Browsing Tag

kassijutud

Kassiga jalutamas

9. apr. 2014

Nässakas on mul väike korterikass. Eks ma vahel ikka mõtlen kurvalt, et võiks ju olla oma hoov mängimiseks, et õues oleks palju lõbusam…aga mis seal ikka. Ta tundub niigi päris õnnelik olevat. Vähemalt pole tal toas ohtu auto alla jääda :D  Vahepeal oleme teda maale kaasa võtnud ning kassipojana jooksis ta küll rohu sees, nüüd, preilina eelistab pigem siseruume.

See aga ei takista teda igal võimalikul juhul uksest välja jooksmast. Ükskord pidin teda kaks korda järjest tagasi tuppa tooma. Esimeselt korruselt. Viiendale. Aknaid ka õhutuse peal enam väga hoida ei saa, kui ise juures pole, sest ta võtab kuskilt kaugelt hoogu ning täie vinnaga hüppab kõige laiema ava suunas, et ikka põgeneda saaks.

Kuna ta nii väga välja tahtis, tõingi kassijalutusrihma. Kolm korda olen proovinud temaga õue minna ning iga kord vannun, et see jääb viimaseks. Mu kassijalutus näeb välja umbes nii:

Üritan pea kümme minutit kassile rihma ümber panna. Võiks ju arvata, et kui ta niiiii väga õue igatseb, siis laseb seda kergelt teha… aga eiii. Lõpuks, tänu sellele, et ta sel ajal mu kätt närib, õnnestub mul traksid peale panna. Tohterdan paar minutit veriseid sõrmi.

Läheme koridori, kus veedame järgmised kakskümmend minutit. Sest nii põnev on nuusutada treppi ja teiste uksematte. Või vaadata viiendalt korruselt suurest koridoriaknast välja, mis seal toimub. Või visata tolmusele kivipõrandale pikali, sest järsku on nii väsinud olla.

Siit edasi on nüüd kaks võimalust. Ta kas tüdineb ning jookseb ise tagasi üles, et tuppa minna või kui oleme näiteks juba teisele korrusele jõudnud, siis võtan ta sülle ja viin välja. Sest ega ma ju ilmaasjata koridoris nii palju aega ei raisanud, eks.

Õues tipib ta kaks sammu maas ja ronib siis säärimööda üles. Või kräunub, et ta sülle võtaks. Naudib kõigi tähelepanu (täna oli lapsi kohe hulgim ümberringi, kes teda imetlesid), hüppab maha ja teeb veel kaks sammu. Siis jookseb ukse juurde ja üritab end tagasi sisse murda. Kokku oleme väljas umbes viis minutit.

Kui ma olen juba väsinud, võtan ta sülle ja viin tuppa. Kui pole, siis lasen tal veel koridoris uudistada ja igatsevalt õue vaadata.

Täna ei meeldinud talle õues vist üldse. Hüppas välisukse käepideme külge rippu ja vingus..ilmselt, et ta sisse laseks :D Ukse lahti tegin, pani sellise hooga üles, et ei jõudnud järgigi talle. Jäi siis kolmanda korruse ukse taga seisma (neil see samasugune nagu meil) ja vaatas megasolvunud näoga, et miks ma teda juba sisse ei lase. No reaalselt, istus nina ukseprao vastas ja oli solvunud.

Võtsin ta siis sülle, viisin kaks korrust ülespoole, eemaldasin traksid…ja esimese asjana jooksis ta hooga poollahtise akna suunas, et jumala eest natuke värsket õhku ja vabadust saada, ja heitis mulle sellise ülimalt etteheitva pilgu, et miks ometi ma teda piinan ja vangis hoian…

Eks ma võiks ta kohe süles õue viia, aga no, las ta uudistab trepikojas ka ringi..mine tea, võib-olla tahabki lihtsalt keskkonnavahetust, aga mitte konkreetselt välja minna- maa nii must ju :D

Oma otsustusvõimetusega teeb ta mullegi silmad ette. Kristjan saatis ükspäev tööle mulle kirja, et
“Miks su kass on selline? :S”
-“Milline siis?”
“Ise ütleb, et tahab süüa, panen talle süüa ja ta võtab ainult ühe ampsu :S”

Ühesõnaga oskab mu kass ka rääkida (või oskab Kristjan loomakeelt…) Selline see elu on meil :D

 Mmmm, tolmune põrand, mmmm

Solvus mu peale, et ma teda veits rihmast tirisin, et saaks ühe korruse võrra alla minna :D

Something wicked this way comes

9. dets. 2013

Ooomg, jõulud on reaalselt KAHE nädala pärast ning ma ei saaa aru, kuhu see aeg kadus. Alles ma läksin Coffee INi tööle, istusin lennukisse, et Londonisse sõita või saatsin Märdi sõjaväkke. Mul pole mitte ühtki kinki ostetud ega isegi valmis mõeldud, mis on väike tagasisamm võrreldes eelmise aastaga, kus mul oli juba augustis nimekirjad valmis :D

Kuigi mul on seda “jõulutunnet” kordades rohkem, kui tavaliselt on olnud, siis samas ma üldse ei oota seda püha.. ma ei tea, naljakas. Ma kuidagi nii väsinud ja tahaks lihtsalt kakao ning hea raamatuga kerra tõmmata. Sel aastal tahaks üldse teha rohkem.. tähendusrikkamaid kinke, aga ma olen päris kindel, et ma ei genereeri midagi head välja ning lähen ikka kergema vastupanu teed ja ostan noh.. tüüpkinke vms.

Muide, kel vanematele mure kingi ostmisega, siis JYSKis on üks i-me-li-ne pildiraam, mis mahutab tonnide viisi pilte. Maksis vist paar senti alla 20 euro ja kuna meil endal on see kodus olemas, siis soovitan teile ka. Kingiks isegi empsile selle, aga ma juba eelmine aasta viisin pildiraame-fotosid :D

Lõpuks on ka natuke lund sadanud, sest miski pole ju kurvem, kui mustad jõulud. Aga parem oleks, kui kõik nii veebruariks jälle ära sulaks, onju. Ükspäev sadas nii mõnusat laia lund, et töö juures suurtest akendest välja vaadates oli tunne, nagu oleks selle klaaskera sees. Kuna mul muud midagi arukat rääkida pole, siis viskan jälle paar Nässaka pilti üles, ma luban, et ma üritan end edaspidi tagasi hoida, sest see pole ometigi kassiblogi siin :D:D

Paar päeva tagasi taipasin, kui suureks kiska muutunud on. Vanasti oli ta nii pisike ja pehme ja kerge.. nüüd on karv kuidagi karmim, süles enam hoida ei jõua ja nägu on kah täitsa suure kassi oma juba ees. Sööb ka kaks korda rohkem, kui muidu. Kogub talverasva vist endale :D

Ja no ma ütlen, see kass ei taha ikka üldse lasta jõuludel tuppa tulla. Iga kaunistus saab natuke ta närimist tunda. Täna mõtlesin, et panen voodi kohale vilkuvad tulukesed, väga fancy värk, eks, aga mõni loom arvas, et need on söödavad klaaskommid ja lasi aga hammastel käia. Tegin siis lihtsalt ilusa pildi ning korjasin tuled sama targalt jälle kokku.

Enne koristasin tuba endal ja vahetasin voodipesu, Nässu samal ajal puges madratsi ning kattemadratsi vahele ja hakkas seal rallima. Tal miskipärast komme kogu aeg sinna pugeda. Mina muidugi lõin käsi kokku, et oh-kui-nunnu, tegin pilti ja… avastasin, et see elukas on pea TERVE voodiraami ära kriimustanud :D Ma ei saa tea üldse, kuidas ma varem seda tähele pole pannud, sest nüüd on kriimuline voodi esimene asi, millele pilk peale läheb, kui tuppa astun.

Ärge neid sokke-susse tähele pange, ma koristasin, eks :D

Ja okei, ta ei kraabi seda meelega, küünte teritamise jaoks on tal oma post, mida ta väga usinalt kasutab, aga näiteks kui ta tahab voodi peale hüpata, arvestab kauguse valesti ning käpp libiseb-jälle neli kriimu juures, või mänguhoos, kui jookseb mööda voodit ringi, niiet ma saan täitsa aru, et tema pole selles süüdi…

Sellegipoolest käskisin tal veel nunnumat ja veel süütumat nägu teha, et Märt meid päris maha ei lööks, kui koju tuleb… MIS ON JUBA 10 PÄEVA PÄRAST!!!! Mul isegi menüü tolleks päevaks valmis mõeldud (ja jõulukinkidega ei jõua kaugemale mõttest “peaks mõtlema..”

Iga kord, kui madratsi pealt ära võtsin, tuli vihaselt kallale ja rahunes alles siis, kui selle tagasi peale panin :D

Nancy Caroline Kleopatra

26. nov. 2013

Midagi ilusat kah vahelduseks.

Olen praegu öövahetuses ja absoluutselt ei viitsi midagi teha. Praeguseks on aga päris mitu Nässaka pilti kogunenud, niiet ei oskagi neid tavaliste postituste vahele pressida. Ja no, ma ei viitsi praegu enda pilte ka sorteerida, mis täna Margitiga koos tehtud said.

Üldse on see kuu maru uimane olnud, ma kas ainult magan või olen tööl. Sunnin ennast inimestega deite kokku leppima, sest siis saan natukenegi värsket õhk. Täna oli üks neist päevadest, kus sai natuke jälle head juttu räägitud, Tom&Jerry tassist joodud, mis on ikka väga boss värk, ning ülinunnut roosat playstationit imetletud.

Et siis teile nunnuks vaatamiseks mu Nancy Caroline Kleopatra ja ma loen nüüd Kardo aski edasi, sest kutil huumorit on. Ja ta täiega meenutab mulle kedagi, juba pikemat aega, aga ma ei suuuuuda meelde tuletada, keda. Ok, ma rohkem temast ei räägi, muidu Mallu äkki annab lõuksi või paneb mu trussikupildid blogisse üles :(( (nali, mulle täiega see meeldiks, saaks kohe feimi juurde :D)

Selline nunnunägu siis uues kodus: 

Nii pisike, et kadus voodisse ära (enam seda muret pole, nüüd laiutab, mis jaksab)


Ja sellest puhta näokesega kiisust on kasvanud tahmanäost preili:

Käib märjas dušinurgas püherdamas, tassib kartulikoori voodi alla ja teeskleb taldrikut: 

Siis, kui suur lillepott oli lemmikuks magamisasemeks

Saab aru küll, et vales kohas on :D

See ta koht, kui ma olen arvutis.. et ikka ülevaade oleks, kus lehtedel ma käin :D

 Ja mu kaks kõiiiige lemmikumat (üks neist võiks juba koju tulla)
 

Jou, kassiomanikud

12. nov. 2013

Mul oma kiskaga täitsa suur mure. Ok, tegelt pole. Aga natuke vihaleajav probleem on küll. Nimelt on Nancy Karoline Kleopatral (lühemalt Nässul) komme oma liivakott lihtsalt katki närida. Ja mitte lihtsalt näks-näks, vaid ikka vihaga, justkui oleks kott ta perekonna mõrvanud.

Kuna eelmise kassiga seda muret polnud, kott võis rahumeeli liivakasti kõrval seista, siis ei osanudki esiti reageerida. Tõstsin selle aga kraanikausi all olevasse kappi ja rahu oli natuke aega majas. Noh, seniks, kuni Nässakas õppis köögimööbli tagant kappi minema. Meil nimelt kappide ja seina vahel väike vahe ning kraanikausi all pole kapil tagumist seina ka.

Kristjan meisterdas siis mingi takistuse, et enam kuskile pugeda ei saaks ja jälle oli paar päeva rahu. Eile tõin aga kaks kotti liiva, ühe väikse ja tavapärase, teise nende imeliste graanulitega (oli öeldud, et tuleb vaikselt harjutada sellega, et segada algupärase liivaga jms). Täna tegin siis ukse lahti ja mida hekki, mõlemad kotid puruks kistud (ikka keskelt), kapp ning seina-kapi vaheline ava liiva-graanuleid täis ja Nässu ise nii süütu ilmega diivanil magamas. Koristasin, siis tuli veel uudistama, et “Oh, mis SIIIN küll juhtus????” Ausalt, kui paremini ei teaks, siis arvaks, et mul kodukäijad, sest see pisike ei saa ju ometi põhjuseks olla :S

Ma ei tea, mis tal nende vastu on. Hädal käib ta ainult kastis, kottides või väljakraabitud liiva sees mitte. Mis ma peangi nüüd hakkama neid kotte oma riidekappi peitma? Tõstke käsi, kellel kassiga veel selline mure on olnud ning jagage mulle ka lahendust, sest päris kahju on juba, kui pool liiva lihtsalt raisku läheb :(

Ahjaa, mul teine mureke veel :D Nässu tahab kogu aeg end teleka peale tõmmata. Ta veits laisk kass ja ei viitsi hüpata, siis jääbki igale poole (no nt diivaniäärde, aknalauale, kapinurgale, teleka ülemisse äärde) rippu ja käpalihastega tirib end üles. Ma ei tea, kuidas ta aru ei saa, et tal on teleka peal ruumi ainult mingi 5 sentimeetrit ja tal pole seal mitttttte midagi teha.

Siis, kui ise kodus oleme, pole nii hull, saame õigel ajal jaole, kurjustame või raputame veepritsi, et ta mõistaks ning ära sealt läheks, aga ma kardan, et kui ta üksi on, siis teeb samamoodi seal lõuatõsteid ja üks hetk tõmbab oma raskusega lihtsalt teleka maha. MIDA MA TEGEMA PEAN, aidake nüüd vaest teadmatut :((

Nancy Karoline Kleopatra, kes pole mitte milleski süüdi, mitte kunagi: