Mul on praegu niiii kohutav vingumistuju ja niiiiii kohutav koduigatsus, et ma ausalt mõtlesin, kas hakata nutma või kiirelt blogida :D
Ma ei väsi kordamast, kuidas ma olen hakanud oma kodu väärtustama. Vaid mõni aasta tagasi tahtsin pidevalt lennus olla, võõrastes kohtades ööbida, seigelda.. Gümnaasiumiaja mälestused, mil sai erinevate ürituste käigus võõraste koolide põrandatel või ühikates magada, on seniajani kulla hinnaga.. Aga nüüd tahaks iga öö oma kodus, oma voodis magada. Mulle väga meeldib koolis käia, aga just see, et ma pean Tallinnasse tulema ja võõras kohas magama, tekitab nii suure trotsi. Eriti kui Märt kodus on ja chatib, kuidas Nässu talle kaissu poeb :(
Üldsegi tundus, et sel korral Tallinn mind eriti hästi ei tahtnud vastu võtta.
Kõigepealt ostsin pileti odavale Superbusile. Jõudsin kenasti bussikasse, kui avastasin, et rahakott jäi maha. Märt küll kiirustas seda tooma, aga buss sõitis enne minema. Pidin üle kahe korra kallima pileti ostma :S
Tahtsin bussis magada, aga iga 10 minuti tagant ärkasin ehmatusega üles, sest tundus, et juba oleme kohal.
Tallinn tervitas mind vihmaga.
Ühikasse sõites mõtlesin, et mu kõrvadel on midagi viga, vilisevad imelikult. Tuli välja, et jõuluvana moodi mees (valge habe ja puha) VILISTAS LINNUHÄÄLI. Lihtsalt niisama. Trillerdas ja trallerdas ja ise vaatas kavalalt otsa, kui ma üritasin selgusele jõuda, kas mu kõrvad on rikkis või ei.
Ühikatuppa jõudes selgus tõsiasi, et keegi tark oli akna lahti unustanud ja tuba oli jäääääine. Õnneks läks kiiresti soojaks tagasi.
Ja hommikul avastasin tagatipuks, et mul pole juukseharja kaasas. Wtf, ma ei saa aru, kuidas ma selle maha unustasin. Läksin siis täna õhtul Prismasse uut ostma ja no ma ei tea, mis kõigil tekkis vastupandamatu soov koju tagavaraks kümme harja osta või mis, aga riiulil olid alles närused kaks kammikest.
Vähemalt läks tänane koolipäev väga kiiresti. Kõik ained olid põnevad ja õppejõud toredad. Vastukaaluks siis homme, kui mul on vene keel ja Euroopa Liidu õiguse arvestus.
//heaküll, lähen magama ära :D