Browsing Tag

maaelu

suvised hetked

23. okt. 2020

Väljas ladistab vihma, lehed langevad ning kõik on ühtlaselt hall ja sünge. Võib vist öelda küll, et sügis on end korralikult käima tõmmanud. Selliste ilmade puhul ihkab hing kodus olemist: sooja pleedi all keras, hea krimka käes, laual küünal põlemas ja Nässukas kaisus.

Et aga mitte sellesse süngusesse kaduda, siis mälestuseks üks suvine pildipostitus :)

PS. Muutsin üle maeiteakuipikaaja blogi headerit. Autoriks mu üliandekas täditütar. Tema tegemistele saate silma peale visata SIIN (link).

Aga suvest.. Teist aastat järjest möödus Jaanipäev vaikselt jõe ääres kalal olles. Seekord olid kaasas paar sõpra, vennas ja Alfa. No paremat seltskonda annnnab otsida!

Läksime juba lõunast kohale, matkasime oma kompsudega laagriplatsile ja… veetsime mõnusalt aega. Mulle niiiii meeldivad sellised olemised, kus kõik sujub! Inimesed saavad hästi omavahel läbi, ei ole mingit kiirustamist ega rapsimist.. Saab lihtsalt kulgeda, nautida ja naerda.

Alfal oli muidugi kõige toredam, sest tema oli esimest korda jõe ääres. Ujus, möllas, tõi lehti veest välja ja lõpuks väsis ära. Ja tegi endale aseme mu venna välivoodile, mis juttude järgi on senini tema karvadega koos :D

Vennas oli seekord eriti ettevalmistunud ning sinna jõudes kaevas augu, tegi tule ja mattis kuumadele kividele suure maitsestatud lihakäntsaka. Hommikuks oli see valmis ja no kui päris aus olla, siis mina isiklikult nii head liha pole kunagi teinud/saanud :D

Kui lõpuks kala saime, siis tänu Siimu ettenägelikkusele saime ühe korraliku uhhaa kokku keeta. Oma kaasavõetud asjadest oleks saanud ilmselt ainult.. vett, kala ja leiba. Nomnomnom!

Õhtul võttis Margus ukulele välja ning oli selline.. mahe õhtu! Kordades meeldejäävam ja mõnnam, kui suuured küla(jooma)peod. Ja kui soovilooks mängitakse Backstreet Boysi, siis on nagunii tegu automaatselt mu lemmikolenguga.

Mingi aeg toimus suvine SBK kursus. Kuigi mu esialgne plaan oli sealt osa võtta, siis seekord piirdusin pildistamisega. Kursus toimus ajal, mil oli kaks äärmust: a) kõrvetav kuumus või b) laussadu.

Niiet ülemäära kurb ma just polnud, et selle endast mööda lasin. Palju parem oli minna kohale, teha paar pilti, lausuda mõned julgustavad sõnad ning rüübata oma kaasatoodud kuuma kohvi :D

Käisin ka nende lõpurännakul pildistamas ning avastasin sealt sellise apokalüptilise vaibiga koha. Kui ägedaid kõrbepilte Mad-Max-Style seal teha saaks.. paraku aga on aga karjääri minek keelatud (õigusega) ning ilmselt see mõte teoks ei saa.

Sealsamas on ka üks mahajäetud vanaaegne bensiinipump. Või no, kui mahajäetud ta on, eravalduses ja puha. Lipsasime Kadiga sinna ükskord pildistama. Vaevu saime paar klõpsu tehtud, kui hakkas sadama..

Peiksi sõpruskonnal on juba 11-aastane traditsioon lõpetada suvi ühise kanuumatkaga. Mina võtsin osa juba neljandat korda ning tõenäoliselt oli see kõige ägedam matk üldse! Et lisada veidi põnevust, kanuutasime sel aastal öösel!

Õigemini peale läksime küll 8-9 paiku õhtul, aga suurem osa sõitmisest toimus pimedas, valgusallikaks ainult kuu ning pealambid. Vahel oli päris hirmus, sest jõkke kukkunud puutüvesid märkasime alles viimasel hetkel… või kui teised olid piisavalt kaugel, siis tekkis selline.. kerge appi-me-üksinda-pimedus-neelab-meid-tunne. Aga taaskord, ümber ei käinud, juba see on omaette kordaminek!

Ühe ajal öösel jõudsime ööbimiskohta. Tegime lõkke üles, istusime selle ümber ringis pehmel samblakihil ja nautisime hetke. Öö oli soe, sammal muutis küljealuse mõnusaks voodiks ja nii suurem osa meist magaski lõkke ääres, tähistaeva all. Mitte kordagi ei hakanud külm või oleks muret olnud sellega, et kondid jäävad maas magamisest kangeks.

Selline vaade avanes pikali olles..

Varahommikul hakkas sadama peenikest uduvihma, mis kastis näo natuke märjaks, aga lõppes üsna kiiresti ära ning oli selline hea värskendus. Enne kanuumatkasid on alati olnud ilmaprognoos kahtlane ning tavaliselt hoian hambaid ristis, et tuleks ainult normaalne ilm, sest noh.. Eesti suvi :) Sel korral oli kõik aga üsna ideaalilähedane.

Jätkasime matka teist päeva lauspäikese käes. Taevaskoja ümbrus on alati vapustavalt äge, nii et see päästis natuke olukorda, sest öine kõrgendatud adrenaliiniga sõit on ikka põnevam. Kusjuures, kui muidu eestlased väga ei tereta, siis lisaks raba laudteedele (kus eranditult KÕIK tervitavad kõiki), pole ma veel kohanud kanuumatkal kedagi, kes on kaldaääres ning EI lehvitaks/hõikaks..

Käisin nii Sallal kui Green Room Cafes baaris tööl.. ning appppi, kuidas ma igatsen klubitööd. Mitte ainult tasuta alkoholi pärast, eks.. Aga öösel käib aeg teisiti ja see energia on teine. Igaks juhuks mainin, et baaris olin ikka siis, kui eriolukord oli juba lõpetatud ning öised alkoholipiirangud ei kehtinud. Klubijutu jätkuks, siis ma ei oska sõnadega väljendadagi, kui kahju mul on, et Illukas klubina kinni pandi ning maja on hetkel uue rentniku ootel..

Ma ei kujuta ette, mitu mohiitoämbrit ma sel õhtul kokku keerasin.. ranne andis end järgmisel päeval igastahes korralikult tunda.

 

Esimest korda võtsime suvel pardid. Tõele au andes, siis praeguseks on kõik juba kas a) sügavkülmas või b) kenasti ära küpsetatud ja söödud. Maaelu..

Eelmine (ja esimene) aasta mesilastega õnnestus meevõtu suhtes hästi. Tänavu nii hea aasta polnud. Aga paar korda sai ufonaudi kostüümi ikka selga tõmmatud küll.

 

Korraldasin supertoreda tiimiga ettevõtte suvepäevad, mille teemaks oli Punkfest 2020. No see aeg, mis sai pandud dekoratsioonidesse ja detailidesse oli kõike väärt! Pidu ise läks üle ootuste hästi ning nii kiiresti, et ma pilgutasin umbes kolm korda silmi, kui juba oli hommik. Korraldaja võlud..

Retsisin isegi oma tagi ära õilsa eesmärgi nimel.. :D

Kuna oli punkteema, siis oli vaja ka punkarit.. Meie Männy..

 

Kadiga oleme käinud mitu korda pildistamas.. Nii kui kuulsin, et Tivoli on Tartus, tahtsin selliseid.. karnevali-teemalisi pilte. Aga ei oodanud üldse, et see ala on nii.. mannetu. Võimalik, et õhtul tuledesäras on olukord parem. Või siis need tivolid, mis mul meeles mõlkusid, on mälestustes läbi roosade prillide..

 

Mis siis veel.. tegin esimest korda marineeritud kurke. Käisin esimest korda verd andmas.

Veetsin enamiku suvest maal. Nässakas kiitis heaks. Kuigi mulle tundub, et linnas rõdul karvase vaiba peal lebamist naudib ta isegi rohkem, linnapreili nagu ta on.

Käis grillmaja kamina sees luuret tegemas.. ei olnud üldse söega pärast koos..

Veetsin mõned õhtud Kadiga Saadjärve ääres. Meenutasime kooliaega, tegime öise Äksi vahel lollusi ja mõtlesime, et fakk.. ei ole normaalsed 30-aastased :D

Aga peab tunnistama, et Saadjärv loojangu ajal on iiiimeline!

 

Huhhhh.. nii. Nüüd vist jõudsin omadega lõpule. Tagantjärgi mõeldes, siis tegelikult telefon on piltidest punglil, mida jagada… agaaa ma ainuüksi seda postitust 2 kuud draftides hoidnud :D Kui ma nüüd võtaks end piisavalt kokku, et viimastest Kaitseliidu õppustest kirjutada ja Kadi (järjekordse) üllatussünkari postitus ära lõpetada, võiks juba rahul olla.

karantiini update

11. apr. 2020

Lugedes erinevaid blogisid, naljalehti ja instas memesid vaadates, tundub, et enamik inimesi on nagu kassid… Kui uks on lahti, siis on sellest suva, niipea kui uks kinni pannakse, on v a j a välja minna :D

Mina mõtlemas sellest, kui hea on vabalt liikuda ning ei pea poodi minnes süümekaid tundma, sest ei osta nelja kotitäit asju

Nii ka mina. Ei käinud ma ka varem iga päev väljas. Aeg-ajalt sõbrannadega nende juures veinikas, vahepeal kohvikus, kinos või niisama shoppamas käimine.. Vahel veetsin terve nädala trajektooril kodu-töö-kodu, ei teinud teist nägu ka. Aga nüüd, kui sisuliselt kõik meelelahutusvõimalused on ära võetud, siis ju niiiiiiiii tahaks. Eks suurt rolli mängib see, kas olen vabatahtlikult kodus või sunniviisiliselt. Varem oli alati vähemalt teadmine, et kui tekib tahtmine minna peole-kinno-sööma, siis ei ole mingit takistust.

Näiteks sai minna vabalt Botaanikaaeda pildistama. Olen juba ammu tahtnud selliseid džunglipilte. Kahjuks ei osanud üldse arvestada sellega, et parasjagu oli seal orhideenäitus ning see oli nii populaarne, et giiditeenust kasutas lausa 25 (!!!) inimest. Et noh, oli kitsas!

Mõned nädalad tagasi tõime endale ka uue satsi tibusid. Niiiiiiiiii nunnud ja pisid! Vutid võtsime juba veebruaris ja nüüd hakkasid nad lõpuks munele! Let me tell you, on ikka suur vahe, kas süüa poemune või oma kodulinnukeste omi :D

Ärge mu küüsi tähele pange, sest noh, #maakas ja võtsin üle kahe aasta geelid maha.. sõrmeotsad pole üldse harjunud klaviatuuri ja muid asju puutuma :D :D

Lugesin enne üht artiklit, kus kirjas, et koroonapiirangute tõttu on suurenenud kodusünnitajate arv. Üks põhjus siis olevat see, et lapse isa ei lubata sünnituse juurde. Ja nagu.. jäin mõtlema, et ma ei tea, kas minu jaoks oleks see nii suur takistus, et ma seaks enda ja lapse elu ohtu. Loomulikult on kurb, et vastne isa jääb sellest sündmusest kõrvale, muidugi on kahju, et sünnitaval emal pole oma tuge kõrval. Aga nomaeitea. Minu jaoks vist poleks see pädev põhjus, miks sellist protsessi kodus teha (“sest ma tahan, et mu kõrval oleks see ja see ja see). Seda enam, et oli välja toodud, et kodus sünnitajate juures pole mitte vastava väljaõppe saanud ämmaemandad. Palju võib ju valesti minna (jaajaaa, haiglas võib ka valesti minna, aga samas ma eeldaks, et seal on suurem võimalus/pädevus midagi kiiresti ette võtta), misiganes kompliaktsioone tekkida.. Minu jaoks vist ei kaaluks kellegi (mitte)kohalolu seda üle.

Igaks juhuks ütlen, et teine suurenenud kodusündide arvu põhjus on viirusekartus (et noh, kodus on puhtam ega puutu kokku nii paljude inimestega). Ning jah – kui ma peaks kunagi ise lapse saama ja sünnitama hakkama, võib-olla näen ma siis asja hoopis teises valguses.

Et see jutt nii kuri ei tunduks, siis üks väike pildike, kuidas Alfa peitust mängib…

Aga suures osas midagi eelmise postitusega võrreldes muutunud ole. Olen maal, isegi poes enam ei käi, sest Tabivere on vana hea viirusepesa :) Mina heas usus pagendasin end maale, pole nii palju rahvast, oma suur õu, kus värsket õhku hingata ja… ja näed siis, kerge stalker või nii.

Kui Lõunakas kinni pandi, siis juba järgmisel päeval pakile järele minnes oli kerge apokalüpsise tunne..

Ühe korra harjutasin öise tähistaeva pildistamist. Ütleme nii, et esimese korra kohta võin rahule jääda, aga järgmine kord olen targem ja panen seaded ja kõik paika enne, kui astun välja kottpimedasse :D Esimene pilt pole küll öösel tehtud (no duh..), aga taustal on näha kerget lumetuisku (või selle pilvi), mis hetk tagasi õuest üle käis.

Endiselt teen arvutist tööd ja üritan motti leida, et saaks asjad õigeks ajaks tehtud. No üldse pole kerge see kodust töötamine. Kui tavalise töörutiini ajal oli nii mõnus, kui sai korra kuus kodukontorit tehtud, siis nüüd tahaks tööööööle! Kontorikohvi ja töösõpru ja üheskoos töö tegemist, esmaspäevaseid pudruhommikuid ja spontaanseid “teeks täna tööl kooki” pärastlõunaid. Selle asemel pean üksi hinkaale meisterdama.

Kusjuures.. Ma ei tajunud seda suhtlusvajadust üldse nii, kui klubis tööl olin. Päevasel ajal kontoris oli lõpuks ainult kaks inimest, mina ja omanik, mõlemad nokitsesime oma asjade kallal. Päevast päeva sai üksi oldud ja tegutsetud. Lõpuks väsitas see küll ära,  just see, et ei saa kas või korraks kellegagi tööasju arutada, lõunapausil kohvi juua, niisama nalja teha.. Väga antisotsiaalne ja mandunud tunne tekkis. Aga samas ei osanud väga puudust tunda ka suurest töökollektiivist.

Alguses uude kohta tööle minnes oli jälle teine äärmus – väga võõras, et järsku ühes kohas korraga 20 inimest ja nii iga päev. Aga niii tore on suhelda! Jagada töömuresid ja -õnnestumisi, küsida nõu, lihtsalt möödaminnes kuulda kellegi julgustavaid sõnu.. Väga motiveeriv! Seda enam on kurb üksi kodus tegutseda.

Õnneks on õhtuti juba nii mõnusalt valge, et kui mõni mees töölt tuleb, saab veel veidi seiklema minna, metsas uidata ja kõhedate leidude otsa komistada.

Näed siis, mitte-midagi tegemisest saab päris arvestatava postituse valmis nikerdada :D Sest tegelikult tulin ma siia ainult kirjutama, et homme on natuke rutiinimuutust, sest lähen Kaitseliiduga seoses piiri valvama. Siis võtan üle ka Eesti Blogijate insta, kus natuke rohkem oma päeva kajastan.

Mõtlesin küll, et võtan eriolukorrast viimast! Hakkan käima jooksmas ja koeraga pikki jalutuskäike tegemas, uudistan rohkem metsas ringi ja harjutan pildistamist, maalin rohkem, panen oma pusle lõpuks kokku (ok, 30 tükki sinist taevast veel panna :D) ja üldse olen max asjalik. Noh, ilmselgelt mitte. Ainus positiivne asi on see, et ma olen jube tihedalt blogima hakanud :D

Koeraga pikka tiiru jalutama olen jõudnud täpselt 1 kord..

Täpselt ühe pildi olen jõudnud valmis nikerdada..

 

Ja pusleõhtud mööduvad üldiselt kas nii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Või nii :D

Aga ega’s midagi. Lähen pakin laigulised asjad kokku ja teen veidi tööd ette, et esmaspäeval väga surm olla poleks. Üks tibupilt teile lõppu siia veel, sest munadepühad :D