Browsing Tag

nostalgia

kummitused minevikust

25. veebr. 2016

Aeg on jälle ühe postituse jaoks, mis kuulub osakonda “Teismeline Liis” ja seekord puhun tolmu pealt vanadelt bändidelt. Nagu pea igale teismelisele kohane, oli muusika mu jaoks väga oluline. Kõik sündantlõhestavad armulaulud ja mässajatele kohased lood kirjeldasid ju “täpselt minu elu”!!!

Mulle muidu ei meeldi üldse youtube‘is käia (välja arvatud, kui vaja One Directionit stalkida), aga vahel tuleb meelde mõni vanasti täiega meeldinud lugu. Ega siis muud midagi, kui YT lahti ja… kaon sinna maailma lihtsalt tundideks. Üks video viib teiseni ja lõpuks avastad end vaatamast, kuidas mehekäed 20 minutit järjest üllatusmunasid lahti teevad. Viimane on mu aegade lemmikuim video, muideks :D

Täna sattusin jälle nostalgitsema ja mõtlesin ka teile jagada, missugust muusikat ma noore(ma)na kuulasin. Kohati on mu muusikamaitse nii naljakas, sest mulle meeldib tohutult rokimuusika, olgu see siis punk või pop või midagi muud. Kergemad metali lood lähevad ka alati peale…ja siis on selline õrn Liis, kes jumaldab poistebände. Mida imalam, seda parem :D Just viimaste kohta selle ülevaate teengi.

1. Kes saaks unustada mu ammust lemmikut Backstreet Boysi? Mina mitte! Nende laule kuulan ma ka praegu väga hea meelega. BSB fännamine oli mu lapsepõlve üks meeldejäävamaid aegu. Mina ja mu kolm sugulast muutsime isegi palkonni nendepühamuks :D Loomulikult oli N scync meie vihavaenlane (salaja kuulasime neid ikka). Kuigi mulle väga meeldivad ka nende algusaja lood (natuke üledramatiseeritud lovey-dovey), siis nende uue tulemise muusika on palju.. küpsem ja mõnusam. Näiteks “Incomplete“.


2. B3 fänn olin ma tegelikult üsna vähest aega, sest pärast paari hitti üks läks minema ja asemele võeti suure suuga kutt, kes mulle üldse ei meeldinud. B3 puhul oli algselt tegu The Bee Geesi koverbändiga. Nende “You win again” on endiselt üks mu lemmikutest.


3. O Town on üks neist paljudest bändidest, kel oli samamoodi paar head hitti ja siis vajusid nad unustusehõlma. Okei, tegelikult oli mul vanasti tohutus koguses lemmikuid, kes olidki tegelikult ühe-hiti-imed. A mis siis. O TowniAll or nothing” on mu arust ikka veel ilus laul ja kui esimesed noodid kõlama hakkavad, tuleb kohe kurb igatsus peale.


4. Koos BSBga kasvas mu vaimustus viieliikmeliste bändide vastu. Üheks nendeks on Inglise-Iiri Westlife. Ma olin ikka väga #solvunud, kui Brian McFadden otsustas jeed tõmmata. Nagu, get a grip, eks. Seda enam, et ta soolokarjäärilaulud polnud üldse niiii head. Selle bändi lemmiklauluks on mul ilmselt… “Flying without wings“.


5. Inglismaaga jätkates, siis suur fänn olin ka 5ive‘il. Tõele au andes hakkasin neid kuulama üsna nende karjääri lõpus. “Closer to me” on endiselt üks aegade kurvemaid videosid. Just seetõttu, et sellega kuulutati bändi laialiminekust. Pluss mulle tohutult meeldivad sellised koduvideo-stiilis tehtud muusikavideod.

Mõni aeg tagasi oli Inglismaal mingi teleshow vms, millega siis toodi vanad 90ndate bändid jälle kokku esinema. 5ive nende seas. Ülihuvitav oli kuulata, kuidas nad rääkisid ajast, mil olid kuulsuse tipul. Mida see nende eraelu ja lähedastega tegi, mis suhted olid neil tegelikult omavahel ja millised elud on neil nüüd. Ma olen päris tihti (rohkem, kui tunnistada tahaks) mõelnud selliste bändide peale, et… liikmed elavad praegu normaalset elu, käivad tavalisel tööl, aga samas 10-20 aastat tagasi olid reaalselt staarid, meri oli põlvini, šampus voolas ojadena ja fänne oli miljoneid… Nagu kuidas astuda sellisest uhkest elust tavaellu? Kas neil on vahel kurb ka, et enam kuulsad pole? Või on hoopis õnnelikud, et elavad nüüd tavaelu? Nii palju küsimusi.

6. Tahaksin ära mainida ka S Club 7-i. See pole küll päris poistebänd, aga ikkagi. Neil olid alati nii rõõmsad ja mõnusad lood. Pluss oma telesari, mille iga osa lõppes random etteastega :D “S Club Party” tekitab mus alati suvetunde. Isegi, kui väljas sajab lund nagu praegu. Ja omg, kuidas ma sain unustada hitid nagu “Don’t stop moving” või “Bring it all back” :D

7. Üks paari-hiti bände, mille kaht lugu kuulasin ma lõpmatuseni, oli B4-4. Ma ei oskagi neid kuidagi kirjeldada, sest ega ma neist midagi ei mäleta. Ühed olid seal kaksikud ja lugu “Go go” kuulasin ma umbes tuhat korda. Ja isegi tantsusammud olid peas. Praegu vaatan seda videot üle ja oh my god, miks?? Korralikud Jersey Shore’i kutid :D

8. Kõige paremad jätsin viimaseks. Kuna mu sugulasel oli megapalju saksa kanaleid, siis enamik mu muusikamõjutustest tuligi just sealt. Ta ostis tihti ka Saksa ajakirju nagu “Bravo” või “Popcorn” ja viimase üheks kaanepildiks oli… Tokio Hotel. Noo, armastus esimesest silmapilgust. Kuigi ma saan öelda, et olen ka eelnevate bändide fänn, siis peale BSB pole ma ühtki teist nii hullult fännanud, kui Tokio Hoteli. Mul oli isegi nende pildiga üleõlakott, millega koolis käisin. Nende stiil (nii muusika, kui riietus) mõjutas päris palju ka mind.


Mind ajas tollal (ajab praegugi) tohutult närvi, kuidas inimesed ei suutnud nende välimusest mööda vaadata, sest ma olen tänaseni arvamusel, et nende tollaegsetel lauludel on väga hea sisu ja sõnum. Okei, esimesed laulud olid kohati naiivsed, lapsikud ja mitte nii.. arenenud, samas mõte oli neil samamoodi hea. Hilisemad lood olid aga mu arust kõik nii on point. Lisaks tüüpilistele tiinekate probleemidele puudutasid nad ka päris palju ühiskonna valupunkte, näiteks enesetapud või hüljatud-unustatud lapsed.  No näiteks “Spring nicht” või “An deiner Seite” või “Vergessene Kinder” on endiselt niiiii head! Kahjuks nende uus stiil ei meeldi mulle üldse ja albumiga “Zimmer 483” (mille originaal mul ka kodus olemas on- ainus plaat, mida alles olen hoidnud) lõppes ka nende suur fännamine. Või mine tea, sain suureks ehk :D

9. TH avas mu jaoks ukse saksa muusikasse. Olin seda keelt 6ndast klassist saadik õppinud, seega enam-vähem sain kõigest aru, aga tahtsin rohkem. Hakkasin tõlkima laulusõnu, artikleid… kõike, mida nende kohta leidsin. Ostsin iga kuu “Bravo” ja “Popcorni” ajakirju (omg, 40 krooni eksemplar) ning nendest avastasin üha uusi bände. Näiteks Nevada Tan. Nende stiil meenutab kõige rohkem ehk Linkin Parki oma. Kutte oli kokku kuus ja lisaks tavapärastele instrumentide mängijatele olid esindatud ka räppar ja DJ.


Kuigi nende laulud olid kohati väga agressiivsed, olid ka need ülimalt heade mõtete ja sisuga. Praegu kuulasin-vaatasin videod üle ja nende stiil on midagi sellist, mis on ka praegu mu lemmikuks. Ma täitsa imestan, miks laulud “Revolution“, “Vorbei” ja “Ein neuer Tag” mul iPodis pole…

10. Kuigi mõtlesin ainult poistebändidest kirjutada, siis Saksa muusikast juttu tehes ei saa ma üle ega ümber naiste koosseisust Tic Tac Toe. Tegid samamoodi sellist.. meloodilist räppi. “Spiegel” on ülimahe lugu, kuigi klappidest kuulates ajab iga kord see tulistamise koht võpatama :D

11. Tulles tagasi poistebändide juurde, siis üheks lemmikuks oli ka Overground. Saksa kanalitel jooksis mingi reality, kus siis võistlejatest moodustati kaks gruppi- naistebänd ja poistebänd ning nood siis hakkasid omavahel omakorda võistlema. Neil olid ka sellised.. tüüpilised tsipa imalad lood, aga armsad sellegipoolest. No näiteks “Schick mir ‘nen Engel” või “Der letzte Stern“.


12. Kuigi Saksa muusikat tehakse mu arust enamjaolt just nende emakeeles, siis kes saaks samas unustada Touche‘d ja nende “This goodbye is not forever” lugu? Ma mäletan nii hästi, kuidas ma ei teadnud selle laulu sõnu (tol ajal ju polnud nii, et internet lahti ja kerge otsing) ja laulsin õues ennastunustavalt: “Discod aiiis not forever”, ise samal ajal mõtlesin, et miks nad discost laulavad… :D

13. Üheks lemmikuks oli ka Natural. Tegid ka sellist mõnusat kerget muusikat. “Will it ever” ja “Let me count the ways” on ühed neist lauludest, mida ma aaaalaaatii YTst üles otsin, kui nostalgiahoog peal. Kuigi tegu on Ameerikas moodustatud grupiga, tuli nende edu just Saksamaalt, kus nad siis päris asjalikud olid. Ma muidu Saksa muusikute eludega end kursis hoida ei viitsinud (peale Tokio Hoteli omade), siis seda tean küll, et põhilaulja oli abielus Sarah Connoriga.

Nad tegid koos ühe laulu, mis iseenesest oli armas (“Just one last dance”), aga selle video oli lihtsalt nii naljakas. Tegevus oli keskkoolis, aga nad kõik nägid nats liiga vanad selle jaoks välja. Pluss veel see, et Sarah oli sel ajal rase ja kuigi seda üritati riiete/kaameranurkadega ära varjata, siis juba sellest teadmisest piisas, et videot mitte tõsiselt võtta :D

14. Ja viimasena tooksin ma välja veel US5‘i, mis on üsna sarnane One Directionile.. kuigi viimasel on kaasahaaravamad laulud. US5 ja Tokio Hotel troonisid edetabeleid samal ajal ja ma mäletan küll, mis võimuvõitlus kahe (tegelikult nii erinevat stiili bändi) fännide vahel käis :D Ja kuigi arvestades, et US5 peaks olema just mulle väga meelt mööda, ei võitnud nad kunagi mu südant. Neil olid head laulud, mida ma meelsasti kuulasin, aga see oli ka kõik. Ilmselt seetõttu, et nende “Just because of you” video oli nii silmnähtavalt BSB “Everybody” koopia ja ma jäin ikka algversioonile truuks :D Samas mu tollane parim sõbranna fännas neid täiega ja eks ma tema kõrvalt natuke kaasa neile elasin :D


Iiigaljuhul, see on üks väike peatükk sellest, mis muusikat ma teismelisena kuulasin. No, et päris aus olla, pean ikka mainima, et lisaks sellistele tantsulistele poistebändidele olid suurteks lemmikuteks Limp Bizkit, Linkin Park, Sum41, Simple Plan…  Aga nemad tulid juba natuke vanemas eas.

Kuidas teiega lood? Kuulate endiselt sama muusikat, mida teismelisena või on midagi muutunud?