Browsing Tag

nässu

catlady annelinnast

15. juuni 2016

Käisin täna lõunapaiku niite eemaldamas. Haavad olid ilusasti kokku kasvanud, küll oli aga niitide eemaldamine ülimalt ebamugav ja valus, sest paari kohta oli nii kole koorikutäpp tekkinud. Ja noh, muidugi tegid arst+õde megaüllatunud näo, kui mind ukse tagant ootamast leidsid. Nad nimelt olid mu perearsti juurde saatnud niite eemaldama. Väike soovitus neile edaspidiseks, et kui nad tahavad kedagi mujale saata, võiks nad jätta andmata uue saatelehe, kuhu on nad kirjutanud  enda nime, kabinetinumbri ja kuupäeva-kellaaja, mil nad mind tagasi ootavad :D

Aga üldiselt olen täitsa rahul, et sünnimärkide eemaldamise ette võtsin. Õnneks olid proovid ka korras ning nad ongi mul lihtsalt ebanormaalselt suured. Kuigi kinniste juustega on väga imelik peeglisse vaadata, et mismõttes mul otsa ees enam seda hiiglaslikku teist pead pole.

IMG_7341IMG_7348
Hiljem tuli vennas külla ning viisime Nässu jalutama. Kasutasin kohe võimalust ning surusin talle kaamera kätte (oleks samas pidanud enne teda natuke fokusseerima ka õpetama..), et ta minust ja kassist pilte teeks. Ise mõtlesin omaette, et mu parim sõbranna sai hiljuti teise lapse (jee, palju õnne veelkord!!) ja siis mina nunnutan oma kassi… ja käin temaga fotoshootidel. Igaühele oma, eks. Pealegi mõjub ta korraliku inimestemagnetina. Piisab mul ainult nina välja pista, kui juba on vene mammid akna peal ja kiidavad, kui armas ta on. Vähemalt ma arvan, et nad kiidavad…Ma nüüd puhtalt hasardist ootan, mil mõni kena naabrikutt tuleb akna peale ahhetama. Oleks kasu kah sellest kassist :D

IMG_7359IMG_7342
A muidu on Nässu päris tark loom. Kui mul on aega palju, siis jalutamegi majade ümber ja lähedalasuvas väikeses pargis ning kui tal kõrini saab (või liiga palju lapsi teda silitama tahavad tulla), siis leiab iseseisvalt tee õige trepikojani. Geeniuskass, mis muud. Ikka oma omanikuga sarnane :D

IMG_7401-2IMG_7404
Annelinnas elamise juures olen leidnud esimese miinuse ka- kõik on niiiiii lärmakas. Ma esimesed ööd ei saanud magadagi, sest palavuse tõttu oli aken tuulutuse peal, aga KÕIK autohääled ja paarutamised kostusid tuppa. Ma ikka harjunud vaikse eluoluga, kus kõige rohkem häält tegid noh.. minu sõbrad, kes külla tulid :D

Samuti pole ma aru saanud, kas korteri seinad kostavad läbi või ei. Kui kostavad, siis päris piinlik, et naabrid peavad mu kassi kräunumist seletamist ja pahandamist kuulama, kui ma temaga välja ei lähe või liiga kaua kodust ära olen. Näiteks enamik aega ei ole läbi korteriseinte mitte midagi kuulda. Aga siis on juhtunud paar üksikut seika, kui ma olen öösel unesegasena end üles ehmatanud, sest hääled on nii valjud, nagu keegi istuks keset mu korterit ja lihtsalt jutustaks. Võimalik, et ma olen seda ka unes näinud, muidugi. Ja pls ärge kummitustest rääkima hakake, sest mul aeg-ajalt isegi raskuski magamajäämisega :D

IMG_7415 IMG_7420

PS. Olen praegu tööl ja pidin turvakaamerate feedi tsekates rabanduse saama, et hiiglaslik tulnuk-koletis patseerib meie parklas. Õnneks oli see kõigest üks ämblik, kes üle kaamera jalutas. See oli praegu umbes sama hirmutav, kui ükskord vaatasin tööl välisustest välja ja oleks peaaegu karjatanud, sest mingi rõveda irvega mees jõllitas ja passis ukse taga. Hiljem muidugi selgus, et see oli kõigest fuajees oleva suure taime peegeldus, aga käed värisesid veel hommikuni jutti.

 

coffee is natures way of making up for mondays

7. dets. 2015

Enne kaheksat ärkamine peaks olema seadusega keelatud. No, scratch that– keelatud peaks see olema isegi enne kella 10. Ma tean, et tegelikult ärkavadki normaalsed inimesed tööpäevadel sellisel ajal üles, aga mu arust on see niii jube. Üks põhjus, miks mulle mu töö meeldib, ongi see, et päevane vahetus algab 12-13 ajal… noh, välja arvatud sellel kaunil detsembrikuul, mil pean juba 9 töö juures olema. What??

IMG_4106
Ma tean küll, et varajasel ärkamisel on palju plusse, näiteks jõuab päeva jooksul ikka tohutult palju rohkem ära teha… aga samas tähendab see ka seda, et mul on tööpäev kohe pikem ja aeglasem ja venivam. Ma ei tea, mis siis saab, kui ma peaks siit ametikohalt lahkuma ja normaalsete inimeste E-R töö hankima, juba praegu tekitab see mõte külmavärinaid :D (Samas noh.. nädalalõpud vabad, mitte ühtegi öist vahetust, pühad vabad… see vist nats kaalub varajase äratuse üles..aga ainult nats!)

IMG_4556
Täna sain hommikul enne tööd veel empsiga kokku. Tegime kiire hommikusöögi Werneris. Ja kui ma ütlen kiire, siis ma seda ka mõtlen. Ma ei jõudnud isegi oma kohvi lõpuni juua ning emps jäi must üksinda oma sööki nautima. Vähemalt ei jäänud tööle hiljaks. Kuigi ma tean, et mul on super ülemus ja tegelikult pole see tulek nii range (st ma võiks vabalt 10-15 minutit hilineda, ilma et mingi jama tuleks), siis mu enda südametunnistus seda ei luba.

IMG_2306
Oma kingiideede postituse jätkuks ütlen seda, et noh, oli kasu ka. Veidi aega pärast selle ilmumist saatis emps kirja, et tema jõulusooviks on justnimelt moos! Ei tea, vanaks hakkab jääma vist… :D

IMG_2315
Eelmine nädal möödus suuresti töiselt ja kooki meisterdades. Nimelt avastasin sellise toreda koogiretsepti Ragne blogist. Tegemine on ülilihtne ja kiire. Seda siis juhul, kui küpsiste purustamiseks on olemas õige masin. Mina pidin seda nuiaga tegema, mis nii kiire ja lihtne polnudki.  Kook on küll veidi palju rammus, aga väga maitsev, sain seda tervelt kolm korda nädala jooksul tehtud.

IMG_4580
Lisaks tööl olemisele jõudsin korra ka väljas käia. Ma tavaliselt olen üritanud hoida töö ja eraelu lahus, et kui keegi hotellist peole kutsub, siis olen viisakalt keeldunud (või vabandusi otsinud :D). Seekord oli tegu aga inimestega, keda ma näen juba rohkem kui oma sõpru, et läksin paariks tunniks meelt lahutama.

Järgmisel päeval taipasin, et hakkan ise ka vanaks jääma. Jõin kõigest kaks maailma kõige lahjemat koksi, olin kell 1 öösel kodus.. ja hommikul pea valutas, nagu oleks neli päeva peol olnud. Õnneks tuli Kristjan oma tavaariga külla ning tõi lahkelt ka Cocat- parim pohmakarohi ever. Õhtuks meisterdasin kaks kandikutäit sushit ning nädala kolmanda toorjuustukoogi, et siis Siiri sünnipäevale minna. Oli edukas käik, sest vähemalt korra sai Ast Üni läbi mängitud.

IMG_4571

Kerge kõrvalepõige: jumala eest, andke keegi MTÜ Kassiabi facebooki lehele loomalugude kirjutajale mingi auhind, või koguni mitu! See on ajuvaba, kui südamlikult ja hingeminevalt need on kirjutatud. Ma iga. jumala. kord ulun neid lugedes nutta ja tahan kõik kiisud koju tuua.

DSC_0054
Minu arust näitab inimese iseloomu ja hinge just see, kuidas ta käitub endast nõrgematega. Kui keegi viskab pisikese, süütu kassipoja tee äärde kraavi surema või seob looma metsa puu külge kinni ning pärast seda suudab veel rahulikult magada… mida see tema kohta näitab? Ma tean, et maailmas on palju suuremaid muresid, aga no tõesti.. Kui ma vaatan oma Nässukat, kes on minu vastutusel, kelle elu on põhimõtteliselt minu kätes, kes magab mu lõua all keras, kes tuleb raske päeva lõpus mulle kaissu mind lohutama, kelle silmad on nii siirad ja ausad… Siis ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on olemas inimesi, kes pikemalt mõtlemata suudaksid samasuguse karvapalli külma kätte visata, saatuse hooleks jätta ning hiljem enda kohta veel “hea inimene” öelda.

IMG_9918IMG_9929

Kui ei taheta kassipoega, siis no kurat, ole vähemalt nii palju mees, et lõpetad ta elu ise. Ma tean, et see kõlab praegu julmalt (vastandiks tervele eelnevale lõigule), aga ma pigem pooldan seda, et soovimatud kassipojad uputatakse, kui et neil lastaks paar kuud elada (kui nad armsad ja nunnud on) ja siis visatakse tee äärde/prügikasti/metsa, et nad saaks päevi nälga-janu-külma-hirmu tundes piinelda. Iga kord mu süda murdub, kui ma loen koertest-kassidest, kes on aastaid olnud pereliikmed, truud kaaslased ja oma peremehi armastanud.. ja kes siis pikemalt mõtlemata hüljatakse… Ma hakkasin oma karvapalli Londonis olles juba esimesel õhtul igatsema!

IMG_9907
ÄÖä’äöä, way to go, Liis, ilusasti alustad oma tööpäeva. Mul polnud üldse plaanis nii pikalt sellel teemal kirjutada (sellest ka see “kerge sidenote”), aga olgem ausad, kui silm kinni pigistada, ei kaota see veel probleemi ära. Et aga mitte väga kurvalt oma postitust lõpetada, siis lisan lõppu mõned positiivsed noodid:
+ sain koolis ühe kõige raskema aine (mida annab väga keeruline õpetaja) kontrolltöö A+’i. (See, et ta hiljem saatis kirja, et kogu rühm peab töö uuesti tegema, ei morjenda üldse..eriti)
+ kui homse päeva veel üle elan, siis on kohe mitu vaba puhkepäeva mind ootamas, mil ma kavatsen kodu jõululikumaks muuta.
+ reedel lõpetab vennas Kaitseväes noorteaja ning läheme ta vandeandmist vaatama
+ mul läheb Candycrushis päris hästi, levelid lausa lendavad mööda

IMG_4107

sunday chit-chat

25. okt. 2015

Ilusad pühapäevased tervitused teile siit külmast ja kõledast hotellist. Kui mul muidu on suhteliselt ükskõik, mis päeval (või öösel..) mu vahetus on, siis just pühapäeviti töötamine peaks olema seadusega keelatud. See on see üks päev nädalas, kui tahaks kaua magada ning siis veel veidi aega soojas voodis mõnuleda, süüa natuke liiga palju pannkooke moosi ja Nutellaga ning nautida diivanil pleedi all kohvi.. Aga mis seal ikka, vähemalt saan kõikide seriaalidega jälle järje peale (loe: lükkan koduste tööde tegemist edasi).

Neile, kes mu instagrami jälgivad, on see juba vana uudis, aga juba nädal aega olen olnud punapea! Ma olen tükk aega mõelnud muutusele, sest tuli väike tüdimus peale. Mängisin natuke mõttega värvida juuksed punakaspruuniks ja siis matsin selle mõtte jälle maha. Ma ei tea miks, aga punane värv on alati tundunud nii… hirmutav. Mu jaoks pole olnud probleem olla siniste, lillade, roosade, mustade, triibutatud juustega, aga punase juurde olen alati piiri tõmmanud.

red
Kui olin lõpuks mõtte teoks teinud ja juuksed olid alles märjad, mõtlesin esimest korda elus, et “mida kuradit ma tegin??” Korraks sattusin juba paanikasse, sest ma olin nii kindel, et lõpptulemus ei jää hea. Olin juba valmis Märti poodi tumeda värvi järele saatma… aga kui juuksed ära kuivasid ja ilusasti sätitud olid, siis jäin väga rahule! Nüüd oleks vaja ühe korra veel üle teha, et toon ühtlaseks saaks (mul otsad veidi heledamad) ning siis katkised juuksed ära lõigata. Ehk kui ma järgmine kord teie ette poisipeaga ilmun, siis ärge üllatuge :D

Reedel otsustas mu pisike Nässukas mind korralikult ehmatada. Kuigi ta käitus nii, nagu alati, isu oli hea ega paistnud midagi viga olevat, siis suu nurkadest tuli tal paksu läbipaistvat ila. No kohe nii, et tal terve rinnaesine karv oli ligamärg. Konsulteerisin doktor Google’iga, mis ütles, et selline sümptom tähendab tavaliselt kas igeme-/hambavigastust, mürgistust või kassiviirust. Vaikselt hakkas juba murepoiss täismeheks kasvama ning käisime igaks kümneks juhuks loomaarsti juures kontrollis.

IMG_3297
Õnneks midagi hullu polnud, vaadati üle ja öeldi, et ilmselt on midagi ebasobilikku söönud, kui viimati väljas käisime. Tehti kiire süst, maksin viis euri ja koju tagasi. Elu kiireim arstilkäik. Nüüdseks on olukord jälle täiesti normaalne ning Nässukas tatiprits enam pole :D

IMG_3300
Veel on uudiseks see, et kolmapäeval lähen tagasi oma vanasse kooli, kus on selline üritus nagu “Vilistlane tundi andmas”. Räägin natuke oma kooliajast, innustan kõiki õppima ja… ma rohkem ei teagi, mida teha. Oleks mul gümnaasiumiklassiga see tund, oleks kergem. Mina pean seisma aga viienda klassi ees ja nad tunduvad ju niiiii pisikesed, mis ma räägin neile? Ja kõige tähtsam küsimus- mis ma selga panen???

Hommikul lugesin kohvi kõrvale sellist blogi, kus oli imeilusate piltidega postitus roadtripist Nordkappi. See andis nii palju inspiratsiooni, et mul on tunne, et järgmisel sügisel tuleb meil üks pikem matkake… Õnneks kamraade, kellega minna, on küll ja küll.

Igal juhul, lähen teen endale veel teed, et külma peletada ning vaatan ajaviiteks paar “Z-nationi” osa. Teie aga nautige pühapäeva ja minge välja jalutama ja tehke pannkooke ja jooge kakaod…ühesõnaga, tehke kõike, mida mina teha ei saa :((

IMG_3302

a walk in the yard

20. okt. 2015

Täna pikka juttu polegi, mõtlesin lihtsalt jagada paari pilti oma Nässukast, kui jalutamas käisime. See kass on hullult fotogeeniline oma karvase kasuka ja helesiniste silmadega, aga vot pildi peale jääda ei taha. On tüüpiline, et ta vaatab armsa näoga otse kaamerasse, kuuleb fokusseerimisheli ära, keerab pea eemale ning kui “klõps” on käinud, keerab näo armsalt jälle tagasi :D

IMG_3271IMG_3285

Vähemalt on ta nüüd ära õppinud, milline meie trepikoja uks on. See on päris lahe, kui ta üle õue kodu poole jookseb, kui väljas olemisest siiber saab. Varem läks hoopis  teise maja püstaku juurde ja vaatas mind sellise etteheitva pilguga, nagu ma oleks loll, et teda sisse ei lase. Kahjuks meie korteriks peab ta endiselt teise (või kolmanda) korruse oma, niiet kui teda sülle ei võta, siis ta võibki sinna tolmumatile istuma jääda, et nukra näoga suletud ust vaadata :D

IMG_3295 IMG_3280