Browsing Tag

Laulupidu

Aja puudutus, puudutuse aeg!

9. juuli 2014

Postituse alustuseks näppan ühe asjaliku mõtte Eveliisi blogist. Õigemini on tegu Lennart Meri tsitaadi/mõttega, mis pärineb aastast 1999, XXIII laulupeolt:

“Nüüd on moes rääkida, et laulupeod ei ole enam moes. Aitäh teile kõigile, et te oma siinolekuga selle lolli jutu olete ümber lükanud. Tuhat korda südamest aitäh! Laulupeod ei ole kunagi moes olnud, sest laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi. Nagu eesti keel ja meel, nagu armastus. Moed tulevad ja lähevad, aga rahvas ja riik jääb. Laulud on olnud meie relvad ja laulupeod meie võidud.”

Täpselt nii ongi! Laulupidu on südameasi! Palju räägitakse nüüd, et varem lauldi vabaduse nimel, et mille pärast praegu laulupidu üldse vaja on.. Aga on.. et tunda seda pisarateni liigutavat ühtsust oma rahvaga!

Tallinnasse jõudsin juba reede pärastõunal. Oleksin saanud  küll tantsupeo peaproovi vaatama minna, aga no palju ma ikka Kassut näen, tuleb ikka ajast maksimum võtta! Seega veetsime ülimõnusa õhtu jalgpalli, tantsupeo ja rummikokteilidega. Mind on alati hämmastanud see, et kuigi me näeme Kaisaga üksteist üsna harva, pole kunagi olnud kohmetust või võõristust. Alati on, millest rääkida, alati on tunne, nagu alles eile üksteist näinud. Tuleb ikka kiita internetti ja Tokio Hoteli foorumit, mis mulle kaheksa (JUBA KAHEKSA??!!) aastat tagasi sellise sõbranna andsid :)

Laupäeva hommikul suundusime Kaarli kiriku juurde, kus Märdil oli kogunemine. Juba siis avaldasid rahvamassid muljet ja ma ei osanud arvatagi, mis kõik saama hakkab. Mõned tunnid oli konkreetne passimine, liikusin siis allapoole, sain Teelega kokku ja vaatasime rongkäiku. No ei jõudnud seda Tartumaad ära oodata. :D Kui teiste puhul tundus, et nad liiguvad nii aeglaselt, siis Väägvere orkester tegi kaks sammu ja oligi meist möödas. Pidin veits ikka jälitama neid, et korralikke pilte saada.

Muhu rahvariided olid ühed lemmikutest. Niii ilusad ja rõõmsad.

Ilus on vaadata, kui terve rühm-grupp-orkester on ühtses vormirõivas. Silmale teeb pai.

Mõtlesime Teelega, et ei viitsi rongkäiku kaasa jalutada, käisime hoopis söömas. Üldse tahtsin Tallinnas rohkem ka poodides ringi käia, aga kui praegu nüüd mõtlen, siis tuleb välja, et ma kulutasin raha ainult söömisele :D Komeet-Vapiano-Taco-Scheeli ja muidugi kiirpraed laulupeolt.

Natuke puhkasime ja tahtsime  lauluväljakule minna… aga ilmselgelt olid bussid megatihedalt täis pressitud, niiet lõpuks me ikka kõndisime terve maa maha. Lauluväljakul oli rahvast ikka meeletult. Mingit normaalset kohta ei saanud, seisime vahekäigu juures ja ajuvaba, kus kõik lihtsalt kõndisid! Eks ma saan aru küll, et kui nii palju on inimesi, siis keegi tahab wc’sse, keegi sööma, keegi jooma, keegi ära minna jne, aga nii palju nauditavam oleks vaatamine-kuulamine olnud, kui teised oleks kah korraks peatunud, mitte edasi-tagasi saalinud.


Kui me lõpuks väikse vaba lapikese leidsime ja maha saime istuda, olime vist kõik juba nii väsinud ja kurnatud, et polnud suurt tuju enam seal olla. Võtsime vastu otsuse ära minna, sest Märt kinnitas, et “õige kontsert” on alles pühapäeval. Illllmselgelt jäime seega “Koidust” ja “Ärkamisajast” ilma, millest on mul väga kahju, aga mis seal ikka. Järgmine kord olen nii palju targem, et viskan kavale ka korra pilgu peale :D

Pühapäeval üritasime küll varem end kohale vedada, aga leidsime end hoopis vanalinnast, et üks väike hommikusöök teha. Kas tõesti olime terve vanalinna peale ainukesed eestlased? :D Mind on alati hämmastanud, kuidas tulevad näiteks Jaapani turistid selle peale, et oh, reisiks EESTISSE? Kuidas tuleb neil üldse tahtmine sellist pisikest riiki külastada, kuidas nad siia tee leiavad?

Õnneks saime endale kohad Märdi orkestri juures, nägime ilusasti lavale ja saime pinkidel ka istuda. Kaugelt jätavad igasugused liigutused (näiteks mudilaste ühe laulu ajal) nii laheda efekti, kui telekast kordust vaatasin, siis lähedalt nii äge polnud. Samamoodi oli hästi vinge, kui puhkpilliorkestrid “autor-autor” hõigates oma pillidega viibutasid. Tuubade mängijad jõudsid seda küll ainult paar korda teha, aga mis seal ikka :D

Puhkpilliorkestrid ja Märt esinevad. Terve aeg naersime, et raudselt jääb ta meie jaoks selle kõlari taha peitu…noh, jäigi :D

Kuigi vahel oli megapalav olla, päike paistis otse näkku ja veepudeleid ei jõudnud nii tihti enam täitmas käia, kui neid tühjendati, siis kogemus oli lihtsalt SUPER! Vahepeal võis ju veidi igavaks kiskuda või tähelepanu hajuda, aga see oli lihtsalt kirjeldamatu, kui tuntud laulude ajal kõik ühest suust kaasa laulsid, Eesti lipud lehvisid ja inimesed olid õnnelikud. Eriti lahe oli lõpus, kui lauldi üht mu lemmikut, “Laul Põhjamaast” või nõuti “Mesipuud” kordusele. Nende kahe laulu ajal tuli ikka klomp kurku küll. Nagu siiski, kui Eri Klas andis üle Ernesaksa taktikepi. Ma usun, et mitte keegi poleks osanud seda ette näha.


Mingi hetk vaatasin ühe maja katusele, seal istus üleni valges mees, valgete juustega. Esimene mõte oli kohe “Raudselt Ivo Linna!” Tegin pildi ära ja…oligi Ifff :D

Kuigi inimesi oli niiii palju, ei jäänud mulle kordagi silma, et keegi oleks vihane olnud või vingus näoga, et keegi tuli vaatele ette-astus jala peale. Noh, välja arvatud me Teelega, kui me leidsime, et oleks viisakas orkestri-inimeste kohad neile tagasi anda, aga tuli välja, et me hoopis vingusime o.O

Just viimaste laulude ajal jõudis see ühtsusetunne haripunkti. Missest, et mul oli selleks ajaks juba kõht nii tühi, et ma muust mõelda ei suutnud :D  Igastahes jah, oma esimese laulupeoga jäin väga rahule. Kujutan ette, kui võimsam oleks emotsioon olnud siis, kui ise kaare all oleks olnud, aga kahjuks pole mul ei lauluhäält ega taktitunnetust… Oma käepaelaga oleksin lavale pääsenud küll, aga mõtlesin, et ei hakka oma koleda häälega seekord laulupidu rikkuma.

Kui enamjaolt oli mu Tallinna-külastus hõivatud laulupeoga, siis sinna vahele mahtus ka palju muud. Näiteks õhtune väljaskäimine, veriseks hõõrutud jalakannad, mere ääres jalutamine, erinevad naljad ja Märdi üle uhke olemine. No ja muidugi “peame kõik koos kambaga igale poole minema”-mentaliteet, mis nii lahe polnudki. Oh, well… Igastahes, Tallinn oli mu vastu lahke, Teele ja Kaisa ka! Järgmise korrani :)

 Lõpetasime laulupeo suure tagurpidi-rongkäiguga. Lipud lehvisid, inimesed olid rõõmsad ja südames oli õrn tunne :) Seda ei morjendanud isegi ülipikk (ja kitsas) bussireis tagasi Tartusse!

Hey, you!

7. juuli 2014

Eetris on veidi jälle vaikust olnud, aga ausalt- seekord pole ma niisama kodus lebotanud :D Seadsin hoopis sammud Tallinna ning nägin ära oma esimese laulupeo! Mul tuli nii meelde seik, kui väiksena vaatasin telekast laulupidu, kus esines ka mu sugulane. Mu jaoks oli see midagi nii võimast ja nii kättesaamatut. Kogu oma pisikese hingega tahtsin väga-väga seal rahva sees olla, aga tollal tundus Tallinn põhimõtteliselt sama kauge kui Ameerika ning kogu minek üldse võimatuna. Nüüd, mitmeid-mitmeid aastaid hiljem saingi oma suure unistuse teoks tehtud :)

Kogu Tallinnas oldud ajast oleks mul jagada meeletult pilte ja juttu, aga praegu lõpetasin enda ja Märdi asjade lahti pakkimse ning ma olen kõigest pooled piltidest jõudnud ära sorteerida…ehk siis mõtlesin blogida ainult seepärast, et natukenegi siin olevat vaikust leevendada.

Üle-eelmisel nädalal õnnestus mul kuidagi oma huul üles paistetada. Tänaseni ei tea, mis sel täpselt viga oli, aga alumine huul oli nagu Galojanil, lisaks oli kael paremalt poolt paistes. Kui Märt töölt koju jõudis, hakkas ta muidugi kohe diagnoose panema ja lõpuks- kilpnäärme põletiku kartuses- traumakasse läksimegi. Suurt targemaks ei saanud, sest palavikku polnud ja arstid midagi öelda ei osanud. Lihtsalt, et äkki on allergia või endalegi märkamatult keegi putukas hammustas-nõelas. Soovitati palju jäätist süüa ning kummelikompressi teha. Olgu kõikvõimsad jõud tänatud, et Tallinna-ajaks olid huuled jälle normaalsed, ei pidanudki Kassut hirmutama.

Kiska viisin ka lõpuks opile… Mul oli nii kurb teda loomaarsti juurde jätta, ma oleks hea meelega ukse taga passinud, kuni järgitulemisaeg käes oli :D Selle asemel lahutasid Kadi ja Kaidu mu meelt, ravisin nukrat hinge Sirka praega ja tuulutasin rahakotti…mis niigi jäi 60 euro võrra kõhnemaks, sest ajuvaba, kui kallis on kassi steriliseerimine. Nüüdseks on Nässakas sama elujõuline ja rõõmus nagu alati, ainult palju vaiksem..või harjusime ise juba ta jooksuaja-virisemistega ära :D

Käisime ka Märdi töökaaslase perega bowlingut mängimas. Ütleme nii, et paar korda sai plats puhtaks tehtud, üks mäng isegi võidetud, aga enamjaolt tulin siiski pettunud näoga rajalt ära. Lootsin küll mõned ägedad pildid ka saada (nagu ma kõigist teistest tegin), aga sain endast reaalselt ainult ÜHE, kus fookuses olen mina. Ehk hoidke oma piip ja prillid, jagan voodit uue foto-geeniusega :D

Igastahes jah, üritan homme kõik pildid ilusasti üle vaadata ning paremad välja valida. Tallinna-käigu staar oli muidugi Laulupeo-Märt, keda oli ETVs näha reedel Aktuaalse Kaamera ajal (tegi saksiga proovi), laupäeval rongkäigu ajal, kui kaamerale silma jäi ning ka pühapäeval, kui ta orkestritega esines. Õige valik, pikk kena mees silmapaistvas sinises pintsakus, ma oleks kah teda kõige rohkem näidanud :D:D

Umbes miljon tänu Kaisale-Henryle, kes meid esimene öö majutasid, Bonnaga mängida lasid ning kelle juurest sain lõpuks külakostiks kaasa ka portsu JOIKi tooteid. Teine miljon läheb Teelele, kes viitsis oma magamatuses siiski rongkäiku jälgida (kas tõesti on T tähestiku lõpus??), võttis meid öömajale, tegi korralikku Tallinna-tutvustust ning jagas oma aega meiega ka pühapäeval. Hakkasid üksi juba minema, muidu?

Ok, jätan midagi homseks ka nüüd, muidu suures tuhinas teen siia 1000-sõnalise referaadi :D