Tegime eile ühe väikese kohtingu ning läksime kinno vaatama filmi “Furious 7”. Ma pole kunagi olnud “Kiirete ja vihaste” suur fänn, et ootan pikisilmi uut filmi ning pean selle kohe esimeste seas ka ära nägema. Kõik osad on mul küll nähtud ja viimast kolme olen käinud ka kinos vaatamas. Meelelahutuseks ja ajaviiteks on see täitsa hea, aga ma arvan, et keegi mingit suurt tarkust või sügavat sisu sellest filmiseeriast ei otsi.
Kui pigistada silm kinni mõne väga absurdse autotriki koha pealt, siis tegelikult oli film päris mõnus. Süžee oli iseenesest sarnane kõigi eelmistega- on vaja kellelegi kitli peale anda ning Dom paneb oma tiimi jälle kokku. Saab näha ohtlikke ja lahedaid trikke, natuke huumorit, võitlusstseene, kiireid ja vihaseid autosid ning kuulata ülivinget soundtracki.
Kõige-kõige parem koht filmi juures oli aga lõpp. Ma teadsin küll, et mingi tribüüt Paul Walkerile tuleb, aga ma ei osanud oodata, et see põimitakse nii hästi filmi lõppu sisse ning tehakse nii südamlikuks. See, kuidas kõik osatäitjad Brianit viimast korda vaatasid, Vin Dieseli hüvastijätukõne, see, kuidas Brian autoga kõrvale sõitis ning hiljem kahe auto teed lahku läksid… lisaks taustal käiv ideaalne laul (Wiz Khalifa ft. Charlie Puth).. Nagu ma ütlesin, pole ma kunagi olnud filmi (või Walkeri) suur fänn, aga mina lahkusin küll kinost pisarais. Lihtsalt nii kurb lõpp oli.
Leidsin just youtube‘ist laulu muusikavideo ka, kus kõik ülalmainitud stseenid esindatud on:
Et ma siin nüüd päris nutuseks ei muutuks, siis jagan veidi oma rõõmu ka. Nimelt tõi mu endine klassivend mulle suure kilekotitäie raamatuid. Ausalt, kes tahab mind igavesti oma sõbraks, kinkigu ainult raamatuid! Nüüd kohe tükk aega muretu olla, ei pea pingsalt raamatukogu uksi kulutama.
Otsustasin käsile võtta ka “Jää ja tule laulu” seeria teosed. Esimene osa, “Troonide mäng”, on läbi ning kuigi see on kohati üsna julm, siis nüüd ei jõua ma teise osa lugemist ära oodata. Kuna ma pole seriaali vastu huvi tundnud, siis mõtlengi, kas kõigepealt lõpetada raamatutega, või hakata kohe kõrvale esimest hooaega vaatama…
Mulle iseenesest sellised keskajal (või veel varem) aset leidvad romaanid ei meeldi, sest need on alati nii toorelt jõhkrad. No raiutakse inimesi mõõkadega pooleks, vägistatakse õdesid ja loomade piinamisest ärme üldse räägi. Näiteks minu jaoks olidki kaks kõige kurvemat kohta raamatus need, kus üks ürghundi kutsikas surmati ning teine aeti kividega visates metsa :((
Aga jah, kui mind nüüd pikalt blogimas ei näe, siis ma ilmselt olen hõivatud oma 22 uue raamatu lugemisega. Veelkord, aitäh, Martin!! :)