Browsing Tag

kino

kolm kinominutit

21. dets. 2017

Ükskord kurtsin, et pole pikka aega kinno saanud minna. See viga on nüüd parandatud ja Kariniga oleme teinud paar kinokohtingut. Kõik kolm filmi on tema valitud ja mis ma öelda oskan, järgmine kord tal enam sõnaõigust pole :D:D

Esimese filmina käisime vaatamas Kong: Skull Island‘it. Karin on miskipärast King Kongi fänn ja nii ma end ära rääkida lasin. Minu jaoks oli aga pettumus üsna suur. Iseenesest viga polnud ju midagi. Oli olemas natuke sisu, oli olemas hiiglaslik koletis, vapustavad ja maalilised pildid loodusest, natuke romantikat, huumorit, salakavalad tegelased ja avastamata maailm. Ometi sellest ei piisanud ning see “miski” jäi puudu. Tegu pole halva linateosega, kodus diivanil ajaviiteks kõlbab küll. Kinno aga mitte nii väga. Isegi tuntud nimed-näod ei päästnud (ok, Hiddlestoni oma nats päästis :D), ma ei saa aru, kuidas nendega sai nii pointless filmi teha :D

Sisu ise on lihtne, kamp teadlasi tahab minna seni avastamata saarele “uurimisretkele” ning neid saadab-turvab õhuvägede divisjon. Pärast tuleb muidugi välja, et teadlased ei tahtnudki maakoore kihte uurida, vaid koletist avastada. Kong saab vihaseks, et suvalised tüübid ta kodu pommitama tulevad ning notib enamuse neist maha. See jälle ei meeldi sõdurite ülemusele (Samuel L Jackson), kes võtab oma eesmärgiks Kong hävitada.

See pani veidi mõtlema inimloomusele üleüldiselt. Nad tungisid võõrale territooriumile, hakkasid pommidega maastikku hävitama (tehes seeläbi liiga arvukatele olenditele) ning siis said kurjaks, kui Kong oma saart kaitsma hakkas. Kuidagi kurb hakkas, kuidas inimesed peavad end nii targaks ja ülevaks teistest liikidest, mõtlemata sellele, mis tagajärgi nende tegevus toob. Kui lõpus Kongi nii-öelda tausta teada sai, hakkas veel kurvem.

Iseenesest oleks saanud väga sügava sisu ja mitme tegevusliiniga filmi, aga kahjuks jäi kõik veidi pealiskaudseks. Näiteks Jacksoni tegelaskuju kohta võis aimata jah, miks ta lõpuks nii hullumeelne oli, aga samas oleks saanud kindlasti paremini väljendada, miks ta Kongi endale nii kinnisideeks võttis ja enam mõistuse häält ei kuulanud. Samas, mis tegi filmi nauditavaks, oli saarele aastate eest lõksu jäänud sõduri liin ning tema kojujõudmine. Fun fact: Karin nuttis lõpus :D

Järgmisena valis Karin välja “Kaunitar ja Koletise”. Ma teadsin selle kohta ainult seda, et peaosatäitja on Emma Watson ning see põhineb samanimelisel muinasjutul. See, et tegu on muusikaliga, oli meile mõlema suureks üllatuseks :D Õnneks laulmistega väga üle ei pingutatud, samas paar lugu olid küll sellised, mis venisid liiga pikale. Fun fact: peale meie olid saalis ainult lapsed :D

Sellesmõttes, et… ei oska nagu midagi erilist filmi kohta välja tuua. Kõik oli nii, nagu muinasjutust juba teada, millegi uuega ei üllatatud. Taaskord selline lõbus filmike, mida hea mõnel kodusel filmiõhtul vaadata. Samas naerda sai mõne koha peal päris palju, tegelased olid kihvtid ja hästi välja mängitud ning lõpp, nagu ikka, ilus. Fun fact: Karin jälle nuttis :D

Kui olime selle filmi ära vaadanud, oli kinoisu veel nii suur, et ei tahtnud õhtut lõppenuks lugeda. Pärast mitmedi viperusi ja mõtlemisi-ümbermõtlemisi seadsime sammud uuesti kinosaali. Seekord osutus valikuks “Life”. Ma arvan, et see oli üks kõige mõttetumaid filme, mis ma näinud olen. Samamoodi, nagu Kongi puhul, meelitati tuntud nimede-nägudega, mis aga loole ja filmile endale suurt midagi juurde ei andnud.

Ma lootsin, et tegu on sellise mõnusa kosmosepõnevikuga või koguni -õudukaga, aga noh.. läks teisiti. Idee ja kõik oli ju üsna hea, aga teostus alla keskmise. Kõik tegelased olid nii pinnapealsed, nendega ei tekkinud mingit sidet ning kui keegi neist surma sai, siis oli suhteliselt ükskõik.

Filmi mõte oli selles, et Marsilt leiti eluvorm, kes ellu äratati ning kes jõudsalt kasvama hakkas. Maal olid kõik üliõnnelikud, panid tulnukale ilusasti nime ja kõik oli super. Selle hetkeni, mil avastasti, et väike nunnu Calvin on targem kui kõik nad kokku ja üsna mõrtsukalike kalduvustega. Ning siis ta lihtsalt käis ja tappis kõik kosmonaudid ära. No peale kahe. Lõpp oli tegelikult etteaimatav küll, aga selleks hetkeks olin ma huvi täiesti kaotanud ja lihtsalt ootasin, kuna koju saab, seega veidi üllatusmoment isegi oli. Fun fact: me olime kinosaalis põhimõtteliselt ainsad naissoost isikud :D

Ühesõnaga. Karinil enam filme valida ei lase. Ja viimane fun fact lõpetuseks: see postitus on mul draftides olnud 31. MÄRTSIST alates :D Oli ka aeg avaldamiseks, ma ütleks…

 

“Päevad, mis ajasid segadusse”…ajasid segadusse

17. apr. 2016

Käisime hiljuti vaatamas uut Eesti filmi “Päevad, mis ajasid segadusse”. Räägib see siis 90ndate keskpaiga noor(t)e elust maal ja ilust-valust, mis selle ajastuga kaasas käis. Nagu ma aru olen saanud, siis tegu on Triin Ruumeti lõputööga ja seda on filmis pea igal sammul tunda, et autoril on vaja loo-stseenide-kaameratööga midagi tõestada OKEI, ma sain nüüd teada, et tegu polegi lõputööga (ma ei tea, miks ma nii mäletasin), aga eelmise lause teine pool on endiselt mu arust õige, et jäi tunne, nagu autoril oleks vaja midagi tõestada. Aga kui võtta arvesse see, et tema näol on tegemist uue tegijaga filmimaastikul, siis noh.. ilmselt ongi vaja seda teha.

Ma ütlen kohe ära, et mulle väga meeldivad filmid-sarjad 90ndatest. Näiteks see hiljutine Kanal2 sari tolleaegsest muusikamaailmast. Ma olen sündinud 1990ndal aastal, seega olin ma liiga noor, et elulistest asjadest midagi taibata, aga samas mälus on see ajastu olemas küll. Ja alati on nii põnev selleteemalisi asju vaadata ja tunda nostalgiahõngu.

Film ise.. ma ei oska endiselt konkreetset seisukohta võtta, kas see meeldis mulle väga või pigem mitte. Näitlejad olid kõik väga hästi valitud ning ühe lõputöö kohta päris nimekad. Positiivselt üllatas mind Merlyn Uusküla, tavaliselt pole mul eriti usku laulja-hakkas-näitlejaks tüüpidesse, aga Merlyn mängis oma osa väga loomulikult ja tõetruult.

Mulle väga meeldis ka 90ndate kujutamine. Eks siin võib palju vaielda, kas iga pisiasi oli “omal kohal” ja ehk mina kõike nii täpselt ei mäletagi, aga… mulle tõi see küll silme ette lapsepõlve. Need pleierid ja riided ja platvormkingad ja muusika ja siniseks võõbatud silmalaud ja korterid ja see sünnipäeva pidamine laua taga… Super.

Mis mulle nii väga ei meeldinud, oli aga sisu. Või õigemini selle puudumine. Eks mingi teema oli seal täiesti olemas, aga see väljakuulutatud lause, et “noor mees otsib iseennast”, no seda minu arust polnud. Oli küll palju tegevust, aga samas pidi päris palju ise juurde mõtlema. Neil, kes sel ajal maailma asjadest jagasid, oli see kindlasti kerge, sest nad mäletasid, milline elu siis oli. Nende jaoks ilmselt piisaski vihjavatest stseenidest. Ja kuigi ma (nüüd) ka tean enam-vähem, mis seis oli, siis oleks tahtnud natuke sügavamat lähenemist.

Kui ma nüüd just otsisin autori nime, siis hüppas mulle tutvustav tekst uuesti ette ja ma päris üllatusin, et peategelaseks oli 27-aastane. TEGELIKULT? Kakskümmend SEITSE? :D Ma ei tea, ma arvasin kogu aeg, et tegu on umbes 20-21 aastase kutiga, kes ennast otsib ja siis uuesti kooli läheb. Seda enam, et alguses panotas ta natuke 11ndasse klassi mineva tsikiga, kelle kohta siis mainiti, et ta olevat peategelast juba pikka aega tahtnud… Noooo okei, viiendas klassis hakkasid tahtma teda juba või? Lisaks see eneseotsingu-teema oli kuidagi nii tühine. Sest tegelikult polnud sel Allaril ju mitte midagi häda. Normaalne perekond, toetavad vanemad, oleks saanud isa juures tööd teha..lihtsalt ole ise meheks.

Samamoodi tundus mulle, et film ei ole päris terviklik. Sellesmõttes, et osad stseenid ei tundunud üldse omavahel seotud olevat ja film “hüppaski” ühest kohast teise. Umbes poole peal saadi see õige rütm sisse ning siis läks kõik sujuvamaks. Aga vahepeal tunduski, et taheti sisse panna võimalikult palju pildikesi 90ndatest ja siis susati neid igale poole vahele, kuhu aga sai.

Nagu ma ülal mainisin, siis oli tunda, et tegu on lõputööga, sest autor tahtis nagu.. midagi tõestada. Seetõttu tundus mulle film natuke liiga pingutatud ning sunnitult diip ja kunstiline. Kõik need lähikaadrid ja päikesekiired siramas.. iseenesest väga ilus ja puha, aga need detailplaanid olid kuidagi nii.. suvaliste kohtade peal ning neid oli minu arust veidi palju.

Rääkisin nüüd palju sellest, mis mulle ei meeldinud. Aga tegelikult oli filmis palju head ka (lisaks näitlejatele). Muusikavalik oli super! Ma tean, et paljud on näinud seda ka miinusena, sest osad esindatud laulud polnud päris sellest ajast, vaid hilisemast, aga mind see ei häirinud üldse. Ja näiteks osad stseenid olid lihtsalt nii mõnusalt ja hästi lahendatud- autoga kihutamised, maanoorte-linnanoorte kokkupõrge suvilas, autos tiksumised ja kõige kommenteerimised..

Kõige enam meeldis mulle aga kaks kohta. Üks läks kuidagi väga hinge ja oli nii kurb (suuresti taustamuusika pärast)- Juuliuse lõpp. Teiseks oli laulu “Lootus” nn muusikavideo, mis nats oli Trafficu “Sekundiga” koopia :D Aga ülimõnus sellegipoolest- just kuidas näitas enamikke tegelasi, mis nad parasjagu sel hetkel tegid-kuidas olid. Lemmikkoht!

Küll aga jäi mulle filmist palju vastamata küsimusi- kas Matu saigi siis surma? Kas see 11ndasse klassi minev plika jäi rasedaks ka? Mis juhtus Rasmus Kaljujärve tegelaskuju perega ja kas ta sai remondi lõpetatud? Mis tehti Allari isa sõrmega? :D

Ühesõnaga.. ma ei teagi, mida kokkuvõtteks öelda. Nagu oli ja samas ei olnud kah. Naerda mõnikord sai, nostalgiat tunda sai, osa filmist oli väga nauditav, osa jälle mitte nii väga. Eks see oleneb palju sellest ka, mida filmilt oodatakse. Kui tahetaksegi filmikogemust, mis sarnaneks viimasel ajal välja tulnud Eesti filmidele, siis selle jaoks jääb see konkreetne linateos nõrgaks. Aga kui vaadataki puhtalt uudishimust ja 90ndate pärast, siis ilmselt võib rahule jääda. Samas on sellega jälle nii, et minu arust pole tegu üldse kinofilmiga, aga samas mõjub see (just muusika pärast) võimsamalt suurel ekraanil, kui telelekast vaadatuna, sest viimase korral ilmselt ei viitsikski süveneda.

Et jah. Mulle meeldis, aga samas jättis film mind veidi segadusse ja nagu ei meeldinud ka natuke :D

eestimaist ja välismaist

27. veebr. 2016

Kui ma juba siin mõni postitus tagasi raamatutest kirjutasin, siis võiks ilmselt loetleda üles ka paar filmi, mida hiljuti kinos vaatamas olen käinud.

Esimene on loomulikult paljukiidetud “Klassikokkutulek”. No mis ma öelda oskan, sisu on üsna lihtne ja arusaadav kõigile, igasugused killud, juhtumid ja lõõpimised ajasid südamest naerma ja lõpp oli armas. Ideaalne komöödia!

Kuigi mulle tohutult meeldivad mõttega linateosed, kus peab pidevalt ajusid ragistama, siis vahel on hea lõõgastuda lollikindlaid filme vaadates. Jah, seal on kohati labased jalaga-perse naljad, aga elu on niigi tõsine, miks mitte kellegi okseõnnetuste üle naerda, eks. Viimasel ajal on jälle hakatud selliseid filme tootma, mõni aasta tagasi võeti vist Hollywoodis pähe, et kõik komöödiad peavad olema sügava sisu ja moraalitsemisega ja südamlike naljadega. On ka selliseid filme vaja, aga sõpradega koos filmiõhtuid korraldades on just kõige lahedamad “Klassikokkutuleku” tüüpi filmid.

Seda võrreldakse küll “Pohmakaga”, minu arust oli pigem sarnasus aga “Ameerika Piruka: Klassikokkutulek” linateosega. Sisu oli filmil lihtne ja kergesti jälgitav, aga kui ma nüüd järele mõtlen, oleks tahtnud mingit kindlamat keskpunkti. Alguses arvasin, et keskmeks saab raju pidu, mis aga liiga kiiresti otsa sai. Siis jälle mõtlesin, et hoolimata kõigist viperustest ja oma ebakindlusest Malmsteni tegelane lihtsalt tuleb ja tulistab puusalt ülimaheda kõne..aga seda ka ei juhtunud. Kuigi see kõnepidamine oli üks naljakamaid kohti, oleks ma natuke ikka mingit epic juttu kuulda tahtnud :D

Mis mulle veel silma jäi, oli see, kui tuimad kõik klassikokkutulekul olid. Ma praegu kujutan küll ette, et kui 25-aasta kokkutuleku oma lennuga teeme, siis on meil meri põlvini- arvestades, kes meie klassis käisid. Või no, ma olen raudkindel, et kui meie omadest keegi oleks kõne ajal nats roopinud, oleks Markus ja Andrus esimestena kõveras naernud ja järgmised 25 aastat kerget mõnitust teinud :D

Okei, võib-olla räägib praegu minus mitte-veel-nii-täiskasvanulik Liis, kes on veel päris noor ja kelle keskkooliaeg oli kõigest (whaaata, kõigest??) 6 aastat tagasi, aga ma väga tahaks loota, et meie kokkutulek on tulevikus vinge, mitte. tuim ja igav pidulik bankett.

Natuke aega hiljem käisime vaatamas “Deadpooli”, mille kohta kruvis juba 9gag ootused kõrgeks. Ryan Reynold on üks mu lemmikumaid komöödianäitlejaid ning Deadpooli kehastades lõi ta naelapea pihta. Film oli vägivaldne ja täis roppusi. Seda kõike ma teadsin, aga ometi kui olid stseenid pea maha lõikamisest, lödiks tambitud inimestest või paljaste kotudega Ryanist, oli korra wtf-hetk küll.

Kirjutan kiirelt sisu ka lahti- endine eriüksuslane tegutseb nüüd palgamõrvarina, armub ilusasse neiusse ja tal avastatakse vähk. Et sellest lahti saada otsustab ta osaleda geenimutatsioonikatses. Ehk temast tehakse mutant, ta saab supervõimed ja tänu sellele hävineb vähk. Talle aga natuke valetatakse ja superkangelase asemel tahetakse ta enampakkujale orja pähe maha müüa. Muteerumise käigus saab ta küll omale võimed, aga ta välimus hävineb täielikult, nahk on kaetud nagu põletusarmidega. Ja siis film keskendubki sellele, kuidas ta üritab tabada meest, kes selle katse eest vastutab.

Nalja sai kõvasti. Aga päris palju oli selliseid viiteid ning nalju pärismaailma ja eriti Marveli stuudio kohta. Et kui sa mõnest asjast midagi ei tea, ei pruugi sa neist aru saada. Näiteks Märt ei huvitu eriti popkultuurist, nagu kõik need Avengerid ja X-mehed, mina tean neist ainult tänu hilistele öötundidele ja 9gagile. Mind ja Märti need tögamised ei häirinud, aga kujutan ette, et kui keegi pole nendega üldse kursis, siis on raske aru saada.

Kuna Deadpool on üks Marveli koomiksite tegelastest ja otseses seoses X-meestega, oli palju viiteid ka sellele. Jah, naljakas oli küll.. aga ma ei tea, kuidas ma suhtun filmidesse, mis on täis actionit ning äkki tuleb peategelane nö sellest maailmast välja ja teeb nalju päriselu kohta. No näiteks kui läks X-meeste maja uksele koputama, et paar abilist kaasa võtta, siis tulid sealt naljad “Hahaaa, stuudiol polnud raha rohkem näitlejaid palgata, et ainult te kaks siin olete??” või sageli pöördus Deadpool otse vaataja poole ja rääkis temaga. Samas oli Deadpooli tegelaskuju nii haigelt süüdimatu, et kõik need vahepalad olid nagu rusikas silmaauku :D

Mis mulle veel meeldis, oli see, kuidas muidu on kõik superkangelaste filmid maailma päästmisest või suurema kahju ära hoidmisest.. “Deadpooli” mõte oli leida üles mees, kes teeks peategelase ilusa näolapi jälle korda ja ilusaks, sest välimus on ju väga tähtis :D

Humoorikas ja huvitav lähenemine, popkultuuri üle ironiseeriv ja kõige (sealhulgas ka enda) üle nalja viskav film. Kui on tahtmine minna vaatama tempokat actionkomöödiat, kus peategelane on ropp ja natuke sotsiopaat, siis soovitan küll! :)

“Vehklejat” ei käinud ma küll kinos vaatamas, aga natuke räägin ka sellest. Eks see ole teada, et ma pole mingi filmikriitik ja kui nii paljud asjast jagavad inimesed seda kiidavad, siis see ju peab hea olema.. Aga mulle miskipärast see nii sügavat muljet ei jätnud.

Jah, Märt Avandi tegi mu arust väga hea rolli. Teema ise oli tõsine ning eestlastele ka väga südamelähedane. Kaadrid olid tõetruud, film ise nurkalt hallivõitu, mis sobis filmi mõttega kokku… aga midagi jäi nagu puudu. Minu jaoks oli see veidi liiga pealiskaudne film teemast, mis on ju nii sügav.

Mulle väga meeldis Avandi suhtlus lastega, kuidas ta õppis nendega ümber käima, kuidas alguses nendega kannatamatu ega osanud hästi õpetada. Mulle meeldis Ulfsaki vanaisa roll ja talle järeletulek oli tõesti kurb koht.. Laste sõit Leningradi ja nende võistlus oli ka väga hästi välja mängitud + see hilisem väike pinge, kas pisike tüdruk toob võidu koju või ei, no super.

Aga näiteks kogu Avandi minevik ja talle järgi tulemine-ära viimine otse võistlussaalist mängiti minu jaoks nii pealiskaudselt ja tühiselt välja, et ei tekkinud nagu mingeid erilisi emotsioone. Seda enam, et pea järgmine stseen oli juba sellest, kuidas ta rõõsa ja tervena rongilt maha astus ning tagasi tuli.

Ma saan aru, et see filmi sügavus ongi pigem aimdusega seotud, et tuleb kasutada oma kujutlusvõimet ja ise juurde mõelda. Ma arvan, et enamik selle aja inimesi suhestusid filmiga väga ning neile läks see hinge. Mina, kes ma sündisin turvaliselt põhimõtteliselt Eesti Vabariiki, ei ole seda õnneks läbi elanud. Seda raskem oli mul aga ise see pilt kokku panna ja filmi sisse elada. Näiteks “Mandariinide” puhul tuli see sõja-aja lihtsate inimeste elu ja vastaspoolte suhtumised nii hästi välja, et polnud üldse vajadust olla sama asja läbi elanud, ometi puudutas film hinge.

Ma ei ütle üldse, et see oleks halb teos olnud. Vaatamist väärt kindlasti! Aga päris Oscari-vääriline ka mitte.

natuke kultuuri

9. märts 2015

Eile sai naistepäeva puhul ikka päris palju ringi asjatatud. Nii kui öisest vahetusest koju jõudsin, hakkasin muffineid meisterdama. Tegin esimest korda neid mõnusa šokolaadikreemiga ja tulid päris ilusad välja. Läksime nimelt Märdi vanaema juurde, kus ta õde väikse sünnipäevaistumise tegi. Võtsime kaks vanadaami siis peale ja läksime Karlova Teatrisse, Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdile.

Selleaastaseks teemaks oli “Kaunimad laulud kinolinalt”. Ma ei liialda, kui ütlen, et vähemalt 90% inimestest olid pensionärid. 20ndates noori esindasime küll vist meie Märdiga kahekesi. Iseenesest kontserdil polnud viga midagi, mehed laulsid hästi, olid laval muhedad ja tegid nalja, aga midagi jäi nagu puudu. Ilmselt oli asi selles, et alustati väga vanade lauludega, mida minuealised väga ei teagi. Mina oleks soovinud rohkem kuulda ka muusikat Eesti filmindusest, eriti kahju on, et ära jäid vana hea “Pistoda laul”.

Ja kuigi muidu oli meeste omavaheline lõõpimine laval kihvt, et hästi palju juttu inproviseeriti, mitte ei olnud kõik päheõpitud mehhaaniline tekst, siis kohati muutus Dvinjaninovi “lahe” lollitamine küll.. üleliigseks. Ühesõnaga, mõnus oli, aga uuesti ei läheks.

Õhtul oli meil aga veel nii palju aega, et tegime kiire otsuse kinno “1944” vaatama minna. Ma olen varemgi maininud, et väga kehv on millegi nii kurva kohta HEA öelda, aga seda see film oli. Alates kaameratööst, lõpetades näitlejatega.

Lugu ise.. ma ei tea, ma kogu aeg korrutan seda, et ma peaks vähem virisema, sest mu elu on päris hea, aga seda filmi vaadates tajusin seda veel eriti. Ma ei kujuta ettegi, mida pidid tundma mu vanavanemad, kes elasid küüditamise ja sõja üle. Ma ei kujuta ette, kuidas suudab üks noor inimene minna eluga normaalselt edasi, kui on sõjas nii palju tapmist ja surma näinud.

Ja mille pärast? Väga hästi oli filmis öeldud, et tegu polnud eestlaste sõjaga. Nad ei saanud võidelda oma riigi nime alt, oma isamaa eest, vaid oldi kas Venemaa või Saksamaa all. Ja tõepoolest, mida sa teed siis, kui vastaspoolel tuleb sulle vastu ka eestlane? Äkki keegi, keda varem tundsid? Lihtsalt nii nii haige, kuidas näed oma sõpru ja vendi enda kõrval langemas, aga pole aega neid leinata või korralikult mattagi. Kuidas täidad käsku, puhkad, leiad aega naermisekski, ise teades, et iga sekund võib põhimõtteliselt elu viimaseks jääda.

Pool filmi nutsin, isegi nachode isu läks üle, sest nii kurb oli. Eriti, kui peas vasardamas mõte, et see kõik on ju ka tegelikult juhtunud… Kusjuures, näiteks Ameerika sarnaseid filme vaadates pole mul kunagi mingit suurt emotsiooni olnud, sest noh.. kõik on nii silmnähtavalt näideldud (kuigi võivad samuti tõsielul põhineda), aga kuna tegu on Eesti oma filmi ja ajalooga, siis ilmselt avaldab see rohkem mõju.  Ka neile, kellele sõjafilmid ei istu, soovitan “1944” väga, see lihtsalt on nii hea!

Pildid pärit siit ja siit