis on mõned sellised, kes hakkavad konkreetselt flirtima ja külvavad komplimentidega mu üle ja tulevad kogu aeg juttu ajama ja on megasõbralikud. Alguses olin päris meelitatud, sest noh, milline naine poleks :D Aga siis.. ma ei tea, ma ei oska kuidagi nende juuresolekul olla.Näiteks kui üks mult numbrit küsis, oli mu esmane reaktsioon megapeenikese häälega küsida “Miiiiis sa sellega teed?”
 -“No helistaks sulle.”
– “Miiiiiiks sa seda teha tahad?”  sest ma tõepoolest ei suutnud mõelda, miks üks kaitseväelane ja 10 aastat vanem mees mulle helistada tahaks :D:D

Või oli üks noormees siin, kes õhtuti ajas mitu mitu tundi juttu ja terve aeg kiitis mind ja tundis iga asja vastu huvi, nagu ma oleks maailma põnevaim inimene. Kuidaaas ma poetan sellise jutu sisse, et ou, back off, ma olen suhtes? Noh, ilma, et see imeliku või ülbena tunduks. Ja ma kardan täiega seda ka, et kui ma nii ütlen, siis tuleb välja, et ta tegelikult tahtiski niisama juttu ajada ning ma kujutasin kõike ette :D

Numbriküsijaga on kerge, sain ilusasti ära mainida, et mul keegi olemas, väga jagada ei taha seda. Kõik oli korras, ta oli sõbralik edasi ja kursus sai läbi. Sel nädalal oli tal uus kursus, mille ta võttis ekstra sellepärast, et saaks Tartusse tulla ja mind korraks näha. Kui ma tuletasin uuesti meelde, et jah, mul endiselt elukaaslane olemas, siis seekord see enam ei aidanud.

Võib-olla on teised sellega harjunud, aga mul on väga ebamugav olla, kui keegi käib pidevalt ja räägib, kuidas ta kogu aeg minust mõelnud on ja tahab edaspidi tihedamalt Tartus käia, et mind veini jooma kutsuda või lahkumisel mind kallistada soovib. Mitu korda ma jõuan öelda, et mul keegi olemas, ilma et see imelikuna tunduks, nagu ma hõõruks seda nina alla? Või mis ma peaks ütlema kutile, kes teab, et ma hõivatud, ajab niisama juttu edasi ja siis küsib äkki “ooo kuidas keeleneediga suudelda on? Ma pole seda kunagi kogenud!” sellise tooniga, nagu ma peaks üle leti ronima ja keele talle kurku toppima?

 Mul on väga raske öelda midagi karmilt otse välja või olla ebaviisakas, sest ma ei taha inimest solvata, eriti kui ta on näiteks kaks kuud jutti hotellis ööbimas ja ma pean samal ajal tööl olema. Terve aeg pean siis ise mõtlema, mida ma ütlen, et see ei kõlaks kahemõttelisena või flirtivana. Sellesmõttes mulle hullult meeldib inimestega suhelda, uusi tutvusi leida ja seepärast olen ma kõigiga üsna sõbralik, võib-olla nad siis saavadki valesti aru…

Kõige haigem on muidugi see, et kuigi ma ei tee midagi valesti, siis miskipärast on mul kogu aeg hullud süümekad, et oo endal mees sõjaväes ja siis mina räägin siin teistega juttu.

Okei, et aus olla, siis ühele ma numbri andsin, siin oli lõpupidu kursusega ja öösel lihtsalt piinasid mind mitu tundi. Kuna nad muidu olid täitsa okeid, kes tavaolekus ligi ei ajanud, siis lõpuks lõin käega ja andsin tüdinult esimese numbri, mis pähe lõi. Ema oma. Ise veel mõtlesin, et nii tuttav number kuidagi, aga miks mul peaks kellegi teise oma peas olema, eks :D Ja see oli lugu sellest, kuidas mu emps hommikul kell neli kõne sai….

Iiigastahes jah… eks see meelitav ole ja ego veits tõuseb ka, aga mida aeg edasi, seda ebamugavamaks läheb. Kui tegu on erinevate inimestega, siis on veel okei, kannatan ära, sest nagunii nad kaua siin pole. Aga kui pidevalt käib sama inimene ja rahule ei jäta, on juba imelik küll…

My mother fucked Mick Jagger

16. märts 2014

Ma tahtsin tegelikult ühe hästi rõõmsa postituse siia pühapäevaõhtusse kirjutada… aga maailmavalu sai mu vist jälle kätte. Või on asi eelmises öös, kus tekk oli niinii soe, voodi mõnus ja und lihtsalt ei tulnud ega tulnud… Kõige hullem ongi vist see tunne, kui ise tead, et mitte midagi pole puudu, et kõik on hästi…aga samal ajal kisub süda kurbusest krampi ja tahaks lihtsalt nutta, sest kõik tundub miskipärast nii halvasti.

Vaatasin blogimaailmas ringi ning mulle jäi silma üks neist. My mother fucked Mick Jagger. Miks ma küll varem seda leidnud pole? Sobib imehästi natuke masendunud tuju ja mõru kohvitassi kõrvale, eriti kui tead, et pead lisaks päevasele ka öise vahetuse jutti tegema.

Ta kirjutab nii…melanhoolselt ja nukralt ja haaravalt ja ilusalt. Kuigi kirjutatu võib olla kõige lihtsam juhtum, tekitavad ta sõnakasutus, võrdlused ja käegakatsutav kurbus külmavärinaid. Ja need pildid, mis võivad olla ülirandom asjadest-kohtadest, lisavad kõigele punkti, loovad terviku. Tegelikult on päris halb seda praegu lugeda, sest nii see kehv tuju ära ei lähegi. Isegi šokolaad ei paista täna aitavat.

 Vähemalt leidsin ülimaheda nude-küünelaki…


Ma ei tea enam, kes ma olen.

“Kurb vaadata, kuidas sa nii väärakas oled”

3. märts 2014

Ma alguses ei plaaninud üldse sellest midagi siia blogisse kirjutada, sest noh, ma tunnen, et ma pole piisavalt adekvaatne kaasa rääkimaks ja olen raudselt millestki valesti aru saanud. Aga olen nüüd viimased neli-viis päeva pidevalt uudistel silma peal hoidnud ja minul on küll natuke hirm, kogu selle Ukrainas toimuva hullumaja peale. Ma ei saa lihtsalt aru, mida see Venemaa endast mõtleb. Ma tean küll, et igal pool räägitakse, kuidas see Eestit otseselt ei puuduta, aga.. Ma ei tea, kui Venemaa saab Ukrainaga oma tahtmise, siis minu arust on väga reaalne, et lähitulevikus leiutatakse ettekääne näiteks Narva marssida, et noh… ikka oma rahvuskaaslasi kaitsta.

Mu üks suurimaid hirme on see, et minu eluajal toimub mingi sõda nii, et Eesti on ka kaasatud. Ükskõik siis, mis põhjusel. Ma mäletan, kui see 9/11 oli, siis ma lihtsalt vaatasin telekast uudiseid, pisarad jooksid ja mõtlesin, et that’s it, kuigi ma olin nii noor, et ega ma suurt aru saanud, mis täpselt toimus. Ja kui lugesin nüüd ühe artikli pealkirja, et Ukraina kuulutas välja üldmobilisatsiooni… Umbes sama tunne oli, nagu näeksid õudusunenägu, ärkaksid üles, kui see poole peal on, ja ei saaks enam aru, kas see läheb nüüd edasi või ei. Õõõõh, ma kardan igasuguseid sõjaolukordi isegi rohkem kui uppumist :S

Oh, well, here’s a cat

Ülemise, pealkirjas oleva lause ütles mulle muidu kallis kallis Märt, kes täiega solvus, kui ma ta üle veits nalja tegin. Ise naeris nii, et kukkus voodist peaaegu välja ja siis ütleski, et ainult selle pärast naerab :D Kahjuks sel kuul ta enam välja vist ei saagi, sest kõrgendatud olukord ja whatnot… Niiet jäävad mu naljad ka ära.

Ma olen praegu tööl ja nii väsinud, et mul silmad iseenesest vajuvad kinni. Märts on ikka väga tihedate tööpäevadega. Eks ma enam-vähem teadsin ka, sest eelmised kaks kuud sai vähem tunde tehtud. No ikka nii, et vahel olin nädala jooksul ainult ühe päeva tööl. Sellegipoolest hakkasin veits nutma, kui uut graafikut nägin. Näiteks olin eile öösel tööl, sain hommikul kaks tundi magada ja tõmbasin päevase vahetuse kohe otsa. Kodu pole kunagi kaugem tundunud.

Ootasin eile õhtul bussi, et  tööle tulla, kui äkki üks kutt ligi tuli. Selline “Shaun of the deadi” Shauni sõbra nägu oli, ma ei viitsi googeldada ta päris nime :D

Küsisis siis, et oo kui mul bussini aega on, siis võiks veidi juttu ajada. Ma eriti ei tahtnud, aga mõtlesin, et need mõned minutid kannatan ära. Jaaaa…küsis siis kaks küsimust ning oli ülejäänud aeg vait. Selline mega ebamugav vaikus oli, üritasin siis ise natuke juttu rääkida, sain ühesilbilisi vastused. Lõpuks küsis “Sul kutti on või?”
-“Jaa”
“Aaa. Ok siis, ma mõtlesin, et võiks kunagi midagi teha… Aga olgu,” ja jäi jälle vait ning sujuvalt imbus minema.

Nagu tegelt? Ma ei tea, ma nagu eeldan, et kui inimene ise juba tuleb nii ligi rääkima, siis ta hoiab ise ka vestlust üleval või noh… vähemalt alustab seda :D Ja kui me oleme viis minutit piinlikus vaikuses olnud, sest millestki pole rääkida ning jutt ei jookse, kas sa siis tõesti tahad kuskile välja minna, et veel kauem vaikuses olla? :D Selline tore käitumine 25aastase poolt.

Vahepeal  kuulsin enda kohta ikka ilusaid-mitte nii ilusaid jutte ka. Lõpuks oli küll tunne, osad näevad tonti seal, kus seda pole ja mõtlevad, et mu maailm (=blogi) keerlebki ainult nende ümber. No ok, praegu keerlebki :(

Oh, well, here’s a cat

Tegime Sixteni ja Kariniga sushiõhtu, vaatasime “Ürgmeest” ning Eesti Laulu valimist. Nomnom.

Ma saan aru, et Eesti Laulu puhul on tegu uute tegijate-laulude avastamisega, aga mu arust on alati üsna samad näod seal. Hästi tore oleks, kui sellele karussellile saadetakse ikka eestikeelne laul… aga minu arust oli peale meie ainult üks riik veel, kes tõlgib laule Eurovisiooni ajal. Ja meil võib olla väga hea laul, aga olgem ausad, kui sõnadest aru ei saada, siis kostub teiste kõrvu see ühe suure blablablana. Tanja üle on mul hea meel, olgu kelle moodi tahes, vähemalt on korralik laul, mitte soigumine. Kui ta ainult tumedama kleidi selga saaks…või juuksevärvi kuidagi erksamaks teeks, sest muidu kadus ta küll lavale ära, oli nii… ühte tooni, hajus ja mannetu.

Vahepeal tegin ühe needikese juurde. Ja üks uus tatttoo on ka plaanis, kui vaid suudaks valida…

Nostalgiline Kärkna

12. veebr. 2014

 

Eile oli jälle üks selline vabam päev ning otsustasin vanaemale külla minna. Üle pika aja jõudsin sinna valges ning kuna kaamera oli kotti visatud, mõtlesin natuke lapsepõlveradadel rännata ja mõnest “mälestusväärsemast” kohast pilti teha. Mõtlesin küll pildistamise suveni edasi lükata, kui kõik on ilus ja roheline, mitte nii kurb ja hall, aga noh…mu melanhoolse tuju ning mälestustega läks ilm ilusasti kokku.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, veetsin ma tatikana pea kõik vaheajad Kärknas, ma ei jõudnud ära oodata, millal jälle vantsi saan. Seal olid mõned minuvanused lapsed ning kõik tundus nii uhkena, ikkagi KOLM kortermaja ju…no võrreldes väikse külakesega, kus ma muidu elasin :D

Täitsa huvitav oli tegelikult sellise mõtliku pilguga ringi rännata, sest praegu tundus kõik kordades väiksem ja igavam ja hallim ja armetum, mitmed “mälestusmärgid” on minema viidud või uutega asendatud.

Ma mäletan nii hästi, kuidas ma ei jõudnud veel poolt tundigi õues olla, kui juba vanaema sammus mööda Kärknat ringi ja otsis mind, või hõikas aknast “LIIISIII, kus sa oleeed??” Ei jõudnud siis silmi peast häbeneda :D  Eile, kui pildistamas käisin, ja tuppa jõudsin, kõõlus ta samamoodi aknal ja hõikas, kuigi aastaid on korralikult möödas viimasest ajast, kui õues ringi jõlkusin.. Good old times. Vähemalt tean, kellelt oma hulluksajava muretsemise pärinud olen.

 Mäletan, kuidas ta mind “koduaresti” pani, jättis mu luku taha ja jooksis ise aiamaale kõplama. Õues oli aga ilus ilm ja olin esimesel korrusel, niiet aknast sai ikka korralikult välja ronitud ning “põgenetud”. Nii kui vanaema koju tulema hakkas ja teda nägime, ronisin mööda seina üles ja tegin näo, nagu oleks terve päev toas raamatuid lugenud.

Kõik need nooleka ja trifaamängud, ühe poisi korteriukse taga koridoris terve päeva Monopoli mängimine (sest ta ei võinud kedagi külla kutsuda :D), puude otsas ronimine, pommivarjendisse sissemurdmised.. Suveajal oli nii tavaline, et kaheksast sai välja mindud ja õhtul pimedas tagasi tuppa tuldud, jalad süsimustad paljajalu käimisest ning vanaema tehtud praekartul viineritega laual ootamas..

Kuigi muidu ma arvan, et progressi on vaja, on mul nii kahju, et terminal otsustas kõik aiamaad ära hävitada, sealhulgas ka mu vanaema oma, mis oli hiiiiglaslik. Pikad maasikapeenrad, suured tokkroosid, laiad lillepeenrad ja -põõsad, aiamaja, kus sai kogu aeg mängitud… Nii kui esimesed aiasaadused tekkisid, olime Karinega jaol, korjasime vanaema hoitud ainsa roosaka tomati ära ja läksime majakesse”süüa tegema”. Nüüd on sellest kõigest alles ainult suur murulapp koos ühe väikse kasega, mis vanaema platsi märgib.

Kuigi piltidelt tundub Kärkna päris halli ja masendava kohana, on soojemal ajal see päris ilus koht. Okei, võib-olla mulle tundub ainult nii, sest ma ise olen terve elu elanud kohas, kus oli põhimõtteliselt viis inimest ja üks neist mina :D Eks nii põnev, nagu linnas (või näteks Lähtel) siin muidugi pole, aga mingil ajahetkel oli see minu jaoks nagu paradiis.

Murulapid on hoolitsetud, laste jaoks on tehtud uus mänguväljak, teed on korras… Mul on hea meel, et vahepealne seisak, kus kõik lagunes, on ületatud. Nii palju on sinna elama kolinud noori peresid lastega, metsa taha ehitatakse maju, pood on uue hoo sisse saanud ja võib öelda, et Kärkna on hakanud jälle elama!

Esimene koht, kust vanaema oma otsinguid tavaliselt alustas, oli turnikas,mis oli ka Kärkna laste kogunemiskohaks. Ma pole seni veel näinud, et seda õigel otstarbel- vaipade kloppimiseks- kasutatakse :D Päid ja põlvi sai ikka hulganiselt katki kukutud, aga seda põnevam oli ronida ning pimesikku mängida- ei tea, kas jään ellu ja jõuan üldse koju :D


Turnika juures olevad kuusehekid olid heaks peidukaks, eriti kui oli vaja venna eest ära joosta. 

Garaažide juurde me eriti minna ei tohtinud, aga neis äärmiselt kitsastes vahedes sai kulli mängitud küll… ja noh, esimesed suitsudki said just seal ära proovitud..kuni me vahele jäime ja pisarsilmi palusime, et meie vanematele midagi ei öeldaks.

Garaažide juurest trepist alla oli üks varjualune lõkkeplatsiga. Omal ajal tundus see nii luksuslik ja prestiižne koht olevat, kus ainult “suured inimesed” olla võisid. Jumal, kui uhked me olime, kui ühe sõbranna vanem vend seal passis ja me ammuli sui nende “kambas” olla saime. 13-aastase minu tipphetk, ma ütlen. Eriti, kui mulle seal kompliment tehti, et “Sa näed välja nagu 16” :D:D:D

Pommivarjend oli üks keelatumaid kohti vist üldse, aga seda enam see meid tõmbas. Üks sissepääs on kohe maantee ääres, tankla vastas, seal olla ei saanud, teine oli maja taga. Varjendi peal mängisime alguses barbidega, kui nukkudest välja kasvasime, murdsime sisse ka.

Kui te nüüd hoolikalt vaatate, siis punaste uste allääres on väiksed luugid, need kangutasime lahti ning pressisime sisse end. Jube oli olla küll, kõik õudukad tulid meelde. Kõige julgem jooksis pimedas teise varjendi uste juurde, kus oli pealüliti, et tuled põlema panna. Mida kõike me sealt ei leidnud- vanad suusad, gaasimaskid, evakueerimisõpetused, korvpallid, meditsiiniraamatud, värvilised tablakad, vettinud püssirohutünnid…

Kahjuks me väga julged polnud ning iga krapsatuse pärast tormasime juba välja ning päris paljud ruumid jäid uurimata, sest seal oli tegu mingisuguse ringlabürint-skeemiga ja kartus ära eksida oli suur. Mingi aeg keevitati need luugid kinni ja noh.. oli aeg suureks saada, mitte maa all ronida.

Puu on ka jõudsalt ette kasvanud, vanasti oli ruumi nii palju ning tüvi oli pikk ja peenike, mitte nagu praegu võsataoline.

Tol ajal oli Kärknas kolm kortermaja, igal oma “eelis”. Mu vanaema maja taga oli turnikas, keskmise maja taga KIIK! Vanasti oli rippumas kaks raudkiiku kõrvuti, üks hästi madalal, mudilaste jaoks ja teine see, mis praegu alles on. Ooo, kui tuli see aeg, et kõrgema kiigu peale sai ilma ronimata, vaid lihtsalt hops-istudes, siis oli uhke tunne ikka küll, enam polegi niii tatikas..

Ükskord möllasime lastekarjaga seal ja mu vend oli ka. Ta oli päris pisike, silmad olid umbes kiigukõrgusel. Ilmselgelt sai ta terava nurgaga hoobi lagipähe. Verd tuli ikka metsikult, hoidsin kätt ümber õlgade ning talutasin ta koju, tema üürgas nutta ja mina mõtlesin, et vend sureb ära :D Lõpuks, kui teada sain, et ei olegi midagi hullu, olin maruvihane, sest kätt ümber hoides voolas veri kõik mu lemmikule helesinisele kampsunile….mis ära visati….

Kolmanda maja tõmbenumber oli suurte turnikas, mis oli maru ebamugav, aga väga uhke siiski, sest iga tatikas sinna üles ei ulatanud ronida. Seal meil eriti olla ei saanud, sest kolmandas majas olid kurjad mutid, kes meid ära ajasid kogu aeg. No üldse ei lasta rahus mängida…

Kõige põnevam oli muidugi taga olev mets, kuhu mitte mingi hinna eest minna ei lubatud. Niiet ilmselgelt me suurema osa ajast seal veetsimegi :D Argpüksid nagu me olime, siis rajalt kõrvale ei eksinud ning kaugele ei rännanud ka, sest terve aeg mõtlesime “päriselt juhtunud, ausalt” õudusjutte välja.

See “hoone” on mu mäletamist mööda kogu aeg selline olnud. Vanaema ütles, et sellest pidi ladu tulema, aga masu tuli vahele. 1930nda aasta oma vist…

Kunagi kutsuti Kärknat järjepidevalt Naftabaasiks, sest see on Tartu Terminali asukoht. Ja kui ma väiksena tahtsin linnast tagasi maale sõita, siis ma võisin lõpmatuseni piletimüüjate/bussijuhtidega vaielda, sest mismõttes pole olemas bussipeatust nimega NAFTABAAS?!

See tagumine uus maja seisis aastaid tühjana, sest rahad said otsa ning valmis ehitada seda ei saanud. Otseloomulikult see ka kummitas ning kuna keegi raudselt Valget Daami seal nägi, sai see nimeks Valge Maja. Sinna oli keeruline nii sisse pääseda, et keegi ei näeks, aga seda suurema adrenaliinilaksu sai :D Enamik ajast oli see “pahade poiste” pärusmaa, kes sees joomas käisid ja korra ka suurema tulekahju korraldasid.

Vanaema maja külgedele oli tavaks oma nimesid kirjutada, või kui keegi kedagi armastas, siis sai sellest ka tellistelt teada. Otsisin küll enda oma, aga enam ei leidnud. KUIGI Valdise ja Kristjani, kes hea 15 aastat tagasi ära kolisid, nimed olid alles küll :S Selline tunne, et mine või kritselda nüüd enda oma seinale :D

Sai nüüd veits rohkem juttu ja pilte, aga mul oli ausalt nii põnev üle pika aja lihtsalt ringi jalutada ning vaadata, mis kõik muutunud on. Praegu mõtlen küll, et jumaljumal, vaesed lapsed, normaalseid kohti polnud, kus mängida, aga nii palju, kui ma mäletan, oli mul megasuper lapsepõlv ja ülivahvad suvevaheajad just Kärknas.

Kui maailmavalu võtab silmanägemise

26. jaan. 2014

Tegin editi ka lõppu..

Mul on viimasel ajal sees nii kahtlane tunne. Lihtsalt ei oska kuidagi olla. Nagu oleks oma eluga rahul ja nagu ei oleks ka. Tahaks..ära kolida, teise riiki, kuskile kaugele. Kogeda teist kultuuri, see omaks võtta, näha maailma, avastada uusi ja põnevaid kohti. Selline tunne, et see imelühike UK-reis tekitas minus maailmavalu üheskoos wanderlustiga.

Loen teiste blogisid või jutukesi ja mul on ääretult kahju, et ma ei julenud pärast gümnaasiumi võtta ette seda sammu ja lihtsalt ära minna, väljapoole oma mugavustsoonist. Okei, kui aus olla, siis tol ajal polnud mul isegi mõttes mitte välismaale minna ja nüüd kirun ennast, miks ma ometi sellistele võimalustele siis ei mõelnud, kui mul olid vabad käed. No kui päris aus olla, siis isegi, kui mul oleks see valik olnud, siis ma ei tea, kas ma oleks seda kasutanud, sest teada värk, et mul on iga asja jaoks plaani (ja nelja varuplaani) vaja.

Ja see on nii haige feeling, kuidas ma tean, et ma ei saa enam nii ise üksi otsustada ja spontaanselt kuskile minna, aga samas saaks ka, sest maailm on ju valla… Ma tunnen, kuidas mu elu Eestis on paigas, stabiilne, korras…aga nagu miski ikka puuduks. Seda on nii nõme öelda, sest ma tegelikult olen oma eluga rahul.

Mul on kahju, et mul ei tulnud varem pähegi kuskile nii minna, aga samas poleks mul siis praegu Märti. Ja ükskõik, kui väga ma ka ei tahaks avastada teisi riike, on tema minu jaoks tähtsam. Sest temaga näen ma oma tulevikku…samas aga ükskõik, kui tugevad mu tunded tema vastu ka poleks või kui õnnelik ma temaga olen, ei suuda need kustutada seda avastamis- ja reisimistungi.

See on ajuvaba, kuidas kõik on mul ju olemas ja mul on tunne, nagu ma ei tohikski vinguda. Sõbrad, perekond, kodu…kõik on Eestis ja ma tunnen niiii suurt soovi siit ära minna, avastama maailma, avastama iseennast. Praegu ma näen ainukese võimalusena seda, et koliksime Märdiga koos ära, aga no, milleks peaks ta oma heast tööst loobuma, sest tõesti- MIS mul siin puudub? Mitte midagi. Ma ei läheks “paremat elu” otsima või suuremat palka teenima, vaid lihtsalt…enda maailmavalu kustutama.

Võib-olla tuleneb see selles, et ma pole oma elus eriti palju reisida saanud ning viimase paari aasta lühitripid on mu silmi avanud. Aga mulle ei PIISA kolmest-neljast päevast või isegi nädalast. Ma tahan kõike ja palju ja…ahhh. Nii lõksus tunne on kuidagi.

Okei, praegu tõmbas silma märjaks, kui mõtlema hakkasin, et mul on ju NÄSSU ja päris jätangi ta maha :D

Rääkisin Märdiga ka oma igatsusest. Minu üllatuseks ütles ta, et on samuti mõelnud kolimise-reisimise peale, et võiks minna… Mina muidugi suurest õnnest hakkasin juba asju pakkima ja kortereid välismaale otsima, aga siis läksid me arvamused lahku.

Minu arust on praegu sitaks hea aeg minna- me oleme noored, meil pole väga siduvaid-suuri kohustusi, pole lapsi, me pole liiga tatikad… Tema arust on meil aga praegu stabiilne ja hea elu, miks minna, me oleme noored ja meil on SÕBRAD siin, et hiljem on palju kergem minna, kui juba oma elu elame… Mida kuradit me seni teinud oleme siis?? :D

Nagu. Ok. Siin läksid meie arvamused ikka täiega erinevaks. Minu arust on igatpidi, ka emotsionaalselt raskem kolida võõrasse kohta, kui ma olen näiteks viisteist aastat kodu ehitanud, kui mul on juba lapsed ja kindel töö/elu. Mis meil nii kümne aasta pärast pole enam sõpru? Või et mingi aja pärast kavatseme ebastabiilset elu elama hakata? :D

Oooeh. Igastahes kergem hakkas küll, et ta ka äramineku-mõtteid mõlgutanud on.