Browsing Tag

one direction

teismeline minus elab end välja

27. jaan. 2016

Ma tean, et see, millest ma praegu hakkan kirjutama, on täiesti lamp teema ja ma isegi ei saa aru, miks see mulle korda läheb, aga see kuradi One Direction, noh :D

Ma isegi ei tea, millest alustada, kas sellest beebiskandaalist või “History“-muusikavideost.. Seda ütlen ma küll, et viimasel neljal-viiel päeval oleks tumblr nagu plahvatanud. Kõikvõimalikud fantaasiad ja vandenõuteooriad ja “faktid”. Ja need kõik on nii veenvalt kirja pandud, et jää või kõike uskuma :D Põhiline on muidugi, et management hoiab poisse raudses haares ja sunnib neid võõraste tüdrukutega suhteid looma ja lapsi saama. Ma niiiiii loodan, et näiteks kümne aasta pärast kirjutab keegi neist avaliku ja kõikidelt saladustelt katteloore tõmmates raamatu. Sest mulle ei meeldi saladused (ka oletatavad saladused, mis vandenõuteoorikute poolt kirja pandud), ja ma tahan teada, mis värk kõigi nende draamadega tegelikult on, kas päriselt ka surutakse nende tahtmised nii alla või on fännid lihtsalt natuke..psühhod :D

Ja siis see uus video. Kui see pole lõplik hüvastijätt, siis ma ei tea, mis on. Ma mõtlesin selle kohta ka igasuguseid vandenõuteooriaid uurida, aga ainus, mis tumblri-rahvale korda läheb, on see, et Harry ja Louis ei seisnud kõrvuti. What about the fact, et nad kõik läksid nelja eri suunda? :D See on ausalt niii random teema ja miks mind üldse peaks see kõik huvitama? Tegelikult ei huvitagi, aga ikkkkkagi :D Lõppu panen kaks ilusat tsitaati ka:

“Why do I feel like I just watched every home video of my own children before driving them to college?”
“I wanna go back to simpler times. When drama in one direction fandom meant that Niall got braces..”
Ja jätkan nüüd “Teen Wolfi” lainel. Ma ei mäleta täpselt, kes mulle seda sarja tutvustas, aga ma natuke juba ei salli sind selle eest :D Kuna mul tööl pole nagunii muud tarka teha, siis vaatan ma tavaliselt sarju. Miskipärast satun ma enamikest alati nii vaimustusse ja hakkan tegelastele täiega kaasa elama.

Mulle hakkas see sari just seetõttu meeldima, et tegu polnud mingi sünge ja draamarohke noortekaga. Oli küll armuvalu, ohtlikke olukordi, tegelaste surmasaamisi…aga üldine mulje oli ikkagi mõnusalt humoorikas ja tsill. Nagu ausalt, ma pole ühegi sarja stseene youtube‘ist nii palju üle vaadanud ja iga kord samamoodi naernud, kui “Teen Wolfiga”. Praegune hooaeg on aga niiiiii tõsiseks muutunud ja see “miski” on puudu. Ma ei räägi siinkohal ainult Isaacist, eks :D Stiles ei tee enam üldse nalja oma repliikidega, pole üldse enam sellist sõprade kokkuhoidmist ja ühiselt veedetud aegu.

Ma saan aru küll, et süžee mõttes oligi see vajalik ning noh..kaua sa ikka peaaegu-suremas olles kõiges positiivset leiad, et seriaal lihtsalt areneb edasi, tegelased muutuvad täiskasvanulikumaks ja blablabla. Mida iganes, ma tahaks 2-3nda hooaja kerget õhustikku tagasi :(( Praegu on isegi kõik stseenid niiii tumedad, nagu oleks Beacon Hillsis püsivalt öö :D

Igaljuhul, ma lähen nüüd “Teen Wolfi” algusest peale vaatama ja isegi piinlik ei ole selle postituse pärast (ok nats on)


Ja selle postituse tõi teieni 13-aastane Liis :D

#almostfrontrow ehk One Directioni kontsert Soomes

29. juuni 2015

Eeh.. ma ei teagi kust seda postitust alustada, sest ma ei kujuta ette, mismoodi saaks ma anda edasi seda emotsiooni, mis kontsert tekitas. Loen praegu oma kirjapandud teksti ja see ausalt ei anna isegi väikest osa edasi, kui äge kõik oli!

Lihtsalt WHOOAAA whattheactualfuck! Ma ei suuda seniajani uskuda, et see päriselt ka juhtus. Et ma päriselt ka nägin neid niiiii lähedalt ja kuulsin neid laivis. See oli uskumatu tunne, näha kedagi nii kuulsat, kelle tegemisi oled varem nii palju interneti kaudu jälginud, enda ees seismas ja laulmas laule, mida nii palju kordi oled iPodist ette mänginud.

Ma olen varemgi öelnud, et ma pole 1D superfänn, aga nende nägemine võttis hinge kinni küll. Amazing! Kõike oli! Fännide pisaraid ja ilutulestikku ja valgusshowd ja taevasse tulistatud värvilisi paberkonfette ja publikuga suhtlemist ja laval naljategemist ja rahvamassi ühislaulmist.. no KÕIKE!

Lugesin, et oli fänne, kes ootasid kontsertpaigas juba teisipäevast saadik..  see on küll natuke ekstreemne :D Meie Kertuga jõudsime kohale umbes sel ajal, kui väravad avati. Metsik rahvamass ja korralik segadus. Ideaalis oleks pidanud tekkima järjekorrad vastavalt sektorile, kuhu pilet oli ostetud, aga isegi töötajad ütlesid, et põhimõtteliselt seisa, kus tahad, kõik on segamini. Natuke aega ootasime, liikusime teokiirusel edasi ja lõpuks leidsime töötaja, kes oskas eesti keelt. Tema juhatas meid õigesse kohta ning kokkuvõttes olime tunniga (võõib-olla läks nats kauem) sees.

Natuke rahvast sees, pluss viis kilomeetrit pikk järjekord, mis mu seljataha jäi :D

Alguses tsillisime tagapool, ei viitsinud jalgu väsitama minna. Nägime ära nii Isac Ellioti kui McBustedi, kes olid soojendajateks. See oli juba esimene wthatthefuck-hetk, sest vanasti olin ma korralik Bustedi fänn ja juba see oli võimas, et nägin kaks kolmandikku sellest bändist ära.

One Directionil oli kaks põhilava ja väike poodium nende vahel. Kui nad esimest korda välja tulid, olid nad tagumisel laval, mis oli piisavalt kaugel, et oli üsna selline.. meh-tunne. Kui nad aga esimese, väiksema, lava juurde tulid, mis asus just meie juures ja nad niiiiii lähedal olid, siis.. wooooowww, karjusin hääle ära või jah :D Õnneks veetsid nad meie lava juures päris palju aega, niiet oli, mida vaadata :D

Mingi aeg olime kuskil rahva keskel, äkki tegid kaks Soome tsikki meie kõrvalt endale teed ja me Kertuga kasutasime kohe võimalust ning libistasime end kiirelt nende kiiluvees ettepoole. Lõpuks avastasime end põhimõtteliselt lava eest, teises-kolmandas reas. No sellel elu24.ee pildil peaks suurem Eesti lipp meie oma olema, veidi aja pärast olime juba nende punaste särkidega tüdrukute juures. See valge nokamütsiga tüdruk oli mu kõrval näiteks :D

Alguses olime nii kaugel:


Ja järjest lähemale liikusime, lõpuks nägime turvameeste tülpinud nägusid :D

Tegelikult oleks ma peaaegu minemata jätnud, sest tulid mõned teised asjad ette ja vaimustus kadus ka kuidagi ära.. Ütlesin veel Kertule, et kui leiab sõbra, kellega minna, müün oma pileti talle. Ma ei pea vist mainimagi, KUI õnnelik ma olen, et nii ei läinud.




Ma ei ole megasuur One Directoni fänn, kel oleks kõik laulusõnad peas, kes päevad läbi vaataks videosid või kelle eluunistus olekski olnud kontserdil käik. Ma pigem selline inimene, kes arvab, et nende lood head ja kaasahaaravad, aeg-ajalt stalgib neid internetis ja hoiab end nende tegemistega kursis :D Minu arust iga oma albumiga leiavad nad üha enam “oma” muusikat ja stiili, arenevad, muutuvad paremaks ja kogu komplekt on mulle väga meeltmööda!

Ma ei saa üldse aru sellest metsikust vihast, mis paljudel nende vastu on. Kutid on andekad, näevad head välja, teevad metsikult tööd, puhkavad vähe, omavad hiiglaslikku fännibaasi (missest, et enamik teismelised) ja siis ikka öeldakse, kui mõttetud nad on. Nagu ok, kõigile ei peagi selline stiil ja laulud meeldima, aga miks teha niiiiii rämedalt maha neid, kes neid fännavad? Ma ei ütlegi, et nende lood oleks nüüd nii head, et neid ei unustata ka aastakümnete pärast ning tegu oleks tippklassiga (no kui võtta näiteks Queeni aegumatud lood), aga samas on neil selle tiinekapopi sees ka väga arukaid ja ilusaid laule. Kui nad alustasid, olid nad ise ka veel suht teismelised, loogiline, et nad tegidki sellist muusikat. Mida aeg edasi, seda rohkem kasvavad nad ise ja kasvab ka nende muusika.

 Ühesõnaga tahan ma seda öelda, et kui teile 1D ei meeldi, siis see on täiesti okei, aga miks on vaja oma maitset ja eelistust teistele peale suruda ja teha maha neid, kes sellist muusikat austavad? Olgem ausad, noortele neidudele on alati meeldinud ilusate kuttide koosseisud (halloo, Backstreet Boys, anyone?), kel on nunnud ja kaasahaaravad lood ning isegi kui teile 1D ei meeldi, siis tuleb tõele näkku vaadata, et tegu on praegu maailma kõige kuulsama poistebändiga. Ja mul on ülihea meel, et ma sain võimaluse nende kontserdil käia :)

But first, where we are?

13. okt. 2014

Veel enne, kui ma teen meie kiirest Inglismaa-reisist postituse (ja kui end lõpuks kätte võtan, et pilte sorteerida), mõtlesin natuke kirjutada One Directioni kontsertfilmist “Where we are”, mida eile Kertu ja ta sõbrannaga vaatamas käisime (olles põhimõtteliselt kõige vanemad külastajad)

Ma end tulihingeliseks fänniks ei pea, aga aeg-ajalt, kui tööl igav on, viin end 1D poiste tegemistega kurssi küll. Ja noh, tuleb tõdeda, et mõned laulud on ikka väga head ja järjest paremaks need lähevad. Eelmise aasta filmi vaatasin arvutist, aga too oli pigem dokumentaal, laulude vahepeale rääkisid kutid juttu, näidati nende perekondi jne. Sel korral oli tegu täispika kontserdiga, millele eelnes väike intervjuu. Tuleb tõdeda, et dokumentaal meeldis mulle rohkem. Ilmselt selle tõttu, et see näitas bändi küljest, mida muidu intervjuude ajal ei näegi, see oli rohkem nagu “behind the scenes” teema. Mulle  meeldivad igasugused kuulsuste eluloo- ja dokfilmid, sest ma olen hästi uudishimulik ja mind täiega huvitab, mismoodi nad elavad oma vabal ajal :D

Väga vinge oli suurelt ekraanilt ja võimsatest kõlaritest vaadata-kuulata ilusaid noormehi ning kaasahaaravaid laule. Mul on seniajani hämming, kui võimsa rahvamassi ees nad esinesid/esinevad ning kui suuuuuur see staadion oli. Ma oleks kõigi nende 60 000 inimese ees end täis lasknud :D Aga noh, eks nad ole harjutanud ka veits. On uskumatu, kuhuni nad oma nelja aastaga jõudnud on. Neil on tohutus koguses heitereid, kes arvavad, et nad ei oska laulda, on mõttetud ja mida kõike veel, aga isegi neil inimestel tuleb tunnistada, et One Directioni poisid näevad meeletult vaeva ja on juba praeguseks väga-väga palju saavutanud.

Kuigi kinoelamus oli super, siis seda see just oligi- kino elamus. Ekraan oli suur, aga vähemalt mul ei tulnud sellist tunnet, nagu oleks ise kontserdil olnud. Aga no worries, selle eest arvasid nii pea kõik varateismelistest 1D fännid. Mul pole midagi selle vastu, kui midagi/kedagi nii hullult fännatakse. Mul pole isegi selle vastu midagi, kui elatakse end filmi sisse, aga… ma ei tea, ma vist natuke vanaks jäänud. Või pole nii suur fänn.

Näiteks kui kontserdi ajal keegi poistest ütles, et oo selle laulu ajal lülitage oma välklambid tööle, siis kas tõesti enamik kinosolijatest seda ka tegi? Muidu poleks hullu olnud, aga nad lehvitasid oma lampidega pidevalt saalis ringi, et ikka näha, kas teised ka kaasa lähevad. Pole üldse mõnus vaadata kinos filmi, kui saal on lampidest valge ning keegi sulle kogu aeg välku näkku laseb.

Eestlastele omaselt ei saa alguses vedama, siis pidama- filmi alguses istusti ilusasti paigal, ei juletud isegi peaga kaasa nõksutada, lõpupoole kargasid äkki kõik püsti, hakkasid tantsima, kätega vehkima, sõrmedega südamekujusid tegema ja näppu viskama. Eks see ole tore ja vahva….kui ma ka 13 oleks olnud :D Mul ükskõik, mis te seal tagareas või mu selja taga teete, aga kui keegi otse nina all hüppab püsti ja varjab mu vaate ekraanile, on veits halb küll. Ja siis algasid ka huilgamised, jalgade trampimised, karjumised, plaksutamised… Sel hetkel tekkis küll tunne, nagu oleks kontserdil, sest isegi muusikat oli raske kuulda :D

Ahh, eks see ole vanade inimeste värk, ei tasu ikka noorte superfännide filmile ronida, me rohkem nagu kapifännid… Vähemalt tõi Kertu meeneks paar 1D fänniasja. Salvrätid ja plaastrid kuluvad alati ära, tänks :D

Oeh jah. Ma nii väsinud ja täna on alles esmaspäev. Ei ole kerge puhkuselt tulles tagasi töörutiini sukelduda. Vähemalt on palju pisiasju, mis teevad ka kõige sinisema esmaspäeva mõnusaks ja rõõmsaks. Täitsa piisab sussidest, mis Märt mulle tõi, sest “sul ju pole ühtki sooja paari..”, hästi õnnestunud kohvist varahommikul või teadmisest, et saab oma uusi ehteid-riideid esimest korda kanda :D