Browsing Tag

kino/film/tele

it’s been a long day..

6. apr. 2015

Tegime eile ühe väikese kohtingu ning läksime kinno vaatama filmi “Furious 7”. Ma pole kunagi olnud “Kiirete ja vihaste” suur fänn, et ootan pikisilmi uut filmi ning pean selle kohe esimeste seas ka ära nägema. Kõik osad on mul küll nähtud ja viimast kolme olen käinud ka kinos vaatamas. Meelelahutuseks ja ajaviiteks on see täitsa hea, aga ma arvan, et keegi mingit suurt tarkust või sügavat sisu sellest filmiseeriast ei otsi.

Kui pigistada silm kinni mõne väga absurdse autotriki koha pealt, siis tegelikult oli film päris mõnus. Süžee oli iseenesest sarnane kõigi eelmistega- on vaja kellelegi kitli peale anda ning Dom paneb oma tiimi jälle kokku. Saab näha ohtlikke ja lahedaid trikke, natuke huumorit, võitlusstseene, kiireid ja vihaseid autosid ning kuulata ülivinget soundtracki.

Kõige-kõige parem koht filmi juures oli aga lõpp. Ma teadsin küll, et mingi tribüüt Paul Walkerile tuleb, aga ma ei osanud oodata, et see põimitakse nii hästi filmi lõppu sisse ning tehakse nii südamlikuks. See, kuidas kõik osatäitjad Brianit viimast korda vaatasid, Vin Dieseli hüvastijätukõne, see, kuidas Brian autoga kõrvale sõitis ning hiljem kahe auto teed lahku läksid… lisaks taustal käiv ideaalne laul (Wiz Khalifa ft. Charlie Puth).. Nagu ma ütlesin, pole ma kunagi olnud filmi (või Walkeri) suur fänn, aga mina lahkusin küll kinost pisarais. Lihtsalt nii kurb lõpp oli.

Leidsin just youtube‘ist laulu muusikavideo ka, kus kõik ülalmainitud stseenid esindatud on:


Et ma siin nüüd päris nutuseks ei muutuks, siis jagan veidi oma rõõmu ka. Nimelt tõi mu endine klassivend mulle suure kilekotitäie raamatuid. Ausalt, kes tahab mind igavesti oma sõbraks, kinkigu ainult raamatuid! Nüüd kohe tükk aega muretu olla, ei pea pingsalt raamatukogu uksi kulutama.

Otsustasin käsile võtta ka “Jää ja tule laulu” seeria teosed. Esimene osa, “Troonide mäng”, on läbi ning kuigi see on kohati üsna julm, siis nüüd ei jõua ma teise osa lugemist ära oodata. Kuna ma pole seriaali vastu huvi tundnud, siis mõtlengi, kas kõigepealt lõpetada raamatutega, või hakata kohe kõrvale esimest hooaega vaatama…

Mulle iseenesest sellised keskajal (või veel varem) aset leidvad romaanid ei meeldi, sest need on alati nii toorelt jõhkrad. No raiutakse inimesi mõõkadega pooleks, vägistatakse õdesid ja loomade piinamisest ärme üldse räägi. Näiteks minu jaoks olidki kaks kõige kurvemat kohta raamatus need, kus üks ürghundi kutsikas surmati ning teine aeti kividega visates metsa :((

Aga jah, kui mind nüüd pikalt blogimas ei näe, siis ma ilmselt olen hõivatud oma 22 uue raamatu lugemisega. Veelkord, aitäh, Martin!! :)

4 kommentaari

raamatutest ja filmidest

24. jaan. 2015

Noh, tuleb tõdeda, et ega mul suurt millestki muust kirjutada olegi, kui ainult raamatutest ja mõnest filmist. Hakkasin suure vaimustusega täitma oma eesmärki aastaga150raamatut ja ma ei tea, miks ma pole varem selle peale tulnud, et pikad öövahetused saata mööda lugedes?! Võtsin end lõpuks käsile ja läksin isegi raamatukokku, et uuendada lugejakaarti ning maksta ära viivis. Viimati käisin ma seal aastal 2011 ja teaaaaate, kui mõnus oli raamatuid valida (neid hiljem lugeda muidugi ka) :D

Siinkohal tahaks öelda suure aitähi Mirjamile, kes tuletas mulle oma kommentaariga meelde Michael Scotti “Surematu Nicholas Flameli saladused” sarja. Ma kunagi ammu jõudsin kaks raamatut ära lugeda, aga kuna teised polnud veel Eestisse jõudnud või olid üleüldse avaldamata, siis lõin käega. Ma ei salli tegelikult üldse järjeraamatuid, sest kui teos on ülihea ja nauditav, siis ma lihtsalt ei saa enne oma eluga edasi liikuda, kui ma pole läbi lugenud ka kõiki järgesid.

“Flameli”-sari on ülimalt põnev, hoogne ning täis seiklusi. Eriti meeldib mulle see, kuidas omavahel on väga osavalt ühendatud kõik kultuurid, jumalad ja legendid. Ma pole ammu lugenud nii, et pole suutnud raamatut käest panna enne, kui see läbi on. Ja noh, siis ka hakkasin peas kalkulatsioone tegema, kuna uuesti raamatukokku minna, et järgmist osa alustada :D

Lisaks võtsin lugemiseks Mirjami soovitatud “Mürgiõpetuse” (Maria V. Snyder) ja noh, tänks selle eest, järgmine järjeraamat :D Kuigi see lõppes üsna…lõplikult ära, et seda võib võtta ka kui üht terviklikku teost, siis mina seda ei suuda ja pean ülejäänud osad sama kiirelt läbi lugema.

Ka see on fantaasiat täis põnevik. Juba algus on hea- peategelane ootab vanglas oma hukkamist ning paratamatult on vaja teada, miks ta vangi sattus, kuidas ja kas ta üldse pääseb… Väga osav nüke autori poolt :D Lisaks põnevusele, intriigidele ja “pahadele”, on raamatus nats ka romantikat. See tundus mulle kuidagi nii… armas, kuidas tunded vaikselt ligi hiilisid ja koos tegevusliinidega arenesid, mitte ei avaldatud juba pärast kaht peatükki armastust (hate, when this happens, eks). See on järgmine raamat, mida mina omakorda teistele väga-väga soovitan :)

Vahepeal olen ma muud ka lugenud, aga need on olnud üsna.. keskpärased, et ma ei viitsigi neist eraldi rääkida. Räägin hoopis filmist, mida täna Märdiga vaatasime. “John Wick”, peaosas Keanu Reeves’iga. Mingit erilist sisu või teemat sellest otsida ei maksa, tegu on läbi ja lõhki märuli-tapafilmiga.

Ühesõnaga, Keanu tegelaskuju on endine (väga ohtlik) maffiasidemetega hitman, kes elab rahulikku elu oma naisega. Too sureb, saadab väga “P.S I love you”– moodi hauatagusest elust Johnile paki ehk koerakutsika. Natuke aega hiljem tuleb filmi kõige kurvem koht- ühed ennasttäis nolgid murravad ta koju sisse, et ta auto varastada ning nii möödaminnes tapavad ka kutsika ära. Ausalt, ma ei oodanud seda üldse ja ulgusin nats, enne kui filmi sain edasi vaadata.

Ja noh, mis muud ongi Johnil teha, kui tulla pensipõlvest tagasi, võtta põranda alt oma relvad ning minna põhinolki otsima. Kes, muide, täitsa juhuslikult on kõige kõvema maffiapealiku poeg. Järgneb 100 minutit kättemaksutapmist, sest maffiapealik arvab rumalalt, et suudab oma poega kaitsta. Ok, tegelikult ta teab, et ei suuda midagi teha, aga proovima ju peab :D

John is a man of focus, commitment, sheer will. Something you know very little about. I once saw him kill three men in a bar. With a pencil. With a fuckin’ pencil.Then suddenly one day he asked to leave. It’s over a woman, of course. So I made a deal with him. I gave him an impossible task. A job no one could have pulled off.The bodies he buried that day laid the foundation of what we are now.

Ma ütlen ausalt, et tegelikult on see üsna sisutu film, sest noh.. siin pole mingit tegelaste arengut või keerdkäikudega huvitavat süžeed… lihtsalt Keanu kannab vinget musta ülikonda ning laseb inimesi maha. Miskipärast hakkas see aga mulle täiega meeldima! Ma arvan, et asi on Keanus, kes on üks mu lemmikumaid näitlejaid, eriti kui ta kehastab niivõrd badass-tegelast, nagu John Wick. Päris kihvt oli vaadata, kuidas kõik ainult tema nime kuuldes värisesid ning isegi maffiapealik ütles oma pojale, et too on ikka täitsa idioot ning põhimõtteliselt et tehku testament valmis :D

Enda suureks rõõmuks taasavastasin ka “Boondock Saintsi” filmi ja selle järje. Noo, Norman Reedus, Sean Patrick Flanery, iiri aktsent ja musta huumoriga märul? Count me in! Mulle hullult meeldib, et nende filmide sisse on peidetud pisikesi nükkeid ja nalju, millest saabki aru alles teist korda vaadates. Dafoe on esimeses osas lausa geniaalne ja see on nii vinge, kuidas mõrvapaikades “tagasivaated juhtunule” tehtud-lahendatud on. Muuseas, need kaks on ainukesed filmid, mida olen soovitanud meessoost tuttavatele ning mille nad ka heaks kiitnud on :D

Ühesõnaga… loen ühe silmaga Flameli-sarja viimast raamatut, teisega vaatan Boondocki ning elu on mõnus :)

16 kommentaari