Browsing Tag

muusika

natuke kultuuri

9. märts 2015

Eile sai naistepäeva puhul ikka päris palju ringi asjatatud. Nii kui öisest vahetusest koju jõudsin, hakkasin muffineid meisterdama. Tegin esimest korda neid mõnusa šokolaadikreemiga ja tulid päris ilusad välja. Läksime nimelt Märdi vanaema juurde, kus ta õde väikse sünnipäevaistumise tegi. Võtsime kaks vanadaami siis peale ja läksime Karlova Teatrisse, Kaunimate Aastate Vennaskonna kontserdile.

Selleaastaseks teemaks oli “Kaunimad laulud kinolinalt”. Ma ei liialda, kui ütlen, et vähemalt 90% inimestest olid pensionärid. 20ndates noori esindasime küll vist meie Märdiga kahekesi. Iseenesest kontserdil polnud viga midagi, mehed laulsid hästi, olid laval muhedad ja tegid nalja, aga midagi jäi nagu puudu. Ilmselt oli asi selles, et alustati väga vanade lauludega, mida minuealised väga ei teagi. Mina oleks soovinud rohkem kuulda ka muusikat Eesti filmindusest, eriti kahju on, et ära jäid vana hea “Pistoda laul”.

Ja kuigi muidu oli meeste omavaheline lõõpimine laval kihvt, et hästi palju juttu inproviseeriti, mitte ei olnud kõik päheõpitud mehhaaniline tekst, siis kohati muutus Dvinjaninovi “lahe” lollitamine küll.. üleliigseks. Ühesõnaga, mõnus oli, aga uuesti ei läheks.

Õhtul oli meil aga veel nii palju aega, et tegime kiire otsuse kinno “1944” vaatama minna. Ma olen varemgi maininud, et väga kehv on millegi nii kurva kohta HEA öelda, aga seda see film oli. Alates kaameratööst, lõpetades näitlejatega.

Lugu ise.. ma ei tea, ma kogu aeg korrutan seda, et ma peaks vähem virisema, sest mu elu on päris hea, aga seda filmi vaadates tajusin seda veel eriti. Ma ei kujuta ettegi, mida pidid tundma mu vanavanemad, kes elasid küüditamise ja sõja üle. Ma ei kujuta ette, kuidas suudab üks noor inimene minna eluga normaalselt edasi, kui on sõjas nii palju tapmist ja surma näinud.

Ja mille pärast? Väga hästi oli filmis öeldud, et tegu polnud eestlaste sõjaga. Nad ei saanud võidelda oma riigi nime alt, oma isamaa eest, vaid oldi kas Venemaa või Saksamaa all. Ja tõepoolest, mida sa teed siis, kui vastaspoolel tuleb sulle vastu ka eestlane? Äkki keegi, keda varem tundsid? Lihtsalt nii nii haige, kuidas näed oma sõpru ja vendi enda kõrval langemas, aga pole aega neid leinata või korralikult mattagi. Kuidas täidad käsku, puhkad, leiad aega naermisekski, ise teades, et iga sekund võib põhimõtteliselt elu viimaseks jääda.

Pool filmi nutsin, isegi nachode isu läks üle, sest nii kurb oli. Eriti, kui peas vasardamas mõte, et see kõik on ju ka tegelikult juhtunud… Kusjuures, näiteks Ameerika sarnaseid filme vaadates pole mul kunagi mingit suurt emotsiooni olnud, sest noh.. kõik on nii silmnähtavalt näideldud (kuigi võivad samuti tõsielul põhineda), aga kuna tegu on Eesti oma filmi ja ajalooga, siis ilmselt avaldab see rohkem mõju.  Ka neile, kellele sõjafilmid ei istu, soovitan “1944” väga, see lihtsalt on nii hea!

Pildid pärit siit ja siit

our last night

15. veebr. 2015

Kõigepealt palju õnne mu väikesele blogile, sest just praegu kirjutan ma oma 700. postitust. Seitsesada! Kujutate ette. Olgu peale, päris suur osa neist on viidud draftidesse, sest wordpressist kolimisega kadusid kõik pildid ära, aga olemas nad on!

Täna on mul veits kurb tuju, sest õhhhh. Mulle tegelikult üldse ei meeldi uute arvutite/telefonide esmakasutamine, sest nii palju on teha, et saaks kõik oma käe järgi ära sättida, vajalikud programmid-appid alla tõmmata ja noh, isikustada neid. Lõpuks olin ma oma uue Huaweiga punktis, kus kõik oli hästi, nupud käe sisse harjunud ja.. siis otsustas Android, et oleks uuendusi vaja.

Okei, tegin siis selle ära, mõtlesin, et midagi välimuselt ei muutu. Aga nüüd näeb mu telefon välja nagu multifilmitegelase oma. Ma ei salli absoluutselt poolümmargusi/poolkandilisi kujusid (olgu nendeks siis telefonid või praegusel juhul ikoonid). Nagu, mis eelmistel ruudukujulistel viga oli? Nood olid ilusad, lihtsad, nägid head välja ja olid tagasihoidlikud. Praegused on suured latakad, mis on nagu multika-piltide ja ülierksate värvidega. Öäk. Lisaks on pooled asjad oma kohti muutnud (nt otseteed, teavitused, menüü sisukord jne). Alles ma õppisin kõik oma käe järgi ära, nüüd hakka otsast peale. Ma tean küll, et see on maailma kõige mõttetum mure mul, aga megasolv su peale, Androidi Uuendus!

Tegelikult tulin ma rääkima hoopis oma avastusest. Viimasel ajal olen hakanud youtube‘is otsima erinevate laulude kavereid. Mõned laulud on lihtsalt nii hea mõtte ja sõnadega, aga nende sound pole see, mis mulle meeldiks, niisiis uurisin erinevaid rokilikumaid versioone oma lemmikutest. Komistasin juhuslikult sellise bändi peale nagu OUR LAST NIGHT. Fuuuckkk, kui head nad on!

Lisaks supermõnusatele järgi tehtud lauludele on neil ka originaallood, mis on sama head. Ma olin (ok, olen praegu ka :D) terve nädalavahetuse tööl ja kuigi ma arvutis olles muusikat ei kuula, siis tegin erandi. Kaks päeva nende youtube‘i kanal korduse peal olnud. Lihtsalt niiiii WOW!

Et te ka kuulata saaks, siis lisan kolm lemmik-kaverit ja kolm -originaali. Raske oli valikut teha, sest kõik on hullult mõnusad lood.

1. Clarity
2. Bye bye bye
3. Blank Space
//
1. Sunrise
2. Same old war
3. Dark Storm

Olks, ega ma muud tahtnudki öelda, kuulake muusikat ja ärge langege androidi uuenduste küüsi :D

Minu #muusika

5. dets. 2014

Ma olen palju bloginud loetud raamatutest või teleseriaalidest/filmidest, muusikast pole ma vist üldse kirjutanud. Noh, välja arvatud aeg-ajalt One Directioni mainimine :D

Mulle pole kunagi meeldinud rääkida mingitest bändidest-artistidest, keda ma kuulan. Enamasti seetõttu, et põhikoolist saati pole ma kaasa läinud parasjagu moes oleva muusikaga ja siis on veits mu maitse üle naerdud. Kui teistel olid kõik hitid peas ja teadsid rääkida viimase aja popimatest lugudest, siis mina kuulasin Saksa muusikat. Tic Tac Toe, Revolverheld, Nevada Tan, Lafee ja muidugi Tokio Hotel. Ja siis oligi olukord, kus klassikaaslased rääkisid lauludest, mida ma polnud kuulnudki ning vastupidi.

Gümnaasiumi ajal kuulasin lisaks Saksa muusikale hästi palju Simple Plani, Linkin Parki, Avril Lavigne’i ning instrumentaalmuusikat. Näiteks Vanessa Maed ja Yirumat. Noh, tuleb tõdeda, et mu muusikamaitse väga palju muutunud pole, sest neid samu artiste kuulan ma hea meelega praegugi, lihtsalt uuemad laulud on peale tulnud. Samuti käib aeg-ajalt mul peal nostalgiahoog, mille ajal kuulan ma vanu lemmikuid, S Club 7, Busted, Eurovisioonilood, Atomic Kitten, Westlife, 5ive… Ma kirjutaks Backstreet Boysi ka siia ritta, aga tõele au andes on kõik nende laulud mul igapäevases playlistis :D Et noh, sellised nunnud armastuslaulude bändid lähevad alati peale :D

Et anda mu praegusest muusikamaitsest natuke aimu, tuli appi sõber iPod. Selle järgi on mu enimkuulatavate top15 järgmine:

1) The Pretty Reckless – Just tonight
2) The Pretty Reckless – Make me wanna die
3) The Pretty Reckless – Zombie
4) Natalia Kills – Marlboro Lights
5) Vanessa Mae – Storm
6) Imagine Dragons – Demons
7) The Veronicas – Mother Mother
8) Christina Aguilera – Just a fool
9) The Pretty Reckless – Nothing left to lose
10) Christina Perry – Jar of hearts
11) The Pretty Reckless – Going down
12) The Pretty Reckless – Heaven knows
13) Softengine – Something better
14) Imagine Dragons – Ready, aim, fire
15) Natalia Kills – Saturday nights

Endalegi imestuseks kuulan kõige rohkem The Pretty Recklessi… Okei, imestama paneb pigem see, et muud laulud nimekirja üldse jõudsid :D. Mu arust on Taylor Momsen üliandekas ja ilus naine! Mulle meeldib isegi tema trashy-stiil. Enamasti on mu playlist täis erinevate artistide üksikuid laule, sest noh, vähe on selliseid, kelle kõik või enamik laule mulle meeldiks. Imagine Dragons, The Pretty Reckless, Natalia Kills, The Veronicas ja Vanessa Mae on need, kellelt on mul kõige rohkem muusikapalju. Ja noh, nagu näha, siis neid mängin ka kõige rohkem. Okei, One Directionilt on mul ka enamik laule olemas ja mul on hea meel näha-kuulata, te poisid hakkavad lõpuks oma potentsiaali rohkem kasutama. Mida aeg edasi, seda paremaks laulud muutuvad!

Üksikutest lugudest meeldivad mulle hullult näiteks Zedd ft Foxes- Clarity, Lorde- Royals, Ariel Hill- She wolf, Little Mix- DNA, Miley Cyrus- We can’t stop, Nneka- Heartbeat..

Ühesõnaga, ma ei saa konkreetselt öeldagi, mis maitse mul muusikas on. On päris tavaline, et tööle minnes kuulan ma läbi Saksa räpi, poistebändide armastuslood, rokklaulud, sekka natuke Tõnis Mägi võimsaid laule ja lõpetuseks veits viiulipalu.. :D

Arvutis olles ma muuseas vihkan muusika kuulamist. Mind ei häiri, kui see töö juures raadiost taustaks mängib (Retro FM!!), aga mind täiega häirib, kui heli tuleb mu läpakast. Ma ei salli ka youtube’ist videote vaatamist. Seda teen ma ainult siis, kui mõnel öötööl eriti suur nostalgiahoog peale tuleb või vaja mõne bändi (ok, One Directioni :D) uued muusikavideod üle tsekata.

Ja nüüd laduge heaga lagedale, kes veel näiteks The Pretty Recklessi ja Natalia Killsi kuulab? Sest oma tuttavate hulgast ei tea ma ühtegi :D

But first, where we are?

13. okt. 2014

Veel enne, kui ma teen meie kiirest Inglismaa-reisist postituse (ja kui end lõpuks kätte võtan, et pilte sorteerida), mõtlesin natuke kirjutada One Directioni kontsertfilmist “Where we are”, mida eile Kertu ja ta sõbrannaga vaatamas käisime (olles põhimõtteliselt kõige vanemad külastajad)

Ma end tulihingeliseks fänniks ei pea, aga aeg-ajalt, kui tööl igav on, viin end 1D poiste tegemistega kurssi küll. Ja noh, tuleb tõdeda, et mõned laulud on ikka väga head ja järjest paremaks need lähevad. Eelmise aasta filmi vaatasin arvutist, aga too oli pigem dokumentaal, laulude vahepeale rääkisid kutid juttu, näidati nende perekondi jne. Sel korral oli tegu täispika kontserdiga, millele eelnes väike intervjuu. Tuleb tõdeda, et dokumentaal meeldis mulle rohkem. Ilmselt selle tõttu, et see näitas bändi küljest, mida muidu intervjuude ajal ei näegi, see oli rohkem nagu “behind the scenes” teema. Mulle  meeldivad igasugused kuulsuste eluloo- ja dokfilmid, sest ma olen hästi uudishimulik ja mind täiega huvitab, mismoodi nad elavad oma vabal ajal :D

Väga vinge oli suurelt ekraanilt ja võimsatest kõlaritest vaadata-kuulata ilusaid noormehi ning kaasahaaravaid laule. Mul on seniajani hämming, kui võimsa rahvamassi ees nad esinesid/esinevad ning kui suuuuuur see staadion oli. Ma oleks kõigi nende 60 000 inimese ees end täis lasknud :D Aga noh, eks nad ole harjutanud ka veits. On uskumatu, kuhuni nad oma nelja aastaga jõudnud on. Neil on tohutus koguses heitereid, kes arvavad, et nad ei oska laulda, on mõttetud ja mida kõike veel, aga isegi neil inimestel tuleb tunnistada, et One Directioni poisid näevad meeletult vaeva ja on juba praeguseks väga-väga palju saavutanud.

Kuigi kinoelamus oli super, siis seda see just oligi- kino elamus. Ekraan oli suur, aga vähemalt mul ei tulnud sellist tunnet, nagu oleks ise kontserdil olnud. Aga no worries, selle eest arvasid nii pea kõik varateismelistest 1D fännid. Mul pole midagi selle vastu, kui midagi/kedagi nii hullult fännatakse. Mul pole isegi selle vastu midagi, kui elatakse end filmi sisse, aga… ma ei tea, ma vist natuke vanaks jäänud. Või pole nii suur fänn.

Näiteks kui kontserdi ajal keegi poistest ütles, et oo selle laulu ajal lülitage oma välklambid tööle, siis kas tõesti enamik kinosolijatest seda ka tegi? Muidu poleks hullu olnud, aga nad lehvitasid oma lampidega pidevalt saalis ringi, et ikka näha, kas teised ka kaasa lähevad. Pole üldse mõnus vaadata kinos filmi, kui saal on lampidest valge ning keegi sulle kogu aeg välku näkku laseb.

Eestlastele omaselt ei saa alguses vedama, siis pidama- filmi alguses istusti ilusasti paigal, ei juletud isegi peaga kaasa nõksutada, lõpupoole kargasid äkki kõik püsti, hakkasid tantsima, kätega vehkima, sõrmedega südamekujusid tegema ja näppu viskama. Eks see ole tore ja vahva….kui ma ka 13 oleks olnud :D Mul ükskõik, mis te seal tagareas või mu selja taga teete, aga kui keegi otse nina all hüppab püsti ja varjab mu vaate ekraanile, on veits halb küll. Ja siis algasid ka huilgamised, jalgade trampimised, karjumised, plaksutamised… Sel hetkel tekkis küll tunne, nagu oleks kontserdil, sest isegi muusikat oli raske kuulda :D

Ahh, eks see ole vanade inimeste värk, ei tasu ikka noorte superfännide filmile ronida, me rohkem nagu kapifännid… Vähemalt tõi Kertu meeneks paar 1D fänniasja. Salvrätid ja plaastrid kuluvad alati ära, tänks :D

Oeh jah. Ma nii väsinud ja täna on alles esmaspäev. Ei ole kerge puhkuselt tulles tagasi töörutiini sukelduda. Vähemalt on palju pisiasju, mis teevad ka kõige sinisema esmaspäeva mõnusaks ja rõõmsaks. Täitsa piisab sussidest, mis Märt mulle tõi, sest “sul ju pole ühtki sooja paari..”, hästi õnnestunud kohvist varahommikul või teadmisest, et saab oma uusi ehteid-riideid esimest korda kanda :D

Mida nostalgiat

24. apr. 2014

Ma olen vist korduvalt maininud, kuidas mulle ei meeldi youtube‘ist videosid vaadata. Osalt on see kehva neti süüa ja osalt…ma ei tea, ma lihtsalt ei viitsi :D Noh, välja arvatud siis, kui mul kindel laul mõttes, mida kuulata tahaks.

Aeg-ajalt tuleb mul aga vanade heade 90ndate tuju peale ja siis vaatan lihtsalt terve õhtu Backstreet Boysi või S Club 7i või Stepsi vanu videosid. Naerda saab ikka korralikult, sest mida riideid ja mida laule, eks :D Täna hakkas kummitama aga Tiziano Ferro laul “Perdono” ja kuidagi läbi selle jõudsin oma kunagise armastuse, 5ive‘ini.

Ma olen reaalselt kaks tundi neid videosid vaadanud, uurinud bändi ajalugu, liikmete elusid.. pole tükil ajal nii põnev olnud. Omal ajal, kui fänn sai oldud, siis sellist ligipääsu videotele polnud, samamoodi ei olnud googeldamisvõimalust, niiet päris huvitav on igasuguseid fakte teada saada. Näiteks sellegi bändi pani kokku Simon Cowell.

Teine asi, mis mulle vahel väga meeldib, on vaadata endiste staaride then-and-now pilte. Kui Backstreet Boysis on kõik ikka oma nägu, siis 5ive‘i puhul pidin paari kuti puhul jäi suu lahti küll, et mismõttes ta nüüd selline on.


Ma miskipärast arvasin tänaseni, et paremalt teine ja kolmas on vennad…aga näed, ei olegi :D

Ma nii mäletan, kuidas ma jumaldasin laule nagu “Don’t wanna let you go”, “Everybody get up” ja “If ya gettin’ down”. Tantsusammud olid isegi peas. Ning kes suudaks unustada nende versiooni “We will rock you”st.  Karine käest sai nende originaalkassette laenatud, et siis neid reaalselt hommikust õhtuni edasi-tagasi kerida. Kui BSB oli selline rahuliku ballaadimuusika tüüpi, siis 5ive’i kutid tekitasid mõnusalt mürglit.

Sama hästi mäletan, kui teatati nende lahkuminekust. Ajuvaba, kui kurb ma võisin sellise asja üle olla, nagu maailm oleks purunenud. Ja siis anti välja video “Closer to me”, mis oli dokumentaalivormis, näidates igasuguseid kaadritaguseid seiku. Seda on praegugi nii kurb vaadata. Mulle hullult meeldivad sellised päriselu muusikavideod, kus näedki killukesi sellest, millised nad tegelikult olid või milline elu neil oli. Samamoodi lähevad peale igasugused lauljate-bändide dok-filmid, kus näitab kõike seda, millega nad igapäevaselt tegelema peavad. Kunagi oli BSB tuurifilm telekas ja ma reaalselt ulgusin silmad peast, sest isa ei tahtnud seda vaadata ja ma pidin nõmedad Knight Riderit vaatama :D

Mis mulle nii aga ei meeldi, on igasugused reunionid. No need lihtsalt ei toida. Noori kutte tantsimas vaadata on alati hea, aga pärast aastakümnete pikkust pausi on kontrast nii suur, et pigem ei. Aga samas kihvt on vaadata “The Big Reunioni” jaoks tehtud videointervjuusid (teist osa saab näha SIIT), kus näitab vanu klippe ja kutid mehed ise räägivad ausalt oma kogemustest olla kuulsas poistebändis, kuulsuse pahupoolest, oma sõltuvustest ja märatsemistest, kuidas nad alguses üksteist üldse ei sallinud ja mis probleemid neil omavahel olid. Praegu üritatakse igasuguseid “kokkupandud” bände näidata kui parimaid sõpru, kes kunagi ei tülitse, 5ive‘i puhul on hästi näha, et tegelikult päris nii see pole ja rõõmsa pealispinna all võib kõike peidus olla. Lihtsalt awesome on seda vaadata! Ma nii  vaimustuses :D:D



No Abs veits muutus…



 Sean on küll kogu aeg sama näoga. Isegi videodes lauldes oli tal täpselt selline nägu ja emotsioon ees, nagu pildil :D

…ainult nüüd näeb ta veits Damon Wayansi moodi välja :D


Mmm, Ritchie ja ta sinised silmad, mmm


Ja Scott, kellel oli kõige lahedam terav siilisoeng üldse :D

Ja kes suudaks unustada natuke-vales-kohas-kulmuneediga J’d, kes kokkutulekut teha ei tahtnud.. Ta ka sama nägu, ainult habeme kasvatanud :D