Browsing Tag

jodi picoult

Üheksateist minutit

24. aug. 2015

Ma kirjutan väga harva mingist loetud raamatust üksikpostituse. Tavaliselt teen mitme lugemiselamuse kohta sellise kokkuvõtva jutukese, aga seekord ma tunnen, et pean Jodi Picoulti (ja tema teose “Üheksateist minutit”) lausa eraldi välja tooma.

Nii palju, kui ma olen GoodReadsis tema juttude kohta käivaid arvamusi lugenud, siis tavaliselt varieeruvad need kahe äärmuse vahel. Sulle kas väga meeldib Jodi kirjutamisstiil…või ei meeldi see üldse. Olles nüüd kaks teost läbi lugenud, siis ma tegelikult päris seisukohta võtta ei oskagi. Raamatud lähevad kiiresti, neid lugedes ei tunne igavust… aga samas oleks nagu midagi olulist puudu.

Olen aru saanud, et autor üritabki oma juttudega luua nii-öelda “halli maailma”, kus miski pole ainult must või valge, õige või vale. “Oma õe hoidjas” suudab lugeja samastada end mõlema osapoolega..ja samas mõlemad ka hukka mõista. Ei ole ainuõiget lahendust või arusaama, sest tegu on keerulise olukorraga, kus polegi võitja-osapoolt.

“Üheksateist minutit” üritab luua samasuguse õhustiku. Teema on muidugi äärmiselt põnev ja äärmiselt traagiline- keskkoolis leiab aset koolitulistamine. Ühel poolel on koolitulistamise ohvrid, kes (enamik) olid õelad noored, kiusajad ning karmide võtetega popid lapsed. Teisel pool on koolitulistaja, kelle tegude põhjustest antakse aimu mineviku(kiusamis)seikade kaudu.

Kus aga kogu lugu põhja läheb, ongi mu jaoks see tulistaja tegude lunastamine läbi tema kannatuste. See on minu jaoks olukord, kus pole tegelikult halli ala, sest mitte miski ei vabasta tulistajat vastutusest, mitte miski ei suuda tema tegu põhjendada. Ometi püüab raamat panna lugejat selle peale mõtlema, et tulistajat kuidagi õigustada.. Mulle hullult meeldis teose algus, kus loetleti üles tavalised tegevused, mida on võimalik 19 minuti jooksul teha. Viimane lause selles nimekirjas oli a’la “19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Ja hoolimata sellest, et terve lugemisaja üritati tulistajat näidata kannatajana, siis tegelikult just seda kogu tegevus oligi. Puhas kättemaks.

Jah, loomulikult saan ma aru, mis ta selleni viis, kuidas teised teda piinasid, alandasid ja kiusasid. Loomulikult oli mul tast kahju.. aga minu jaoks polnud see ikka piisav, et luua keskkonda, kus tema tegu oleks olnud arusaadav või mõistetav. Lisaks sellele oli tulistaja, Peter, äärmiselt ebameeldiv tegelane. Lugejas üritati kaastunnet tekitada näiteks lõiguga, kus arreteerides ta südantlõhestavalt nutma puhkeb.. ainult, et see ära nullida tema muu käitumisega, mis oli stoiline, närviajav, kohati isegi ülbe. Kui oleks selgeks tehtud, et Peter oma tegu kahetseb, et see oligi a’la närvivapustuse tulemus, et ta on kõigest poisike, kes on meeltesegadushoos, siis arvaks ma ehk teisiti. Aga algusest saadik oli aru saada, et ta ei kahetse.. pluss see tema kohtulause “Mina võitsin” vms. Pea terve raamat üritas näidata Peterit ohvrina, alustades kiusamise, oma seksuaalse orientatsiooni otsimise ja lõpetades ideaalse venna varjus olemisega, siis seda tehti nii pealiskaudselt ja suvalt, et pigem mõjus see tüütuna.

Nagu Jodil tavaks, tuleb lõpus ka väike puänt, mis peaks kogu loo peapeale keerama. Noh.. ei keera. Esiteks ei muuda see lõpptulemust põhimõtteliselt üldse.  See ei pane mind teisiti mõtlema ega kellelegi rohkem/vähem kaasa elama. Samas saan ma sellest twistist paremini aru ja kuigi ka see tegu pole õigustatav, siis sel korral saab lugeja olla rohkem mõistev. Teemaarendus selleni on palju, palju parem ja läbimõeldum, kui see, mis viis koolitulistamiseni. Ka raamatukaanel olev tutvustus on natuke eksitav, kus kirjutatakse, et üks peategelane, Josie, on kohtus võtmetunnistaja ja kõige tähtsam üldse… aga kahjuks ei mäleta midagi. Tegelikkuses ei tahetud teda enne tunnistamagi, kui mõeldi, et sellega saadakse ta ema kohtunikupingist taandada. Ja tunnistama kutsuti ta põhimõtteliselt viimases hädas…

Mis mulle väga meeldis, oli Josie sisemine heitlus selle vahel, kes ta on ja kelleks teised teda peavad. Samuti meeldis kahe ema vaheline sõprus, selle lõppemine ning hilisem taaskohtumine. Ebavajalik oli Josie ema ja detektiivi vaheline suhe, sest ma ei tea.. see tundus nii sunnitud. Nagu oleks raamatus vähe tegevust olnud, et selline tühine kõrvalliin sisse susata.

Selle teose puhul jääb mulje, et midagi taheti sügavat ja põhjapanevat kirjutada, aga tulemuseks oli veidi pealiskaudne lugu. Ma ootasin terrrrrve lugemise aja, kuna lõpuks Peteri pähe pääseb, kus saab veidigi selgitust, mis tema mõtetes toimub, miks ta just sel päeval otsustas kooli tulistama minna ning tappa ka süütud kõrvalseisjad. Mismoodi kiusamine tema mõistust “kasvatas”. Ei, see arvutiekraani-jama, mille tõi tema advokaat välja, ei ole minu jaoks piisav põhjendus, sest relvi kogus ja plaani pidas ta juba varem ning psühholoogi jutt oli ka põhimõtteliselt oletus.

Kahjuks ma aga ei saanudki teada, mida Peter arvab. Ilmselt see tegigi ta ebameeldivaks, et talle ei antud võimalust näidata end inimlikuna. Terve raamatu vältel oli ta peksukott, kellest oleks pidanud kahju olema, aga kuna seda tehti natuke liiga pealiskaudselt, kaasamata Peteri enda emotsioone (võrdluseks näiteks Josie tunded ja mõtted enda identideedi kallal juureldes), siis jäi asi lahjaks.

Lisaks tundus viimane osa liiga kiirustatud.  Näiteks oli (või oleks pidanud olema) üks kulminatsioone kohtuistung, mida kajastati niiii vähe. Ja kui siis kõik said selle väikese twisti teada, võeti järgnenud sündmused põhimõtteliselt kahe lõiguga kokku, mistõttu jäi lõpp kuidagi.. lõpetamata. Sellise teemaga teos oleks pidanud lõppema ahhetama-panevalt või šokeerivalt või vau-mida-ma-just-lugesin-efektiga, mitte niimoodi lihtsalt ära vajuma.

Igaljuhul, mis ma öelda oskan. Esimest poolt oli põnev lugeda, siis hakkas lugu end kordama ning lõpptulemus polnud minu arust terve raamatu vääriline. Lugeda soovitan seda küll, sest nagu ma ütlesin, Jodi vähemalt üritab panna mõtlema raamidest väljapoole. Kas tal see alati välja tuleb, jääb juba iga lugeja enda otsustada :)

suvine lugemine

2. aug. 2015

Et natuke reisipostitustest puhata, mõtlesin vahele kirjutada veidi raamatutest, mida ma hiljuti lugenud olen. Hoiatan ette ära, et ma hakkan kõvasti spoilerdama ka, sest ma ei oska kirjutada kokkuvõtteid nii, et ma midagi sisust ära ei annaks. Annan endast parima, et kõike ära ei reedaks ja põnevus jääks, aga noh.. edasi lugege omal vastutusel :D

Esimesena tahaksin rääkida raamatust “Ilus Kaos”. Või õigemini selle triloogiast, mille autoriteks on Kami Garcia ja Margaret Stohl. Kunagi ammu lugesin ma esimese osa ära, kuna teisi polnud aga eesti keeles veel ilmunud, jäi sari pooleli. Hiljuti avastasin, et kõik osad on raamatukogus täitsa olemas ja nii ma kõik kolm ühe jutiga ära lugesin.

Minu arust on väga väga vähesed raamatusarjad sellised, mis suudavad iga raamatuga tuua juurde midagi uut ja hoida põnevust lõpuni välja. Sageli on esimene osa ülihea ning iga järgmisega tase aina langeb. Nii oli kahjuks ka seekord. “Ilusad olendid” oli iseenesest päris hea teos ja olekski võinud selliseks üksikraamatuks jääda. Lugu rääkis igavast Ameerika väikelinnast, kust kõik noored põgeneda tahavad. Peategelane, Ethan, oli äsja kaotanud oma ema ning nägi imelikke unenägusid, kus figureeris ka üks teatud neiu. Veidi aja pärast ilmus kooli uus õpilane, Lena, kes jagas Ethaniga samu unenägusid. Läbi raamatu oli igasuguseid põnevaid saladusi, minevikumeenutusi, üleloomulikke sündmusi ning lõpukulminatsioon hea ja paha vahel.  Ühesõnaga, Ethan ja Lena on üksteise jaoks loodud, hingesugulased ja mida kõike veel. Ideaalne lõpp, kas pole?

Sellele järgnes aga teine osa, “Ilus pimedus”. Iseenesest lõppes esimene raamat tõesti nii, et sellele oleks järge vaja…aga midagi palju põnevamat. Selles teoses arvas Lena, et oleks õige aeg tiinekat emotsikki mängida ja võõra kutiga ringi tõmmata, samal ajal suuri silmi tehes, kuidas ta Ethanit armastab. Kui viimane endale (tüdrukust) sõbra leidis, siis oli kohe draama lahti ja toimusid ärajooksmised/põgenemised/vaidlused. Kolmveerand raamatust oli lihtsalt.. ühe 16aastase maailmavalu ja kassimine, kuidas tüdruk ta maha jättis. Põnevaks läks küll, aga seda alles viimases kahes-kolmes peatükis. See häiriski kõige rohkem, kuidas kõik oli terve aeg uina-muina ning igav ja siis järsku pakiti raamatu lõpp sündmusi ja uusi tegelasi täis. See tundus kuidagi nii kiirustatud. Umbes, et oli vaja teha üks suur lahing, mis lõppeks nii, et saaks ikka kolmanda osa ka kirjutada.

Triloogia viimane raamat oli “Ilus Kaos”, mis rääkis sellest, kuidas eelmises osas toimunud lahing hea ja kurja vahel lõi maailma sassi. See oli veidi põnevam, aga ka selles osas polnud midagi nii head, et oleks püsivalt huvi üleval hoidnud. Lena ja Ethan olid koos, kuid ei saanud üksteist korralikult puudutadagi (lummaja+surelik pole ilmselt hea kombo), maailm hakkas kokku varisema ning mõlemad mõtlesid, et just nemad on süüdi. Selle raamatu ajal toimus küll igasuguseid sündmusi, aga põhiliin oli see, kuidas täiskasvanud ajasid salaja oma asju, noortele midagi ei öelnud (mis neid palju aidanud oleks) ning siis terve aeg üritasid Ethan-Lena kõigest aru saada. Lõpp oli nii etteaimatav. See väike kõrvalepõige ja jälgede segamine ei aidanud üldse, mu arust oli juba kolmanda raamatu alguses teada, et nii see kõik lähebki.

Häid asju/tegevusi oli ka. Näiteks Amma ja Linki tegelaskujud, lummajate raamatukogu, Ethani ema vaim.. Aga palju oli ka selliseid liine, mis olid üldjoontes täiesti igavad. Näiteks John Breedi tegelane. Tundus, nagu ta oleks pidanud hästi tähtis süžeepööre olema, aga minu jaoks jäi ta liiga lahjaks. Ühesõnaga.. ma ei tea, lugesin selle triloogia küll lõpuni, aga rahule jäin ma ainult esimese osaga.

Järgmiseks on raamat “Oma õe hoidja”, autoriks Jodi Picoult. Õõõõõh, kui vihale see lugu mind ajas!! Mul selline tunne, et see postitus tulebki konkreetne vingumine :D Teos räägib sellest, kuidas üks ideaalne perekond avastab, et nende väikesel tütrel on leukeemia. Et ta paranemisšansse suurendada, otsustavad vanemad, et on aeg sünnitada geneetiliselt perfektne laps, kes siis oleks põhimõtteliselt haige tütre varuosadeks. Alguses peab noorem tütar olema luuüdidoonoriks ning 13 aastat hiljem tahavad vanemad, et ta annaks haigele õele oma neeru! Seepeale pöördub Anna advokaadi poole, et taotleda meditsiiniline sõltuvus… ja peredraama võib alguse saada.

Ma saan tegelikult vanematest aru, sest kui armastad last, oled kõigeks valmis.. aga reaalselt sünnitada uus laps, kes peab läbi tegema piinavaid protseduure, et ta õde saaks elada.. Sealjuures keelati sel “katseklaasilapsel” kõik temale meeldivad tegevused ära, sest äkki midagi juhtub ja ta ei saagi enam õe isiklik varuosakauplus olla. Mis kohutav vastutus nii noorele neiule.. põhimõtteliselt pidi tema oma õde elus hoidma ning kui ta sellest keeldus, heideti talle ette, kui isekas ta on. Päriselt?? See on nii vastuoluline teema, sest ühelt poolt tahab iga vanem, et ta laps saaks terveks, teiselt poolt on ka Anna nende laps, kes vajab hoolt ja armastust ning kainet, kallutamata mõistust.

Raamat oli jutustatud läbi erinevate silmade (ema, isa, Anna, vend Jesse, advokaat, sotsiaaltöötaja..) ning ma tean, et osad peatükid tahtsid anda aimu sellest, miks vanemad sellise otsuse tegid (saada katseklaasilaps)… aga mulle tundus see kuidagi võltsina. Üritati küll rõhutada, et vanemad armastavad kõiki oma lapsi, kui oli selgelt aru saada, et kõige tähtsam oli nende jaoks siiski haige Kate ning Anna oli nende jaoks tähtis ainult selleks, et too saaks oma õde aidata. Not cool! Ma saan aru, et nii surmava diagnoosiga laps peabki olema natuke kõrgendatud tähelepanu all, aga see pole vabandus, et põhimõtteliselt sundida teist last läbi tegema asju, mida ta selgelt ei taha ning anda talle oma armastust ja hellust ainult siis, kui teda (või ta verd, luuüdi, neeru) on millekski vaja.

Lõpp oli kõige haigem. Ulgusin nagu loll. Samas mu arust ei sobinud see lahendus raamatuga üldse kokku. Lahtised otsad põimiti omavahel kuidagi eriti dramaatiliselt ära ja tehti pooleldi õnnelik lõpp. Teiseks olid osad liinid üsna.. ee mõttetud. Näiteks sotstöötaja-advokaadi ajalugu ja suhe ning poeg Jesse süütajakalduvused. Okei, sellega taheti näidata, et ka vanem poeg on unarusse jäetud, aga see oli nii random. Pluss see, kui tema tuletõrjujast isa sai teada, et poeg on megasuuri tulekahjusid korraldanud, siis lihtsalt.. kallistati, et ok, kõik korras. Ühesõnaga.. selline huvitav lugemine, mis ajas oma sisuga niiiiii vihale :D

Kolmanda teose leidsin raamatukogu lasteosakonnast, “Andja” ning autoriks Lois Lowry. Ma tean, et ka sellele on kirjutatud järjed, aga ma hoiand targu neist eemale. Kui lühidalt öelda, siis on see veidi nagu lasteversioon Orwelli “1984” raamatust. Ma ei tea, miks seda nimetatakse lastekaks, sest mu arust on sisu üsna keeruline. Kuigi äärmiselt lihtsalt kirja pandud, on idee nende taga selline, et pani mu nii mõnigi kord väga pingsalt mõtlema.

Tegevus toimub utoopilises ühiskonnas, kus kõik on kontrollitud ja reguleeritud. Inimesed, kes selles maailmas elavad, ei tea, mis on sõda, valu, nälg, hirm… aga nad ei tea ka, mis on armastus, rõõm, joovastus.. Nende maailm on täiesti neutraalne. Mingi imepärane tehnoloogia on eemaldanud kõik värvid, lõhnad, ilma, aasta-ajad ja muud omadused, mis midagi erinevaks muudaks, Inimesed näevad ja tajuvad kõike ühtemoodi. Neil on kindlad ja karmid reeglid, nende tegevust ja elu jälgitakse “suure venna” poolt ja seadusest üleastujaid karistatakse sellega, et nad “saadetakse minema” (ehk tapetakse ära, kuigi kõigile räägitakse, et nad saadetakse teistesse linnadesse). Elanikkond on tuim ja üksmeelne, üritades vältida kõike, mis neid teistsugusemaks teeks.

Kui selles maailmas kasvavad lapsed saavad 12aastasteks, on nad valmis selleks, et neile määratakse eluaegne amet, mille poole nad püüdlema hakkavad. Raamatu peategelane, Jonas, määratakse Andja õpipoisiks, et tulevikus tema “amet” üle võtta. Andja on aga vana mees, kelle sees on kogu maailma mälestused ja tunded. Tema teab, mis on sõda, valu ja nälg. Aga ka seda, mis on rõõm, armastus, lumi, erinevad värvid.. Ning ta peab oma mälestused andma edasi Jonasele. Nende ülesandeks on hoida neid saladusi ning olla nõuandjaks oma maailma juhtidele, tuginedes mälestustest saadud kogemustele.

Jonas ja Andja hakkavad vaikselt süsteemi vastu mässama, sest nende arust pole see õige, et elatakse nii tuimas ja mõttetus ühiskonnas. Kuna nad suurt midagi konkreetselt aga teha ei saa, sünnib otsus saata Jonas laia maailma, kus nende arust on olemas midagi suuremat ja paremat. Kinnisest ühiskonnast on keelatud ära minna, seetõttu peab Jonas põgenema. Ta võtab kaasa pisikese beebipoisi, keda taheti “minema saata” ning koos asuvad nad teele, tundes nälga, valu ja hirmu. Umbes siinkohal esimene raamat lõppeb.

See oli natuke.. masendav lugemine. On nii raske ette kujutada elu sellises maailmas, kus puuduvad isegi värvid. Kus peadki käima nööri mööda ja olema kõigiga ühesugune. See oli kurb, kuidagi melanhoolne ja depressiivne raamat. Mistõttu ma ei saagi aru, miks see lastele suunatud on :D

Viimane teos, millest ma oma niigi pikaks veninud postituses rääkida tahan, on Stephen Kingi “Lemmikloomasurnuaid”. Ma pole filmi küll näinud, aga oooo, kus tahaks seda näha. Mulle väga meeldivad härra Kingi teosed, ta kirjutamisstiil on täpselt mu maitsele sobiv ning nagu teada, siis õudusjutud on mu tassike teed.

Mulle meeldib, kuidas raamatus on väga lihtsate kirjelduste ja lausetega loodud juba algusest peale selline.. kõhe olukord ja tunnetus. Pole veel midagi hullu juhtuma hakanudki, aga kuklakarvad on püsti ja kätel kananahk, sest midagi nagu toimuks. Mul on praegu pooleli raamat Kingi lühijuttudega ning kuigi kohati on piir rõveda ja jubeda vahel imeõhuke, siis ma imetlen seda oskust, kuidas mitme jutuga suudab ta õudse tunde tekitada pealtnäha nii tavalise looga, kus pole grammigi verevalamist või jubedust.

“Lemmikloomasurnuaid” (jah, meelega valesti kirjutatud) räägib aga sellest, kuidas üks perekond kolib suure maantee äärde pealtnäha idüllilisse majja. Kõik tundub ideaalne- pereisa uus töökoht, naise armastus uue elukoha vastu, lapsed (vanem tüdruk ja noorem poiss) kasvavad jõudsalt.. isegi ületee-naabriteks on muhe vanapaar.

Pere maja tagant läheb tee metsa, mis viib lemmikloomade surnuaeda, mille eest on hoolitsenud (ja sinna oma lemmikuid matnud) lapsed peaaegu sada aastat. Kui nende kass, keda tütar väga armastab, sureb, on ilmselge, et ka tema tuleb sinna matta. Siinkohal sekkub aga üle tee elav vana mees, kes viib pereisa Louis’i öisele seiklusele surnuaia taha, kuhu kass maetakse. Päev hiljem on kõuts kodus tagasi. Elusana, aga kuidagi imelikuna. Haisva, halva reageerimisvõime ja lindude tapmiskihuga.

Selle surnud-aga-elus kassiga elatakse mõnda aega rahulikult, kuni äkki juhtub kohutav õnnetus. Murest murtud pereisa näeb ainult üht võimalust- matta inimese surnukeha kassi juurde ja loota, et ka tema tuleb tagasi. Hoolimata vanamehe hoiatusloost ja enda sisetundest ta täpselt nii teebki.

Lõpp on väga jube. Ma olin sellest raamatust ja filmistki varem kuulnud, seega teadsin enam-vähem, mis juhtub, aga samas oli see ikka väga ootamatu. See oli nii häiriv ja kõhe, et mul oli tükk tegu magamajäämisega. Ma olen lugenud palju õudukaid, aga see oli üks vähestest, mis mulle natukeseks ajaks jälje jättis. Seda enam, et suur osa raamatust polnud üldse hirmsate sündmustega täis pikitud, kuid juba lugemist alustades oli selline imelikult jube tunne sees. No nagu tead, et midagi halba hakkab kohe-kohe juhtuma.. Ühesõnaga, igasugustele õudusfännidele soovitan seda väga! Ma pole ise vist pidanud üheski Stephen Kingi teoses pidanud pettuma, kuigi noh.. öösiti ma neid enam väga lugeda ei taha :D

Oeh, ooookei, on aeg vist oma pika postituse otsad kokku tõmmata.. Kui on midagi, millest ma võin lõputult kirjutada, on need raamatud. Praegu olen enda jaoks (taas)avastanud Erseni Toimiku-sarja kriminaalromaanid, mis on vahel väga võikad, aga samas nii põnevad. Alati korraldan mõttes äraarvamismängu, kas saan enne lõppu õige mõrvari teada või ei.. Seni olen täpselt null korda õigesti arvanud :D

Igastahes, enam-vähem selline ongi mu “kerge” suvelugemine- õudukad, krimkad, draamaromaanid ja sekka mõned laste/noortejutud. Õnneks olen jälle sattunud lugemusega hoogu, suvel pole nagu eriti viitsimist ning seetõttu olengi ma oma väljakutsest aastaga-150-raamatut kõvasti maha jäänud. Lohutan end aga sellega, et neli kuud on ees, mil pean niisama tööl igavlema.. Mis tuletab omakorda meelde, et mul on täna viimane puhkusepäev..

Kommentaaridesse ootan taaskord põnevaid soovitusi ja võite kirjutada seda ka, kas loete ise pigem suvel või mõnel muul ajal? :)