Browsing Tag

michael scott

kui raamat ei meeldi…

29. jaan. 2015

Ma olen üldiselt selline lugeja, kes jääb pea iga raamatuga rahule. Kui lugu on kirja pandud põnevalt ja kaasahaaravalt, suudan ma üle vaadata erinevatest faktivigadest, plothole‘idest ja muudest natuke häirivatest teguritest. Üliharva satun ma raamatu peale, mis mulle lihtsalt ei meeldi.

Selles postituses räägin ma pikemalt kahest teosest. Üks on selline, mille puhul ma sain juba esimesel lehel aru, et see ei hakka mulle meeldima :D Teisest olen varemgi kirjutanud (Michael Scotti sarja viimane osa), aga mille puhul häirivad faktorid ei seganud mu lugemisrõõmu. Ma tean küll, et neid kaht ei saa tegelikult omavahel võrrelda, aga “Võlur” oli ainus, mis mulle hetkel pähe tuli, mis oli ühtaegu nii häiriv kui ka põnev. Kes kardab spoilereid, siis noh, lugege edasi omal vastutusel. Üritan siiski mitte kõike “ära anda” :D

Üldiselt on nii, et vähemalt teise-kolmanda peatüki juures peaks olema lugejale juba selge, kas talle meeldib käesolev raamat või mitte. Selle aja peale peaks autor suutma luua põneva olustiku, tegelased, kelle käekäik lugejale korda läheb ning huvitava süžee alguse.

Ma hakkasin Marion Andra raamatut “Algolagnia” lugema niii suure õhinaga. Ausalt. Mulle meeldis nii pealkiri kui sisututvustus tagakaanel. Minu jaoks on see esimene Eesti vampiirikas ning sisu -kutt kohtab öises Tallinnas kaht vampiiri ning veedab nendega aega Pariisis ja Venemaal- tundus paljutõotav…

Kui nüüd ausalt rääkida, siis ma pole väga ammu lugenud raamatut nii, et ma võtan kõrvale märkmepaberi, et üles kirjutada kõik, mis mind häirib. Viimati sai seda tehtud Chris Kala loominguga“Ebaõnnestunud” . Siis mul oli põhimõtteliselt kaks a4 täis kirjutatud :D Muide, selle viimase kohta arvan ma endiselt, et see on kõige halvem asi, mida ma lugenud olen, sest mu arust pole ühel suvalisel 17aastasel Lasnamäe nolgil oma ELUST veel midagi põnevat kirjutada. Ja olgem ausad, kui kutt kirjutab, et ta jäi “meeletult kiiresti valgusfoori taga seisma”, siis on teada, et head asja sellest ei tule :D Ok, kaldusin kõrvale nats.
Igastahes, “Algolagnia” oli mu jaoks nii ebameeldiv, et ma kaalusin tõsiselt selle mitte lõpuni lugemist. Ainus põhjus, miks ma seda tegin, oli see, et imelik on kirjutada blogis negatiivset arvamust millegi kohta, mida ma isegi päris läbi pole töötanud.

Nagu mainisin, siis juba esimesel lehel sain aru, et see raamat hakkab mind häirima. Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mulle endale ei meeldi, kui ilukirjanduslikes romaanides kasutatakse lühendeid jne, jpt, jms.. See tundub nats lohakas ja minu jaoks pole neil romaanides kohta. Need sobivad ainult õpikutesse. Üks korralik autor võiks kas loetelu pikendada või kirjutada vähemalt lühendi pikalt välja, eks.

Ja nii ma siis lugesin alles kolmandat lõiku, kus kirjeldati vampiire.. Kuna teos neist räägibki, siis see koht on üks tähtsamaid, mis tekitab õige meeleolu ja uudishimu edasiseks. Et noh, peategelane näeb, kui ebamaised ja müstilised nad on, eks. Aga autor mõtles hoopis nii kirjutada: “…võluvalt müstilised, kogu nende välimus, käitumine, jutt, aktsendid jne.” Nagu MIKS? Miks sa loetled nende omadusi nagu mingit suvalist poenimekirja? See on tegelikult nii tühine viga, aga kurat, kus see hakkas häirima. Asja ei tee paremaks see, et päris paljudes kohtades kasutatakse ka teisi lühendeid (jms, jpt). Kas oli raske panna kuskile vahele sidesõna “ja”, või kirjutada välja, mis see veel siis nii müstiline oli? Üks koht on näiteks, et peategelasel tekkisid koolis probleemid “sattusin kaklustesse jms. Ma saan aru, kui ma blogis kirjutan nii, kaante vahel romaanis ma selliseid asju näha ei taha.

Või noh, eks see ka oleneb. Kui tegu oleks ainult päeviku-vormis jutuga, oleks see olnud okei. “Algolagnia” oli aga pigem nagu mina-tegelasega kunstipärasem jutustav romaan ja sellesse ei sobi lühendid :D

Okei, ma saan ise ka aru, et see on tegelikult üsna tühine asi :D Kui sisu ja jutt oleks olnud põnevad, siis oleks ma sellest suutnud üle vaadata. Ma pole vist veel ühtki nii igavat vampiirikat lugenud. Lugu oli kuidagi äärmiselt ühedimensiooniline. Nagu, ma ei oska seda korralikult seletada, aga mind ei huvitanud mitte ühegi tegelase käekäik, sest esiteks olid nad kõik igavad ja teiseks ei toimunud neil mingisugust arengut või tähenduslikumaks muutumist. Kõik tegelased olid kuidagi liiga pinnapealsed ja raamat jäi natuke… monotoonseks.

Ma tean omast käest, kui raske on kirjutada juttu, kus on rohkem kui kolm põhilist tegelast. On väga keeruline anda kõigile iseloom, käitumine ja kõneviis, et nad oleks üksteisest erinevad. See oligi minu jaoks põhiline viga, mis autor tegi. Vampiire oli viis (hiljem kuus), inimesi ka viis-kuus (vahel vähem) ning nad kõik olid ühesugused. Ühesuguse käitumise ja ühesuguse kõneviisiga. Kui dialoogilausetel poleks olnud lõpus, kes seda ütles, poleks rääkijat suutnud tuvastada.

Panen vahepeale ühe nunnu pildi Bossest, et postitus poleks väga kuri :D

Lisaks sisu ja põhiliinid.. kui palju potentsiaali sellel lool oli! Ja sellest vormiti lihtsalt mingi tuim tükk. Minu jaoks polnud piisavalt olukorrakirjeldusi. Lisaks häiris mind natuke see, kuidas nad elasid nii Pariisis, Peterburis kui ka Arhangelski oblastis… aga kirjeldati ainult seal asuvate majade tube ja mööblit. Isegi, kui keegi käis Pariisis väljas, oli lause a’la “käisin poes ja tulin kohe tagasi, sadas vihma.”

Kui päris paljude raamatute puhul võib olla see, et ei tunta huvi enamike tegelaste vastu, siis peaks vähemalt üks tüüp olema selline, kellest pole ükskõik. Sel korral polnud kedagi piisavalt sümpaatset või huvitavat. Põhivennale üritati anda küll natuke salapärasemat minevikku tema eelistuste ja armide näol, aga see oli nii igavalt kirja pandud, et mind isegi ei huvitanud see. Ei olnud üldse sellist õhinat, et ooo saaks teada, mis saladused tal on, oo saaks teada, kuidas kõik lõppeb..

Samuti see armastus vampiiri ja inimese vahel.. i’m noy buying it! Ma teadsin algusest peale, et ilmselt nad armuvad, aga kuidas??? Raamatus polnud nende vahel pea üldse selliseid omavahelisi tähtsamaid dialooge või salajasi puudutusi või no.. seda, mis annaks lähenevast armastusest märku. Oli küll amelemist ja (vihjatud) seksi, vereimemist… aga seda oli kõigi vahel (st peategelane+kõik vampiirid “jne”) Mulle vahepeal tundus, et tõeline säde areneb hoopis vampiir Larissa ja Casey (peategelane) vahel :D:D

Kui sisu nüüd kõrvale jätta, siis mulle ei meeldinud eriti autori kirjastiil ka. Vahel oli tunne, nagu loeks äärmiselt halba tõlget inglise keelest. No teate, kuidas osad väljendid ja ütlused lihtsalt kõlavad kuidagi selles keeles paremini ja on eesti keeles natuke.. kohmakad? Just nii oligi, pool jutust tundus lihtsalt kohmakas. No kes kirjutab “Me puutusime üksteist”?? Või vahel kasutati näiteks ingliskeelseid sõnu ebavajalikes kohtades (“Sa arvad, et ma olen evil?”) Ka sõnajärjekord oli natuke imelik.. Nagu loed kellegi lauset ja ise mõtled, et keegi ei räägi ju nii… keegi ei ütle sõnu sellises järjekorras :D

Minu jaoks on autor võtnud natuke suure tüki hammustada. Eriti, kuna mina-tegelase näol on tegu noormehega. Et (naine) saaks kirjutada mehe elust tema silmade läbi, tuleb meestemaailma ja nende mõtteviisi päris hästi tajuda. “Algolagnia” puhul ei saanud vahel arugi, kas tegu  oli mehe või naisega… Osad peatükid olid minevikus, osad olevikus, aga mõnikord ei tajunud ära, kui see ajamuutus toimunud oli, see oli nii märkamatu. Samuti mainiti-räägiti olevikus tegelastest, keda minevikuosades veel tutvustatud ei oldud, mis tegi asja kuidagi segaseks. 

Viimase negatiivse asjana tahaks välja tuua sõna minestama. Kui ma oleks iga kord selle sõna peale shoti võtnud, oleks ma alkoholimürgituse saanud (vampiirid tahtsid näiteks päikese käes “minestada”). Ma ei tea, kas autor ei teadnud sõnapaare “kokku kukkuma” või “teadvust kaotama”, aga pärast kümmet “minestamist” muutus asi juba naeruväärseks. 

Ainus naljakas ja selline hea “osa” oli üks koht päris alguses. Nimelt oli seal üks venelasest kutt, Aleksei, kelle kaks sõpra said surma ja too siis põgenes vampside eest ära. Hiljem tuli välja, et ta ei jooksnud ära mitte selle pärast, et kartis ise surma saada või oli megakurb sõprade pärast.. eeei. Ta läks ära, sest kui (venelastest) sõbrad hukkusid, ei rääkinud keegi temaga enam vene keeles :D:D How very russian of you, Aleksei. 
OKEI, KUI PIKK SEE ÜKS OSA POSTITUSEST SAI :D :D Viskan siia vahele veel ühe pildi kutsikast :D

Ma tegelikult mõtlesin Michael Scotti viimasest osast (“Võlur”) rääkida seetõttu, et see on positiivne näide sellest, kuidas mind ka osad asjad jäid häirima, aga kuna jutt ise oli megahuvitav, siis suutsin sellest üle vaadata. Kui kogu sari oli läbi, jäin ma veel tükiks ajaks selle üle mõtlema, sest see lõpp jäi kuidagi nii.. lõpetamata :D Lugesin teiste arvustusi, analüüsisin natuke oma arvamust ja jõudsin järeldusele, mis mind häiris.

Kõige rohkem mõtlesin ajas rändamise üle. See on nii keeruline teema ja ausalt, kergem on lugeda nii, et lased igasugustel rändamisest tekkinud “apsudel” lihtsalt.. olla. Niipea, kui oli juttu sellest, et üks kaksikutest hävitab maailma, teine päästab ning et Danu Talise hukkumise läbi sai maailm (ja inimesed) areneda, sain aru, et ilmselt üks hävitab Danu Talise (minevikus), et teine saaks olevikus päästa praeguse maailma Dee koletiste käest.

Kui aga Dee isandad (meelega ei ütle, kes nad on :D) tahtsid kaksikuid minevikku, Danu Talisele, et nood seda ei hävitaks, vaid valitseks, hakkasin mõtlema paradokside peale… KUI DT-d ei hävitata, ei saa maailm ja inimsugu areneda, ei saa ka kaksikud sündida JA ajas tagasi minna. Ning- kui Josh oli seal 15-aastasena (ehk ajas tagasirännanuna), oli ta samal ajal seal ka sellena, kelleks ta hiljem muutus! Kuidas? Ning kuhu kadus tema “vanem versioon”, kui ta sai aru, kes ta tegelikult on ning mis ta Koodeksiga tegema peab? Kui selgus, et kaksikud olid algsed legendikaksikud, kes olidki need, kes Danu Talise hävitasid (minevikus, millest kõik rääkisid), siis kas tegu on pideva ajaringiga? No et kaksikud pidid uuesti sündima, et saaks uuesti DT hävitada, et inimkond saaks areneda? Aga nagu ma ütlesin, siis lugemise ajal ma lihtsalt ei lasknud ajaliinidel end häirida, sest muu jutt oli nii põnev, et seda ei pannud nagu tähelegi :D

Teiseks häiris mind natuke see, et viimaseks osaks oli tegelasi liiga palju. Okei, nad olid kõik erinevad ja hästi kirjutatud, aga kui üks peatükk lõppes kaksikutega ülihuvitava koha peal, et kohe ootasid, mis saab, hüppas järgmine osa hoopis Alkatrazi saarele, ülejärgmine Niteni, üleülejärgmine Scathachi ja tema semude juurde ning alles siis sai jätkata kaksikutega. Selleks ajaks oli aga esmane emotsioon ja põnevus kadunud :D

Kolmas (ja viimane) natuke negatiivsem külg oli viimane lahing. Põhimõtteliselt kõik raamatud ehitasid üles seda ootust viimasele suurele sõjale Danu Talisel… ja see lõppes nii kiiresti.. Kaksikud jõudsid püramiidile, nats rääkisid ja kui astusid Dee isandatele vastu, siis.. Josh lihtsalt pussitas neid mõõgaga selga. Ja kõik.

Aga, nagu ma ütlesin, siis isegi kõik need häirivad faktorid kokku, ei muutnud lugemiselamust halvemaks. Pigem andis see just mõtlemisainet ja rohkem emotsiooni. Kuna sisu, jutt ja tegelased olid nii põnevad, siis reaalselt ei pannud selliseid “apsakaid” tähelegi. “Algolagnia” puhul võib ju väita, et pool mu jutust on liigne norimine (näiteks lühendid, sõnade järjekord, “minestama”), aga kuna sisu oli lihtsalt nii üheülbaline ja igav, hakkasid vead seda enam silma..

Igastahes jah.. Sai nüüd natuke pikem jutuke valmis vorbitud :D Lõppkokkuvõte on aga see, et “Algolagniat” ma ei soovita, Michael Scotti “Alkeemiku-sarja” aga küll :)