Browsing Tag

kino

kolm kinominutit

21. dets. 2017

Ükskord kurtsin, et pole pikka aega kinno saanud minna. See viga on nüüd parandatud ja Kariniga oleme teinud paar kinokohtingut. Kõik kolm filmi on tema valitud ja mis ma öelda oskan, järgmine kord tal enam sõnaõigust pole :D:D

Esimese filmina käisime vaatamas Kong: Skull Island‘it. Karin on miskipärast King Kongi fänn ja nii ma end ära rääkida lasin. Minu jaoks oli aga pettumus üsna suur. Iseenesest viga polnud ju midagi. Oli olemas natuke sisu, oli olemas hiiglaslik koletis, vapustavad ja maalilised pildid loodusest, natuke romantikat, huumorit, salakavalad tegelased ja avastamata maailm. Ometi sellest ei piisanud ning see “miski” jäi puudu. Tegu pole halva linateosega, kodus diivanil ajaviiteks kõlbab küll. Kinno aga mitte nii väga. Isegi tuntud nimed-näod ei päästnud (ok, Hiddlestoni oma nats päästis :D), ma ei saa aru, kuidas nendega sai nii pointless filmi teha :D

Sisu ise on lihtne, kamp teadlasi tahab minna seni avastamata saarele “uurimisretkele” ning neid saadab-turvab õhuvägede divisjon. Pärast tuleb muidugi välja, et teadlased ei tahtnudki maakoore kihte uurida, vaid koletist avastada. Kong saab vihaseks, et suvalised tüübid ta kodu pommitama tulevad ning notib enamuse neist maha. See jälle ei meeldi sõdurite ülemusele (Samuel L Jackson), kes võtab oma eesmärgiks Kong hävitada.

See pani veidi mõtlema inimloomusele üleüldiselt. Nad tungisid võõrale territooriumile, hakkasid pommidega maastikku hävitama (tehes seeläbi liiga arvukatele olenditele) ning siis said kurjaks, kui Kong oma saart kaitsma hakkas. Kuidagi kurb hakkas, kuidas inimesed peavad end nii targaks ja ülevaks teistest liikidest, mõtlemata sellele, mis tagajärgi nende tegevus toob. Kui lõpus Kongi nii-öelda tausta teada sai, hakkas veel kurvem.

Iseenesest oleks saanud väga sügava sisu ja mitme tegevusliiniga filmi, aga kahjuks jäi kõik veidi pealiskaudseks. Näiteks Jacksoni tegelaskuju kohta võis aimata jah, miks ta lõpuks nii hullumeelne oli, aga samas oleks saanud kindlasti paremini väljendada, miks ta Kongi endale nii kinnisideeks võttis ja enam mõistuse häält ei kuulanud. Samas, mis tegi filmi nauditavaks, oli saarele aastate eest lõksu jäänud sõduri liin ning tema kojujõudmine. Fun fact: Karin nuttis lõpus :D

Järgmisena valis Karin välja “Kaunitar ja Koletise”. Ma teadsin selle kohta ainult seda, et peaosatäitja on Emma Watson ning see põhineb samanimelisel muinasjutul. See, et tegu on muusikaliga, oli meile mõlema suureks üllatuseks :D Õnneks laulmistega väga üle ei pingutatud, samas paar lugu olid küll sellised, mis venisid liiga pikale. Fun fact: peale meie olid saalis ainult lapsed :D

Sellesmõttes, et… ei oska nagu midagi erilist filmi kohta välja tuua. Kõik oli nii, nagu muinasjutust juba teada, millegi uuega ei üllatatud. Taaskord selline lõbus filmike, mida hea mõnel kodusel filmiõhtul vaadata. Samas naerda sai mõne koha peal päris palju, tegelased olid kihvtid ja hästi välja mängitud ning lõpp, nagu ikka, ilus. Fun fact: Karin jälle nuttis :D

Kui olime selle filmi ära vaadanud, oli kinoisu veel nii suur, et ei tahtnud õhtut lõppenuks lugeda. Pärast mitmedi viperusi ja mõtlemisi-ümbermõtlemisi seadsime sammud uuesti kinosaali. Seekord osutus valikuks “Life”. Ma arvan, et see oli üks kõige mõttetumaid filme, mis ma näinud olen. Samamoodi, nagu Kongi puhul, meelitati tuntud nimede-nägudega, mis aga loole ja filmile endale suurt midagi juurde ei andnud.

Ma lootsin, et tegu on sellise mõnusa kosmosepõnevikuga või koguni -õudukaga, aga noh.. läks teisiti. Idee ja kõik oli ju üsna hea, aga teostus alla keskmise. Kõik tegelased olid nii pinnapealsed, nendega ei tekkinud mingit sidet ning kui keegi neist surma sai, siis oli suhteliselt ükskõik.

Filmi mõte oli selles, et Marsilt leiti eluvorm, kes ellu äratati ning kes jõudsalt kasvama hakkas. Maal olid kõik üliõnnelikud, panid tulnukale ilusasti nime ja kõik oli super. Selle hetkeni, mil avastasti, et väike nunnu Calvin on targem kui kõik nad kokku ja üsna mõrtsukalike kalduvustega. Ning siis ta lihtsalt käis ja tappis kõik kosmonaudid ära. No peale kahe. Lõpp oli tegelikult etteaimatav küll, aga selleks hetkeks olin ma huvi täiesti kaotanud ja lihtsalt ootasin, kuna koju saab, seega veidi üllatusmoment isegi oli. Fun fact: me olime kinosaalis põhimõtteliselt ainsad naissoost isikud :D

Ühesõnaga. Karinil enam filme valida ei lase. Ja viimane fun fact lõpetuseks: see postitus on mul draftides olnud 31. MÄRTSIST alates :D Oli ka aeg avaldamiseks, ma ütleks…

 

“Päevad, mis ajasid segadusse”…ajasid segadusse

17. apr. 2016

Käisime hiljuti vaatamas uut Eesti filmi “Päevad, mis ajasid segadusse”. Räägib see siis 90ndate keskpaiga noor(t)e elust maal ja ilust-valust, mis selle ajastuga kaasas käis. Nagu ma aru olen saanud, siis tegu on Triin Ruumeti lõputööga ja seda on filmis pea igal sammul tunda, et autoril on vaja loo-stseenide-kaameratööga midagi tõestada OKEI, ma sain nüüd teada, et tegu polegi lõputööga (ma ei tea, miks ma nii mäletasin), aga eelmise lause teine pool on endiselt mu arust õige, et jäi tunne, nagu autoril oleks vaja midagi tõestada. Aga kui võtta arvesse see, et tema näol on tegemist uue tegijaga filmimaastikul, siis noh.. ilmselt ongi vaja seda teha.

Ma ütlen kohe ära, et mulle väga meeldivad filmid-sarjad 90ndatest. Näiteks see hiljutine Kanal2 sari tolleaegsest muusikamaailmast. Ma olen sündinud 1990ndal aastal, seega olin ma liiga noor, et elulistest asjadest midagi taibata, aga samas mälus on see ajastu olemas küll. Ja alati on nii põnev selleteemalisi asju vaadata ja tunda nostalgiahõngu.

Film ise.. ma ei oska endiselt konkreetset seisukohta võtta, kas see meeldis mulle väga või pigem mitte. Näitlejad olid kõik väga hästi valitud ning ühe lõputöö kohta päris nimekad. Positiivselt üllatas mind Merlyn Uusküla, tavaliselt pole mul eriti usku laulja-hakkas-näitlejaks tüüpidesse, aga Merlyn mängis oma osa väga loomulikult ja tõetruult.

Mulle väga meeldis ka 90ndate kujutamine. Eks siin võib palju vaielda, kas iga pisiasi oli “omal kohal” ja ehk mina kõike nii täpselt ei mäletagi, aga… mulle tõi see küll silme ette lapsepõlve. Need pleierid ja riided ja platvormkingad ja muusika ja siniseks võõbatud silmalaud ja korterid ja see sünnipäeva pidamine laua taga… Super.

Mis mulle nii väga ei meeldinud, oli aga sisu. Või õigemini selle puudumine. Eks mingi teema oli seal täiesti olemas, aga see väljakuulutatud lause, et “noor mees otsib iseennast”, no seda minu arust polnud. Oli küll palju tegevust, aga samas pidi päris palju ise juurde mõtlema. Neil, kes sel ajal maailma asjadest jagasid, oli see kindlasti kerge, sest nad mäletasid, milline elu siis oli. Nende jaoks ilmselt piisaski vihjavatest stseenidest. Ja kuigi ma (nüüd) ka tean enam-vähem, mis seis oli, siis oleks tahtnud natuke sügavamat lähenemist.

Kui ma nüüd just otsisin autori nime, siis hüppas mulle tutvustav tekst uuesti ette ja ma päris üllatusin, et peategelaseks oli 27-aastane. TEGELIKULT? Kakskümmend SEITSE? :D Ma ei tea, ma arvasin kogu aeg, et tegu on umbes 20-21 aastase kutiga, kes ennast otsib ja siis uuesti kooli läheb. Seda enam, et alguses panotas ta natuke 11ndasse klassi mineva tsikiga, kelle kohta siis mainiti, et ta olevat peategelast juba pikka aega tahtnud… Noooo okei, viiendas klassis hakkasid tahtma teda juba või? Lisaks see eneseotsingu-teema oli kuidagi nii tühine. Sest tegelikult polnud sel Allaril ju mitte midagi häda. Normaalne perekond, toetavad vanemad, oleks saanud isa juures tööd teha..lihtsalt ole ise meheks.

Samamoodi tundus mulle, et film ei ole päris terviklik. Sellesmõttes, et osad stseenid ei tundunud üldse omavahel seotud olevat ja film “hüppaski” ühest kohast teise. Umbes poole peal saadi see õige rütm sisse ning siis läks kõik sujuvamaks. Aga vahepeal tunduski, et taheti sisse panna võimalikult palju pildikesi 90ndatest ja siis susati neid igale poole vahele, kuhu aga sai.

Nagu ma ülal mainisin, siis oli tunda, et tegu on lõputööga, sest autor tahtis nagu.. midagi tõestada. Seetõttu tundus mulle film natuke liiga pingutatud ning sunnitult diip ja kunstiline. Kõik need lähikaadrid ja päikesekiired siramas.. iseenesest väga ilus ja puha, aga need detailplaanid olid kuidagi nii.. suvaliste kohtade peal ning neid oli minu arust veidi palju.

Rääkisin nüüd palju sellest, mis mulle ei meeldinud. Aga tegelikult oli filmis palju head ka (lisaks näitlejatele). Muusikavalik oli super! Ma tean, et paljud on näinud seda ka miinusena, sest osad esindatud laulud polnud päris sellest ajast, vaid hilisemast, aga mind see ei häirinud üldse. Ja näiteks osad stseenid olid lihtsalt nii mõnusalt ja hästi lahendatud- autoga kihutamised, maanoorte-linnanoorte kokkupõrge suvilas, autos tiksumised ja kõige kommenteerimised..

Kõige enam meeldis mulle aga kaks kohta. Üks läks kuidagi väga hinge ja oli nii kurb (suuresti taustamuusika pärast)- Juuliuse lõpp. Teiseks oli laulu “Lootus” nn muusikavideo, mis nats oli Trafficu “Sekundiga” koopia :D Aga ülimõnus sellegipoolest- just kuidas näitas enamikke tegelasi, mis nad parasjagu sel hetkel tegid-kuidas olid. Lemmikkoht!

Küll aga jäi mulle filmist palju vastamata küsimusi- kas Matu saigi siis surma? Kas see 11ndasse klassi minev plika jäi rasedaks ka? Mis juhtus Rasmus Kaljujärve tegelaskuju perega ja kas ta sai remondi lõpetatud? Mis tehti Allari isa sõrmega? :D

Ühesõnaga.. ma ei teagi, mida kokkuvõtteks öelda. Nagu oli ja samas ei olnud kah. Naerda mõnikord sai, nostalgiat tunda sai, osa filmist oli väga nauditav, osa jälle mitte nii väga. Eks see oleneb palju sellest ka, mida filmilt oodatakse. Kui tahetaksegi filmikogemust, mis sarnaneks viimasel ajal välja tulnud Eesti filmidele, siis selle jaoks jääb see konkreetne linateos nõrgaks. Aga kui vaadataki puhtalt uudishimust ja 90ndate pärast, siis ilmselt võib rahule jääda. Samas on sellega jälle nii, et minu arust pole tegu üldse kinofilmiga, aga samas mõjub see (just muusika pärast) võimsamalt suurel ekraanil, kui telelekast vaadatuna, sest viimase korral ilmselt ei viitsikski süveneda.

Et jah. Mulle meeldis, aga samas jättis film mind veidi segadusse ja nagu ei meeldinud ka natuke :D