Browsing Tag

kärkna kloostri varemed

lapsepõlve radadel

21. apr. 2015

Kunagi ammu tegin ma ühe postituse Nostalgilisest Kärknast, kohast, kus veetsin suure osa oma lapsepõlvest. Täna, kui otsustasin Õvile emale külla sõita, mõtlesin teha midagi sarnast ja pildistada üles kaks teepeale jäävat paika, mis samuti mälestusi täis on.

Ma tegelikult ei viitsinud seda üldse teha, aga kui juba Britt oma suure rasedakõhu välja suutis vedada, siis noh. ma ei leidnud piisavalt vabandusi :D Viskasin oma kaks kaamerat kotti ning juba esimese kilomeetri peal tuli nutt kurku. Mikkkks see tuul olemas peab olema? Ja loomulikult kogu aeg ikka vastu. Ühe eriti suure puhangu ajal olin ma surmkindel, et kui ma pööraks otsa ümber, siis pöörduks ka tuul :D Pisaratega võideldes ja hambaid risti surudes jõudsin oma esimesse peatuspaika.

Kaameratest kasutasin täna oma ustavat Canonit 50mm objega ning kaasas oli ka Märdi isa Nikon D5100 koos Tamroni 18-270 mm’sega. Ma tükk aega juba natuke laiema ulatusega objektiivi otsingul ja mõtlesingi seda korralikult katsetada. Olen tegelikult selle 50mm omaga üliiiirahul, kvaliteet ja pildid tulevad alati nii ilusad…aga just reisidel on sellega nats keeruline. No pole üldse meeldiv hetk, kui Märt ütleb, et tee must palun Big Beniga pilti ja ma pean vastu ütlema, et kle, oota veits, ma kõnnin kaks kilomeetrit eemale :D Oleksin saanud täitsa ainult Nikoniga hakkama, aga kuna selle nupud ja süsteem on endiselt tume maa, siis tahtsin kindel olla, et vähemalt mõne pildi ma saan,sest oma Canonile võin alati loota!

Siin üks ehe näide, mida suudab 18-270 obje ja mida 50mm’ne :D

Igaljuhul, esimeseks kohaks valisin Kärkna vana raudteesilla. Seal neid kaks tükki, üks on uue remondi saanud ning pidevas kasutuses olnud, teine..laguneb. Vanasti oli sealkandis ainsaks normaalseks ujumiskohaks just silla alt läbi voolav jõgi. Nii me siis viskasime käterätid üle õla ning trotsisime silla liipritel hüpates hirmu.


Sellega meenub kohe seik, kui paari sõbra ja minu hoida pisikese koera, Tukiga, jälle raudteed pidi jalutamas käisime. Kõik teadsid, et vasakpoolne tee pole kasutuses. Kõik roostetas ja no aastakümneid polnud keegi sellel rongi näinud. Olime kenasti kõik siis keset silda, kui äkki nägime- meie poole kihutas rong!! See oli üks hirmuäratavamaid kogemusi üldse, sest mitte kuskile polnud joosta. Alguses ei saanud nagu arugi, sest…see pool oli ju maha jäetud. Õnneks on silla külgedel nn betoonist platvormid, kuhu siis kiiresti ronisime, haarasin Tuki ka kaenlasse ning ellu me jäime.

Ma kadestan raudteerööpaid, sest nad lähevad elu lõpuni koos…

Täna seal kõndides oli alguses hea julge olla küll, aga kui silla keskel läbi ühe pehkinud palgi astusin, siis tahtsin juba nutta. Jalad värisesid all, aga üle ma sain, kuigi oleks võinud ju tagasi minna :D Ei, selle asemele, läksin ma edasi ja tahtsin jälle nutta- kuidas ma õigele poole saan? Mõtlesin juba empsile helistada, et noh, toogu mulle telk ja söögikraam heaga siia, mina ei liigu, aga hinge kinni hoides sain silla uuesti ületatud. Ma ei kujuta ette, kuidas me vanasti julgesime?!

Teiseks kohaks oli Muuge ja Kärkna kloostri varemed Emajõe ääres. See oli kodus olles ainus korralik supluskoht. Vesi oli karge ning läbipaistev, põhi mõnusalt liivane. Ma olin Merilii ja Margiti peale kohutavalt kade, sest nemad elasid sellele kõige lähemal ja said kõige tihemini ujumas käia. Loomulikult olin kade ka selle peale, et neil on vanem vend, kes neid valvas. Me nimelt ei võinud vee äärde ilma suuremateta minna. Need olid rõõmuhetked, kui olime Karine juures, suuremad sugulased pakkisid meid väiksesse punasesse põrnikasse ning meid Muugele viidi. Kloostri varemetest pole suurt midagi alles, ainult üks väike müürike ning oja ületav valge ja uhke sild on kah… ajale jalgu jäänud.



Sattusin jõe äärde natuke valel ajal, sest praegu on kallas veega triiki. Vanasti oli seal palju madalam, ühel pool uhke puudest tamm, teisel pool kividest seinake vett takistamas. Neid ma täna aga ei näinudki.. Üldse oli kõik nii muutunud. Mina mäletan Muuget ikka suve hittkohana, kus kõik ümberkaudsed ujumas käisid. Rohi oli maha tallatud, suur plats puhas ja lõkkeasemega, hüppetorn keset jõge… nüüd polnud aga midagi sellist.



Kunagi ammu tegime neljakesi sugulastega seal jõe ääres oma matkamise. Kimasime ratastel kohale, lõime telgi püsti ja kärsatasime viinereid. Lõpuks käisime riietega ujumas, soojendasime end lõkke ääres ning praadisime leiba, sest midagi muud polnud :D Õhtupoolikul asjad jälle kokku ning kodu poole. Mäletan nii hästi, et vaatasime veel Merilii-Margiti juures “Rannavalve” osa ära, kus teatati, et osad näitlejad enam ei jätka. Me Karinega sõitsime siis koju ja üürgasime kõvasti nutta, et “Cooodyyy, me ei näegi teda enam. Hobieeeeee, me ei näe teda kaaa!!” :D:D


Emps rääkis täna juhuslikult sedagi, et kunagi väiksena (u pooleteiseaastasena) olin ma Muugel lihtsalt.. vette kõndinud. Ülar oli olnud see, kes pükstest kinni sai ning mu kaldale tõmbas. Mina nägin aga terve lapsepõlve unenägusid, kus me olime sugulaste juures, kel oli väike tiik, ning ma sinna sisse läksin. Mäletan nii hästi, et vesi oli läbipaistev ja üle mu pea, mina sain aga vee all hingata ja kõndisin edasi, kuni vanaisa mu traksepidi kaldale tiris. Ilmselt miski mälestus jäi alateadvusesse alles. Äkki ka sellepärast on mu üks suurimaid hirme uppumine?


Lõpuks jõudsin Õvile ja nii hea oli lebosse visata, süüa vanu häid sardelli-tomati võikusid ning empsuga jutustada. Selliste trippide puhul on ainus halb asi see, et pärast lebotamist peab jälle linna tagasi sõitma :D Murphy seekord nalja tegema ei hakanud ning kojuteel oli tuul ilusasti tagant. Noh, tähendab, kui seda oli, sest ühtäkki oli kolmveerand tundi tuulevaikust :D

Et jah. Läks tänane päev korda. Natuke valus on nüüd töö juures küll istuda, jalad on ka väsinud, aga vähemalt sain end liigutada. Kokku 30,5 km rattasõitu ja mõned kilomeetrid jalutamist… ma ei tea, kui ma umbes 10 kilo sellega maha võtnud pole :S