Browsing Tag

Mida sa vingud koguaeg?

no need veekeskuse riietusruumid

10. veebr. 2015

Õõõh, mul oli plaanis teha pikk pildipostitus möödunud nädalast (eelkõige laupäevast, mil sai ühe põnni sünnipäeval käidud)… aga juhtus hoopis nii, et ma tõmbasin diivanilaual pikali nii vee- kui ka jogurtiklaasi ja assa, pole nii kiireid liigutusi pikka aega teinud :D


Minu läpakale läks umbes kolm tilka vett peale ning hetkel on see tagurpidi kuivamas, sest need kolm tilka keerasid klahvistiku kuidagi untsu. Märdi kümneaastase HP klaviatuurile “kallasin” põhimõtteliselt terve klaasi jogurtit ja see isegi ei kleepu… Niiet täna kasutan ma vanu pilte tema arvutist.


Ma muidu tahtsin teha hästi positiivse postituse, aga vist on vaja veidi end välja elada… :D 

Olen nüüd üsna tihti ujumas käinud ning ma ei tea, osad inimesed lihtsalt on nii naljakad. Ma üldiselt olen sellistes kohtades nats häbelik.. No päris kappi (või wcsse) ma end riietama ei roni, aga samas ei taha ma väga alasti ringi ka lehvida, sest.. mul on lihtsalt ebamugav. See aga ei takista teistel nakedfesti pidamas. Ma tean küll, et kui see häirib ainult mind, siis on see minu probleem, sest mis siivsust ma ikka saan loota kohast, mis on mõeldudki riiete vahetamiseks?

Muidu ongi mul teistest suva, ma lihtsalt ise ei taha riieteta olla. Või pigem ütleme nii, et mul pole probleemi olla alasti, käia pesemas-saunas ning pärast rahulikult riietuda… Aga samas ei taha ma väga tund aega paljaste rindadega ringi ka tsillida, pigem teen oma toimetused ära ja minekut. Aga kui kõrvalkapi-naine terve aeg (st aeg, kui ma jõuan kuivatada, kreemitada, riidesse panna) alasti ringi hööritab ning ennast pidevalt poolkogemata minu vastu hõõrub, siis no sorri, see ei meeldi mulle. Kui ruumi on palju, aga möödumiseks surutakse ennast “lihtsalt niisama” minu vastu, siis ma eelistaks, kui neil sel ajal natukenegi riideid seljas oleks.

Auras on üsna vähe üldkasutatavaid fööne. Kui ma näen, et kõik on hõivatud, siis noh, ma tegelen seni muude asjadega, kreemitan-panen riidesse-kuivatan rätikuga juukseid jne. Miskipärast kardavad paljud vist, et jäävad föönikohast üldse ilma ja tulevad alasti, tilkuvana kõrvale seisma ja lihtsalt passivad seni, kuni ma olen ära föönitanud. Alasti. Tilkuvana.

Ükspäev nägin juhust, kus tsikk kuivatas (enda kaasavõetud fööniga) juukseid, ainult käterätt ümber keskkoha. No okei, las olla, eks. Ja siis kutsus oma alasti sõbranna enda juurde, et “kuivata sa mul tagant juukseid”. Ma ei tea, võib-olla olen ma väga vanamoodne ja häbelik, aga mul ei tuleks pähegi vaadata, et ops, Kadi on alasti, kle, tule kuivata juukseid mul, a ära riideid selga pane :D Esiteks saan ma sellega ise väga hästi hakkama ja teiseks.. Kadi vaataks mind ilmselt natuke imelikult ning vastupidisel juhul (kui ma läheks ise alasti ta juukseid kuivatama) kustutaks mu oma sõbrana vist üldse ära :D

Siis on emad, kes võtavad riietusruumi kaasa oma poegi. Muidu poleks sest hullu midagi, kui need pojad poleks juba 10-12 aastased. Kui laps ei saa kümnesena enda riietamisega hakkama, siis äkki oleks aeg õpetada, mitte alasti naistekarja teda võtta? Eriti kui on näha, et ta ujukate jalgapanekust väga ei hooligi ning laseb silmadel mitte-nii-väga-lapseliku uudishimuga ringi käia.

Kes on Auras käinud, teavad ilmselt, et kahe kapirodu vahel on pikk peenike pink, mida peavad saama mõlemad pooled kasutada. Mina üritan ruumiga võimalikult kokku hoida, sest teised tahavad ka ära mahtuda. Okei, kui olen mingil hetkel üksi, siis laian, aga kui keegi tuleb, korjan oma kodinad kohe kokkupoole. Ja siis on inimesed, kes laotavad terve varanduse mööda pinki laiali. Käterätid, pesuvahendid, kreemid, kammid, riided, meik, ehted, rahakotid, telefonid.. Nagu väljanäitusel oleks. Üldse ei hoolita, et sellele pingile peaks teised inimesed ka ära mahtuma.

Kõige rohkem häirivad mind aga inimesed, kes veest tulnuna wc-d kasutavad. Iseenesest see mind ei sega, sest mis sa teed, kui häda tuleb, eks. Aga PALUN, kui te tulete tilkuvana otse basseinist vetsu, kuivatage enda järelt vähemalt prill-laudki ära. Veeloike pole valgel plastmassil hästi näha ning üliebameeldiv on lihtsalt vette istuda.

Kui riietusruumi-mured välja ajada, siis on mulle ujumine täiega meeldima hakanud. Eriti kihvtid on rühmatreeningud, millest üritan ikka hoolega osa võtta. Lihtsalt nii hea on kolmveerand tundi vees zumbat vihtuda ning siis pärast basseinis vedeleda ja logeleda.

Ja lõpetuseks viskan siia paar vanemat pilti veel. Märdi arvuti on nagu kullaauk, kõik pildid, mille olemasolu olen ma juba ammu ära unustanud, on siin olemas. Ma seda postitust umbes kaks tundi kirjutanud, sest umbes kolmveerand aega kulus erinevate kaustade ülevaatamiseks :D

Tänase päeva õppetund

25. okt. 2014

Sain täna taaskord ühe õppetunni sellest, et ükskõik, kui palju oma põhimõtete ja väärtushinnangute järgi elada, siis teisi ei huvita see absoluutselt mitte. Minu jaoks on üks kõige paremaid jooni inimeste juures see, kui ollakse täpne. Kui ta ei jää hiljaks, vaid oskab oma aega hästi planeerida, eriti kui sellest sõltub kellegi teise aeg.

Võib-olla on minust rumal eeldada, kui mina selline olen, kes alati igal pool väikese varuga varem kohal on, et siis teised käituvad minu suhtes samasuguse austusega. Ma saan täiesti aru, kui mingi ootamatus või takistus teele satub või noh, tuleb lihtsalt mõni inimlik apsakas sisse- eks ole minagi ju vahel hiljaks jäänud. Aga see on lihtsalt ajuvaba, kui pohhui tegelikult kõigil on.

Kui ma jõuan kuskile täpselt sekundipealt kohale, siis olen ma enda arvestuse järgi juba hiljaks jäänud. Ma hakkan nädalavahetuseti tööle minema pea poolteist tundi varem ja jõuan kohale 15 minutilise varuga, selle asemel, et jääda hiljaks kõige rohkem viis minutit… Sest mulle ei meeldi, et teine inimene, kes on 12 tundi jutti ja/või öösel tööl olnud, peaks veel ootama. But hey, that’s just me!

Olin eile öösel tööl, pidin lõpetama kell 9 hommikul ning siis megakiirelt koju jõudma, et kaamera haarata. Nimelt oli mul kella kümneks plaanis Kadi ja Mäiduga nende aastapäeva pildistama minna (üheksa aastat! Uskumatu!) Aga noh, selle asemel istusin kolm tundi oma ajast üle, sest järgmise vahetuse kutt magas sisse ega kuulnud oma äratuskella. Ja ilmselt ka mitte minu kümmet vastamata kõnet.

Ma saan täiesti aru, et eksimine on inimlik ja vahel lihtsalt juhtub. Aga kuidas teistel kogu aeg juhtub ja mul üli-üli harva? Kuidas mina jõuan alati ka pärast pidust nädalavahetust tööle, hoolimata sellest, kui halb mul on, ja teised lihtsalt magavad sisse? Ma ükskord jõudsin alles kell viis hommikul koju, ei kuulnud äratuskella (ehk ärkasin 8.30, kodust sain liikuma 8.45) ja pidin veel jalgrattaga tööle kihutama. Ja ma jõudsin kolm-faking-minutit varem :D Mul ei tulnud kordagi pähe, et ahh, tsill, võtaks rahulikult, suva see, et tund aega hiljaks jään ja teine minu järgi ootama peab.

Juhtuks see üks-kaks korda, aga ma olen reaalselt üle seitsme korra pidanud pärast öist vahetust nädalavahetustel kauem tööl olema, sest keegi jääb hiljaks. Okei, see, kes täna hiljaks jäi, pole varem (minu ajal) veel nii jäänud… Aga varem pole see mind nii väga häirinud ka, sest tavaliselt on hilinemine max. tund olnud. Aga kolm tundi?? Ja just SEL päeval, kui mul oli kiire ja plaanid… See viimane ärritas mind vist kõige rohkem, sest mul oli täiega tunne, et ma vedasin Kadit alt. Ise suure suuga lubasin ja siis nii… Õhhh. Miks ei võiks kõik inimesed lihtsalt omada natukenegi südametunnistust ja täpsust? Ma ükskord tõmbasin arvutissegi äratuskella, sest mul hakkas telefoniaku tühjaks saama ja laadijat polnud.

Oh, well, here’s a cat!

Tööst veel rääkides, siis ma olen viimasel ajal ikka hullult hakanud vanu sarju üle kordama. Nüüd võtsin ette “Klanni”, mille esimeses hooajas on… 52 osa :D Raudselt kõige parem sari, mida ETV kunagi näidanud on! Ma arvan, et maailmalõpu-vaimustus tekkis mul just selle sarjaga, sest mõelda, mis elu! Täiskasvanuid pole, saab elada suures kaubanduskeskuses, kanda näos meigimaalinguid, värvida juukseid siniseks ja kanda lahedaid hõlste.

Praegu mõtlen küll, et osalised ei oska üldse näidelda ja süžee on ikka väga, väga alla arvestust. Samas noh, kasutatigi näitlejaid, kes olid enam-vähem selles vanuses, nagu tegelaskujud, mitte nagu praegu populaarne on: las 30aastased mängivad tiinekaid :D

Kõige parem oli muidugi koht, kus üks tsikk sünnitas, teised istusid trepil, kuulasid pealt ja pärast aplodeerisid, kui asjaga valmis saadi. Selline publik siis. Lisaks on iga kolme minuti tagant kohustuslik kaader koerale, kes siis stseeni väga sobivat “tarka koeraniutsumist” teeb. Huvi pärast hakkasin wikiast selle kohta infot otsima ja ohhoo- kõige selle draama, klannide, armastuse, abiellumise raseduse, jõukudevahelise sõja ja karmi elu keskel olid tegelased alles 15-16 aastased :D

Very make-up

Much fashion

So rebel

Hüppan nüüd kiirelt kolmanda teema peale kah. Ma arvan, et kõik, kes elu24 loevad, teavad Renee Zellwegeri muutumisest. Kui ma esimest korda neid pilte nägin, siis mõtlesin küll, et tegu pole sama inimesega! MIKS endaga nii teha? Kas ta tõepoolest on endaga nüüd rahul? Ma tean küll, et ilukirurgia on tulist vaidlust tekitav teema. Enamik vist on selle vastu, pooldades välimust, mille elu-jumal-saatus-karma on andnud. Ma ise arvan, et kogu negatiivne hoiak tuleneb pigem ülepingutajate ja nende hirmuäratavate lõpptulemuste pärast.

Pilt: elu24.ee

Seni, kuni enda “ilusaks tegemisega” liiale ei minda, on minu arust ükskõik, mida inimene teeb, et oma nahas mugav olla oleks. Kui iga päev tuntakse end kehvasti ja ebakindlalt, sest ollakse imepeenikeste huulte, suure nina, kortsus kaelanaha või pesulauaga, siis noh.. miks mitte? On inimesi, kes õpivad oma puudustega elama, neid õigesti peitma, hindama, enda kasuks pöörama… Aga tänapäeva võimaluste juures ei leia ma, et üks normaalne inimene peaks end välimuse pärast kehvasti tundma- eriti, kui seda annab natuke täiustada. Ja noh, kõiki iluvigu ei anna geelküünte, pikenduste või kunstripsmetega peita..

Samas võiks ju olla mingi piiritunnetus olemas. Kui A-korvi kandvast neiust saab järsku mingi HH, siis paneb see silmi pööritama küll. Huvitav, kas igasugused kirurgilised protseduurid või süstid on tõepoolest nii sõltuvusttekitavad, kui paljude kuulsuste pealt vaadates tundub? Nagu, okei, sa tahtsid paksemaid huuli, said need, MIKS on vaja ilus tulemus muuta eemaletõukavaks?

Ma kujutan ette, et tegu on selle “ma häääästi natuke veel täiustan”-mõtlemisega. Mul on näiteks ripsmeid või kulme värvides nii. Saavutan suht hea tulemuse ja siis mõtlen, et kurat, kui ma tsipa-tsipa veel teeks, saan veeel parema. Ja nii see läheb, kuni kulmud on 3cm paksusega ning silmi ei jõua ripsmetuši koorma all lahtigi hoida. Aga oma näo saan ma alati puhtaks pesta ja kõigega uuesti alustada. Untsukeeratud näost pääsu pole.

OKEI, tegelikult tahtsin ma üht niisama lobajutu-postitust teha, et saaks ühed vanad pildid kuskile vahele susata, aga noh, mis seal ikka. Ega tekst pea siis alati piltidega kooskõlas olema, eks. Vaatan praegu “Cabin in the woodsi” ka, ja see on lihtsalt nii naljakas, mis süsteem ja teema on ühe õuduka jaoks leiutatud :D

Varahommikune ärritus

30. sept. 2014

Leidsin selle postituse draftide alt ja noh, pole midagi paremat, kui end kell kuus hommikul ärritama hakata, eks :D Ma tegelikult pean end üsna tolerantseks inimeseks. Seni, kuni teiste tegevus mind otseselt negatiivselt ei mõjuta, on mul jumala suva, millega tegeletakse. Isegi sellised väiksed iseloomuvead, nagu hilinemine, on andeks antavad, sest ma saan aru, et igaüks ei pea täpsust prioriteediks.

Mind aga tõsiselt häirib see, kui lihtsalt venitatakse ja raisatakse aega. Ehk inimesed, kel on terve kassalint oste täis, nad lasevad kõik läbi lüüa ja alles siis hakkavad järsku rahakotti otsima, nagu tuleks neile maksmine üllatusena. Inimesed, kes astuvad bussi, ütlevad oma sihtkoha ning alles siis tuleb neile meelde, et ootoot, mul siin hiiglasliku koti põhjas peaks paar mündikest olema. Inimesed, kes ootavad meeletult pikas reas ning hakkavad oma tellimuse-tahtmise peale mõtlema alles siis, kui järjekord on nendeni jõudnud. Inimesed, kes jäävad konkreetselt ukseavas seisma ja hakkavad seal mõtlema, kuhu poole minna.

Nagu ausalt, mis teil viga on :D Kas tõesti tuleb iga kord poes maksmine üllatusena? Või loodetakse, et äkki seekord unustatakse raha küsida, ei hakka ise kah rahakotiga liputama? Kas on raske otsida võimalikult täpne raha välja enne bussi minekut, eriti kui on nagunii teada, et pilet tuleb osta?

Eile näiteks oli Rimis selline vestlus ühe naise ja kassapidaja vahel (pärast seda, kui läbi oli löödud umbes sada asja)
Kassapidaja: “Kas teil Rimi kaarti ka on?”
Naine: *sukeldus rahakotiotsingutesse* “MIDA??”
Kassapidaja: “Kas teil Rimi kaarti on?”
Naine: *leidis rahakoti, andis raha, pani rahakoti ära* “Jah, on küll.”
paus-paus-paus
Kassapidaja: “Äkki annate selle kaardi?”
Naine: “Ah, ma ei hakka enam otsima” (võttis rahakoti uuesti välja, et vahetusraha sisse panna)
Kaks sekundit hiljem naine:  “Aga võtke rimi raha mult maha…”

Ma saan veel aru, kui tegu on näiteks vanade inimestega, kes tihti ongi natuke.. omamoodi. Aga sellised normaalsed täiskasvanud inimesed ja nii venitavad. Fuhh.

Peaaegu juubel

19. mai 2014

Mõtlesin kohe tükk aega, mis siia kirja panna… aga tegelikult sünnipäevast endast midagi nii kirjutada polegi. Kõik sujus, oli lõbus, sai head süüa-juua ning tähti taevast alla lasta :D Veidi kurb oli küll olla, sest Märti polnud ja see tõmbas tuju veits alla. No ja muidugi see ka, kui Kristjan otsustas peole tulla Märdi autoga. Ausalt, kui meie väike Nissan õue keeras, siis korraks jättis süda kolm lööki vahele küll. Ise teadsin väga hästi, et see võimatu, aga näed, lootuskiir tõusis :D

Tegin joogipooliseks veits booli, mõtlesin seda serveerida kõrtega, mil vihmavarjud küljes, ja purgist, nagu see viimane mood ette näeb. Alguses kahtlesin küll, sest ma arvasin, et lõpuks joon ma seda kokkukeeratud jama üksinda (ja noh, sunnin Kadit ka), aga tegelikkuses läks see üle ootuste hästi peale. Super! Õhtu lõpuks oli boolimeister juba Britta, kes iga pudeli lõpud kokku segas, nomnom :D

Igastahes, ülimahe õhtu oli. Aitäh teile, kes selle meeldivaks muutsid :)

Käisime tuhat poodi läbi ning kui lõpuks Kärknasse jõudsime…siis ei viitsinud enam midagi teha, sest nii lebo oli olla. Peaaegu oleks üritusele “cancel” pannud :D

Selle juuksevärviga on nii, et ma olen tegelikult ülirahul, et end lillaks võõpasin… AGA pean ausalt tunnistama, et vene kraam on ikka parem kui inglise oma :D Esiteks jäi see lilla värv veidi sinakas ja püsivus pole ka just kõige parem. Ma ei tea, kas viga on mu juustes või värvimisoskustes, aga kui pool pead jäi ilusti lilla, siis otsad jäid heledamad. Nüüd, pärast kolme-nelja pesu on mõnus ombre-efekt- pealt on juuksed lillad ning hajuvad vaikselt üle sinakas-roheliseks :D Vähemalt on nad ühtlaselt ebaühtlased….

Teele vist ei tahtnud kokku lüüa eriti…

Erki: “But first, let’s take a selfie!”

Üks kihvtimaid sünnipäevakinke: 

Ja vähemalt on nüüd korralik küünelakivaru olemas. Tänks, semud!!


Mugavus ju ennekõike…

6. mai 2014

Tuhlasin ükspäev jälle pikalt igasugustes Facebooki Ostan-müün-vahetan kommuunides ringi ja paratamatult jäi silma, kui mugavaks inimesed muutunud on. Ma olen alati arvamusel olnud, et ükskõik, millega tegu, panus võiks mõlemal osapoolel olla võrdne, et noh, ikka aus oleks kõik.

Näiteks näeb müüja vaeva, pildistab üles tooted võimalikult ilusa pildiga, võtab neilt mõõdud, laeb internetti, kirjutab tutvustuse ja reklaamib oma asju. Ostja vaevaks oleks ainult sobiv ese üles leida ning kiri saata. Enam-vähem selline võrdne seis.

Praegune internetiajastul shoppamine on ostjad aga niii mugavaks muutnud, et nad ei viitsigi enam ise ringi uurida ja erinevaid kuulutusi otsida, vaid reaalselt ootavad, et kõik müüjad jookseks tormi neile ise oma asju pakkuma.

Ma saan täiesti aru, kui otsitakse kindlat riietuseset. Näiteks musti pükse, suurusele L. Siis on tõesti mõttekam postitada oma ostusoov. Aga kui lisatakse kuulutus, et “Pakkuge lühikesi kleite, õhulisi toppe, retuuse ja skinny-teksaseid suurusele S-M. Aa, kingi tahan ka suuruses 39. Võivad muud suurused ka olla, mõõtudest oleneb kõik. Tahan kindlasti mõõte, pilte ja hindu,” siis tahaks küll veits ajalehega vastu pead virutada, et ole nüüd inimene ja otsi ise. Miks peavad müüjad nägema topeltvaeva ja sulle kõik kandikul ette tooma?

Ok, võib-olla ma veidi ülekohtune ja tegelikult see ka müüjatele hea võimalus asjadest lahti saamiseks, aga ikkagi. Mind miskipärast ajab kulmu kortsutama, et paljud-sealhulgas ka mina- peavad elus iga asjaga (mitte ainult FB-s riietega :D) ise vaeva nägema ja siis on grupp inimesi, kes ootab, et kõik neile ette-taha ära tehtaks. Ja tehaksegi. See võib-olla ongi kõige ebaõiglasem.