Browsing Tag

Mida sa vingud koguaeg?

kui tahaks koju

11. veebr. 2016

Mul on praegu niiii kohutav vingumistuju ja niiiiii kohutav koduigatsus, et ma ausalt mõtlesin, kas hakata nutma või kiirelt blogida :D

Ma ei väsi kordamast, kuidas ma olen hakanud oma kodu väärtustama. Vaid mõni aasta tagasi tahtsin pidevalt lennus olla, võõrastes kohtades ööbida, seigelda.. Gümnaasiumiaja mälestused, mil sai erinevate ürituste käigus võõraste koolide põrandatel või ühikates magada, on seniajani kulla hinnaga.. Aga nüüd tahaks iga öö oma kodus, oma voodis magada. Mulle väga meeldib koolis käia, aga just see, et ma pean Tallinnasse tulema ja võõras kohas magama, tekitab nii suure trotsi. Eriti kui Märt kodus on ja chatib, kuidas Nässu talle kaissu poeb :(

Üldsegi tundus, et sel korral Tallinn mind eriti hästi ei tahtnud vastu võtta.

Kõigepealt ostsin pileti odavale Superbusile. Jõudsin kenasti bussikasse, kui avastasin, et rahakott jäi maha. Märt küll kiirustas seda tooma, aga buss sõitis enne minema. Pidin üle kahe korra kallima pileti ostma :S

Tahtsin bussis magada, aga iga 10 minuti tagant ärkasin ehmatusega üles, sest tundus, et juba oleme kohal.

Tallinn tervitas mind vihmaga.

Ühikasse sõites mõtlesin, et mu kõrvadel on midagi viga, vilisevad imelikult. Tuli välja, et jõuluvana moodi mees (valge habe ja puha) VILISTAS LINNUHÄÄLI. Lihtsalt niisama. Trillerdas ja trallerdas ja ise vaatas kavalalt otsa, kui ma üritasin selgusele jõuda, kas mu kõrvad on rikkis või ei.

Ühikatuppa jõudes selgus tõsiasi, et keegi tark oli akna lahti unustanud ja tuba oli jäääääine. Õnneks läks kiiresti soojaks tagasi.

Ja hommikul avastasin tagatipuks, et mul pole juukseharja kaasas. Wtf, ma ei saa aru, kuidas ma selle maha unustasin. Läksin siis täna õhtul Prismasse uut ostma ja no ma ei tea, mis kõigil tekkis vastupandamatu soov koju tagavaraks kümme harja osta või mis, aga riiulil olid alles närused kaks kammikest.

Vähemalt läks tänane koolipäev väga kiiresti. Kõik ained olid põnevad ja õppejõud toredad. Vastukaaluks siis homme, kui mul on vene keel ja Euroopa Liidu õiguse arvestus.

//heaküll, lähen magama ära :D

Kus reklaamida blogi?

10. mai 2015

Olen üsna kindel, et igale avalikule blogijale on oluline teatav tuntus ning lugejate arv. Muidu võiks ju salaja, kinniste uste taga kirjutada, eks. Kuigi minu jaoks on blogindus üks suur hobi ja ma pean seda sellepärast, et see mulle meeldib, siis tahes-tahtmata annavad igapäevased lugejad ning kommentaarid innustust juurde.

Samas on blogimine viimasel ajal üsna popiks muutunud ning algajatel-uuematel autoritel on natuke raske löögile pääseda. Eks palju oleneb ka sellest, milline on sisu-välimus-asjalikkus ning kui palju viitsitakse vaeva näha. Mina leian, et nagu igas asjas, tuleb ka siin pidevalt ennast (ja blogi) arendada ning kuskile.. pürgida. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et on ilmtingimata vaja hakata sellega raha teenima või tasuta asju kokku kuhjama, aga pigem isiklikku arengut. Püüet parema kvaliteedi, asjalikemate postituste ja miks ka mitte suurema lugejaskonna poole.

Tõsi ta aga on, isegi kui blogi on üle keskmise hea, siis reklaami tegemata vajub see internetisügavustesse. Mina näiteks olen pea kõik loetavad blogid leidnud erinevatest kohtadest, kus blogijad on ennast näole andnud. No kohe üldse ei viitsi ise lehti lappama hakata ning midagi uut otsida :D

Tegelikult tahtsin aga selleni jõuda, et minu arust tuleks natuke valida, kus enda linki jagada, et see ei mõjuks negatiivselt. Ilmselgelt on kõige paremateks kohtadeks omaenda sotsiaalmeedia kanalid- Facebook, Instagram, Twitter. Lisaks on Facebookis kaks (võib-olla ka rohkem, ma neis kahes lihtsalt liige:D) kommuuni, “Eesti blogijad” ja Blogipostituste reklaamimise grupp“. Edasi tulevad juba erinevad foorumid. Olen minagi enda linki andnud näiteks Buduaaris, aga seda vastava teema all, kus otsitaksegi erinevaid-uusi lehti.

Ja siis on rühm inimesi, kes lihtsalt… jagavad oma blogi täiesti valimatult. Näiteks erinevates “Ostan-müün” või “Ära anda koduloomad” FB-kommuunides. Nagu päriselt? Ma ehk olen tõesti vingats, aga kui ma olen kuskil kindla teemaga kohas liige, siis ma eeldan, et ma näen seal ka asjalikke kuulutusi. See on sama hea, kui ma viskaks oma hilbud müüki “Eesti Blogijate” lehel. Natuke kohatu ja täiesti teemaväline.

Tuli kohe meelde üks neiu, kes oli just kirjutanud postituse, kus tunneb, et on saavutanud piisava lugejaskonna, et ei pea oma blogi enam reklaamima… ning siis oli kolmes müügikommuunis linki jaganud. Miks? Ja ok, jagad korra linki, miks seda pidevalt seal upitama peab? :D

Omaette teema on veel põhjendus, miks end täiesti vales kohas reklaamitakse. Alati leitakse vähemalt üks piiiisiiikeee sõna, mis teemasse läheb. Näiteks “visake pilk peale, kirjutan riietest ja moest”. Mida pole, on aga ilusad asjalikud postitused riietest :D Või “kirjutan Hiinast tellitud riietest, vaadake järgi, millised nad päriselt on”. Võtan siis blogi ilusasti lahti ja tegemist pole mitte päris-elu pildipostitusega, vaid taolise kollaažiga, mida minagi tegin, et milliseid hilpe sealt lehelt tahaks.

Või näiteks tehakse uus teema Buduaari/Perekooli, mille eesmärk nagu oleks leida teisi huvitavaid blogisid, aga tegelik põhjus on see, et saaks ülepäeviti oma linki jagada ning kirjutada “tagasisidet?”, “uus postitus üleval”, “upitan teemat ja ootan kriitikat”.

Võib-olla on asi minus, aga mulle ei meeldi sellised pealetükkivad inimesed :D:D Minu arust on iga asja jaoks õige aeg ja koht ning ostan-müün kommuun ei ole teps mitte suvaliste, igapäeva-blogide jaoks. Aga noh, samas jälle mõtlen, et igaühele oma ja kui ise rahul ollakse, miks mitte. Minul oleks küll aga nats piinlik minna näiteks ehitusfoorumisse, et “Kuulge, kolm aastat tagasi tegin paar remondipostitust, visake silm peale, vabandan ette, kui häirin.”

Mõnes mõttes toob see neile loomulikult kasu, sest uudishimust klikkisin minagi varem neil linkidel, aga nüüd, mida rohkem end vales kohas reklaamitakse, seda enam ma lihtsalt meelega ignon. Ekstra on loodud erinevad teemad-grupid-kommuunid, kas tõesti on vaatamiste arv niiiii tähtis, et vaja täiesti lambist kohtades end promoda?

kuidas ma täna jalgrattaga sõitmas käisin

13. märts 2015

Üldiselt ma ei usu sellesse 13-ja-reede-ebaõnne-päev jamasse, sest ma arvan, et inimesed ise tõmbavad õnnetusi ligi, kui usuvad, et just tänasel päeval peab midagi juhtuma. Ja kui juhtubki, siis on ju hea süüdistada kuupäeva, mitte näiteks.. ennast :D

Täna ärkasin ma niii hea tujuga. Nässakas tuli kaissu magama, sain voodis mõnuleda nii kaua, kui ise tahtsin, vaatasin hommikusöögi kõrvale Walking Deadi uut osa.. Idüll no.

Olin pea terve päeva mõnusalt toas veetnud ning lugenud, väljas paistis päike aga niiii kutsuvalt.. Mõtlesingi siis, et noh, ajan vana hea ratta keldrist välja ning lähen sõidan Õvile. Käin korra empsil külas, ajan juttu ja saan end samal ajal liigutada ka.

Idee oli hea, aga teostus.. mitte nii hea :D

Esiteks tegin endale juba hobusesaba 32 minutit (võtsin aega), sest ma ei talu, kui juuksed pole pealaelt ühtlaselt või mõni salk on kuskilt väljas. Täna olin eriti lödinäpp, sest kohe üldse ei tahtnud juuksed ilusasti patsi jääda.

Läksin siis viis korrust alla keldrisse (koos sellega kuus), avastasin, et mu võtmekimbus pole keldrivõtit. Proovisin igaks juhuks kõik läbi- ei õnnestunud avada.

Ohkasin ja kõmpisin viis korrust tagasi üles, otsisin välja kõik võtmed, mis korteris leidusid ja alla tagasi.

Avastasin, et ka mitte ükski uus võti ei sobi. Nutsin paar hääletut vihapisarat.

Proovisin uuesti ning leidsin, et üks võti mu algsest kimbust ikkagi sobib ning tegi ukse lahti. Pühkisin pisarad ära.

Jamasin kümme minti rattalukuga, sest kuigi võti oli õige, siis see lihtsalt ei teinud viimast nõksu ära, et see lahti tuleks.

Sain rattaluku lahti ja avastasin, et ops, sadul on liiga kõrge ja mul pole kruvikeerajat. Meil saab nimelt sadulat madalamaks lasta ainult mingit jullat lahti keerates vms. Nutsin nats ja trampisin korra jalgu.

Proovisin seinast kinni hoides ratta peal olla, et näha, kas jalad pedaalideni ulatuvad. Oli veidi ebamugav, aga ulatusid küll. Mõtlesin, et noh, ühe otsa vast kannatab ära sõita, küll maal mõne kruvika leian. Kui ei leia, siis lähen häälega linna tagasi..

Kaotasin tasakaalu ja kukkusin riiulite vahele. Nutsin nats.

Pühkisin pisarad ära, hakkasin ratast välja vedama ja… avastasin, et tagumine kumm on täitsa tössis. Ja mul pole pumpa. Ei viitsinud enam nutta.

Läksin viis korrust tagasi üles, viskasin võtmed nurka ja läksin poodi jäätist ostma. Poolel teel avastasin muidugi, et mul on jalas rattasõidu-tossud (ehk mis kõndides täiega hõõruma hakkavad) ja vanad koledad trennipüksid. Ok. Vähemalt on mul jäätist. Ja üks imearmas Nässukas!

Ainuke asi, mis veel veidi lohutab, on see, et poodi minnes oli täiega tugev tuul väljas ja siis olin nats õnnelik, et sellele vastu väntama ei pea :D

12. märts 2015

Isiklik madalpunkt- avasin täna kell viis šampuse. Mitte selleks, et premeerida end tööpäeva lõpu puhul klaasikesega või lihtsalt nautida. Ei. Tegin täna sügavat mõttetööd ja jõudsin järeldusele, et ma pole mitte üldse oma eluga seal, kus ma arvasin end 25ndaks eluaastaks olevat. Very dissapoint. Ja samal ajal päästab Märt vette kukkunud teadlaste elusid… Cheers!

edit: ok, sain just ühest candycrushi levelist edasi, kus ma tükk aega passinud olen, life’s good.

mondays are the worst

2. märts 2015

Ma juba teadsin, et ei tasu ette hõisata, sest juhtuski nii, et jäin oma ideaalsest sünnipäevakohast ilma. Miks? Because of reasons!! Tegelikult olen ma nats (palju) solvunud küll, sest ma rääkisin ju näost-näkku juhatajaga, kes mulle üldse sellise variandi välja pakkus. Ma jagasin temaga oma plaane ja soove ning kõik oli korras, kõigele tuldi vastu. Ja siis järsku saadeti kiri, et “aaa, me ikka ei rendi ruume..” Kas juhataja ei peaks sellist asja juba varem teadma? Eriti, kui tema ise pakkus selle võimaluse välja.. Mhh. Ma nii kurb ja pettunud, et ma isegi ei viitsi enam midagi edasi korraldada, sest noh.. kohta pole. Ma olen kindel, et ma ei leia Tartus ühtki maja, mis nii hästi teemaga kokku läheks. Selline tunne, et tõesti, mine reisile. Märdil on aprillis puhkus ka, niiet.. ma ei teagi.

#solvukas lihtsalt.

Hea uudis on muidugi see, et Soome Onde Directioni kontserdil esineb ka McBusted, mis on siis kahest bändist kokku klopsitud kolmas. Busted oli ammustel aegadel üks mu lemmikumaid bände ning nende (no kolmest kahe) nägemine oleks reaalselt üks täitunud unistus :D

Blogijate hulgas on taaskord liikvele läinud uus trend, kajastada oma toidulauda ja ostutšekke. See pole üldse halvaga öeldud, sest mulle hullult meeldib (uudishimulik, nagu ma olen) teiste peokottidesse kiigata, näha, kuidas erinevad inimesed majandavad ning ehk saada häid ideid ka uute retseptide jaoks.

Ma olen väga pikalt mõelnud ise ka midagi samasugust teha, et vähemalt kirjutan menüü ette ja ostangi poest selle järgi asju… aga meie peres see ilmselt ei toimiks. Enamasti seetõttu, et mul on väga ebastabiilne graafik. Päevane vahetus on 12-21 ja noh, kodus jõuan ainult hommikust süüa, seega Märt peab ise endale midagi tegema. Tema eriti kokata ei viitsi ja ostab kas valmistoitu või meisterdab midagi väga lihtsat. Lisaks on ta ise üle kolme päeva 24h vahetustes, mis ajal mina midagi korralikku süüa ei tee, vahel on jälle mul ööpäevased vahetused..

Ühesõnaga, on väga keeruline midagi ette planeerima hakata, sest isegi pidevalt mõeldes läheb päris suur raha meie “töö” toitudele ja noh, mina võin mõelda küll, et ok, homme teen kana, aga siis tuleb Märt poest hoopis lõhega..

See poeskäimine on ka üks põhjus, miks mul see eksperiment välja ei tule. Mul võib küll nimekiri kaasas olla, aga lõpuks on Märt ikka korvi kõike täis ladunud. On üsna tavaline, et kui mina lähen poodi piima-leiba-mune ostma, siis ma tulen nende ostudega ka tagasi. Kui midagi, mida meil nagunii hullult kulub (ketšup, kassitoit), on ülihea soodukaga, siis ostan seda ka. Märdi saadan poodi vorsti ja juustu järgi, ta tuleb tagasi kolme kilekotitäie tavaariga :D

Samas peaks ikkagi kappides inventuuri ära tegema, nende järgi natuke toidukordi planeerima ja veidi hakkama kokku hoidma, sest see on ajuvaba, mis raha meil toidule kulub.

Mis siis veel? Nädalavahetusel viisin end taaskord “Walking deadi” lainele ja jõudsin koomiksitega järjele. Ausalt, kui sarja-lugu läheb natukenegi sinnakanti, kuhu koomiksites, siis…wow! Ei jõua ära oodata. Päris mitmest asjast on kahju, et ära muudeti, aga samas televersioonis mängiti need hästi välja. Igastahes, ma loodan, et ei pea Carli vigastada saamises ja mõnes uues tegelaskujus pettuma :D

Ja lõpetuseks.. soovitage mulle häid vaimuhaigla-temaatilisi raamatuid. Ma goodreadsist otsisin endale hunniku välja, aga tuleb välja, et neid raamatukogus pole üldse olemaski. Eriti kahju on seetõttu, et üks raamat näitas-jutustas loo patsientide poolt mahajäetud kohvrisisude kaudu, teine aga rääkis naisest, kes pandi vaimuhaiglasse, sest ta ei nõustunud oma mehega.. Ma ei tea, ma oleks ülepäeviti siis mõne haigla ukse taga, kui ka tänapäeval kõik nii käiks.

Et jah. Loodan, et teie esmaspäev oli nats mõnusam :D