Browsing Tag

kassijutud

Kassiga jalutamas

9. apr. 2014

Nässakas on mul väike korterikass. Eks ma vahel ikka mõtlen kurvalt, et võiks ju olla oma hoov mängimiseks, et õues oleks palju lõbusam…aga mis seal ikka. Ta tundub niigi päris õnnelik olevat. Vähemalt pole tal toas ohtu auto alla jääda :D  Vahepeal oleme teda maale kaasa võtnud ning kassipojana jooksis ta küll rohu sees, nüüd, preilina eelistab pigem siseruume.

See aga ei takista teda igal võimalikul juhul uksest välja jooksmast. Ükskord pidin teda kaks korda järjest tagasi tuppa tooma. Esimeselt korruselt. Viiendale. Aknaid ka õhutuse peal enam väga hoida ei saa, kui ise juures pole, sest ta võtab kuskilt kaugelt hoogu ning täie vinnaga hüppab kõige laiema ava suunas, et ikka põgeneda saaks.

Kuna ta nii väga välja tahtis, tõingi kassijalutusrihma. Kolm korda olen proovinud temaga õue minna ning iga kord vannun, et see jääb viimaseks. Mu kassijalutus näeb välja umbes nii:

Üritan pea kümme minutit kassile rihma ümber panna. Võiks ju arvata, et kui ta niiiii väga õue igatseb, siis laseb seda kergelt teha… aga eiii. Lõpuks, tänu sellele, et ta sel ajal mu kätt närib, õnnestub mul traksid peale panna. Tohterdan paar minutit veriseid sõrmi.

Läheme koridori, kus veedame järgmised kakskümmend minutit. Sest nii põnev on nuusutada treppi ja teiste uksematte. Või vaadata viiendalt korruselt suurest koridoriaknast välja, mis seal toimub. Või visata tolmusele kivipõrandale pikali, sest järsku on nii väsinud olla.

Siit edasi on nüüd kaks võimalust. Ta kas tüdineb ning jookseb ise tagasi üles, et tuppa minna või kui oleme näiteks juba teisele korrusele jõudnud, siis võtan ta sülle ja viin välja. Sest ega ma ju ilmaasjata koridoris nii palju aega ei raisanud, eks.

Õues tipib ta kaks sammu maas ja ronib siis säärimööda üles. Või kräunub, et ta sülle võtaks. Naudib kõigi tähelepanu (täna oli lapsi kohe hulgim ümberringi, kes teda imetlesid), hüppab maha ja teeb veel kaks sammu. Siis jookseb ukse juurde ja üritab end tagasi sisse murda. Kokku oleme väljas umbes viis minutit.

Kui ma olen juba väsinud, võtan ta sülle ja viin tuppa. Kui pole, siis lasen tal veel koridoris uudistada ja igatsevalt õue vaadata.

Täna ei meeldinud talle õues vist üldse. Hüppas välisukse käepideme külge rippu ja vingus..ilmselt, et ta sisse laseks :D Ukse lahti tegin, pani sellise hooga üles, et ei jõudnud järgigi talle. Jäi siis kolmanda korruse ukse taga seisma (neil see samasugune nagu meil) ja vaatas megasolvunud näoga, et miks ma teda juba sisse ei lase. No reaalselt, istus nina ukseprao vastas ja oli solvunud.

Võtsin ta siis sülle, viisin kaks korrust ülespoole, eemaldasin traksid…ja esimese asjana jooksis ta hooga poollahtise akna suunas, et jumala eest natuke värsket õhku ja vabadust saada, ja heitis mulle sellise ülimalt etteheitva pilgu, et miks ometi ma teda piinan ja vangis hoian…

Eks ma võiks ta kohe süles õue viia, aga no, las ta uudistab trepikojas ka ringi..mine tea, võib-olla tahabki lihtsalt keskkonnavahetust, aga mitte konkreetselt välja minna- maa nii must ju :D

Oma otsustusvõimetusega teeb ta mullegi silmad ette. Kristjan saatis ükspäev tööle mulle kirja, et
“Miks su kass on selline? :S”
-“Milline siis?”
“Ise ütleb, et tahab süüa, panen talle süüa ja ta võtab ainult ühe ampsu :S”

Ühesõnaga oskab mu kass ka rääkida (või oskab Kristjan loomakeelt…) Selline see elu on meil :D

 Mmmm, tolmune põrand, mmmm

Solvus mu peale, et ma teda veits rihmast tirisin, et saaks ühe korruse võrra alla minna :D

Something wicked this way comes

9. dets. 2013

Ooomg, jõulud on reaalselt KAHE nädala pärast ning ma ei saaa aru, kuhu see aeg kadus. Alles ma läksin Coffee INi tööle, istusin lennukisse, et Londonisse sõita või saatsin Märdi sõjaväkke. Mul pole mitte ühtki kinki ostetud ega isegi valmis mõeldud, mis on väike tagasisamm võrreldes eelmise aastaga, kus mul oli juba augustis nimekirjad valmis :D

Kuigi mul on seda “jõulutunnet” kordades rohkem, kui tavaliselt on olnud, siis samas ma üldse ei oota seda püha.. ma ei tea, naljakas. Ma kuidagi nii väsinud ja tahaks lihtsalt kakao ning hea raamatuga kerra tõmmata. Sel aastal tahaks üldse teha rohkem.. tähendusrikkamaid kinke, aga ma olen päris kindel, et ma ei genereeri midagi head välja ning lähen ikka kergema vastupanu teed ja ostan noh.. tüüpkinke vms.

Muide, kel vanematele mure kingi ostmisega, siis JYSKis on üks i-me-li-ne pildiraam, mis mahutab tonnide viisi pilte. Maksis vist paar senti alla 20 euro ja kuna meil endal on see kodus olemas, siis soovitan teile ka. Kingiks isegi empsile selle, aga ma juba eelmine aasta viisin pildiraame-fotosid :D

Lõpuks on ka natuke lund sadanud, sest miski pole ju kurvem, kui mustad jõulud. Aga parem oleks, kui kõik nii veebruariks jälle ära sulaks, onju. Ükspäev sadas nii mõnusat laia lund, et töö juures suurtest akendest välja vaadates oli tunne, nagu oleks selle klaaskera sees. Kuna mul muud midagi arukat rääkida pole, siis viskan jälle paar Nässaka pilti üles, ma luban, et ma üritan end edaspidi tagasi hoida, sest see pole ometigi kassiblogi siin :D:D

Paar päeva tagasi taipasin, kui suureks kiska muutunud on. Vanasti oli ta nii pisike ja pehme ja kerge.. nüüd on karv kuidagi karmim, süles enam hoida ei jõua ja nägu on kah täitsa suure kassi oma juba ees. Sööb ka kaks korda rohkem, kui muidu. Kogub talverasva vist endale :D

Ja no ma ütlen, see kass ei taha ikka üldse lasta jõuludel tuppa tulla. Iga kaunistus saab natuke ta närimist tunda. Täna mõtlesin, et panen voodi kohale vilkuvad tulukesed, väga fancy värk, eks, aga mõni loom arvas, et need on söödavad klaaskommid ja lasi aga hammastel käia. Tegin siis lihtsalt ilusa pildi ning korjasin tuled sama targalt jälle kokku.

Enne koristasin tuba endal ja vahetasin voodipesu, Nässu samal ajal puges madratsi ning kattemadratsi vahele ja hakkas seal rallima. Tal miskipärast komme kogu aeg sinna pugeda. Mina muidugi lõin käsi kokku, et oh-kui-nunnu, tegin pilti ja… avastasin, et see elukas on pea TERVE voodiraami ära kriimustanud :D Ma ei saa tea üldse, kuidas ma varem seda tähele pole pannud, sest nüüd on kriimuline voodi esimene asi, millele pilk peale läheb, kui tuppa astun.

Ärge neid sokke-susse tähele pange, ma koristasin, eks :D

Ja okei, ta ei kraabi seda meelega, küünte teritamise jaoks on tal oma post, mida ta väga usinalt kasutab, aga näiteks kui ta tahab voodi peale hüpata, arvestab kauguse valesti ning käpp libiseb-jälle neli kriimu juures, või mänguhoos, kui jookseb mööda voodit ringi, niiet ma saan täitsa aru, et tema pole selles süüdi…

Sellegipoolest käskisin tal veel nunnumat ja veel süütumat nägu teha, et Märt meid päris maha ei lööks, kui koju tuleb… MIS ON JUBA 10 PÄEVA PÄRAST!!!! Mul isegi menüü tolleks päevaks valmis mõeldud (ja jõulukinkidega ei jõua kaugemale mõttest “peaks mõtlema..”

Iga kord, kui madratsi pealt ära võtsin, tuli vihaselt kallale ja rahunes alles siis, kui selle tagasi peale panin :D