Browsing Tag

kärkna

lapsepõlve radadel

21. apr. 2015

Kunagi ammu tegin ma ühe postituse Nostalgilisest Kärknast, kohast, kus veetsin suure osa oma lapsepõlvest. Täna, kui otsustasin Õvile emale külla sõita, mõtlesin teha midagi sarnast ja pildistada üles kaks teepeale jäävat paika, mis samuti mälestusi täis on.

Ma tegelikult ei viitsinud seda üldse teha, aga kui juba Britt oma suure rasedakõhu välja suutis vedada, siis noh. ma ei leidnud piisavalt vabandusi :D Viskasin oma kaks kaamerat kotti ning juba esimese kilomeetri peal tuli nutt kurku. Mikkkks see tuul olemas peab olema? Ja loomulikult kogu aeg ikka vastu. Ühe eriti suure puhangu ajal olin ma surmkindel, et kui ma pööraks otsa ümber, siis pöörduks ka tuul :D Pisaratega võideldes ja hambaid risti surudes jõudsin oma esimesse peatuspaika.

Kaameratest kasutasin täna oma ustavat Canonit 50mm objega ning kaasas oli ka Märdi isa Nikon D5100 koos Tamroni 18-270 mm’sega. Ma tükk aega juba natuke laiema ulatusega objektiivi otsingul ja mõtlesingi seda korralikult katsetada. Olen tegelikult selle 50mm omaga üliiiirahul, kvaliteet ja pildid tulevad alati nii ilusad…aga just reisidel on sellega nats keeruline. No pole üldse meeldiv hetk, kui Märt ütleb, et tee must palun Big Beniga pilti ja ma pean vastu ütlema, et kle, oota veits, ma kõnnin kaks kilomeetrit eemale :D Oleksin saanud täitsa ainult Nikoniga hakkama, aga kuna selle nupud ja süsteem on endiselt tume maa, siis tahtsin kindel olla, et vähemalt mõne pildi ma saan,sest oma Canonile võin alati loota!

Siin üks ehe näide, mida suudab 18-270 obje ja mida 50mm’ne :D

Igaljuhul, esimeseks kohaks valisin Kärkna vana raudteesilla. Seal neid kaks tükki, üks on uue remondi saanud ning pidevas kasutuses olnud, teine..laguneb. Vanasti oli sealkandis ainsaks normaalseks ujumiskohaks just silla alt läbi voolav jõgi. Nii me siis viskasime käterätid üle õla ning trotsisime silla liipritel hüpates hirmu.


Sellega meenub kohe seik, kui paari sõbra ja minu hoida pisikese koera, Tukiga, jälle raudteed pidi jalutamas käisime. Kõik teadsid, et vasakpoolne tee pole kasutuses. Kõik roostetas ja no aastakümneid polnud keegi sellel rongi näinud. Olime kenasti kõik siis keset silda, kui äkki nägime- meie poole kihutas rong!! See oli üks hirmuäratavamaid kogemusi üldse, sest mitte kuskile polnud joosta. Alguses ei saanud nagu arugi, sest…see pool oli ju maha jäetud. Õnneks on silla külgedel nn betoonist platvormid, kuhu siis kiiresti ronisime, haarasin Tuki ka kaenlasse ning ellu me jäime.

Ma kadestan raudteerööpaid, sest nad lähevad elu lõpuni koos…

Täna seal kõndides oli alguses hea julge olla küll, aga kui silla keskel läbi ühe pehkinud palgi astusin, siis tahtsin juba nutta. Jalad värisesid all, aga üle ma sain, kuigi oleks võinud ju tagasi minna :D Ei, selle asemele, läksin ma edasi ja tahtsin jälle nutta- kuidas ma õigele poole saan? Mõtlesin juba empsile helistada, et noh, toogu mulle telk ja söögikraam heaga siia, mina ei liigu, aga hinge kinni hoides sain silla uuesti ületatud. Ma ei kujuta ette, kuidas me vanasti julgesime?!

Teiseks kohaks oli Muuge ja Kärkna kloostri varemed Emajõe ääres. See oli kodus olles ainus korralik supluskoht. Vesi oli karge ning läbipaistev, põhi mõnusalt liivane. Ma olin Merilii ja Margiti peale kohutavalt kade, sest nemad elasid sellele kõige lähemal ja said kõige tihemini ujumas käia. Loomulikult olin kade ka selle peale, et neil on vanem vend, kes neid valvas. Me nimelt ei võinud vee äärde ilma suuremateta minna. Need olid rõõmuhetked, kui olime Karine juures, suuremad sugulased pakkisid meid väiksesse punasesse põrnikasse ning meid Muugele viidi. Kloostri varemetest pole suurt midagi alles, ainult üks väike müürike ning oja ületav valge ja uhke sild on kah… ajale jalgu jäänud.



Sattusin jõe äärde natuke valel ajal, sest praegu on kallas veega triiki. Vanasti oli seal palju madalam, ühel pool uhke puudest tamm, teisel pool kividest seinake vett takistamas. Neid ma täna aga ei näinudki.. Üldse oli kõik nii muutunud. Mina mäletan Muuget ikka suve hittkohana, kus kõik ümberkaudsed ujumas käisid. Rohi oli maha tallatud, suur plats puhas ja lõkkeasemega, hüppetorn keset jõge… nüüd polnud aga midagi sellist.



Kunagi ammu tegime neljakesi sugulastega seal jõe ääres oma matkamise. Kimasime ratastel kohale, lõime telgi püsti ja kärsatasime viinereid. Lõpuks käisime riietega ujumas, soojendasime end lõkke ääres ning praadisime leiba, sest midagi muud polnud :D Õhtupoolikul asjad jälle kokku ning kodu poole. Mäletan nii hästi, et vaatasime veel Merilii-Margiti juures “Rannavalve” osa ära, kus teatati, et osad näitlejad enam ei jätka. Me Karinega sõitsime siis koju ja üürgasime kõvasti nutta, et “Cooodyyy, me ei näegi teda enam. Hobieeeeee, me ei näe teda kaaa!!” :D:D


Emps rääkis täna juhuslikult sedagi, et kunagi väiksena (u pooleteiseaastasena) olin ma Muugel lihtsalt.. vette kõndinud. Ülar oli olnud see, kes pükstest kinni sai ning mu kaldale tõmbas. Mina nägin aga terve lapsepõlve unenägusid, kus me olime sugulaste juures, kel oli väike tiik, ning ma sinna sisse läksin. Mäletan nii hästi, et vesi oli läbipaistev ja üle mu pea, mina sain aga vee all hingata ja kõndisin edasi, kuni vanaisa mu traksepidi kaldale tiris. Ilmselt miski mälestus jäi alateadvusesse alles. Äkki ka sellepärast on mu üks suurimaid hirme uppumine?


Lõpuks jõudsin Õvile ja nii hea oli lebosse visata, süüa vanu häid sardelli-tomati võikusid ning empsuga jutustada. Selliste trippide puhul on ainus halb asi see, et pärast lebotamist peab jälle linna tagasi sõitma :D Murphy seekord nalja tegema ei hakanud ning kojuteel oli tuul ilusasti tagant. Noh, tähendab, kui seda oli, sest ühtäkki oli kolmveerand tundi tuulevaikust :D

Et jah. Läks tänane päev korda. Natuke valus on nüüd töö juures küll istuda, jalad on ka väsinud, aga vähemalt sain end liigutada. Kokku 30,5 km rattasõitu ja mõned kilomeetrid jalutamist… ma ei tea, kui ma umbes 10 kilo sellega maha võtnud pole :S

Nostalgiline Kärkna

12. veebr. 2014

 

Eile oli jälle üks selline vabam päev ning otsustasin vanaemale külla minna. Üle pika aja jõudsin sinna valges ning kuna kaamera oli kotti visatud, mõtlesin natuke lapsepõlveradadel rännata ja mõnest “mälestusväärsemast” kohast pilti teha. Mõtlesin küll pildistamise suveni edasi lükata, kui kõik on ilus ja roheline, mitte nii kurb ja hall, aga noh…mu melanhoolse tuju ning mälestustega läks ilm ilusasti kokku.

Nii kaua, kui ma ennast mäletan, veetsin ma tatikana pea kõik vaheajad Kärknas, ma ei jõudnud ära oodata, millal jälle vantsi saan. Seal olid mõned minuvanused lapsed ning kõik tundus nii uhkena, ikkagi KOLM kortermaja ju…no võrreldes väikse külakesega, kus ma muidu elasin :D

Täitsa huvitav oli tegelikult sellise mõtliku pilguga ringi rännata, sest praegu tundus kõik kordades väiksem ja igavam ja hallim ja armetum, mitmed “mälestusmärgid” on minema viidud või uutega asendatud.

Ma mäletan nii hästi, kuidas ma ei jõudnud veel poolt tundigi õues olla, kui juba vanaema sammus mööda Kärknat ringi ja otsis mind, või hõikas aknast “LIIISIII, kus sa oleeed??” Ei jõudnud siis silmi peast häbeneda :D  Eile, kui pildistamas käisin, ja tuppa jõudsin, kõõlus ta samamoodi aknal ja hõikas, kuigi aastaid on korralikult möödas viimasest ajast, kui õues ringi jõlkusin.. Good old times. Vähemalt tean, kellelt oma hulluksajava muretsemise pärinud olen.

 Mäletan, kuidas ta mind “koduaresti” pani, jättis mu luku taha ja jooksis ise aiamaale kõplama. Õues oli aga ilus ilm ja olin esimesel korrusel, niiet aknast sai ikka korralikult välja ronitud ning “põgenetud”. Nii kui vanaema koju tulema hakkas ja teda nägime, ronisin mööda seina üles ja tegin näo, nagu oleks terve päev toas raamatuid lugenud.

Kõik need nooleka ja trifaamängud, ühe poisi korteriukse taga koridoris terve päeva Monopoli mängimine (sest ta ei võinud kedagi külla kutsuda :D), puude otsas ronimine, pommivarjendisse sissemurdmised.. Suveajal oli nii tavaline, et kaheksast sai välja mindud ja õhtul pimedas tagasi tuppa tuldud, jalad süsimustad paljajalu käimisest ning vanaema tehtud praekartul viineritega laual ootamas..

Kuigi muidu ma arvan, et progressi on vaja, on mul nii kahju, et terminal otsustas kõik aiamaad ära hävitada, sealhulgas ka mu vanaema oma, mis oli hiiiiglaslik. Pikad maasikapeenrad, suured tokkroosid, laiad lillepeenrad ja -põõsad, aiamaja, kus sai kogu aeg mängitud… Nii kui esimesed aiasaadused tekkisid, olime Karinega jaol, korjasime vanaema hoitud ainsa roosaka tomati ära ja läksime majakesse”süüa tegema”. Nüüd on sellest kõigest alles ainult suur murulapp koos ühe väikse kasega, mis vanaema platsi märgib.

Kuigi piltidelt tundub Kärkna päris halli ja masendava kohana, on soojemal ajal see päris ilus koht. Okei, võib-olla mulle tundub ainult nii, sest ma ise olen terve elu elanud kohas, kus oli põhimõtteliselt viis inimest ja üks neist mina :D Eks nii põnev, nagu linnas (või näteks Lähtel) siin muidugi pole, aga mingil ajahetkel oli see minu jaoks nagu paradiis.

Murulapid on hoolitsetud, laste jaoks on tehtud uus mänguväljak, teed on korras… Mul on hea meel, et vahepealne seisak, kus kõik lagunes, on ületatud. Nii palju on sinna elama kolinud noori peresid lastega, metsa taha ehitatakse maju, pood on uue hoo sisse saanud ja võib öelda, et Kärkna on hakanud jälle elama!

Esimene koht, kust vanaema oma otsinguid tavaliselt alustas, oli turnikas,mis oli ka Kärkna laste kogunemiskohaks. Ma pole seni veel näinud, et seda õigel otstarbel- vaipade kloppimiseks- kasutatakse :D Päid ja põlvi sai ikka hulganiselt katki kukutud, aga seda põnevam oli ronida ning pimesikku mängida- ei tea, kas jään ellu ja jõuan üldse koju :D


Turnika juures olevad kuusehekid olid heaks peidukaks, eriti kui oli vaja venna eest ära joosta. 

Garaažide juurde me eriti minna ei tohtinud, aga neis äärmiselt kitsastes vahedes sai kulli mängitud küll… ja noh, esimesed suitsudki said just seal ära proovitud..kuni me vahele jäime ja pisarsilmi palusime, et meie vanematele midagi ei öeldaks.

Garaažide juurest trepist alla oli üks varjualune lõkkeplatsiga. Omal ajal tundus see nii luksuslik ja prestiižne koht olevat, kus ainult “suured inimesed” olla võisid. Jumal, kui uhked me olime, kui ühe sõbranna vanem vend seal passis ja me ammuli sui nende “kambas” olla saime. 13-aastase minu tipphetk, ma ütlen. Eriti, kui mulle seal kompliment tehti, et “Sa näed välja nagu 16” :D:D:D

Pommivarjend oli üks keelatumaid kohti vist üldse, aga seda enam see meid tõmbas. Üks sissepääs on kohe maantee ääres, tankla vastas, seal olla ei saanud, teine oli maja taga. Varjendi peal mängisime alguses barbidega, kui nukkudest välja kasvasime, murdsime sisse ka.

Kui te nüüd hoolikalt vaatate, siis punaste uste allääres on väiksed luugid, need kangutasime lahti ning pressisime sisse end. Jube oli olla küll, kõik õudukad tulid meelde. Kõige julgem jooksis pimedas teise varjendi uste juurde, kus oli pealüliti, et tuled põlema panna. Mida kõike me sealt ei leidnud- vanad suusad, gaasimaskid, evakueerimisõpetused, korvpallid, meditsiiniraamatud, värvilised tablakad, vettinud püssirohutünnid…

Kahjuks me väga julged polnud ning iga krapsatuse pärast tormasime juba välja ning päris paljud ruumid jäid uurimata, sest seal oli tegu mingisuguse ringlabürint-skeemiga ja kartus ära eksida oli suur. Mingi aeg keevitati need luugid kinni ja noh.. oli aeg suureks saada, mitte maa all ronida.

Puu on ka jõudsalt ette kasvanud, vanasti oli ruumi nii palju ning tüvi oli pikk ja peenike, mitte nagu praegu võsataoline.

Tol ajal oli Kärknas kolm kortermaja, igal oma “eelis”. Mu vanaema maja taga oli turnikas, keskmise maja taga KIIK! Vanasti oli rippumas kaks raudkiiku kõrvuti, üks hästi madalal, mudilaste jaoks ja teine see, mis praegu alles on. Ooo, kui tuli see aeg, et kõrgema kiigu peale sai ilma ronimata, vaid lihtsalt hops-istudes, siis oli uhke tunne ikka küll, enam polegi niii tatikas..

Ükskord möllasime lastekarjaga seal ja mu vend oli ka. Ta oli päris pisike, silmad olid umbes kiigukõrgusel. Ilmselgelt sai ta terava nurgaga hoobi lagipähe. Verd tuli ikka metsikult, hoidsin kätt ümber õlgade ning talutasin ta koju, tema üürgas nutta ja mina mõtlesin, et vend sureb ära :D Lõpuks, kui teada sain, et ei olegi midagi hullu, olin maruvihane, sest kätt ümber hoides voolas veri kõik mu lemmikule helesinisele kampsunile….mis ära visati….

Kolmanda maja tõmbenumber oli suurte turnikas, mis oli maru ebamugav, aga väga uhke siiski, sest iga tatikas sinna üles ei ulatanud ronida. Seal meil eriti olla ei saanud, sest kolmandas majas olid kurjad mutid, kes meid ära ajasid kogu aeg. No üldse ei lasta rahus mängida…

Kõige põnevam oli muidugi taga olev mets, kuhu mitte mingi hinna eest minna ei lubatud. Niiet ilmselgelt me suurema osa ajast seal veetsimegi :D Argpüksid nagu me olime, siis rajalt kõrvale ei eksinud ning kaugele ei rännanud ka, sest terve aeg mõtlesime “päriselt juhtunud, ausalt” õudusjutte välja.

See “hoone” on mu mäletamist mööda kogu aeg selline olnud. Vanaema ütles, et sellest pidi ladu tulema, aga masu tuli vahele. 1930nda aasta oma vist…

Kunagi kutsuti Kärknat järjepidevalt Naftabaasiks, sest see on Tartu Terminali asukoht. Ja kui ma väiksena tahtsin linnast tagasi maale sõita, siis ma võisin lõpmatuseni piletimüüjate/bussijuhtidega vaielda, sest mismõttes pole olemas bussipeatust nimega NAFTABAAS?!

See tagumine uus maja seisis aastaid tühjana, sest rahad said otsa ning valmis ehitada seda ei saanud. Otseloomulikult see ka kummitas ning kuna keegi raudselt Valget Daami seal nägi, sai see nimeks Valge Maja. Sinna oli keeruline nii sisse pääseda, et keegi ei näeks, aga seda suurema adrenaliinilaksu sai :D Enamik ajast oli see “pahade poiste” pärusmaa, kes sees joomas käisid ja korra ka suurema tulekahju korraldasid.

Vanaema maja külgedele oli tavaks oma nimesid kirjutada, või kui keegi kedagi armastas, siis sai sellest ka tellistelt teada. Otsisin küll enda oma, aga enam ei leidnud. KUIGI Valdise ja Kristjani, kes hea 15 aastat tagasi ära kolisid, nimed olid alles küll :S Selline tunne, et mine või kritselda nüüd enda oma seinale :D

Sai nüüd veits rohkem juttu ja pilte, aga mul oli ausalt nii põnev üle pika aja lihtsalt ringi jalutada ning vaadata, mis kõik muutunud on. Praegu mõtlen küll, et jumaljumal, vaesed lapsed, normaalseid kohti polnud, kus mängida, aga nii palju, kui ma mäletan, oli mul megasuper lapsepõlv ja ülivahvad suvevaheajad just Kärknas.