Browsing Tag

london

“When it’s three o’clock in New York, it’s still 1938 in London. ”

12. okt. 2015

Tere ilusat esmaspäeva! Kuna akna taga sabistab veidi vihma, siis leidsin, et on õige aeg meenutustes uuesti päikesepaistelist Londonit külastada.

Kuna pea kõik muuseumid seal on tasuta, siis haarasime kohe võimalusest kinni ja läksime Briti Muuseumisse ahhetama. No ausalt, võimsalt suur maja, mis peitis endas nii palju põnevaid väljapanekuid. Ma poleks näiteks elus uskunud, et ma näen ära Lihavõttesaarelt pärit kuulsa kivinäo. Või Egiptusest pärit vaaraode kivikirste. Või sfinkse. Või sadu kuldehteid-nõusid-nipsasjakesi.

IMG_1871IMG_1879IMG_1882IMG_1883

Käisime Kadiga ühest ruumist teise ja olime kõigest nii haaratud, et ei suutnud rääkidagi. Noh, peale “Omg, VAAATA!” . Kes plaanivad Londonisse minna, siis võtke endale see aeg ning käige kindlasti Briti Muuseumis ära. Isegi paarist tunnist piisab, et wow-elamus saada! Lisaks uhketele eksponaatidele oli ka muuseumihoone ise võimas. Kivisambad, erinevad nikerdused ja tahutud loomakujud… Pluss fuajee (või noh, keskpaik) oma kõrge lae, klaaskatuse ja laiade valgete treppidega.

IMG_1874IMG_1937IMG_1907
Ma poleks kunagi arvanud, et üks muuseum võib nii põnev olla! Kuigi me päris kõike läbi käia ei jõudnud, siis lisaks Cleopatra isiklikule kammile nägime ära muumiad. PÄRIS MUUMIAD!! Oli natuke jube ja väga põnev. Palju oli eksponaate ka luu(kere)dest, mis olid asetatud täpselt nii, nagu need leitud/välja kaevatud olid. Mis mulle väga meeldis, oli see, et kõrval tahvlil oli ka jutt juures. Et kui vanad need luud on, kellele kuulusid, kuidas tol ajal elati ja millesse ilmselt luude omanik suri. Väga põnev!

IMG_1923IMG_1927IMG_1930

Isegi suveniiripoed olid täis sellist kraami, mida oleks tahtnud kottide viisi koju tassida. Aga noh, hinnad olid ka vastavad. Tegime ostlemise asemel hoopis ühe väikese lõuna-eelse näksimise fuajee-saalis, uudistasime inimesi ja nautisime hoone majesteetlikkust.

IMG_1894IMG_1932

Muuseas, igas saalis võis mõne skulptuuri ees näha joonistusploki ja harilike/pastellide/söetükkidega kunstnikke, kes hoogsalt visandasid. Istusid väikestel taburettidel ega lasknud end ümbritsevast segada. Sellisel hetkel tekkis küll korraks kahetsus, et ise joonistada ei oska.

IMG_1912

Lahkusime muuseumist kõrgendatud meeleoluga ning jalutasime kesklinna suunas edasi. Ja ma ei tea, mis sel ajal toimus, aga rahvast oli igal pool niiiiiii metsikult, nagu kontserdil oleks olnud. Ma ei mäleta, et viimasel kahel korral see rahvamass selline oleks olnud.

IMG_1943IMG_1949IMG_1952IMG_20150925_123141

Kuigi alguses võtsin plaanidesse külastada võimalikult palju erinevaid söögikohti ja nautida inglaslikke eineid, siis tegelikkuses ei viitsinud me eriti söömisele aega raisata. Võtsime lõunaks kiirelt midagi näksimiseks ja liikusime edasi. Näiteks Tescodes on selline põnev asi, nagu Meal Deal, mis maksab kolm naela ja selle sees on võileib/wrap/salat + jook + snäkk. Võileivad on nagu need Statoili kolmnurgad, aga salatid on esiteks hiiglasuured ja teiseks on valikus nii külmi pastasalateid kui ka tavalisemaid caesari-tüüpi salateid. Snäkiks on näiteks beebiporgandid või pakk viinamarju või õunaviilud. No minu arust superhea võimalus kiireks ja soodsaks lõunapalaks.

IMG_1918
Pärast lõunatamist trügisime aga Trafalgari väljaku suunas edasi ja eksisime pidevalt ära. Ma ei tea, kuidas, sest suund oli selge, teadsime, kuhu minna.. aga lõpuks leidsime end ikka mingilt kõrvaltänavalt ja avastasime, et olime väljakust ringiga mööda läinud :D

IMG_2086IMG_2006

Igaljuhul üritasime rahvamassi melu nautida niipalju kui võimalik, tegime kohustuslikke turistikaid ning uudistasime mitmeid tänavakunstnikke. Üks mees oli National Gallery ette joonistanud kriidiga megapalju lippe ning siis inimesed käisid ja annetasid. Ilmselt pandi raha just neile lippudele, kust riigist ise pärit oldi. Meie Kadiga igaljuhul toetasime Eesti sinimustvalget trikoloori :D

IMG_1969IMG_2022IMG_1970

Nagu paarilt ülal olevalt pildilt näha, siis KUMA oli nii lahke ning lennutas koos meiega Londonisse ühe oma värvilistest liblikprossidest. Meil sai päris palju nalja, et seda pildile jäädvustada. Pooltel kordadel vaatasid inimesed ümberringi nats imelikult, et midaaaa nad vehivad seal kätega :D Algselt oli mul plaan iga traditsioonilise vaatamisväärsuse juures teha liblikaga pilt, et viimane oleks iga kord samas kohas. Üsna alguses sai mulle selgeks, et see plaan nii nüüd küll ei õnnestu, sest paljudesse kohtadesse oli raske löögile pääseda.

IMG_20150925_160903

Pärast tervet päeva ringi uudistamist, “kiiret” shopingut Primarkis ja traditsioonilist suveniiride kokkukuhjamist (5 võtmehoidjat, whaat), võtsime suuna jälle kodu poole. Kui muidu olid metrood ja perroonideni viivad tunnelid üksluiselt valged-hallid-määrdunud, siis ühest leidsime hiiiiglasliku seinamaali, mis kattis mõlemat külge ja joonistus oli vist terve tunneli pikkune.

IMG_2041

Sel õhtul mõtlesime uurida ka naabruskonda, mis jääb teise suunda. Kui muidu jalutasime pigem kohaliku keskuse kandis, siis seekord keerasime otsa ümber…ja avastasime hoopis uue maailma! Me mõtlesime, et seal on rohkem väiksemad tänavad ja selline vaiksem ümbruskond, aga lisaks muule koperdasime uhke kaubamaja otsa, kus oli ka Primark. Kauplus asus meie kodust 500 m kaugusel ja meil oli vaja sõita kesklinna või teisele poole Londonit šhoppama :D

IMG_20150925_204631
Järgmist päeva alustasime maailma parima lattéga. Põhimõtteliselt maja taga asus väike kohvik ning kuigi väike tops maksis päris palju (umbes sama palju, kui Starbucksi suur kohv), siis see oli nii maitsev, et oli igat penni väärt!

IMG_2073IMG_2078-2IMG_2060

Võtsime ette jälle paar turistikat ja see oli küll üks suur viga. Ma ei väsi kordamast, et eelmised kaks korda olime Londonis enam-vähem samal ajal ning kõik oli okei. Inimesi parajalt, sai liikuda, rahulikult pilte teha ja igale poole pääses lähedale. Seekord oli tunne, et veerand Aasia elanikkonda oli korraga reisima sattunud. Buckinghami paleest kõndisime seetõttu lihtsalt mööda, vaatasime kaugelt, et oo, uhke. Big Beni juurde jõudes ei saanud õieti peatudagi, sest rahvavool surus edasi kõndima.

IMG_2108IMG_2117IMG_2186IMG_2130
Läksime üle Thamesi, mis noh.. oli natuke laiem kui Emajõgi ning tegime kahe silla vahelisel alal ringi peale. Ma tean, et tundub, nagu ma viriseks üleliia palju suure hulga inimeste üle, aga me Kadiga ehmatasime ikka korralikult ära. See pidev trügimine ja tõuklemine ja üksteise mitte-ära-kaotamine võttis võhmale küll. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed seal elada saavad. Mul vahel tundub, et Tartugi on ülerahvastatud :D:D

IMG_2160IMG_2123

Kuna meie lend läks pühapäeva varahommikul, leidsime, et on mõttetu võtta lisaööks tuba, kui nagunii poole öö pealt ära peab minema. Tegime hoopis hilise check-outi, käisime Stratfordis ja Westfieldi kaubamajas, mis oli aastaga päris palju muutunud ning sõitsime õhtuks ära lennujaama. Ideaalse plaani järgi oleks me veetnud lennujaamas vähem aega, aga kuna me kohvritega ringi reisida ei viitsinud, siis juhtus nii, et olime õhtul kuus juba Stanstedis. Mis jättis meile pikad 12 tundi niisama passimist :D

IMG_2169

Plaanisime teha iga tund ühe selfi, et näha, kas tundide möödudes muutuvad näod tõsiseks ka…aga pidasime ainult neli pilti vastu, enne kui uni maha murdis (Kadi esimesena) :D

collage
Võtsime kohad sisse ühe seltskonna kõrval, kes läksid Ibizale pidutsema ja olime natuke kadedad. Külmetasime hästi palju ja saime isegi magada, kui lõõõõpuks oli aeg lennukile minna. Sel korral istusid meie lähedal kaks väikest last, kes üksteise võidu kisasid ja virisesid ja oooeh. Ei olnud just kõige meeldivam lend. Kui lisada sellele 12h niisama passimist + sõit Tartusse, siis oli ikka ülihea meel lõpuks koju jõuda :D

IMG_1797

Kokkuvõttes.. oli üks meeldiv reis. Saime Kadiga kustutada oma Londoni-igatsuse, avastada põnevaid kohti ja tänavaid, näha seda õiget suurlinna (m)elu ja -mis seal salata- šhopata tundide viisi. Selline mõnus getaway puhkus. Kahju on praegu ainult sellest, et pilte nii vähe sai tehtud (räägib inimene, kelle ühes postituses on üle 40 pildi :D). Aga sel ajal, kui ise kõike avastasime, polnud kaamera väljavõtmine meeleski. Ja noh, lõpuks ongi ju tähtsam elamus ise, mitte see, mitu pilti selle tõestamiseks on :)

Igal juhul on reisipisik endiselt sees ning nüüd tahaks minna juba muid maid külastama. Aga et enam koduigatsust ei tekiks, siis järgmine kord võtame mehed ka kaasa…võib-olla. :D

IMG_2093


Pealkirjas oleva tsitaadi autor on Bette Midler

eternal London haunts us still

9. okt. 2015

Ma olen pikalt seda tühja lehte enda ees hoidnud, et lõpuks kirjutada meie Inglismaa reisist, aga.. ei oska kusagilt alustada. Ühest küljest olid need viis päeva megatoredad, täis kvaliteetaega parima sõbrannaga. Me avastasime kohti ja tänavaid, kuhu eelmine kord ei sattunud, käisime kohalikel turgudel, nautisime imehead kohvi, ahhetasime-ohhetasime ega suutnud kohati uskuda, et me tõepoolest seal oleme.

IMG_1829eternal

Teisalt tekkis meil mõlemal naljakas koduigatsus juba teisel päeval :D Enam polnud sellist ärevat avastamisrõõmu, kõik tundus nii “same old-same old” ja noh.. tavaline. Nagu iga päev käiks Londonis. Ühesõnaga jõudsime arusaamale, et kuigi reis oli ülimalt tore, siis jätame selle Inglismaa veidikeseks ajaks rahule ja keskendume muudele riikidele. :D

Sel korral ööbisime Hackneys ja koha skoorisime Airbnb kaudu. Kes veel ei tea, siis tegu on sellise vahva lehega, kus inimesed saavad turistidele välja üürida tube või lausa kortereid. Äärmiselt mugav on seda kasutada, lihtsalt löö sisse aeg ja koht, ning vali aga sobiv elupaik välja. Kuna me Kadiga oleme alati mõelnud, kuidas üks tüüpiline inglane elab ning mismoodi need kitsad ridaelamu boksid seest välja näevad, siis olime väga õnnelikud, et just ühes sellises me ööbida saimegi.

IMG_20150923_190347
Seestpoolt see nii kitsas ei tundunudki, hoopis väga avar. Kõrged laed ja aknad, puitpõrandad, keerdtrepp, suur vannituba… Mõnusalt hubane, ühesõnaga. Ühel korterinaabril olid seina peal uhkelt raamitud plaadid, mille oli talle väljastanud British Music Industries, sest DJ Freshi singleid “Gravity” ja “Dibby Dibby Sound” müüdi enam kui 200 000 koopiat. Ma küll googeldasin täiega, aga ma ei saanudki lõpuks aru, mis asjapulk tema seal oli, et selle au osaliseks sai. Nii palju võin öelda, et DJ Fresh ta polnud :D

IMG_2050
Kohale jõudes (pärast seda, kui olime natuke aega ära eksinud olnud :D) saime kõigepealt kokku meile toa üürinud kuti isaga, kes oli no nii ehtne inglane, kui veel olla sai. Ruuduline soni, ümmargused prillid, villane vest ja väike jahikoer… Tegi meile kohe (piimaga) teed ning jutustas päris tükk aega. Hiljem, kui ära läksime, helistas ja uuris, kuidas meile meeldis ning soovis head reisi. Nii armas :) Meie viisime omalt poolt talle külakostiks kohukesi, Eesti šokolaadi ja komme. Olid väga maitsvad olnud!

Kuna seekord kestis meie reis pikemalt, siis polnud mingit kiirustamist, et peab igale poole kähku jõudma. Saime rahulikult võtta ja lihtsalt tsillida. Seega esimese  päeva veetsime ainult ümbruskonnas ringi jalutades. Nii palju oli väikeseid poekesi ja vingelt kujundatud vaateaknaid. Toidupoodidest ja -putkadest ei maksa rääkidagi, neid oli igal pool. Sealsamas oli ka jamaikalaste turg, mis peaasjalikult koosnes kalast ja seakärssadest/-sõrgadest. Polnud just meeldiv igal hommikul sealt läbi kõndida, et overgroundi jaama jõuda :D

IMG_1790IMG_1772IMG_1791IMG_1774
Teise päeva pühendasime täielikult shoppamisele. Kadil olid eelmisest korrast juhendid kaasas ja nii seadsime sammud ühe suuure turu suunas. Et ikka jõudu ja jaksu oleks, astusime kõigepealt sisse väikesesse kohvikusse. Kostitasime end imelise latté ja veel imelisema peanutbutter doughnut‘iga Percy Ingles‘ist. Ausalt, ma pole väga pikalt ühtki nii maitsvat küpsetist saanud!

IMG_20150924_094834

Turg ise oli täpselt selline, nagu mäletasime. Nii põnev oli ringi jalutada ja meenutada, et näed, siin tegime tookord pilte ja siit ostsime selle-tolle asja. Kahjuks oli kauba mõttes valik väiksemaks jäänud. Näiteks ei olnud pea üldse kotte või jalanõusid. Võib-olla oli asi ka selles, et lubasime Kadiga, et seekord ei osta kokku ebavajalikke asju, sest kõik on niiii odav, nagu eelmine kord. Vähemalt sain ma uuesti soetatud endale lõhna, mille tookordki koju kaasa tõin ja mis just hiljuti tühjaks sai. Success!

IMG_1804IMG_1809
Seejärel sõitsime ikoonilise kahekordse punase bussiga ilmatuma maa mingisesse kaubanduskeskusesse. Plaanis oli küll mujale minna, aga natuke eksisime ära. Mis seal ikka, veetsime tunde Primarkis ja kuigi ma olin kindel, et väljun ainult vajalike ostudega, siis kuidagi leidis üks must kaabu tee ostukorvi. Okei, sellega oli lugu hoopis niimoodi, et meie koduturul müüdi samasuguseid ja need hakkasid mulle kohutavalt palju meeldima. Hind oli aga 20 naela ning ma ütlesin Kadile, et ausalt, kui ma leian kuskilt max kümneka eest selle, siis ostan kindlalt ära. Primarkis maksis see 8 naela ja noh.. lubadus on lubadus :D

IMG_20150924_114126
Lõpuks viisime ostukotid koju, käisime veel kohalikus kaubanduskeskuses viie-naela-poode uudistamas ning siis läksime kesklinna jalutama. Kuigi metroo-süsteem on Londonis väga mugav, siis seekord eelistasime maha tulla kaugemal asuvates peatustes, et saaks lihtsalt kõndida ja linna näha. Samamoodi sõitsime rohkem bussiga, vaade oli palju parem. Lisaks oli sel korral metroo kuidagi väga ülerahvastatud. Kuigi eelmisel ja üle-eelmisel aastal olime põhimõtteliselt samal ajal Londonit külastamas, siis ma küll ei mäleta, et olukord selline oleks olnud.

IMG_1819IMG_1820
Mulle hullult meeldib, kuidas igal pool on pisikestele alkoovidele või õuealadele kõrge ja uhke katus peale ehitatud. Minu arust nii vinge!

IMG_1826IMG_1839
Oli ütlemata mõnus istuda Thamesi kaldal, Tower Bridge’i juures ning jälgida, kuidas London vaikselt hämardub ja särama lööb. Kõrvale väike Starbucksi kohv, kohalik ajaleht ning parim sõbranna… Ideaalne lõpp teisele õhtule :)

IMG_1824 IMG_1833 IMG_20150924_190200
Siinkohal teeksin nüüd aga väikese pausi, sest mul on kokku umbes 60 pilti, mida meelsasti jagada tahan… aga ühte postitusse suruda oleks neid natuke mannetu. Ma väga loodan, et homseks olen saanud teise osaga ka valmis ning üritan edaspidi olla palju tublim, et ei lähe enam kolm nädalat ühe reisi kirjapanekuks :D

Ilusat reedet, semud :)

IMG_1851

London, mu arm

13. okt. 2014

Ma olen nüüd juba mitu tundi hoidnud enda ees tühja bloggeri lehte ja ma ei tea absoluutselt, kust alustada. Eelmine aasta oli lihtne, siis oli kõik nii uus ja põnev ning mul oli mustmiljon ostu, mida lugejatega jagada. Seekord.. oli teistmoodi. Heas mõttes, aga natuke halvas ka :D. Sorteerisin pilte ka ja avastasin, et mul polegi midagi ilusat blogisse panna. Miskipärast Märdiga kuskil käies on alati viimane asi, millest mõelda, pildistamine. Kõige selle ringi vaatamise ja uurimise kõrval jäi fotokas nii tahaplaanile. Kuigi kokkuvõttes tuli mul pilte kokku mitusada, siis enamiku peal on Märt ja talle eriti ei meeldi, kui ma teda siin eksponeerin. Või noh….

Reis ise oli mõnusmõnus, aga kolm päeva läksid reaalselt silmapilgutusega mööda. Ehkki London on nüüdseks üks mu lemmiklinnadest (mitte, et ma eriti palju reisinud oleks, haha :D), siis polnud enam seda esmakordset ärevust.

Me käisime läbi palju selliseid kohti, kuhu sattusin eelmine aastagi, aga polnud tunnet, nagu ma oleks tagasi. Tundus, nagu poleks ma ära olnudki. Hyde Parkis kõndides oli kõik niiii tuttav ja sama, nagu oleks alles eile seal Kadiga oravaid avastanud.  Selle “ohmygod, ma ei suuda uskuda, et ma olen LONDONIS”-vaimustuse asemel oli.. midagi muud. Nukker melanhoolia, et ma ei jää ka seekord kauemaks, kui paar päeva.

Kohe kindlasti on kergem käia reisil nii, et keegi su eest kõik ära teeb. Eelmine aasta lasksime Liinal end juhtida ja igale poole viia, omapäi tegime väikese turistitiiru ja uudistasime kesklinnas ringi. Nüüd, kui ma pidin ise tegevusi otsima, oli mul täiega mure, et äkki Märdile ei meeldi need kohad, kuhu ma ta viin :D Ma küsisin iga õhtu vist kümme korda üle, kas ta jäi rahule, kas ta tahaks midagi veel näha, kuidas talle meeldis… Ma arvan, et tänu sellele muretsemisele ma Londonis olles aega ja olemist nii palju ei nautinudki, pigem oli mu eesmärgiks Märdi jaoks reis meeldejäävaks teha.

Oma valitud hotelli kohta on mul ainult kiidusõnad. Õnneks läks kõik planeeritust pareminigi ning jõudsime enne kaht öösel tervena kohale, isegi varem, kui ma lootnud olin. Okei, tuba oli väike ja koridorid klaustrofoobiliselt kitsad, kuid kõik oli puhas ning korralik, inimesed viisakad ja hommikusöök (munad, vorstikesed, peekon, oad tomatikastmes, puuviljasalat, maisihelbed, kolme sorti mahl…) tugev. Leidsin ainult kaks pisikest miinust- duši all oli veesurve peaaegu olematu ning absoluutselt iga uks ja sahtel (ka kapiuksed ja aknad) kriiksusid :D

Asukoht.. noh, bussijaama suhtes oli ta tõesti hea, eriti kui öösel tulla ja seigelda ei viitsi. Kahe km kaugusel oli ka Stratfordi keskus, kus oli üks väiksem kaubamaja ning suurem, Westfield City. Mis mulle nii väga ei meeldinud oli aga see, et hotell asus täiesti moslemite ja mustanahaliste tänaval-linnaosas. Mul pole nende vastu midagi ja eranditult kõik, kellega suhtlesime, olid hästi sõbralikud, aga paratamatult oli natuke naljakas väljas kõndides pea ainsad valgenahalised olla. Ja noh, ma oleks tahtnud rohkem põlisinglasi näha, aga ma ei osanud sellega hotelli valides absoluutselt arvestada. :D

Tänava mõlemad pooled olid täis pisikesi toidupoode, mis olid rohkem nagu uberikud/kapid- astusid sisse ja mahtusid end ainult ringi keerama. Ja selliseid, sama kaubavalikuga putkasid oli järjest mingi neli tükki. Siis tulid vahele paar värske kraamiga turulauda ning uuesti neli putkat. Lisaks juurde 1-naela poed, Tesco, paar suuremat “korralikku” toidupoodi ja hulk kiirsöögikohti.. Nagu ausalt, kas Inglismaal inimesed tõesti tarbivad niiiii palju, et kümne meetri peale on vaja viit toidupoekest? Üldse tundub, et Golders Green, kus eelmine aasta elasime, oli veidi paremal järjel tänav- see polnud nii “segamini” ning lisaks toidukaupadele oli ka tavalisi pisikesi riidepoode ja kohvikuid (Starbucks ja Costa). Meie tänaval olid ainult ülalmainitud putkad ja sellised… kahtlased “müüme kõike-ja mitte midagi” kohad.

Kiirtoitudest läks ilmselgelt kõigile enim peale kana: Kentucky Fried Chicken, Perfectly Fried Chicken, Fried Chicken, Chicken Fried.. :D Ma täiega pettusin KFCs, sest eelmine kord oli see nii maitsev, sel korral aga suht… tavaline. Viimasel õhtul leidsime oma tänavalt aga koha, “Papa’s Chicken”, mis oli nii odav, et me küsisime Märdiga hinnad üle, äkki näeme valesti :D Saime kaks  portsu friikaid ning 18 suurt kanatükki viie naelaga – võrdluseks KFC 6 tk kana, ühed friikad ja üks jook 7£….

Okei, ma olen juba praegu terve romaani kirja pannud ja pole veel esimese päevanigi jõudnud :D Tõotas tulla ilus ning päikseline ilm, aga nii kui Green Parki metroopeatusest väljusime, võttis meid vastu vihmasadu, mis kestis terve päeva, kella neljani jutti. Trotsisime ilmastikku (Märt natuke rohkem, kui mina) ning pärast kiiret tiiru Buckinghami palee juures, jalutasime Hyde Parki otsast lõpuni läbi.. Pidasin peaaegu ilma virisemiseta selle matka vastu ning lähimast odav-poest ostsin vihmavarju :D

Trafalgar Square jättis küll mõnusa mulje, sest seda nägin mina ka esimest korda. Käisime Rahvuslikus Galeriis kuulsaid pilte vaatamas ning minu suureks rõõmuks jäi isegi vihm järgi. Londoni juures meeldib mulle tohutult, et terve kesklinn on selliseid massiivseid vanaaegseid maju täis, on mida vaadata, mitte nagu meil on ainult vanalinna väike osa.




“Kohustuslikus korras” käisime Big Beni vaatamas, mis hoopis teisest küljest vaadatuna oli veel ägedam. Samuti esimest korda jõudsin London Bridge’i ja Tower of Londoni juurde ka. Mul oli väga hea meel, et eelmine aasta osad kohad vaatamata jäid, sest nüüd oli veidi rohkem põnevust neid avastada, muidu oleks kõik same old-same old olnud :D




Tower of Londoni juures oli hiiglaslik punane lillemeri. Savist moonid “istutatakse” suure kunstiinstallatsioonina, millel nimeks “Blood Swept Lands and Seas of Red”. Sellega mälestatakse sajandat aastat päevast, mil britid sekkusid I maailmasõtta. Moone on kokku pea 900 000 (viimane asetatakse oma kohale novembris) ning igaüks neist märgib langenud Briti sõdurit. 



Camden Streeti turul käisime ka jälle, aga nagu eelmine aastagi, hakkas just siis täiega sadama. Ma oleks niiiii tahtnud seal ringi vaadata, aga ülimalt ebamugav on seda vihmavarjuga teha, eriti kui igast küljest nügivad sind sada teist inimest, kel ka kõigil vihmavarjud.




Veel olen ma vaimustuses igasugustest ausammastest ja mälestusmärkidest. Need on alati nii läbimõeldult ja detailselt tehtud, et tõepoolest tekib huvi, millega täpselt tegu. Palju võimsamad, kui lihtsalt kivi mälestusplaadiga. Lisaks veel erinevad kujud ja monumendid…ooh, ilus!


See lamav sõdur on üks osa hiiglaslikust memoriaalist, mis pühendatud I maailmasõjas hukkunud kuningliku suurtükiväe rügemendile ja see oli lihtsalt niii kurb.

Teisel päeval avastasime “kodu” ümbruskonda. Tuulasime läbi nii Stratford Center’i, väljasoleva turu ja Westfield City kaubanduskeskuse. Neli korrust, sadu poode… ja mitte midagi polnud osta :D Samas lohutasin end sellega, et ega ma väga šoppamisele panustanudki, pigem tahtsin perele meeneid leida. Midagi endaga koju sai võetud, aga mitte nii palju, kui eelmine aasta. Selle asemel jalutasime ringi, jõime kohvi ja vaatasime Queen Elizabethi Olümpiapargi üle. Kahjuks oli staadion ehitajate poolt hõivatud ning seda me näha ei saanudki. Aga Stratfordi keskus, kui võrrelda kaks km eemal oleva kodutänavaga, oli mõnusa urbanistliku vaibiga. Muutus oli sellest hetkest märgatav, kui väikse, Sepa turuga sarnaneva, Stratford Center’i selja taha jätsid ning suuna Westfieldi poole võtsid.



Tegelikult oli plaanis minna ka teisel päeval uuesti kesklinna, sest ilm ilm oli ülihea ning Märt tahtis Hyde Parkis vesirattaga sõita ja mul jäid mõned üliodavad suveniiripoed hinge kriipima. Aga leidsime, et ühe sõidu ning kahe võtmehoidja pärast pole mõtet 11 naela metroopiletitele kulutada. Samas oli Stratfordiski palju vaadata ning saime rahulikult lihtsalt tsillida, mõtlemata erinevate metroopeatuste ja vaatamisväärsuste peale.



Mõlemal õhtul tahtsime ka kohalikku pubisse minna, aga olime niii kurnatud, et veetsime mõnusalt aega hotellis. Viimasel õhtul võtsime tähistamiseks mõned õlled ja “Papa’s Chickeni”- korralik glamuuriõhtu :D Suure suuga rääkisime, et jaaa proovime erinevaid Inglise õllesid, aga lõpetasime ikka Hispaania, Belgia ja Itaalia omadega :D

Äraminekupäeval oli meil veel piisavalt aega, et teha paar trippi Westfieldi, uurida kohalikku ülikooli ja tuletõrjekomandot. Alguses mõtlesime, et astume sinna sisse, äkki kaas-tuletõrjujale Eestist tehakse üks ringkäik. Märdil polnud aga töötõendit kaasas ja vaevalt nad suvalisi vastu oleks võtnud, et “Jaajaaa, ma ausalt kah olen tuletõrjuja!!!” :D

Kui lennujaama-bussi ootasime, saime kogemata kokku kahe eestlasest neiuga, kes ilmselt ka paaripäevasel turistikal olid. Maailm on ikka nii väike ja igas kohas võib eestlasi kohata. Tagasilend sujus paremini, sest mineku ajal oli mul korraks ilus paanika külas (tulid kõik õnnetused meelde). Aga ausalt, kõige jubedamad kohad on tiiva peal, sest lennukist vaadatuna näeb see nii armetu välja ja laperdab tuules. Ma pidin sundima end mitte aknast välja vaatama, sest muidu oleks ma terve tee tiiba jõllitanud ning peas korrutanud “See murdub kohe ära, see murdub ju kohe ära!!!”

Koju saime alles poole öö pealt, sest me läksime bussiga, mis käis vist pool Eestit läbi ja kokku sõitsime Tallinnast Tartusse pea kolm tundi. Ma sain Inglismaalt Eestisse kah kiiremini :D

Aga jah. Mida kokkuvõtteks öelda? Üha enam veendun, et London pole selline koht, kuhu paariks päevaks getaway teha. Kui juba, siis korralikult ja nädalateks! Nii kahju oli ära tulla ja kuigi reis ise oli mõnus, saime Märdiga kahekesi aega veeta, uusi kohti avastada ja igapäevamuredele korraks selja pöörata, siis praegu meie minipuhkusele tagasi mõeldes on nii kurb tunne. Et see otsa sai :((

Booking.com ja hotellide valikust

1. okt. 2014

Nüüd, kus London on põhimõtteliselt juba uksele koputamas, mõtlesin enne tegelikku reisi rääkida veidi eeltööst. Mulle on see täiesti esimene kord minna välismaale nii, et ma pean kõik ise nullist leiutama- ajaplaneerimine, lennupiletid, hotelli leidmine… Sellesmõttes läks hästi, et ma kujutasin ette, et majandamist ja asjaajamist on rohkem. Kuigi-kuigi, hotelli valik tekitas oma valikutega peavalu küll.

Kasutasin sobiva majutusasutuse bronnimiseks booking.comi ja kuigi see leht on üks suur õnnistus, siis valik on seal megasuur. Päris mitu korda võtsin Londoni hotellid lahti ja panin lehe sama targalt kinni tagasi, sest noh… ma ei suutnud valikut teha. Mõtlesingi kirja panna enda jaoks olulised punktid selle õige ööbimiskoha leidmisel, äkki on kellelgi veel kasu.

Kõigepealt tuleb selgeks teha, mis on koha juures kõige olulisem. Hind? Asukoht? Teiste kasutajate hinnang? Mugavused? Mille arvelt oled nõus järeleandmisi tegema ja millest pole kindlasti nõus loobuma? Kui ma alguses kasutasin otsingus ainult kohta ning kuupäevi, sain kiirelt aru, et tuleb mingid parameetrid panna tähtsuse järjekorda.

Minu jaoks kõige tähtsam oli see, et ööbimiskoha broneerimisel oleks tasuta muutmis-/tühistamisvõimalus ning maksmine toimuks kohapeal (ehk ettemaksu ei võeta ja maksma ei pea kohe, kui hotell valitud). Kunagi ei tea, mis ette võib tulla, lõpuks pidimegi kuupäevi vahetama, sest Märdil oli raskusi kooli, töö ja vabade päevade sobitamisega.

Järgmiseks vaatasin asukohta. Mitte seda, et koht oleks võimalikult kesklinna lähedal vms, aga seda, et sinna oleks lennujaamast kerge saada. Kui eelmine aasta käisime Londonis pigem šopingreisil ning kõik korraldas meie eest ära üks äärmiselt tore naisterahvas, pidime bussiga sõitma Stanstedist Golders Greeni. See oli põhimõtteliselt väike peatus keset pikka reisi ning üksi minnes poleks ma elus osanud õiges kohas maha tulla. Seetõttu eelistasin suuremaid või lausa lõpp-peatusi. Konkreetset piirkonda mul polnud, mille järgi kohta valida, aga miskipärast jäid silma ainult ülalpool Thames’i olevad hotellid :D

Lisaks jõuame Inglismaale üsna öösel, seega vaatasin ka seda, et hotell jääks bussijaama vahetusse lähedusse, et vajadusel see maa maha jalutada. Väga hilise sisseregistreerimisega pidin tähele panema ka seda, et hotellil oleks ööpäevaringne vastuvõtt, aga noh, see on enamikul olemas.

Kui eelmine kord oli tegu puhtalt šopingreisiga, siis seekord tahaks rohkem
rõhku panna ringikäimisele, uudistamisele, huvitavatele söögikohtadele…

Rääkides hinnast, siis… loomulikult ma tahaks võimalikult odava majutusega läbi ajada, aga samas olin ma valmis maksma ka rohkem, et saada ülalpool mainitud punkte täitev hotell. Selle jaoks seadsin endale vahemiku, millest üle polnud ma kindlasti nõus minema. Kui minna sõprade või suurema seltskonnaga, on Londonil pakkuda palju ühikastiilis ja naridega ööbimiskohti, mis on väga soodsad. Iseasi, kui leplikud te olete :D

Me Märdiga näiteks mõtlesime kohe algusest peale, et hotelli või hosteli välimus ja reiting pole niiiii olulised, peaasi, et oleks normaalne voodi ja katus peakohal. Nagunii seal eriti aega veeta ei plaani, seega sai selle koha pealt mööndusi tehtud. Samas noh, narivoodid ja kahe võõraga toa jagamine ei sümpatiseerinud ning mingit väga urgast ka ei tahtnud. Ma lugesin tohutus kogustes teiste arvustusi ja jõudsin arusaamale, et keskmine hinne võiks olla 5 või rohkem.

Kui ma nüüd mõtlen, siis tundub, et mul olid päris spetsiifilised nõudmised, aga põhimõtteliselt olin ma valmis kõigega natuke järgi andma, välja arvatud esimene punkt. Ja tegelikult on isegi väga täpsetele tahtmistele valikut meeletult. Mina hakkasingi läbi lappama neid hotelle, kus oli tasuta tühistamine/muutmine ning hea hind. Seejärel hakkasin neid elimineerima asukoha ja hinnangu järgi. Mul oli lõpuks mingi viis kohta valikus ja ma ei suutnud otsustada, sest kõik olid omamoodi head, igal oli mingi väga super pluss, mida teistel polnud (nt hea hind, aga halb asukoht, suurem ja uhkem tuba, aga jagatav pesemisruum jne). Lõpuks otsustasin puhtalt mugavuste järgi.

Meie valitud hotellis on näiteks hommikusöök hinna sees, lähedal on ühistranspordi peatused, Wifi-levik, lähedal on üks hiiglaslikult suur keskus (Westfield Stratford City) ja Olümpiapark… Kuigi hind on tsipa kallim, kui ma oleks soovinud, on hotelli asukoht väga lähedal bussijaamale, kuhu me Stanstedist sõidame. Ehk saan lõpuks öelda wohoo, we’re all set!

Muide, booking.com‘il on mulle üllatuseks väga super klienditeenindus. Kuigi kodulehte saab lugeda ka eesti keeles, mõtlesin miskipärast kogu aeg, et suhtlus ja kõik on ikka ingliskeelne. Kuna ma tahtsin 100% kindel olla, et me saame öösel 1-2 ajal check-ini teha, saatsin väikese kirja ning sain väga kiirelt vastuse. Lõpuks tuli välja, et ma olin krediitkaardinumbri valesti pannud, mille muutmisega mind aidati. Kui kõik sai tehtud, olin ikkagi mures, äkki on veel midagi viga. Klienditeenindus võttis aga minu eest hotelliga ühendust ja kirja asemel helistati mulle, et kinnitada, et kõik on korras. Väga kiire ja meeldiv teenindus ühe nii suure lehe poolt :)

Ja lõppu üks pilt veel, kus ma aitasin teisi turiste hädast välja :D 

Londoni ostud :))

16. okt. 2013

Postitus läheb pühendusega Anule, jeee :)

Enne, kui ma neid asju üles pildistasin mõtlesin küll, et kurat, ostes tundus neid küll rohkem ja oleks võinud ju veeeeel kõike endale lubada, eriti kui ma olin arvestanud hoopis suurema summaga ja poleks eelarvet lõhki ajanud… aga meil said pagas (Kadiga mõlemil käsipagas + üks lisapagas) niiii täpselt täis, nii kilode kui ruumi mõttes, siis ma poleks mitte ühtki asja ilmselt kuidagi enam ära mahutanud. :D Ja noh, ongi põhjust tagasi minna :)

Hindu ma päris täpselt ei mäleta, aga eks nad sinna 5-25 naela vahele jäid, mõned asjad olid 1-3 naela, mõned jälle rohkem.

Edit: päris paljud on juba huvi tundnud, palju reis maksma läks/palju kuluraha kaasa arvestasin. Kuigi mulle muidu oma rahaasjadest rääkida ei meeldi, siis noh, mis seal ikka, äkki annab parema ülevaate hindadest :)

Lennupiletid edasi-tagasi läksid maksma 150 euri, aga kuna me ostsime need pm pool aastat tagasi, siis ma väga ei arvesta seda praegu kuluna. Kaasa vahetasin sularaha 320 eurot (vist oli siis 270 naela..), plaanisin küll summaks ümmarguse 450 eurot, aga mu kaardil oli üllatav piirang peal ja ma ei saanud rohkem raha välja võtta tol päeval, kui vahetamiseks läks :D Et ülejääk jäi kaardile, pluss muu raha, mis ma arvestasin ülejäänud kuuks Eestis elamiseks.

Olin juba leppinud, et nagunii löön kaardi ka nulli, aga noo, eksisin vist. Selle 320 euro eest sain kõik alloleva kraami + kingitused teistele + nelja päeva söömise + kaks metroo päevapiletit (kokku £16) + bussisõidu marsruudil lennujaam-Golders Green– lennujaam (kokku £20). Ainus, mis kaardilt maha läks, oli hotellitasu (u 89 eurot kolme öö eest + hommikusöök), sest tahtsin sularaha turgude jaoks hoida. Ahjaa, mingi 5 naelase särgi ostsin ka kaardiga viimasel päeval.

Ühesõnaga,  plaanisin umbes 400-450 euri ainult riiete-asjade jaoks ja ülejäänu hotelli-piletite-söögi jaoks, aga no, läks kõvasti vähem. Samas ennast väga tagasi ka ei hoidnud, kui asi ikka meeldis ja väga ulmesummat ei maksnud, ostsin ära. Ainult kolm asja jäid kripeldama, et oleks ju võinud… Eks asi oli selles ka, et pühapäeval oli nii kole ilm ja väga halb oli turul asju uudistada, aga ma arvan, et isegi kui seal oleks ilus ilm olnud, siis väga palju tegelikule kulule juurde poleks tulnud :D

Tagasi ostude juurde, siis kingitusi teistele ma üles ei pildistanud, kodustele sai asju kuidagi rohkem isegi, kui mulle :D Lisaks on siit puudu kaks särki, hunnikus pesu, sall, paar meigiasja, pisike ninaneet (ehk varsti on üks auk juures)… Asjad on veidi kortsus ka, sest ma pole jõudnud neid veel isegi kappi mahutada :D

See kampsun näeb küll praegu mannetu välja, aga tegelikult on ta ülimõnusat neoonvärvi ja pole nii väljaveninud ka, kui tundub :D

Ma ei tea, miks see pilt niipidi jääb, arvutis on õigesti :(

Selle kleidi valisin endale kiirelt välja, aitasin Kadil ka kleiti valida, ta leidis ühe valge/beeži ja mustaga, mina muidugi, et jaa jumal kena, osta ära. Hotellis proovisime selga ja.. olime täpselt samad kleidid ostnud, ainult eri värvides :D Hea teada, et meil nii sarnane maitse on :D


Poolvääriskivide ja swarovskitega käeketid. Põhimõtteliselt minu silme all tehti valmis…

Ostsin Märdile üliiiimaheda lõhna, no umbes taoline, nagu Versace Homme’ on, aga kurat, müüja pakkis mulle vale lõhna sisse ja ma märkasin seda alles õhtul (hommikul juba sõitsime ära). Ma pole elus nii pettunud olnud. Ega sellel lõhnal ka midagi viga pole, aga too teine oli lihtsalt.. taevalik. Ainuke asi, mis kogu reisi natuke mõrkjaks tegi :(( Õnneks see ei maksnud suurt summat, muidu oleks päris masekas peal olnud. ÄÖä, praegu hakkaks ka nutma, kui meenutan selle teise imelist lõhna :D

Natuke suveniire…

Suured kommipakid olid põhimõtteliselt väiksemaid kommipakke täis. Näiteks kui ostsid suure krõpsupaki, siis seal sees olid ka 50g pakikesed, lahtiselt midagi polnud. Iseenesest hea, sest nii võttis magus vähem ruumi kotis. 

Ja lõppu üks pilt Nässust kah, sest miks mitte.