Browsing Tag

kodukanad

life update

11. veebr. 2020

Mõtlesin, et peaks rohkem hakkama igapäeva rohkem jäädvustama. Mille jaoks mul see fancy uus Huawei telefon ja Sony kaamera on, eksole. Lisaks peaks hakkama rohkem ka blogi kirjutama, aga seda mõtlen ma nagunii iga nädal paar korda :D Vaatasin praegu mustandid üle ja näiteks peale Eurotripi kolmanda osa pole ma kirjutanud lõpuni ka Inglismaal käiku…mis toimus pea 2 aastat tagasi.. :D

Kohe algusesse üks selfi ürituselt, mis – üllatus üllatus – ei toimunudki aasta tagasi, vaid alles eelmisel kuul :D

(Kirjutasin selle postituse esimese lõigu eelmisel nädalal. Selle aja peale olen täpselt 1 telefonipildi teinud, mis sobiks jagamiseks :D Ehk pilt kohast, kuhu peituda, kui avatud kontor üle viskab või keskendumist segab)

Ühesõnaga.. ma ei tea, ma ei oska midagi updeitida tegelikult ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean ära kasutama seda blogimistuhinat, muidu võtan ma wordpressi lahti jälle alles kuue kuu pärast. Lasen parem fotodel enda eest rääkida.

Ma pole näiteks kunagi pidanud end eriliseks loodusfotograafiks. Ainuüksi selle pärast, et minu arvates puudub mul see “silm” näha detaile või mingis tavalises lehehunnikus seda miskit, mis teeb loodusfoto maagiliseks. Inimesi on sellesmõttes palju kergem pildistada. Kui saad mingi emotsiooni pildile, silmadesse sügavuse või isegi lihtsalt tehniliselt ilusa pildi, siis oled juba omadega mäel. Aga no te ei kujuta ette, kui palju ma olen kustutanud looduses tehtud pilte, sest need on lihtsalt.. plassid. Seda iroonilisem on, et nüüd naudin ma väljas rohuliblede pildistamist palju rohkem. Isegi oma fotoinstagrami jagan rohkem #naturephotography pilte. See lõik on tegelikult lihtsalt häbitu reklaam, et hakake jälgima :D

See kiska on umbes 15-16 aastat vana. Kui ta kassipojana meile tuli, oli ta mu lemmik. Ma kogu aeg rääkisin, kuidas minust saab rikas suurlinnadaam ning võtan kassi oma penthouse’i elama ja kingin talle teemantidega kaelarihma. Mu ema seniajani ütleb, et seda kassi hoiab elus ainult see suur ootus, mil oma kaelarihma saab :D

Enne aastavahetust (aga pärast jõule) võtsime end kokku ja läksime rappa jalutama. Meenikunno on nüüd nii peas, et peaks võtma uue matkaraja. Minu tingimused on lihtsad: ei tohi olla Eesti teises otsas, rabalaugastega (love them) ja ringikujuline. Kes ikka viitsib üht teed kaks korda läbi käia, eks :D

Taaskord sain aimu, kui väike meie Eestike on. Parklasse jõudes vaatas vastu mu vennaraas oma seltskonnaga. Veidi solvunud, et ta mind matkale ei kutsunud, aga lohutan end sellega, et ega ma teda ka kutsunud. Rabapilte tehes avastasin ka Sony esimese halva omaduse. Nimelt vähe külmemate ilmadega jookseb ta kuidagi kokku. Canoniga polnud kunagi sellist probleemi, vahet pole, kas väljas oli -15 või +35. Ei teagi, kas tegu on kaamera tüüpveaga või mul lihtsalt selline õnnetu eksemplar..

Seda pilti näiteks tegin oma 7 minutit, sest kaamera lihtsalt jooksis kinni. Ja noh, lõpuks ikka ei saanud seda tulemust, mis tahtsin :D

See pilt tundub mulle miskipärast niii…pehme. No et viskaks kohe pikali küngaste vahele.

Aastavahetusel käisin neidudega peol ja kuigi oli ülitore ja nalja sai kõvasti, siis ma vist ikka eelistan pigem puhkemaja/kellegi kodupidusid. Käisime läbi mitu klubi ja ma reaalselt ei saa aru, mis on Maasikas sellist, mis inimesi tõmbab. Alati kui ma sinna satun, on see paksult rahvast täis. Muusika on selline meh (ja iga kord täpselt sama), mehed tüütud ja pealetükkivad, valgusshowd pole ja nagu.. ma ei tea, ei jäta erilist muljet see mulle. Aga eks oleneb ka seltskonnast, õiged inimesed teevad kõik peod ägedaks :)

Olen üritanud juba poolteist kuud ajada sõbrannasid elevile, et jessss, lähme pildistama. Mitte keeeegi pole vedu võtnud. Õigemini tükk tegu on mõlemale sobiva aja leidmisega. Aga ma pole nii ammu inimesi pildistanud ja tahaks ju Sony võimeid proovile panna. Selle asemel pildistan ma maal.. kõike, mis ette jääb. Ja ütleme nii, et talvisel ajal, kui lilli kah pole, on päris keeruline sama asja pildistada nii, et see iga kord erinev välja näeks :D

Ükskord pidime Kadiga minema piccima, aga ei õnnestunud. Mul oli aga tuhin sees ja nii ma siis pildistasin…lillepotis olevat kaktust :)

Aga nagu ma ütlesin, siis maal käimine päästab. Vähemalt pildistamise mõttes.

Huvitav on pildistamiseelistuste muutumine. Canoniga tahtsin ma teha ainult helgeid ja selgeid ja erksaid pilte. Nüüd aga, mida tumedam  ja sügem, seda sümpaatsem.

Ja loomulikult ei saa ma üle oma uutest lemmikutest, kanadest. Kuiiii ägedad nad on!


Üks uus asi, mida katsetame, on inkubaator. Eks näis, mis sealt tuleb, tibusid loeme veebruari lõpus! Päris ausalt, siis ma olen 100% rahul, kui vähemalt ühe tibu saame.

Eelmisel nädalavahetusel sai linnufarm täiendust vuttide näol. Nii julged ja sotsiaalsed linnud! Kanalasse minnes on nad n-ö teises ruumis. Tuled sisse, vaikus. Aga nii kui nendega rääkima hakkad, kostub mitmehäälne rõõmus tsirrtsirrtsiirrrr. Nagu looook at them:

Mõned nädalad tagasi toimusid ka ettevõtte talvepäevad, mis olid sellessuhtes üsna nutused, et noh.. lund polnud. Vähemalt tegime Pühajärvele tiiru peale (kes joostes, kes kõndides) ning hiljem tuletasime meelde vanu häid aegu “Pühajärve Beach Party” seltsis. Pean ütlema, et töökoha valik läks seekord küll üsna õnneks. Nii palju toredaid inimesi!

Lisaks ägedatele kostüümidele, mängudele ja retromuusikale oli meil ka laivansambel- Dreamers. Kui alguses nende demosid kuulates olin kahevahel, siis tegelikkuses on nad väga äge punt ja oskavad rahva korralikult käima tõmmata!

Ja lõpetan selle maru pikaks veninud postituse ära paari telefonipildiga. Esmajoones muidugi mu Nässakast.

Jõulude ajal maal olles ütles isa empsile naljaga, et sel aastal toovad naised kuuse tuppa. Ema siis genereeris sellise asja ja oli endaga ikka v ä g a rahul :D

Pikkade ja pimedate talveõhtute mööda saamiseks tuletasin meelde vana mängu- Yatzy. Mäletan, kuidas ammu sai isa ja onuga köögilaua taga täringuid veeretatud. Nüüd, kui ma seda mängu päriselt oskan, on veel toredam.

Olgugi et see talv oli pigem üks ühtlane sügis, siis linnuke kirja- lumememm sai tehtud!

Ok, juba selle pärast, et mitte nii pikki postitusi teha, tuleks tihedamini kirjutada. Millllal ma küll õpin :D