Browsing Tag

meenikunno raba

life update

11. veebr. 2020

Mõtlesin, et peaks rohkem hakkama igapäeva rohkem jäädvustama. Mille jaoks mul see fancy uus Huawei telefon ja Sony kaamera on, eksole. Lisaks peaks hakkama rohkem ka blogi kirjutama, aga seda mõtlen ma nagunii iga nädal paar korda :D Vaatasin praegu mustandid üle ja näiteks peale Eurotripi kolmanda osa pole ma kirjutanud lõpuni ka Inglismaal käiku…mis toimus pea 2 aastat tagasi.. :D

Kohe algusesse üks selfi ürituselt, mis – üllatus üllatus – ei toimunudki aasta tagasi, vaid alles eelmisel kuul :D

(Kirjutasin selle postituse esimese lõigu eelmisel nädalal. Selle aja peale olen täpselt 1 telefonipildi teinud, mis sobiks jagamiseks :D Ehk pilt kohast, kuhu peituda, kui avatud kontor üle viskab või keskendumist segab)

Ühesõnaga.. ma ei tea, ma ei oska midagi updeitida tegelikult ja ma lihtsalt mõtlesin, et ma pean ära kasutama seda blogimistuhinat, muidu võtan ma wordpressi lahti jälle alles kuue kuu pärast. Lasen parem fotodel enda eest rääkida.

Ma pole näiteks kunagi pidanud end eriliseks loodusfotograafiks. Ainuüksi selle pärast, et minu arvates puudub mul see “silm” näha detaile või mingis tavalises lehehunnikus seda miskit, mis teeb loodusfoto maagiliseks. Inimesi on sellesmõttes palju kergem pildistada. Kui saad mingi emotsiooni pildile, silmadesse sügavuse või isegi lihtsalt tehniliselt ilusa pildi, siis oled juba omadega mäel. Aga no te ei kujuta ette, kui palju ma olen kustutanud looduses tehtud pilte, sest need on lihtsalt.. plassid. Seda iroonilisem on, et nüüd naudin ma väljas rohuliblede pildistamist palju rohkem. Isegi oma fotoinstagrami jagan rohkem #naturephotography pilte. See lõik on tegelikult lihtsalt häbitu reklaam, et hakake jälgima :D

See kiska on umbes 15-16 aastat vana. Kui ta kassipojana meile tuli, oli ta mu lemmik. Ma kogu aeg rääkisin, kuidas minust saab rikas suurlinnadaam ning võtan kassi oma penthouse’i elama ja kingin talle teemantidega kaelarihma. Mu ema seniajani ütleb, et seda kassi hoiab elus ainult see suur ootus, mil oma kaelarihma saab :D

Enne aastavahetust (aga pärast jõule) võtsime end kokku ja läksime rappa jalutama. Meenikunno on nüüd nii peas, et peaks võtma uue matkaraja. Minu tingimused on lihtsad: ei tohi olla Eesti teises otsas, rabalaugastega (love them) ja ringikujuline. Kes ikka viitsib üht teed kaks korda läbi käia, eks :D

Taaskord sain aimu, kui väike meie Eestike on. Parklasse jõudes vaatas vastu mu vennaraas oma seltskonnaga. Veidi solvunud, et ta mind matkale ei kutsunud, aga lohutan end sellega, et ega ma teda ka kutsunud. Rabapilte tehes avastasin ka Sony esimese halva omaduse. Nimelt vähe külmemate ilmadega jookseb ta kuidagi kokku. Canoniga polnud kunagi sellist probleemi, vahet pole, kas väljas oli -15 või +35. Ei teagi, kas tegu on kaamera tüüpveaga või mul lihtsalt selline õnnetu eksemplar..

Seda pilti näiteks tegin oma 7 minutit, sest kaamera lihtsalt jooksis kinni. Ja noh, lõpuks ikka ei saanud seda tulemust, mis tahtsin :D

See pilt tundub mulle miskipärast niii…pehme. No et viskaks kohe pikali küngaste vahele.

Aastavahetusel käisin neidudega peol ja kuigi oli ülitore ja nalja sai kõvasti, siis ma vist ikka eelistan pigem puhkemaja/kellegi kodupidusid. Käisime läbi mitu klubi ja ma reaalselt ei saa aru, mis on Maasikas sellist, mis inimesi tõmbab. Alati kui ma sinna satun, on see paksult rahvast täis. Muusika on selline meh (ja iga kord täpselt sama), mehed tüütud ja pealetükkivad, valgusshowd pole ja nagu.. ma ei tea, ei jäta erilist muljet see mulle. Aga eks oleneb ka seltskonnast, õiged inimesed teevad kõik peod ägedaks :)

Olen üritanud juba poolteist kuud ajada sõbrannasid elevile, et jessss, lähme pildistama. Mitte keeeegi pole vedu võtnud. Õigemini tükk tegu on mõlemale sobiva aja leidmisega. Aga ma pole nii ammu inimesi pildistanud ja tahaks ju Sony võimeid proovile panna. Selle asemel pildistan ma maal.. kõike, mis ette jääb. Ja ütleme nii, et talvisel ajal, kui lilli kah pole, on päris keeruline sama asja pildistada nii, et see iga kord erinev välja näeks :D

Ükskord pidime Kadiga minema piccima, aga ei õnnestunud. Mul oli aga tuhin sees ja nii ma siis pildistasin…lillepotis olevat kaktust :)

Aga nagu ma ütlesin, siis maal käimine päästab. Vähemalt pildistamise mõttes.

Huvitav on pildistamiseelistuste muutumine. Canoniga tahtsin ma teha ainult helgeid ja selgeid ja erksaid pilte. Nüüd aga, mida tumedam  ja sügem, seda sümpaatsem.

Ja loomulikult ei saa ma üle oma uutest lemmikutest, kanadest. Kuiiii ägedad nad on!


Üks uus asi, mida katsetame, on inkubaator. Eks näis, mis sealt tuleb, tibusid loeme veebruari lõpus! Päris ausalt, siis ma olen 100% rahul, kui vähemalt ühe tibu saame.

Eelmisel nädalavahetusel sai linnufarm täiendust vuttide näol. Nii julged ja sotsiaalsed linnud! Kanalasse minnes on nad n-ö teises ruumis. Tuled sisse, vaikus. Aga nii kui nendega rääkima hakkad, kostub mitmehäälne rõõmus tsirrtsirrtsiirrrr. Nagu looook at them:

Mõned nädalad tagasi toimusid ka ettevõtte talvepäevad, mis olid sellessuhtes üsna nutused, et noh.. lund polnud. Vähemalt tegime Pühajärvele tiiru peale (kes joostes, kes kõndides) ning hiljem tuletasime meelde vanu häid aegu “Pühajärve Beach Party” seltsis. Pean ütlema, et töökoha valik läks seekord küll üsna õnneks. Nii palju toredaid inimesi!

Lisaks ägedatele kostüümidele, mängudele ja retromuusikale oli meil ka laivansambel- Dreamers. Kui alguses nende demosid kuulates olin kahevahel, siis tegelikkuses on nad väga äge punt ja oskavad rahva korralikult käima tõmmata!

Ja lõpetan selle maru pikaks veninud postituse ära paari telefonipildiga. Esmajoones muidugi mu Nässakast.

Jõulude ajal maal olles ütles isa empsile naljaga, et sel aastal toovad naised kuuse tuppa. Ema siis genereeris sellise asja ja oli endaga ikka v ä g a rahul :D

Pikkade ja pimedate talveõhtute mööda saamiseks tuletasin meelde vana mängu- Yatzy. Mäletan, kuidas ammu sai isa ja onuga köögilaua taga täringuid veeretatud. Nüüd, kui ma seda mängu päriselt oskan, on veel toredam.

Olgugi et see talv oli pigem üks ühtlane sügis, siis linnuke kirja- lumememm sai tehtud!

Ok, juba selle pärast, et mitte nii pikki postitusi teha, tuleks tihedamini kirjutada. Millllal ma küll õpin :D

omadega rabas

14. juuni 2015

Miskipärast on mind väga pikalt kummitanud mõte teha mingi väiksema seltskonnaga üks rabamatk. Naljakas, sest kooliajal ma ei talunud selliseid väljasõite üldse. Või noh, lõbus oli alati, aga seda looduse ilu ma hinnata ei osanud. Nüüd aga tahaks kõik kohad, kus vanasti ekskursioonidel käidi, üle vaadata :D


Algselt oli mul plaan matkama minna lumega. No teate, termos kuuma kohviga, mõnusad inimesed, lumi saabaste all krudisemas ning hiljem viinerite kärsatamine ja sooja saamiseks väike snaps. Isegi RMK matkaonnides külmaga ööbimine tundus nii ahvatlev. Nii kahjuks aga ei läinud (tuleval talvel!). Selle asemel rääkisin mõne inimesega, kes kohe plaanist kinni haarasid. Meid oli täpselt nii palju, et saaks ühe auto (Märdi isa väikebussiga) minna. Laupäeval ärkasingi kell kaheksa üles, et meile võileibu meisterdada ja pirukaid küpsetada. Sihtpunktiks oli Meenikunno raba matkarada Põlvamaal.




Kuigi ilmateade lubas sooja 28kraadi ning lauspäikest, siis tegelikult oli maru pilvine. Paar korda isegi tibas õrna seenevihma. Iseenesest hea, sest väga kuumaga poleks eriti kõndida viitsinud.

Meie matka esimene osa algas Päikeseloojangu maja juurest (mis imeline nimi!), laudtee viis mööda raba edasi, maastik vaheldus ning nägime paari peegelsiledat laukajärve. Allan võttis enda kanda õpetaja rolli, luges teadetetahvleid ning määras taimi kindlaks :D


Üks iiiimeilus vaatepilt. Ma olin nii kindel, et laugastes küll keegi ujumas ei saa käia, 
aga näed siis, isegi supluskoht oli tehtud :D


Peatuspaiga tegime Liipsaare vaatetorni juures. Ronisime megajärsust trepist üles ja nautisime vaadet. Kui raba pool oli selline tuhmim, siis metsa-alune oli nii.. erkroheline :D


Seal on ka super koht pikniku pidamiseks, olemas on nii varjualusega pingid, grillimiskoht, puukuur, kuivkäimla kui ka metsaonn. Kuna väliala oli juba hõivatud, pidasime “pikniku” just väikeses majakeses. Siinkohal tahaks öelda, et kõik, kes neid maju/onne kasutavad, võiks enda järelt ikka ära ka koristada. Näiteks leidsime ühe suure kannu, mille sisse oli keegi nuudleid teinud, aga ära puhastanud seda polnud… päris kole vaatepilt. 


Teine pool rajast, mis tagasi Päikeseloojangu maja juurde viis, kulges läbi metsa. Tegelikult oleks ka seal olnud palju vaadata, aga tee ääres olid hiiglaslikud kuklasepesad ning terve rada oli neid täis. Ehk kui sekundikski seisma jäid, ronisid nad juba mööda sääri üles. Ei pea mainimagi, et selle teekonna läbisime rekordkiirusel :D



Kuna Meenikunno matkarada oli umbes kuus kilomeetrit pikk, tahet ja jaksu meil aga oli, vaatasime üle ka lähedal asuvad Rebasmäe allika ning Ilumetsa meteoriidikraatri. Allikas oli nii külm, et tõmbas sõrmed krampi (kuulduste järgi). Kes kortse tahtis siluda, tõmbas näo veega üle, ma jätsin selle mõneks teiseks korraks :D



Põrguhaua meteoriidikraatri juurde viis laudtee, mille ääres seisid ägedad puukujud. Kraater ise.. noh, ma ei tea, oli suur ja võimas küll, aga ma mäletasin seda kuidagi teisiti, kui gümnaasiumi automatka ajal sinna sattusime :D



Vaatamisväärsustega ühel pool, otsisime poodi, kust saaks grillimiseks süüa osta ja jõudsime lõpuks Orava.. alevikku? Kõik sattusid vaimustusse uhkest “Takeaway coffee” sildist, sest noh, kui juba see on olemas, siis järelikult kõva koht. Kahjuks polnud seda takeaway-ust nii kaua avatud, et selle ümber olid ämblikuvõrgud. Kaval turistimeelitus samas :D

Algne plaan oli maanduda Mustjärve äärde, kus on samamoodi mõnusad varjualused, lauad ja restiga grillimispaik. Kahjuks olid aga nii see, Rebasmäe kui ka Valgejärve platsid hõivatud. Viimases hädas läksime tagasi Liipsaare vaatetorni juurde, mis vaba oli ja kus me oma kodinad lahti pakkisime. Oleks tahtnud küll järve ääres olla, aga samas polnud ilm nii palav ka, et oleks väga kahju olnud.



Mõned tunnid veetsime grillides, süües ja Erkile piire õpetades. Äkki olid kõik ühel meelel, et võiks asju vaikselt kokku hakata panema ning kahe minutiga olid kotid pakitud. Sel korral me ööseks küll ei jäänud, aga juba on plaanis võtta ette paaripäevane tripp Lahemaale ning korralikult ikka metsaonni võlusid kasutada.


Tegelikult need RMK lõkkeplatsid ja metsaonnid on minu arust niiii vinged, ülihea idee midagi sellist keset metsa ehitada.. Kahjuks aga on vist üsna õnnemäng, kas nendesse kohtadesse ka löögile pääseb. Eriti suvel ja nädalavahetusel :D 

Igastahes, sellist mõnusat väikest matkapäeva soovitan küll kõigile. Rada on piisavalt lühike, et ei hakkaks igav, aga samas piisavalt pikk, et saaks öelda “käisin matkamas” :D Lisada siia juurde hea seltskond, piknik värskes õhus ja Eestimaa avastamine, siis noh.. mis veel üheks ilusaks laupäevaks vaja?