Browsing Tag

one direction

korduvatest unenägudest

9. veebr. 2021

Ebapärlikarp kirjutas korduvatest õudusunenägudest (loe siit). Hakkasin talle juba vastust kommentaaridesse kirjutama, aga läks maru pikale, et teen sellest parem blogipostituse. Igati kasulik, sest nii saan ma oma blogi elus hoida JA teemal kaasa rääkida.

Ühed kõige enim nähtavad unenäod (vähemalt redditi kasutajate ja mu sõprade jutu järgi) ongi need, kus lennatakse oma supervõimega, kukutakse hambad välja või ollakse jälle koolipingis ning lõputunnistuse saamine ripub juuksekarva otsas.

Olen minagi eelnimetatuid igas eri variatsioonis näinud. Lendamisega on põhiline see, et esiteks on õhkutõus sama vaevarikas nagu korraga kuue inimese juuste lõikamine. Ma mäletan eredalt üht unenägu, kui ma üritasin kümmekond korda maakodu lävepaku pealt lendu tõusta. No ikka nii, et ühe jalaga tõukan endale hoogu, käed graatsiliselt laiali… ja siis künnan ninaga esikupõrandat.  Kui juba aga õhus olen, siis kiirus jääb niiiii aeglaseks, et olen kohe-kohe peatumas ja terve aeg on selline.. haige tunne, et ma olen alla kukkumas :D

Sellest, kuidas ma (unenäos) olen tagasi gümnaasiumis ning miskipärast kõik reaalained kahed on (mis polegi reaalsest elust väga erinev :D) ja lõpetamine umbes ülehomme toimub, ei hakka ma rääkimagi. Haige paanika, kuidas kolme päevaga kolme aasta matemaatika-füüsika-keemia selgeks saada kandub korralikult pärisellu üle. Ning kui ma siis südame puperdades ärkan, üks käsi haaramas matemaatikaõpiku järgi, teine otsivalt kobamas kalkulaatorit, on päris raske vähemalt esimesel minutil endale selgeks teha, et tsill, see kõigest uni.

Üks korduv uni on mul ka erinevates variantides see, kui ma pean kellelegi oma numbri andma/kellegi numbri üles kirjutama/hädaabisse helistama ning sõrmed lihtsalt ei vajuta õigeid klahve. Ükskord veetsin terve unenäo, üritades valida kombot 1-1-2. Kui esimesed kaks numbrit läksid pihta, siis see viimane oli paras katsumus. Küll tuli sinna 9 või 3 või 1.. ja kui seda viimast kustutama hakkasin, kadusid ka esimesed numbrid ära ning pidin otsast peale hakkama.

Ei tea küll, kui õuduka alla see kuulub, aga näiteks nägin ükskord unes, et Riiamäe bussipeatuses jooksin kokku ühe One Directioni liikmega, kes mulle ikka väga oma numbrit tahtis anda :D Mul olid keset suve miskipärast käpikud käes (ilmselt kinni liimitud, sest ometi ei saanud neid käest võtta) ning nii ma üritasin terrrrve öö ta numbrit sisse trükkida, mis lõpuks ei õnnestunudki. Ärkasin pettununa.

Kui aga minna tagasi algse teema juurde, milleks on korduvad õudusunenäod, siis -üllatus üllatus- on mul selleks kind of zombikas.

Üsna varsti peale oma vanaisa surma (olin äkki.. 11?) nägin oma esimest zombikat. Elavate surnute öö, 1990 aasta versioon. Ilmselgelt ma seda vaadata poleks tohtinud, aga mäletan, et tol konkreetsel õhtul oli kellegi sünnipäev, hunnik vanemaid istus köögis kohvitamas ning hunnik lapsi toas teleka ees.. kust nimetatud film tuligi.

Fun fact, otsisin mingit pilti filmist, et postitusse lisada… ja leidsin selle.. see zombie näeb suht mu vanaisa moodi välja.. :D Mul praegu tekkis korraks kahtlus, et ma näengi unes hoopis seda tüüpi :D

Ning seniajani näen ma pidevalt unenägu, kus vaatan lapsepõlvekodus köögiaknast välja ja mulle vaatab vastu zombistunud vanaisa, pulgajäätis käes. Ja siis, sireliheki tagant hakkab neid teisigi välja voorima. Teatud asjad on pidevalt muutuses (a’la, mis moodi või kust kaudu me põgeneme, palju zombisid on jne), aga põhiline on see, et 1. zombiks muutud siis, kui sulle jäätis antakse; 2. igal pool on maas hularõngad, kui sinna sisse satud, siis see on “kodu” ja oled kaitstud ning 3. kui mind enne “lõppu” kätte saadakse, teeb mu uni restardi ning olen tagasi selles hetkes, kui aknast välja vaatan.

Uni lõppeb alati sellega, et jõuame perega tädi juurde, mis on ultimate safe place. Et aga asi liiga kerge poleks, siis tema väravani viib üsna suure kallakuga tee, mis on kiilasjääga kaetud, et me saaks korralikult ukerdada, zombid kuklasse hingamas. Lõpuks oleme toas ning siis näen, et (jälle, olenevalt unenäos) mu ema/isa/vend/tädi/tädilapsed/naaber/kesiganes on välja jäänud ja võtab parasjagu zombie-vanaisalt jäätist vastu.

The end :D

teismeline minus elab end välja

27. jaan. 2016

Ma tean, et see, millest ma praegu hakkan kirjutama, on täiesti lamp teema ja ma isegi ei saa aru, miks see mulle korda läheb, aga see kuradi One Direction, noh :D

Ma isegi ei tea, millest alustada, kas sellest beebiskandaalist või “History“-muusikavideost.. Seda ütlen ma küll, et viimasel neljal-viiel päeval oleks tumblr nagu plahvatanud. Kõikvõimalikud fantaasiad ja vandenõuteooriad ja “faktid”. Ja need kõik on nii veenvalt kirja pandud, et jää või kõike uskuma :D Põhiline on muidugi, et management hoiab poisse raudses haares ja sunnib neid võõraste tüdrukutega suhteid looma ja lapsi saama. Ma niiiiii loodan, et näiteks kümne aasta pärast kirjutab keegi neist avaliku ja kõikidelt saladustelt katteloore tõmmates raamatu. Sest mulle ei meeldi saladused (ka oletatavad saladused, mis vandenõuteoorikute poolt kirja pandud), ja ma tahan teada, mis värk kõigi nende draamadega tegelikult on, kas päriselt ka surutakse nende tahtmised nii alla või on fännid lihtsalt natuke..psühhod :D

Ja siis see uus video. Kui see pole lõplik hüvastijätt, siis ma ei tea, mis on. Ma mõtlesin selle kohta ka igasuguseid vandenõuteooriaid uurida, aga ainus, mis tumblri-rahvale korda läheb, on see, et Harry ja Louis ei seisnud kõrvuti. What about the fact, et nad kõik läksid nelja eri suunda? :D See on ausalt niii random teema ja miks mind üldse peaks see kõik huvitama? Tegelikult ei huvitagi, aga ikkkkkagi :D Lõppu panen kaks ilusat tsitaati ka:

“Why do I feel like I just watched every home video of my own children before driving them to college?”
“I wanna go back to simpler times. When drama in one direction fandom meant that Niall got braces..”
Ja jätkan nüüd “Teen Wolfi” lainel. Ma ei mäleta täpselt, kes mulle seda sarja tutvustas, aga ma natuke juba ei salli sind selle eest :D Kuna mul tööl pole nagunii muud tarka teha, siis vaatan ma tavaliselt sarju. Miskipärast satun ma enamikest alati nii vaimustusse ja hakkan tegelastele täiega kaasa elama.

Mulle hakkas see sari just seetõttu meeldima, et tegu polnud mingi sünge ja draamarohke noortekaga. Oli küll armuvalu, ohtlikke olukordi, tegelaste surmasaamisi…aga üldine mulje oli ikkagi mõnusalt humoorikas ja tsill. Nagu ausalt, ma pole ühegi sarja stseene youtube‘ist nii palju üle vaadanud ja iga kord samamoodi naernud, kui “Teen Wolfiga”. Praegune hooaeg on aga niiiiii tõsiseks muutunud ja see “miski” on puudu. Ma ei räägi siinkohal ainult Isaacist, eks :D Stiles ei tee enam üldse nalja oma repliikidega, pole üldse enam sellist sõprade kokkuhoidmist ja ühiselt veedetud aegu.

Ma saan aru küll, et süžee mõttes oligi see vajalik ning noh..kaua sa ikka peaaegu-suremas olles kõiges positiivset leiad, et seriaal lihtsalt areneb edasi, tegelased muutuvad täiskasvanulikumaks ja blablabla. Mida iganes, ma tahaks 2-3nda hooaja kerget õhustikku tagasi :(( Praegu on isegi kõik stseenid niiii tumedad, nagu oleks Beacon Hillsis püsivalt öö :D

Igaljuhul, ma lähen nüüd “Teen Wolfi” algusest peale vaatama ja isegi piinlik ei ole selle postituse pärast (ok nats on)


Ja selle postituse tõi teieni 13-aastane Liis :D