Browsing Tag

kino/film/tele

it’s been a long day..

6. apr. 2015

Tegime eile ühe väikese kohtingu ning läksime kinno vaatama filmi “Furious 7”. Ma pole kunagi olnud “Kiirete ja vihaste” suur fänn, et ootan pikisilmi uut filmi ning pean selle kohe esimeste seas ka ära nägema. Kõik osad on mul küll nähtud ja viimast kolme olen käinud ka kinos vaatamas. Meelelahutuseks ja ajaviiteks on see täitsa hea, aga ma arvan, et keegi mingit suurt tarkust või sügavat sisu sellest filmiseeriast ei otsi.

Kui pigistada silm kinni mõne väga absurdse autotriki koha pealt, siis tegelikult oli film päris mõnus. Süžee oli iseenesest sarnane kõigi eelmistega- on vaja kellelegi kitli peale anda ning Dom paneb oma tiimi jälle kokku. Saab näha ohtlikke ja lahedaid trikke, natuke huumorit, võitlusstseene, kiireid ja vihaseid autosid ning kuulata ülivinget soundtracki.

Kõige-kõige parem koht filmi juures oli aga lõpp. Ma teadsin küll, et mingi tribüüt Paul Walkerile tuleb, aga ma ei osanud oodata, et see põimitakse nii hästi filmi lõppu sisse ning tehakse nii südamlikuks. See, kuidas kõik osatäitjad Brianit viimast korda vaatasid, Vin Dieseli hüvastijätukõne, see, kuidas Brian autoga kõrvale sõitis ning hiljem kahe auto teed lahku läksid… lisaks taustal käiv ideaalne laul (Wiz Khalifa ft. Charlie Puth).. Nagu ma ütlesin, pole ma kunagi olnud filmi (või Walkeri) suur fänn, aga mina lahkusin küll kinost pisarais. Lihtsalt nii kurb lõpp oli.

Leidsin just youtube‘ist laulu muusikavideo ka, kus kõik ülalmainitud stseenid esindatud on:


Et ma siin nüüd päris nutuseks ei muutuks, siis jagan veidi oma rõõmu ka. Nimelt tõi mu endine klassivend mulle suure kilekotitäie raamatuid. Ausalt, kes tahab mind igavesti oma sõbraks, kinkigu ainult raamatuid! Nüüd kohe tükk aega muretu olla, ei pea pingsalt raamatukogu uksi kulutama.

Otsustasin käsile võtta ka “Jää ja tule laulu” seeria teosed. Esimene osa, “Troonide mäng”, on läbi ning kuigi see on kohati üsna julm, siis nüüd ei jõua ma teise osa lugemist ära oodata. Kuna ma pole seriaali vastu huvi tundnud, siis mõtlengi, kas kõigepealt lõpetada raamatutega, või hakata kohe kõrvale esimest hooaega vaatama…

Mulle iseenesest sellised keskajal (või veel varem) aset leidvad romaanid ei meeldi, sest need on alati nii toorelt jõhkrad. No raiutakse inimesi mõõkadega pooleks, vägistatakse õdesid ja loomade piinamisest ärme üldse räägi. Näiteks minu jaoks olidki kaks kõige kurvemat kohta raamatus need, kus üks ürghundi kutsikas surmati ning teine aeti kividega visates metsa :((

Aga jah, kui mind nüüd pikalt blogimas ei näe, siis ma ilmselt olen hõivatud oma 22 uue raamatu lugemisega. Veelkord, aitäh, Martin!! :)

raamatutest ja filmidest

24. jaan. 2015

Noh, tuleb tõdeda, et ega mul suurt millestki muust kirjutada olegi, kui ainult raamatutest ja mõnest filmist. Hakkasin suure vaimustusega täitma oma eesmärki aastaga150raamatut ja ma ei tea, miks ma pole varem selle peale tulnud, et pikad öövahetused saata mööda lugedes?! Võtsin end lõpuks käsile ja läksin isegi raamatukokku, et uuendada lugejakaarti ning maksta ära viivis. Viimati käisin ma seal aastal 2011 ja teaaaaate, kui mõnus oli raamatuid valida (neid hiljem lugeda muidugi ka) :D

Siinkohal tahaks öelda suure aitähi Mirjamile, kes tuletas mulle oma kommentaariga meelde Michael Scotti “Surematu Nicholas Flameli saladused” sarja. Ma kunagi ammu jõudsin kaks raamatut ära lugeda, aga kuna teised polnud veel Eestisse jõudnud või olid üleüldse avaldamata, siis lõin käega. Ma ei salli tegelikult üldse järjeraamatuid, sest kui teos on ülihea ja nauditav, siis ma lihtsalt ei saa enne oma eluga edasi liikuda, kui ma pole läbi lugenud ka kõiki järgesid.

“Flameli”-sari on ülimalt põnev, hoogne ning täis seiklusi. Eriti meeldib mulle see, kuidas omavahel on väga osavalt ühendatud kõik kultuurid, jumalad ja legendid. Ma pole ammu lugenud nii, et pole suutnud raamatut käest panna enne, kui see läbi on. Ja noh, siis ka hakkasin peas kalkulatsioone tegema, kuna uuesti raamatukokku minna, et järgmist osa alustada :D

Lisaks võtsin lugemiseks Mirjami soovitatud “Mürgiõpetuse” (Maria V. Snyder) ja noh, tänks selle eest, järgmine järjeraamat :D Kuigi see lõppes üsna…lõplikult ära, et seda võib võtta ka kui üht terviklikku teost, siis mina seda ei suuda ja pean ülejäänud osad sama kiirelt läbi lugema.

Ka see on fantaasiat täis põnevik. Juba algus on hea- peategelane ootab vanglas oma hukkamist ning paratamatult on vaja teada, miks ta vangi sattus, kuidas ja kas ta üldse pääseb… Väga osav nüke autori poolt :D Lisaks põnevusele, intriigidele ja “pahadele”, on raamatus nats ka romantikat. See tundus mulle kuidagi nii… armas, kuidas tunded vaikselt ligi hiilisid ja koos tegevusliinidega arenesid, mitte ei avaldatud juba pärast kaht peatükki armastust (hate, when this happens, eks). See on järgmine raamat, mida mina omakorda teistele väga-väga soovitan :)

Vahepeal olen ma muud ka lugenud, aga need on olnud üsna.. keskpärased, et ma ei viitsigi neist eraldi rääkida. Räägin hoopis filmist, mida täna Märdiga vaatasime. “John Wick”, peaosas Keanu Reeves’iga. Mingit erilist sisu või teemat sellest otsida ei maksa, tegu on läbi ja lõhki märuli-tapafilmiga.

Ühesõnaga, Keanu tegelaskuju on endine (väga ohtlik) maffiasidemetega hitman, kes elab rahulikku elu oma naisega. Too sureb, saadab väga “P.S I love you”– moodi hauatagusest elust Johnile paki ehk koerakutsika. Natuke aega hiljem tuleb filmi kõige kurvem koht- ühed ennasttäis nolgid murravad ta koju sisse, et ta auto varastada ning nii möödaminnes tapavad ka kutsika ära. Ausalt, ma ei oodanud seda üldse ja ulgusin nats, enne kui filmi sain edasi vaadata.

Ja noh, mis muud ongi Johnil teha, kui tulla pensipõlvest tagasi, võtta põranda alt oma relvad ning minna põhinolki otsima. Kes, muide, täitsa juhuslikult on kõige kõvema maffiapealiku poeg. Järgneb 100 minutit kättemaksutapmist, sest maffiapealik arvab rumalalt, et suudab oma poega kaitsta. Ok, tegelikult ta teab, et ei suuda midagi teha, aga proovima ju peab :D

John is a man of focus, commitment, sheer will. Something you know very little about. I once saw him kill three men in a bar. With a pencil. With a fuckin’ pencil.Then suddenly one day he asked to leave. It’s over a woman, of course. So I made a deal with him. I gave him an impossible task. A job no one could have pulled off.The bodies he buried that day laid the foundation of what we are now.

Ma ütlen ausalt, et tegelikult on see üsna sisutu film, sest noh.. siin pole mingit tegelaste arengut või keerdkäikudega huvitavat süžeed… lihtsalt Keanu kannab vinget musta ülikonda ning laseb inimesi maha. Miskipärast hakkas see aga mulle täiega meeldima! Ma arvan, et asi on Keanus, kes on üks mu lemmikumaid näitlejaid, eriti kui ta kehastab niivõrd badass-tegelast, nagu John Wick. Päris kihvt oli vaadata, kuidas kõik ainult tema nime kuuldes värisesid ning isegi maffiapealik ütles oma pojale, et too on ikka täitsa idioot ning põhimõtteliselt et tehku testament valmis :D

Enda suureks rõõmuks taasavastasin ka “Boondock Saintsi” filmi ja selle järje. Noo, Norman Reedus, Sean Patrick Flanery, iiri aktsent ja musta huumoriga märul? Count me in! Mulle hullult meeldib, et nende filmide sisse on peidetud pisikesi nükkeid ja nalju, millest saabki aru alles teist korda vaadates. Dafoe on esimeses osas lausa geniaalne ja see on nii vinge, kuidas mõrvapaikades “tagasivaated juhtunule” tehtud-lahendatud on. Muuseas, need kaks on ainukesed filmid, mida olen soovitanud meessoost tuttavatele ning mille nad ka heaks kiitnud on :D

Ühesõnaga… loen ühe silmaga Flameli-sarja viimast raamatut, teisega vaatan Boondocki ning elu on mõnus :)

Tänase päeva õppetund

25. okt. 2014

Sain täna taaskord ühe õppetunni sellest, et ükskõik, kui palju oma põhimõtete ja väärtushinnangute järgi elada, siis teisi ei huvita see absoluutselt mitte. Minu jaoks on üks kõige paremaid jooni inimeste juures see, kui ollakse täpne. Kui ta ei jää hiljaks, vaid oskab oma aega hästi planeerida, eriti kui sellest sõltub kellegi teise aeg.

Võib-olla on minust rumal eeldada, kui mina selline olen, kes alati igal pool väikese varuga varem kohal on, et siis teised käituvad minu suhtes samasuguse austusega. Ma saan täiesti aru, kui mingi ootamatus või takistus teele satub või noh, tuleb lihtsalt mõni inimlik apsakas sisse- eks ole minagi ju vahel hiljaks jäänud. Aga see on lihtsalt ajuvaba, kui pohhui tegelikult kõigil on.

Kui ma jõuan kuskile täpselt sekundipealt kohale, siis olen ma enda arvestuse järgi juba hiljaks jäänud. Ma hakkan nädalavahetuseti tööle minema pea poolteist tundi varem ja jõuan kohale 15 minutilise varuga, selle asemel, et jääda hiljaks kõige rohkem viis minutit… Sest mulle ei meeldi, et teine inimene, kes on 12 tundi jutti ja/või öösel tööl olnud, peaks veel ootama. But hey, that’s just me!

Olin eile öösel tööl, pidin lõpetama kell 9 hommikul ning siis megakiirelt koju jõudma, et kaamera haarata. Nimelt oli mul kella kümneks plaanis Kadi ja Mäiduga nende aastapäeva pildistama minna (üheksa aastat! Uskumatu!) Aga noh, selle asemel istusin kolm tundi oma ajast üle, sest järgmise vahetuse kutt magas sisse ega kuulnud oma äratuskella. Ja ilmselt ka mitte minu kümmet vastamata kõnet.

Ma saan täiesti aru, et eksimine on inimlik ja vahel lihtsalt juhtub. Aga kuidas teistel kogu aeg juhtub ja mul üli-üli harva? Kuidas mina jõuan alati ka pärast pidust nädalavahetust tööle, hoolimata sellest, kui halb mul on, ja teised lihtsalt magavad sisse? Ma ükskord jõudsin alles kell viis hommikul koju, ei kuulnud äratuskella (ehk ärkasin 8.30, kodust sain liikuma 8.45) ja pidin veel jalgrattaga tööle kihutama. Ja ma jõudsin kolm-faking-minutit varem :D Mul ei tulnud kordagi pähe, et ahh, tsill, võtaks rahulikult, suva see, et tund aega hiljaks jään ja teine minu järgi ootama peab.

Juhtuks see üks-kaks korda, aga ma olen reaalselt üle seitsme korra pidanud pärast öist vahetust nädalavahetustel kauem tööl olema, sest keegi jääb hiljaks. Okei, see, kes täna hiljaks jäi, pole varem (minu ajal) veel nii jäänud… Aga varem pole see mind nii väga häirinud ka, sest tavaliselt on hilinemine max. tund olnud. Aga kolm tundi?? Ja just SEL päeval, kui mul oli kiire ja plaanid… See viimane ärritas mind vist kõige rohkem, sest mul oli täiega tunne, et ma vedasin Kadit alt. Ise suure suuga lubasin ja siis nii… Õhhh. Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt omada natukenegi südametunnistust ja täpsust? Ma ükskord tõmbasin arvutissegi äratuskella, sest mul hakkas telefoniaku tühjaks saama ja laadijat polnud.

Oh, well, here’s a cat!

Tööst veel rääkides, siis ma olen viimasel ajal ikka hullult hakanud vanu sarju üle kordama. Nüüd võtsin ette “Klanni”, mille esimeses hooajas on… 52 osa :D Raudselt kõige parem sari, mida ETV kunagi näidanud on! Ma arvan, et maailmalõpu-vaimustus tekkis mul just selle sarjaga, sest mõelda, mis elu! Täiskasvanuid pole, saab elada suures kaubanduskeskuses, kanda näos meigimaalinguid, värvida juukseid siniseks ja kanda lahedaid hõlste.

Praegu mõtlen küll, et osalised ei oska üldse näidelda ja süžee on ikka väga, väga alla arvestust. Samas noh, kasutatigi näitlejaid, kes olid enam-vähem selles vanuses, nagu tegelaskujud, mitte nagu praegu populaarne on: las 30aastased mängivad tiinekaid :D

Kõige parem oli muidugi koht, kus üks tsikk sünnitas, teised istusid trepil, kuulasid pealt ja pärast aplodeerisid, kui asjaga valmis saadi. Selline publik siis. Lisaks on iga kolme minuti tagant kohustuslik kaader koerale, kes siis stseeni väga sobivat “tarka koeraniutsumist” teeb. Huvi pärast hakkasin wikiast selle kohta infot otsima ja ohhoo- kõige selle draama, klannide, armastuse, abiellumise raseduse, jõukudevahelise sõja ja karmi elu keskel olid tegelased alles 15-16 aastased :D

Very make-up

Much fashion

So rebel

Hüppan nüüd kiirelt kolmanda teema peale kah. Ma arvan, et kõik, kes elu24 loevad, teavad Renee Zellwegeri muutumisest. Kui ma esimest korda neid pilte nägin, siis mõtlesin küll, et tegu pole sama inimesega! MIKS endaga nii teha? Kas ta tõepoolest on endaga nüüd rahul? Ma tean küll, et ilukirurgia on tulist vaidlust tekitav teema. Enamik vist on selle vastu, pooldades välimust, mille elu-jumal-saatus-karma on andnud. Ma ise arvan, et kogu negatiivne hoiak tuleneb pigem ülepingutajate ja nende hirmuäratavate lõpptulemuste pärast.

Pilt: elu24.ee

Seni, kuni enda “ilusaks tegemisega” liiale ei minda, on minu arust ükskõik, mida inimene teeb, et oma nahas mugav olla oleks. Kui iga päev tuntakse end kehvasti ja ebakindlalt, sest ollakse imepeenikeste huulte, suure nina, kortsus kaelanaha või pesulauaga, siis noh.. miks mitte? On inimesi, kes õpivad oma puudustega elama, neid õigesti peitma, hindama, enda kasuks pöörama… Aga tänapäeva võimaluste juures ei leia ma, et üks normaalne inimene peaks end välimuse pärast kehvasti tundma- eriti, kui seda annab natuke täiustada. Ja noh, kõiki iluvigu ei anna geelküünte, pikenduste või kunstripsmetega peita..

Samas võiks ju olla mingi piiritunnetus olemas. Kui A-korvi kandvast neiust saab järsku mingi HH, siis paneb see silmi pööritama küll. Huvitav, kas igasugused kirurgilised protseduurid või süstid on tõepoolest nii sõltuvusttekitavad, kui paljude kuulsuste pealt vaadates tundub? Nagu, okei, sa tahtsid paksemaid huuli, said need, MIKS on vaja ilus tulemus muuta eemaletõukavaks?

Ma kujutan ette, et tegu on selle “ma häääästi natuke veel täiustan”-mõtlemisega. Mul on näiteks ripsmeid või kulme värvides nii. Saavutan suht hea tulemuse ja siis mõtlen, et kurat, kui ma tsipa-tsipa veel teeks, saan veeel parema. Ja nii see läheb, kuni kulmud on 3cm paksusega ning silmi ei jõua ripsmetuši koorma all lahtigi hoida. Aga oma näo saan ma alati puhtaks pesta ja kõigega uuesti alustada. Untsukeeratud näost pääsu pole.

OKEI, tegelikult tahtsin ma üht niisama lobajutu-postitust teha, et saaks ühed vanad pildid kuskile vahele susata, aga noh, mis seal ikka. Ega tekst pea siis alati piltidega kooskõlas olema, eks. Vaatan praegu “Cabin in the woodsi” ka, ja see on lihtsalt nii naljakas, mis süsteem ja teema on ühe õuduka jaoks leiutatud :D

Ma hoolin!

17. okt. 2014

Täna oli üks hea päev. Noh, kui mitte arvestada seda, et ma olin öösel tööl ja sain hommikul ainult poolteist tundi tukkuda, et siis meik näkku visata ja Meriliiga pildistama minna. Kuna (nagu eelmiseski postituses mainitud) mul selliseid inimesi vähe, kellega koos ringi käia, peab igast võimalusest haarama!

Tegime kiirkorras fotoshoodi, sest väljas oli ikka päris külm, soojendasime end teega ja hiljem hakkasin pilte sorteerima-valima. Üritasin siis fotofiltriga veits kontrasti lisama ja ma ei tea, mu arvutiekraani seaded olid kuidagi nii paigast ära, tundus, et pildile viskas õige vähe värvi juurde, salvestasin ära…. ja siis avastasin, et piltidest on järsku saanud ületöödeldud konnad. Ja just täna oli see päev, kui otsustasin, et ei viitsi originaale eraldi salvestada… Õnneks sain need Meriliilt uuesti kätte ning hiljem hakkan tasakesi uuesti proovima. See omakorda pani mu mõtlema uue ja korralikuma töötlusprogrammi peale. Lightroom tundub vist praegu päris popp olevat?

Selle pika sissejuhatusega tahtsin tegelikult jõuda selleni, et sain ühel ilusal sügisõhtul paki Biomineratalt. Tegu on Eestis toodetud puhastusvahenditega, millele on väljastatud rahvusvaheline ökomärgis. Ehk täiesti looduslik kraam! Lisaks keskkonna mittereostamisele aitavad need tooted ruumide sisekliimat parandada ja mõjuvad nahale hoolitsevalt.

 Pakist vaatas vastu selline ülivahva vanadest ajalehtedet meisterdatud paberkott. Nii äge idee! Ma olin alguses sellest kotist isegi rohkem vaimustunud, kui muust sisust :D

Olen päris tükk aega tahtnud oma kodukeemiat hakata millegi sõbralikuma vastu välja vahetama, aga (nagu tavaliselt) mõtteks on see jäänudki. Nimelt on Märt pärit perest, kus peetakse väga lugu sellest, et nende elu oleks võimalikult vaba kahjulikest ainetest ja hästi tervislik. Et pigem makstakse natuke rohkem, et saada vastu midagi korralikku.  Nüüd hakkab see eluviis tasakesi ka mulle külge. 

Ma koristan üldiselt üsna harva, sest ma olen kohutavalt laisk, aga kui tuhin peale tuleb, siis küürin ja nühin kõike, mis ette jääb. Kuigi igasugune tuntud kodukeemia teeb oma töö ju ilusasti ära, häirib mind kohutavalt õhku jääv “lõhn”, mis rikub puhta korteri tunde ära. Biominerata oma meenutab mulle kuidagi vanasti vanaema juures tehtud koristuspäevi, kui ma lapiga telekat nühkisin ja sõbrad samal ajal akna taga mängisid. Ma olen päris kindel, et tol ajal olid puhastusvahendid veel rohkem keemiat täis, aga see värske sidrunilõhn tõi endaga kaasa mõnusa nostalgiahoo :D

Samuti kirun end alati, kui pean pliiti või nõusid pesema paljaste kätega, sest olin unustanud kummikindaid osta…ehk siis peaaegu iga kord :D Kuna tavalised tooted on aga üsna odavad, siis paratamatult tee nad ostukorvi leiavad. Ükskord tegin selle vea, et hakkasin Fairy koostisaineid lugema ja googeldama. Peale kaht rida otsustasin, et enda meelerahu huvides ei jätka :D

Võtsin endale laupäeva täiesti vabaks, et kodu oma uute vahenditega korda teha. Ma väga loodan, et laiskus mind maha ei murra, sest ma ootan päris suure huviga looduslike toodete katsetamist. Tahaks näha, kui asjalik on looduslik kraam keemiaga võrreldes!

Nüüd on mul aga aeg vaadata edasi oma suure lemmiku, American Horror Story, teist osa. Eile tegin selle vea, et hakkasin öösel tööl vaatama ja noh.. süda puperdas ja tagus hommikuni välja, sest hiiglaslikud jubedate maskidega killerklounid on tõepoolest jubedad! Ma loodan, et õhtul üksi kodus ikka julgen magama jääda…

But first, where we are?

13. okt. 2014

Veel enne, kui ma teen meie kiirest Inglismaa-reisist postituse (ja kui end lõpuks kätte võtan, et pilte sorteerida), mõtlesin natuke kirjutada One Directioni kontsertfilmist “Where we are”, mida eile Kertu ja ta sõbrannaga vaatamas käisime (olles põhimõtteliselt kõige vanemad külastajad)

Ma end tulihingeliseks fänniks ei pea, aga aeg-ajalt, kui tööl igav on, viin end 1D poiste tegemistega kurssi küll. Ja noh, tuleb tõdeda, et mõned laulud on ikka väga head ja järjest paremaks need lähevad. Eelmise aasta filmi vaatasin arvutist, aga too oli pigem dokumentaal, laulude vahepeale rääkisid kutid juttu, näidati nende perekondi jne. Sel korral oli tegu täispika kontserdiga, millele eelnes väike intervjuu. Tuleb tõdeda, et dokumentaal meeldis mulle rohkem. Ilmselt selle tõttu, et see näitas bändi küljest, mida muidu intervjuude ajal ei näegi, see oli rohkem nagu “behind the scenes” teema. Mulle  meeldivad igasugused kuulsuste eluloo- ja dokfilmid, sest ma olen hästi uudishimulik ja mind täiega huvitab, mismoodi nad elavad oma vabal ajal :D

Väga vinge oli suurelt ekraanilt ja võimsatest kõlaritest vaadata-kuulata ilusaid noormehi ning kaasahaaravaid laule. Mul on seniajani hämming, kui võimsa rahvamassi ees nad esinesid/esinevad ning kui suuuuuur see staadion oli. Ma oleks kõigi nende 60 000 inimese ees end täis lasknud :D Aga noh, eks nad ole harjutanud ka veits. On uskumatu, kuhuni nad oma nelja aastaga jõudnud on. Neil on tohutus koguses heitereid, kes arvavad, et nad ei oska laulda, on mõttetud ja mida kõike veel, aga isegi neil inimestel tuleb tunnistada, et One Directioni poisid näevad meeletult vaeva ja on juba praeguseks väga-väga palju saavutanud.

Kuigi kinoelamus oli super, siis seda see just oligi- kino elamus. Ekraan oli suur, aga vähemalt mul ei tulnud sellist tunnet, nagu oleks ise kontserdil olnud. Aga no worries, selle eest arvasid nii pea kõik varateismelistest 1D fännid. Mul pole midagi selle vastu, kui midagi/kedagi nii hullult fännatakse. Mul pole isegi selle vastu midagi, kui elatakse end filmi sisse, aga… ma ei tea, ma vist natuke vanaks jäänud. Või pole nii suur fänn.

Näiteks kui kontserdi ajal keegi poistest ütles, et oo selle laulu ajal lülitage oma välklambid tööle, siis kas tõesti enamik kinosolijatest seda ka tegi? Muidu poleks hullu olnud, aga nad lehvitasid oma lampidega pidevalt saalis ringi, et ikka näha, kas teised ka kaasa lähevad. Pole üldse mõnus vaadata kinos filmi, kui saal on lampidest valge ning keegi sulle kogu aeg välku näkku laseb.

Eestlastele omaselt ei saa alguses vedama, siis pidama- filmi alguses istusti ilusasti paigal, ei juletud isegi peaga kaasa nõksutada, lõpupoole kargasid äkki kõik püsti, hakkasid tantsima, kätega vehkima, sõrmedega südamekujusid tegema ja näppu viskama. Eks see ole tore ja vahva….kui ma ka 13 oleks olnud :D Mul ükskõik, mis te seal tagareas või mu selja taga teete, aga kui keegi otse nina all hüppab püsti ja varjab mu vaate ekraanile, on veits halb küll. Ja siis algasid ka huilgamised, jalgade trampimised, karjumised, plaksutamised… Sel hetkel tekkis küll tunne, nagu oleks kontserdil, sest isegi muusikat oli raske kuulda :D

Ahh, eks see ole vanade inimeste värk, ei tasu ikka noorte superfännide filmile ronida, me rohkem nagu kapifännid… Vähemalt tõi Kertu meeneks paar 1D fänniasja. Salvrätid ja plaastrid kuluvad alati ära, tänks :D

Oeh jah. Ma nii väsinud ja täna on alles esmaspäev. Ei ole kerge puhkuselt tulles tagasi töörutiini sukelduda. Vähemalt on palju pisiasju, mis teevad ka kõige sinisema esmaspäeva mõnusaks ja rõõmsaks. Täitsa piisab sussidest, mis Märt mulle tõi, sest “sul ju pole ühtki sooja paari..”, hästi õnnestunud kohvist varahommikul või teadmisest, et saab oma uusi ehteid-riideid esimest korda kanda :D