Browsing Tag

karantiin

lõpp juba paistab

13. mai 2020

…nii eriolukorra lõpp (jeeee, saab jälle tööle!) kui ka mu nooruse lõpp. See nii jee pole :D Ma ei tea, kuhu ajal kiire hakkas. Selline tunne, et nii kui ma 18 sain, on aeg möödunud lihtsalt paari sõrmenipsuga ja juba esmaspäeval ootab mind vanusenumber 30.. Maru salakavalalt hiilis ligi.

Ühelt poolt naljakas, sest ma ei tunne end isegi praegu oluliselt täiskasvanuna. Eks jah, käin tööl, maksan makse, elan vanematest eraldi jnejnejne, aga sellist… tunnet küll pole. Teisest küljest jälle hakkab iga kord vanusele mõeldes küljest valusalt pistma, sest apppi kui vana ma olen, appi kuhu mu elu kadunud on, appi ma pole midagi jõudnud veel selle 30 aastaga teha…. oeh. Ja siis mõtlen oma emale, kel selleks ajaks oli juba kaks last, ta tundus niiiiii suur ja tõsine ja täiskasvanud, oma majapidamine-aed-töö-jutud-värgid. Noh, samas mäletan ka seda, kuidas meid vennaga kupatati vanaema juurde ja emps pidas siis korralikke pidusid maha, niiet võib-olla ta nii tõsine polnudki :D

Iga kord, kui see valus küljepiste tuleb, satun natuke paanikasse ja arvake ära, mis esimese asjana siis teen? Jooksen e-poodidesse ja laon ostukorvi kortsudevastaseid kreeme täis. Praegu näiteks kolmes erinevas kohas mingid tooted ostukorvis.. ära pole julenud osta, sest see tundub kuidagi alla andmisena.. leppimisena, et i’m old :D No umbes sama vana nagu see lehmakolp..

Okei, tegelikult nii hull asi pole, lihtsalt selline sünnipäevaeelne nukrus on sees. Kuigi mulle tohutult meeldivad sünnipäevad, siis 25ndast eluaastast alates on see iga-aastane sündmus kuidagi.. meeldetuletus surelikkusest. Selline väike torge, et ela nüüd elu nii, et pärast ei peaks kahetsema, võta nüüd jalad tagumiku alt välja ja tegutse, mitte ära lase elul lihtsalt sõrmede vahelt libiseda. Ja kuna siis veel eluks eesmärke seada ning minevikule tagasi mõelda, kui mitte sünnipäeva eel :)

Eks seda kurbust võimendab ka see, et seoses eriolukorraga pidin planeeritud suure peo ära jätma. Pikalt mõtlesin, et ei taha siis üldse kuidagi tähistada, aga lõpuks (pärast nelja ümbermuudatust) jäi sõelale plaan, kus mõne sõbraga põrutame Võrtsu äärde suvilasse ja teeme seal ühe mõnusa kohustustevaba nädalavahetuse.

Muus osas, kui vanuse-paanika välja arvata, on kõik tsill. Maal on tegevust alati, alates muruniitmisest ja puude ladumisest, lõpetades köögiviljade istutamise ja rohimisega. Vahel leiab aega isegi koeraga mängida. Eriolukord on lõppemas ning ma loodan, et eluke taastub kiiresti normaalseks. Vast ei tule ka suurt tagasilööki nüüd, kui kaubanduskeskusi ja muid kohti järjest avatakse.

Pildistamisega olen end ka natuke kokku võtnud, kuigi ega suurt midagi kaamera ette pole jäänud, kui vihmapiisad ja koer. Ja üks maru kõhe vana kaev. Üldiselt olen oma Sony ostuga ikka väga rahul, kuigi sel on paar pisikest miinust, võrreldes Canoniga. Esiteks jookseb see külmema ilmaga natuke kokku ja teiseks aku ei pea üldse nii hästi. Canonit laadisin korra nädalas ja võisin julgelt mitu päeva jutti sadu pilte pildistada (näiteks väljasõitudel, üritustel..) Sonyt pean ikka kordades rohkem laadima.

Sel nädalavahetusel käis vennas maal, rakendasime kohe ta tööle ning õhtul sai grilli ja sauna. Imeeeline ilm oli, peaaegu nagu suvi juba. Istusin aias, jõin veini ja vaatasin, kuidas mehed grillivad (ja koer keelt limpsab). Kahjuks nüüd on ilmast küll ainult soe mälestus jäänud, sest aknast välja vaadates peksab vihma vaheldumisi lörtsiga.

Vahepeal jõudsin käia Valgas piiri valvamas, kuigi mõlemad teed, mis üle piiri viisid, olid ehituse all ja väravatega eraldatud. Ehk suuresti valvas piir end ise. Aga mõnus oli üle pika aja vorm selga panna. Kell neli hommikul ärgata muidugi nii mõnus polnud :D

Ja lõpetuseks paar pilti mudakollist, kes metsatiirul kündis ninaga porilombis ja pärast oli ikka väga rahul endaga.

Karantiinipäevik

20. märts 2020

Seekord hüppan ka mina rongile ning Liina eeskujul kirjeldada oma eilset isolatsioonipäeva. (edit: nüüd lugesin, et Merjel oli sama plaan.. no eks ma jään siis igale poole hiljaks :D)

Eelmisel nädalal vaatasime töö juures ühiselt Ratase esinemist ja hakkas natuke kõhe küll. Kohe tuli ka kiri juhatuselt, kus soovitati püsida kodukontorites. Hetkel olen ma väga rõõmus, et mul on võimalus olla kodus JA teha tööd edasi, sest tean, kui paljude sissetulekud kahanevad või kaovad sootuks. Kui ma näiteks klubis edasi töötaks, siis oleks ka mind oodanud palgata puhkus…

Suure ostuhullusega ma kaasa siiski ei läinud. Mõned pakid makarone ostsin ja veidi hakkliha/kanafileed sügavkülma. Peamiselt küll seetõttu, et kui asi läheks väga hapuks, siis põgeneksime nagunii maale, kus sügavkülm punnis, kelder hoidiseid täis ja kui lugu juba katastroofiliseks läheks, siis kanade näol on värske liha alati võtta (rääkimata munadest).

Pagendasingi end koos kassiga nädalavahetusel maale ära, kui tuli esimene takistus: saabus teade Kaitseliidust kott valmis pakkida. Tükk aega oli teadmatus, kuna ja kas minema peab. Nüüd on asjalood selgemad ja vähemalt 3 nädalat saan niisama karantiinis olla.

Teisipäeval selgus aga kurb tõsiasi, et pean tagasi linna tulema, kui tööd tahan teha. Nimelt pole maal internetti ning kui seni olen edukalt hakkama saanud telefoni hotspotiga, siis selle maht sai juba esmaspäeva õhtuks läbi.

Niisiis olen taaskord linnas. Ma olen kogu aeg hinnanud kodukontori olemasolu võimalust. Kui tõesti hommikul natuke halb olla, pole olnud probleemi kodus ravida. Aga nii pikalt see mulle küll ei meeldi. Kontoris on suurem produktiivsus, parem kohv ja loomulikult töökaaslased. Siin lõbustab mind ainult Nässukas, kes päikese käes mõnuleb.

Põhiliselt möödub mu päev diivanil tööasju tehes. Ütleme nii, et see on tööpäeva algus, sest lõpuks oli diivan täis erinevaid pabereid, laual märkmelehed ja noh.. olukord kaootilisem. Lootsin küll, et saan vahepeal kolida näiteks rõdule, aga tuul on väljas endiselt nii külm, et jääb ära. Ideaalne see muidugi pole, sest selg on lõpuks niii kange, aga ma pole endiselt suutnud ära otsustada, milliseid kõrgeid köögitoole tahan, niiet.. diivan it is.

 

Kui kohv pole hea ja peab leppima pätikaga, siis vähemalt tass on hea.

Kodus töötamine on umbes sama nagu koristamine. Hakkad suure entusiasmiga peale, tirid kõik kapid välja põrandale… ja siis leiad kolm aastat kadunud kleepsuraamatu ning pühendad järgnevad tunnid sellele. Nii ka seekord, kui mulle reaalselt tundus huvitavam sättida külmkapimagneteid ringi või korrastada telekaalusel olevat ehetepuud ning maalimistarbeid. Siit ka note to self: leia rohkem aega  joonistamiseks!

Peiks tõi eelmisel õhtul maakohupiima, niiet pidin ka selle ära kasutama. Otsisin aga koogiretsepti välja ja sügavkülmast marjad ka. Keskmine kaunistus on minu nägemus koroona olemusest. Nii näeb äge välja, aga kui koogi ahjust välja võtsin, siis nägi see välja nagu hunnik laienenud veresooni :D

Lisaks jõudsin valmis meisterdada ühe pasta carbonara… või õigemini pasta peaaegu-carbonara-asjadega-mis-kapis-leidus. Üldiselt tundub, et oli produktiivne päev, sest lisaks kokkamisele jõudsin kaks masinatäit pesu pesta, tolmu võtta, näomaski teha ja ka tööasjadega joonele.

Kuigi ma ausalt ei kujuta ette, kuidas saavad kodukontoris hakkama algklassiealiste laste vanemad, kes peavad lapsi pidevalt suunama, õpetama JA oma tööd ka tegema. Sellessuhtes olen ma väga õnnelik, et mul on ainult üks tähelepanu nõudev Nässakas, kes ronib keset töötegemist sülle ja hakkab näkku hingama.

Ühesõnaga, ma nüüd ei teagi. Erilist raskust see karantiin mulle ei valmista (igaks juhuks rõhutan, et MULLE. Tean, et on palju inimesi, kelle jaoks on asjalood palju, palju hullemad). Poes ei käi, rahvarohketes kohtades ka mitte. Töö tegemine on natuke kehvemaks muutunud, sest produktiivsus veidi langenud.. no teate ju küll, et kodus on alati midagi koristada ja teha… Negatiivne pool on see, et pole sõpru ja töökaaslasi tükk aega näinud, aga see väike hind mida maksta. Minu arust on Eesti isegi leebelt suhtunud praegusesse olukorda, ma ausalt imestasin, et võeti nii julge otsus vastu ja kehtestati eriolukord.

Eks näis, mis juttu ma ajan siis, kui karantiin on kestnud kuu ja/või karmimad meetmed kasutusele võetakse.

Seni aga lõbustan ma end peitusemänguga. Otsisin eile kassi taga, kartsin lausa, et olen ta (jälle) kappi kinni pannud. Ühtki häält vastu ei tehtud, kiss-kissitasin nagu lollakas.. kui siis avastasin magamistoa kardina tagant Kiska, kes oli väga rahulolematu, et ta und segasin.