Browsing Tag

niisama jutustan

lõpp juba paistab

13. mai 2020

…nii eriolukorra lõpp (jeeee, saab jälle tööle!) kui ka mu nooruse lõpp. See nii jee pole :D Ma ei tea, kuhu ajal kiire hakkas. Selline tunne, et nii kui ma 18 sain, on aeg möödunud lihtsalt paari sõrmenipsuga ja juba esmaspäeval ootab mind vanusenumber 30.. Maru salakavalalt hiilis ligi.

Ühelt poolt naljakas, sest ma ei tunne end isegi praegu oluliselt täiskasvanuna. Eks jah, käin tööl, maksan makse, elan vanematest eraldi jnejnejne, aga sellist… tunnet küll pole. Teisest küljest jälle hakkab iga kord vanusele mõeldes küljest valusalt pistma, sest apppi kui vana ma olen, appi kuhu mu elu kadunud on, appi ma pole midagi jõudnud veel selle 30 aastaga teha…. oeh. Ja siis mõtlen oma emale, kel selleks ajaks oli juba kaks last, ta tundus niiiiii suur ja tõsine ja täiskasvanud, oma majapidamine-aed-töö-jutud-värgid. Noh, samas mäletan ka seda, kuidas meid vennaga kupatati vanaema juurde ja emps pidas siis korralikke pidusid maha, niiet võib-olla ta nii tõsine polnudki :D

Iga kord, kui see valus küljepiste tuleb, satun natuke paanikasse ja arvake ära, mis esimese asjana siis teen? Jooksen e-poodidesse ja laon ostukorvi kortsudevastaseid kreeme täis. Praegu näiteks kolmes erinevas kohas mingid tooted ostukorvis.. ära pole julenud osta, sest see tundub kuidagi alla andmisena.. leppimisena, et i’m old :D No umbes sama vana nagu see lehmakolp..

Okei, tegelikult nii hull asi pole, lihtsalt selline sünnipäevaeelne nukrus on sees. Kuigi mulle tohutult meeldivad sünnipäevad, siis 25ndast eluaastast alates on see iga-aastane sündmus kuidagi.. meeldetuletus surelikkusest. Selline väike torge, et ela nüüd elu nii, et pärast ei peaks kahetsema, võta nüüd jalad tagumiku alt välja ja tegutse, mitte ära lase elul lihtsalt sõrmede vahelt libiseda. Ja kuna siis veel eluks eesmärke seada ning minevikule tagasi mõelda, kui mitte sünnipäeva eel :)

Eks seda kurbust võimendab ka see, et seoses eriolukorraga pidin planeeritud suure peo ära jätma. Pikalt mõtlesin, et ei taha siis üldse kuidagi tähistada, aga lõpuks (pärast nelja ümbermuudatust) jäi sõelale plaan, kus mõne sõbraga põrutame Võrtsu äärde suvilasse ja teeme seal ühe mõnusa kohustustevaba nädalavahetuse.

Muus osas, kui vanuse-paanika välja arvata, on kõik tsill. Maal on tegevust alati, alates muruniitmisest ja puude ladumisest, lõpetades köögiviljade istutamise ja rohimisega. Vahel leiab aega isegi koeraga mängida. Eriolukord on lõppemas ning ma loodan, et eluke taastub kiiresti normaalseks. Vast ei tule ka suurt tagasilööki nüüd, kui kaubanduskeskusi ja muid kohti järjest avatakse.

Pildistamisega olen end ka natuke kokku võtnud, kuigi ega suurt midagi kaamera ette pole jäänud, kui vihmapiisad ja koer. Ja üks maru kõhe vana kaev. Üldiselt olen oma Sony ostuga ikka väga rahul, kuigi sel on paar pisikest miinust, võrreldes Canoniga. Esiteks jookseb see külmema ilmaga natuke kokku ja teiseks aku ei pea üldse nii hästi. Canonit laadisin korra nädalas ja võisin julgelt mitu päeva jutti sadu pilte pildistada (näiteks väljasõitudel, üritustel..) Sonyt pean ikka kordades rohkem laadima.

Sel nädalavahetusel käis vennas maal, rakendasime kohe ta tööle ning õhtul sai grilli ja sauna. Imeeeline ilm oli, peaaegu nagu suvi juba. Istusin aias, jõin veini ja vaatasin, kuidas mehed grillivad (ja koer keelt limpsab). Kahjuks nüüd on ilmast küll ainult soe mälestus jäänud, sest aknast välja vaadates peksab vihma vaheldumisi lörtsiga.

Vahepeal jõudsin käia Valgas piiri valvamas, kuigi mõlemad teed, mis üle piiri viisid, olid ehituse all ja väravatega eraldatud. Ehk suuresti valvas piir end ise. Aga mõnus oli üle pika aja vorm selga panna. Kell neli hommikul ärgata muidugi nii mõnus polnud :D

Ja lõpetuseks paar pilti mudakollist, kes metsatiirul kündis ninaga porilombis ja pärast oli ikka väga rahul endaga.

karantiini update

11. apr. 2020

Lugedes erinevaid blogisid, naljalehti ja instas memesid vaadates, tundub, et enamik inimesi on nagu kassid… Kui uks on lahti, siis on sellest suva, niipea kui uks kinni pannakse, on v a j a välja minna :D

Mina mõtlemas sellest, kui hea on vabalt liikuda ning ei pea poodi minnes süümekaid tundma, sest ei osta nelja kotitäit asju

Nii ka mina. Ei käinud ma ka varem iga päev väljas. Aeg-ajalt sõbrannadega nende juures veinikas, vahepeal kohvikus, kinos või niisama shoppamas käimine.. Vahel veetsin terve nädala trajektooril kodu-töö-kodu, ei teinud teist nägu ka. Aga nüüd, kui sisuliselt kõik meelelahutusvõimalused on ära võetud, siis ju niiiiiiiii tahaks. Eks suurt rolli mängib see, kas olen vabatahtlikult kodus või sunniviisiliselt. Varem oli alati vähemalt teadmine, et kui tekib tahtmine minna peole-kinno-sööma, siis ei ole mingit takistust.

Näiteks sai minna vabalt Botaanikaaeda pildistama. Olen juba ammu tahtnud selliseid džunglipilte. Kahjuks ei osanud üldse arvestada sellega, et parasjagu oli seal orhideenäitus ning see oli nii populaarne, et giiditeenust kasutas lausa 25 (!!!) inimest. Et noh, oli kitsas!

Mõned nädalad tagasi tõime endale ka uue satsi tibusid. Niiiiiiiiii nunnud ja pisid! Vutid võtsime juba veebruaris ja nüüd hakkasid nad lõpuks munele! Let me tell you, on ikka suur vahe, kas süüa poemune või oma kodulinnukeste omi :D

Ärge mu küüsi tähele pange, sest noh, #maakas ja võtsin üle kahe aasta geelid maha.. sõrmeotsad pole üldse harjunud klaviatuuri ja muid asju puutuma :D :D

Lugesin enne üht artiklit, kus kirjas, et koroonapiirangute tõttu on suurenenud kodusünnitajate arv. Üks põhjus siis olevat see, et lapse isa ei lubata sünnituse juurde. Ja nagu.. jäin mõtlema, et ma ei tea, kas minu jaoks oleks see nii suur takistus, et ma seaks enda ja lapse elu ohtu. Loomulikult on kurb, et vastne isa jääb sellest sündmusest kõrvale, muidugi on kahju, et sünnitaval emal pole oma tuge kõrval. Aga nomaeitea. Minu jaoks vist poleks see pädev põhjus, miks sellist protsessi kodus teha (“sest ma tahan, et mu kõrval oleks see ja see ja see). Seda enam, et oli välja toodud, et kodus sünnitajate juures pole mitte vastava väljaõppe saanud ämmaemandad. Palju võib ju valesti minna (jaajaaa, haiglas võib ka valesti minna, aga samas ma eeldaks, et seal on suurem võimalus/pädevus midagi kiiresti ette võtta), misiganes kompliaktsioone tekkida.. Minu jaoks vist ei kaaluks kellegi (mitte)kohalolu seda üle.

Igaks juhuks ütlen, et teine suurenenud kodusündide arvu põhjus on viirusekartus (et noh, kodus on puhtam ega puutu kokku nii paljude inimestega). Ning jah – kui ma peaks kunagi ise lapse saama ja sünnitama hakkama, võib-olla näen ma siis asja hoopis teises valguses.

Et see jutt nii kuri ei tunduks, siis üks väike pildike, kuidas Alfa peitust mängib…

Aga suures osas midagi eelmise postitusega võrreldes muutunud ole. Olen maal, isegi poes enam ei käi, sest Tabivere on vana hea viirusepesa :) Mina heas usus pagendasin end maale, pole nii palju rahvast, oma suur õu, kus värsket õhku hingata ja… ja näed siis, kerge stalker või nii.

Kui Lõunakas kinni pandi, siis juba järgmisel päeval pakile järele minnes oli kerge apokalüpsise tunne..

Ühe korra harjutasin öise tähistaeva pildistamist. Ütleme nii, et esimese korra kohta võin rahule jääda, aga järgmine kord olen targem ja panen seaded ja kõik paika enne, kui astun välja kottpimedasse :D Esimene pilt pole küll öösel tehtud (no duh..), aga taustal on näha kerget lumetuisku (või selle pilvi), mis hetk tagasi õuest üle käis.

Endiselt teen arvutist tööd ja üritan motti leida, et saaks asjad õigeks ajaks tehtud. No üldse pole kerge see kodust töötamine. Kui tavalise töörutiini ajal oli nii mõnus, kui sai korra kuus kodukontorit tehtud, siis nüüd tahaks tööööööle! Kontorikohvi ja töösõpru ja üheskoos töö tegemist, esmaspäevaseid pudruhommikuid ja spontaanseid “teeks täna tööl kooki” pärastlõunaid. Selle asemel pean üksi hinkaale meisterdama.

Kusjuures.. Ma ei tajunud seda suhtlusvajadust üldse nii, kui klubis tööl olin. Päevasel ajal kontoris oli lõpuks ainult kaks inimest, mina ja omanik, mõlemad nokitsesime oma asjade kallal. Päevast päeva sai üksi oldud ja tegutsetud. Lõpuks väsitas see küll ära,  just see, et ei saa kas või korraks kellegagi tööasju arutada, lõunapausil kohvi juua, niisama nalja teha.. Väga antisotsiaalne ja mandunud tunne tekkis. Aga samas ei osanud väga puudust tunda ka suurest töökollektiivist.

Alguses uude kohta tööle minnes oli jälle teine äärmus – väga võõras, et järsku ühes kohas korraga 20 inimest ja nii iga päev. Aga niii tore on suhelda! Jagada töömuresid ja -õnnestumisi, küsida nõu, lihtsalt möödaminnes kuulda kellegi julgustavaid sõnu.. Väga motiveeriv! Seda enam on kurb üksi kodus tegutseda.

Õnneks on õhtuti juba nii mõnusalt valge, et kui mõni mees töölt tuleb, saab veel veidi seiklema minna, metsas uidata ja kõhedate leidude otsa komistada.

Näed siis, mitte-midagi tegemisest saab päris arvestatava postituse valmis nikerdada :D Sest tegelikult tulin ma siia ainult kirjutama, et homme on natuke rutiinimuutust, sest lähen Kaitseliiduga seoses piiri valvama. Siis võtan üle ka Eesti Blogijate insta, kus natuke rohkem oma päeva kajastan.

Mõtlesin küll, et võtan eriolukorrast viimast! Hakkan käima jooksmas ja koeraga pikki jalutuskäike tegemas, uudistan rohkem metsas ringi ja harjutan pildistamist, maalin rohkem, panen oma pusle lõpuks kokku (ok, 30 tükki sinist taevast veel panna :D) ja üldse olen max asjalik. Noh, ilmselgelt mitte. Ainus positiivne asi on see, et ma olen jube tihedalt blogima hakanud :D

Koeraga pikka tiiru jalutama olen jõudnud täpselt 1 kord..

Täpselt ühe pildi olen jõudnud valmis nikerdada..

 

Ja pusleõhtud mööduvad üldiselt kas nii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Või nii :D

Aga ega’s midagi. Lähen pakin laigulised asjad kokku ja teen veidi tööd ette, et esmaspäeval väga surm olla poleks. Üks tibupilt teile lõppu siia veel, sest munadepühad :D

natuke nagu jõuluime..

12. dets. 2017

Whoaa, kas tõesti on mul praegu blogileht lahti ning kas tõesti ma kirjutan praegu esimest blogipostitust üle… peaaegu-viie-kuu? Let’s call it a christmas miracle :D Võiks siia tuua vähemalt kolm adekvaatset ja lõpmatus koguses mitte nii adekvaatset vabandust-ettekäänet, miks ma nii kaua blogimaastikult eemal olen olnud, aga.. ei ole vist nagu mõtet.

Tegelikult naljakas, kuidas ma igatsesin iga päev blogimist ning väikese kadedusetorkega lugesin oma lemmikute postitusi, mida tuli vahel päevas mitu korda, sirvisin FB blogijate gruppi ja ise samal ajal ei suutnud wordpressi lahtigi teha. Ma ei tea, kas selle pausi nii pikaks ajamine oli hea idee või oleks pidanud hambad ristis kas või pildipostitusi tegema, et oleks sellest mõõnast valutumalt välja tulnud…

Olen sellest ka varem kirjutanud, et mida aeg edasi, seda rohkem privaatsust ma tahan, ka siin blogis (ja seda ütleb inimene, kes sellesse postitusse pesus buduaaripilte lisab :D). Enam pole see aeg, kus 18-aastane Liis valimatult kõik kirja paneb või oma nime alt Tokio Hoteli fanfictioneid kirjutab…Ja siit tulebki mu dilemma, sest ühelt poolt ma olen harjunud ennast jagama, teisalt tahaks midagi endale ka hoida ning selle kuldse kesktee leidmine on raske. Peaaegu sama raske, kui töö ja eraelu lahus hoidmine või töö ja vaba aja eraldamine. Aga see juba teise postituse teema, sest ma võiks piiiikalt kirjutada sellest, kuidas ma viimased 9 kuud olen tundnud, nagu ma oleks 24/7 ametipostil ning ka vabadel päevadel ei oska ma end puhkerežiimi suruda.

Mõtlesin ühe kokkuvõtva postituse ka kirjutada, aga ma ei tea. Ma nagu olen jälle selles punktis, kus ma ei jaksa ära oodata, et see 2017 juba läbi saaks. Selline kerge deja vu tunne on, sest eelmisel aastal samal ajal kirjutasin ma täpselt sama asja :D Ja kuigi see aasta algas väga hästi ning lootustandvalt (#newyearnewme), siis mida lõpupoole, seda rohkem ma kuidagi.. kaotan ennast jälle ära. Ma ei tea, kas seetõttu, et ma ise ei jaksa tervet aastat stabiilsena hoida ja väsin ära või sellepärast, et ma tõmban halba õnne ligi või äkki on tähtede seis lihtsalt natuke kehv- kuigi Mangi horoskoop lubas mulle ideaalset aastat! Üks meist igal juhul valetab.. Samas pole põhjust viriseda ka, tegelikult on kõik ju okei.. lihtsalt võiks olla kordades paremini :D

Aga mis siin ikka, ei hakka oma comeback-postitust liiga pikaks ajama. Kõik need imelised pildid on teinud Georg-Sander Männik, kelle kodulehe leiate SIIT ja instagrami SIIT. Tegu on mu elu esimese buduaarishoodiga ning kui lihtsalt kiirelt tulnud idee peale ja ilma suurema ettevalmistuseta tulid välja nii awesome pildid, siis täitsa ootan, mis tulemus on järgmine kord natuke kindlama plaaniga. Üldiselt tunnen ma end kaamera ees ka riietes olles ebakindlalt, aga GSMiga oli kõik väga chill. Ma nüüd ei teagi, kas asi oli selles, et tegu pole mu jaoks enam võõra inimesega, selles, et ta ise on nii easygoing tüüp või mõlema segus, aga igal juhul pildistama soovitan temaga minna küll :)

Pesu on pärit NewYorkerist ja lihtsalt wow, kuidas see rinnahoidja täiesti tavalise musta maika/topi cooliks muudab! :D

PS. Üle pika aja sattusin ka blogi kommentaariumisse ning heaks kiitmist ootava sektsiooni all oli Laura kommentaar ja apppppiiii, kui armas sa oled!! Ning selle positiivse noodiga ma tänaseks lõpetan. Järgmise korrani, mis loodetavasti pole poole aasta pärast :D

your lips my lips, apocalypse

19. juuli 2017

Teate seda olukorda ja tunnet, kus teil on silme ees mingi teatud riideese ning te lihtsalt ei leia seda õiget, mida ette olete kujutanud? Teate, mis on sellest veel halvem tunne? Kui leiate selle ideaalse riideeseme, mis on 100% selline, nagu olete tahtnud…ja siis avastate, et see ei sobi absoluutselt selga :D #materiaalneliis

Ma olin sama näoga nagu Nässukas, kui leidsin oma ideaalse topi…ja siis avastasin, kui kole see seljas oli :D

Mu äärmiselt daamiliku poosiga kass

“Tule ja paita mu siidpehmet ja karvast kõhtu…et ma saaks kõik küüned ja hambad sulle kätte lüüa :):)” Ela siis sellisega koos

Ma ei tea, kuidas järjekordne suvi on jälle peaaegu möödas, ilma et ma midagi teha oleks jõudnud. Samamoodi ei tea ma, miks tundub iga kord hea mõte võtta just suvel endale lisatöö. Seekord aitan välja üht tuttavat, kellel oli puhkuseasendajat vaja. Einoh, raha on hea küll, aga ausalt, ma ei tea, kes mul selliseid otsuseid laseb teha, kui ma ilmselgelt neid teha ei oska ja pärast kahetsen natuke :D

Üks osa jaanipäevast möödus Kanepi metsade vahel, kus oli nii mõnus ja rahulik

Ja mis seal salata, seltskond oli ka väga muhe :)

Teine osa jaanipäevast oli Pühajärvel. Oli küll lahe, aga järgmine aasta jätaks pigem vahele :D

Avastasin natuke aega tagasi, et viimase kahe kuu jooksul pole mul olnud ühtegi sellist rahulikku kodus ärkamist. Sellist päeva, kui saangi magada nii kaua, kui tahan ja kohvi juua! Ma reaalselt ei mäletagi, kuna ma viimati hommikul kodus kohvi jõin ja vaikselt päevaga alustasin. Viimasel ajal on kuidagi tamp väga peal, öösiti ei saa magada ning hommikuti samas peab juba kuuest üleval olema. Arvestades seda, et ma pole üldse hommikuinimene, siis jah…

Kui mõtteid on liiga palju peas, siis on alati hea idee Mairi tagaaias veinitada

..või Krissuga Emajõe ääres mojitosid nautida

Tegelikult  selliseid mõnusad hommikuid on olnud küll, lihtsalt mitte enda kodus. Olen mõned korrad põgenenud Tallinnasse ja mingil põhjusel meeldib seal aina enam. Kahtlustan merd. Mulle ei meeldi eriti laevaga sõita ega ujuda, aga mere ääres olla on alati kuidagi nii rahustav. Vahet pole, kas on tuuline ja vihmane või ilus ja päikesepaisteline ilm- nii kui meri paistma hakkab, ununevad kõik mured ning kergem on hingata.

Meri, mu arm


Viimane kuu on olnud..katsumusterohke. Mitu halba uudist päevaste vahedega tegid oma töö. Lisame siia mingid mõttetud pinged ja oma ülemõtlemised ning tagajärg on, et ma pole paar nädalat saanud korralikult magada. Päeval on hea kerge kõik mõtted kaugele lükata ja keskenduda konkreetsele hetkele. See läheb mul kahjuks aga meelest, et öösel tulevad kõik need eemaletõugatud mõtted hooga tagasi ja siis juba nende eest ei põgene.

See aga ei tähenda, et ma ei üritaks :D Mulle tutvustati üht Netflixi sarja “The Ranch” ning kui ma seda paar päeva binge watchinud olin ja see ära lõppes, siis oli päris kurb olla küll. Nagu, mida ma nüüd oma eluga peale hakkan? Uued osad tulevad alles novembris, aga sinna on niiii kaua aega. Kuna “The Ranch” on mõnusa “That 70’s show” vaibiga (ehk sellepärast, et kaks peaosalist on mõlemas sarjas samad..), siis võtsingi viimase uuesti ette. Ostsin omale uue pehme pleedi ja isssssand kui hea on selle all keras olla, veini juua ja sarja vaadata. It’s the small things!

Nässukas alati sellise näoga, kui ma pööran millelegi muule rohkem tähelepanu kui talle

Olen isegi pildistamise nii tahaplaanile lükanud, aga kuna mind kutsuti üht pulma natuke jäädvustama, siis peaks kaameralt tolmu ära pühkima. Et midagigi meelde tuletada, kutsusin Mairi õhtusele jalutuskäigule ja noh, ütleme nii, et sai tunnetuse veidi tagasi küll. Aga ainult veidi. Lisaks avastasin, et mu autofookus ei taha hästi enam koostööd teha ja mälukaart on omadega läbi.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et life’s good, aga samas pole ka, suvi on möödunud kahe silmapilgutusega, ma olen lugenud nii häbiväärselt vähe (uusi) raamatuid ning maale puhkama polegi põhimõtteliselt jõudnud. Ma arvan, et mu perekond on mu juba  välja arvanud enda hulgast. Hea, kui nad mu nägugi mäletavad :D

Aaga okei. Ilusat kolmapäeva jätku teile ja ma lähen teen ühe järjekordse tassi kohvi, et siin kummitusmajas ikka vastu pidada.

 

kui vaikusest saab harjumus

22. juuni 2017

Ma olen blogimist nii kaua edasi lükanud, et endal on ka imelik. Ma ei tea, kuhu on kadunud mu kirjutamistahe või soov kõik toimunud sündmused üles märkida.. Mida aeg edasi, seda rohkem tunnen ma blogimisest puudust, samal ajal aga tahan järjest vähem end siin jagada. Kui varem mõtlesin pidevalt kuidas ma mingit juhtumit või teemat siin kajastaks ning koostasin mõttes juba blogipostitusi, siis nüüd –nii kurb, kui see ka poleks– ei tule mu väike pesa mulle vahel päevi meelde. Ja kui tuleb, siis lööb mind süütundega oimetuks.

See ainus päev sellel suvel, kui tõesti oli megailus ilm. Peipsi veepind oli nagu klaas ja taevas sinine- idüll!

Õhtul päikeseloojangu ajal oli veeeel ilusam, sest neeeed värvid!

Tahaks öelda, et mitte-kirjutamise põhjuseks on see, et midagi erilist mu elus ei toimu, aga that’s a lie. Tahaks öelda, et absoluutselt pole aega rahulikult maha istuda ja üks pikk postitus valmis vorpida, aga that’s another lie. Ma olen kuidagi kaotanud selle stabiilsuse ja püsivuse. Kuigi ma ei salli pikaaegset rutiini, siis praegu tunnen sellest küll puudust. Hea planeerimise korral jõuaks samas kõike- blogida, lugeda, lugemisest blogida.. Isegi kui mul poleks midagi asjalikku öelda (haha, nali, mitte kunagi pole :D), saaksin jagada pilte, mida on to-hu-tult kogunenud. Samas oleks praegu juba natuke piinlik postitada Alatskivi-tripi pilte, mis toimus aprillis :D :D

Hakkasin loodusfotograafiks ja püüdsin kaamera ette orava. Esimest korda elus suutsin olla nii kiire reaktsiooniga (või oli orav lihtsalt nii aeglane..)

Kuigi ma pole ka päris sellel arvamusel, et inimene peaks end iga päev ületama ja iga päevaga kuskile kõrgusesse arenema, siis praegu tunnen küll, et viimased paar kuud on täiesti paigalseis olnud. Ühelt poolt on kõik rutiinne (töö-kodu-sõbrad-töö-kodu-sõbrad), teisalt on kõik kuidagi nii kaoses. Ma lihtsalt tunnen, et ma ei jaksa midagi teha, niiiii kurnatud on kogu aeg olla. See on ainus esmaspäevast-reedeni tööl käimise miinus. Viis päeva teed tööd, nädalavahetus on täis pakitud igasuguseid üritusi ja käimisi ning kui lõpuks pühapäeva õhtu kätte jõuab, on kõik energiavarud viimseni kulutatud…aga järgmisest päevas algab jälle töö. Ma vist viimased kuu aega nii ringi lennanud, et pole ühtegi vaba päeva, mil saaks lihtsalt… OLLA.

Willipu külalistemaja väike kaarsillake, mille peal sai õhtu jooksu tehtud ikka hunnik romantilisi perepilte :D

Okei, ma tegelikult ei tahtnud üldse sellest rääkida, vaid jagada suvepäevade pilte, mis ka eelmiste lõikude vahele susatud said. Tuleb tõdeda, et meil on päris lahe kollektiiv ning tegelikult on väga kahju, et seda püsivust pole aastateks, vaid näod vahetuvad üsna tihti. Aga oh well, eks see kuulub klubitöö juurde.

See hetk, kui silmapiir kaob ära, sest taevas ja vesi sulavad ühte ja kõik on niiii sinine. Ujumas on näha muidu naaritsat (või ta peaotsa), kelle üks neiu osavalt angerjaks tituleeris :D

Okei, väga palju on ka töötluse taga, aga mida helesinist laguuni!

Suvepäevad toimusid meil Peipsi ääres Willipu külalistemajas. Ärge laske end nende kodulehelt petta- tegu on väga kihvti kohaga. Ma olin alguses ka pigem mitte-nii-positiivselt meelestatud, sest kodukal olevad pildid pole absoluutselt meelitavad, aga koht ise on super! Ilus, suure varjualuse ja saunaga, Peipsi kohe lähedal, suur maa-ala.. Ööbida saab nii majas kui ka kämpades (mis on seest väga korralikud ja varustatud wc’dega). Ainus norimiskoht on ilmselgelt võrkpalliplats. Võiks olla hoonetekompleksile veidi lähemal ning plats võiks olla ikka liiva täis, mitte umbrohu-kruusa segu.

Kehvast võrguplatsist hoolimata olid kaks võistkonda väga hakkajad ning pidasid mõnusad lahingud maha

Mulle miskipärast meeldivad kõik fookusest väljas olevad pildid rohkem. Õigemini, fookuses on võrkpallivõrk ja inimesed taga udused.

Ilmaga vedas meil ikka täiega! Veel paar päeva enne toimumist oli natuke mure, et mis saab, kui tõepoolest ongi vihmane ja külm, aga laupäev oli imeline! Tegin ära ka selle suve esimese ujumise ning arvestades seda, et meil tugevaid soojakraade pole pea üldse olnud, oli vesi ikka väga mõnus. Lisaks oli vaade Peipsile imeline! Taevas oli sinine ja vesi oli sile nagu peegel.

Poisid kasutasid võimalust veest välja tulles poseerida. Kas just kõige õnnestunumalt, aga jah.. :D

Süüa sai, juua sai veel rohkem ja tundub, et jäädi üldjoontes kõigega rahule. Eks nüüd tagantjärele mõtlen küll, et oleks võinud rohkem mänge olla või neid läbi viia (turvaülema autos on salalaegas mängudega :D), aga.. aeg kadus kuidagi nii kiiresti käest. Ma mõtlesin küll, et päev läheb väga pikale ja venib (mina jõudsin peokohta 12ks juba), aga pilgutasin paar korda silmi ja juba oli õhtu. Time flies, when you’re having fun :)

Väike snäkivaagen, mida on praegu päris piin vaadata, sest mul kõht max tühi.

Ja mis oleks klubi suvepäevad ilma dj-puldita ja peotümmita? Liisa lisas playlisti mu suureks rõõmuks ka Backstreet Boysi :D Õhtu oli kohe neli korda parem!

Mainin veelkord ära, et meil on super kollektiiv! Ilmselt just seltskond tegi suvepäevad nii kihvtiks. Paneb lausa põnevusega ootama järgmisi töötajte koosviibimisi. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ju teha paar suurt grupipilti ka kõigiga, kes kohal olid. Aga noh, eks siis oli nii palju ringisebimist ja suhtlemist või lihtsalt õhtu nautimist, et ei tulnud nagu meeldegi. Samas pilte tegin ma  kokku 600 ja peale… Andis neid sorteerida. Võite pakkuda, mitmel pildil mina olen (vihjeks võin öelda, et see number riimub sõnaga tuus :D)

Lisaks muudele jookidele tegime pangetäie mojitot, oli hea, jaa!

Käisime vee ääres nii ilupilte tegemas kui päikeseloojangut vaatamas. Vapramad, kes varahommikul veel üleval olid, nägid ära ka päikesetõusu, oli selline tore punkt väsitavale ööle.

Imeline Ketter!

Mitte-nii-imeline Kristjan, kellest mul on ilmselt kõige rohkem pilte :D

Dat romance tho :D

Ühesõnaga, Willipu külalistemaja soovitan küll kõigile. Väga ilus koht, kus veeta mõnusalt aega. Minu teada saab seal bronnida nii kogu kompleksi kui ka kämpasid eraldi (suured grillid ja lauad on ka olemas).

Lisaks kajakatele nägin Peipsil ka luikesid. Pildi kvaliteet on nagu on, sest pime aeg ja telefonizoom, aga loojangu ajal luik kaugel ujumas oli ilus vaatepilt :)

Lõpetan nüüd selle niigi pikaleveninud postituse ära päikesetõusu-pildiga. Loodan, et teil kõigil tulevad vinged jaanid ja annan endast parima, et järgmine postitus poleks kuu aja pärast (ise ka ei usu enam enda lubadusi samas.. :D)