Browsing Tag

operatsioon

kus on, sinna tuleb juurde vol 2

24. jaan. 2021

Mõtlesin, et pajatan natuke oma terviseteemadel edasi, mis on järg kahele eelmisele postitusele:  “türeoidektoomia” ning “kus on, sinna tuleb juurde”. Väike disclaimer, kui igasugused tervisehädad ja hammaste väljatõmbamised ei huvita ning kilpnäärmeta elu põnevust ei paku, siis edasi lugema ei pea :D

Enne, kui ma kilpnäärme juurde liigun, siis jätkan oma tarkusehamba eemaldamise saagat. Mul sõbranna läks nädal hiljem samamoodi seda eemaldama ning tal oli isegi raskem juhtum kui mul. Miskipärast aga paranes tema haav pallllllju kiiremini ning valutumalt, kui minu oma. Võrdluseks siis, et 19ndal novembril käisin emos seda eemaldamas ning see valutas jutti 25nda detsembrini.

Terve aeg mõtlesin, et ok, see ongi normaalne. Eriti arvestades seda tunniajast kangutamist. Ja noh, pea kolm nädalat oli väga valus, aga pärast seda kannatas juba valuvaigistiteta elada. Vaikselt hakkas haav kinni kasvama (muidu oli selline soggy ja pehme). Siis mõtlesin oma toreda peaga sauna minna :)

Etteruttavalt ütlen, et see oli tegelikult parim otsus üldse. Jah, pärast sauna lõi haava uuesti pehmeks ja valusaks. Aga just tänu sellele tundsin mõned päevad enne jõule, et oot-oot, midagi on haavas. Vaatasin siis peeglisse ja mulle vaatas vastu üsna suur hambakild. Ehk minu kõige suurem kartus, (et mingi tükk jäi igemesse ja sellepärast on kõik nii valus) sai tõeks. Ise veel mõtlesin, et no kuidas, sest hammas ei läinud nii tükkideks ning sellist suur kildu oleks pidanud ju arst märkama. Saaks veel aru, kui tegu oleks pisikese tükiga. Ma ei julenud seda ise välja tõmmata, sest ei teadnud, kui sügaval see sees on. Pealegi oli see juba veidi igeme sisse kasvanud. Niisiis, 26ndal detsembril, kenasti pärast jõuluõhtut vanemate seltsis, võtsime suuna tagasi emosse.

Ja las ma nüüd shokeerin teid…tegu polnud teps mitte hambakilluga, vaid selle kangutamisega tõmmati kaks väikest mõra mu lõuaLUUSSE, mis kinni ei kasvanud. Seega see tükk on pärit mu lõualuust! Just sellepärast valutaski mul nii metsikult alalõug (mitte ige). Sellepärast oli mul lõua all mega valus kühm (lümf) üleval. Ma küsisin arstilt veel mitu korda, kas ta on kindel, et äkki ikka on hambatükk, aaga eip.

Kui ma ise avastasin selle “hambatüki” igemest, siis ma reaalselt mõtlesin, et enam hullemaks minna ei anna. Aga näed siis. Panen selle luutükikese teile siia kah vaatamiseks :)

 

Minnes edasi nüüd elu-pärast-oppi juurde, siis… Ühesõnaga, novembrist alates elan ilma kilpnäärmeta ning võtan asendusravi. Haav paranes ülihästi, lõige tehti kaelal n-ö voltide vahele, et seda väga näha poleks. Hetkel on see suht punane ja ma peaks tegelikult silikonplaastrit kasutama, mis aitab arme “ära kaotada”, aga.. see on mega tüütu. Ma ostsin ühe plaastri, millest jätkus kolmeks nädalaks (maksis 8 euri). Kuna see oli päris lai ja pikk, siis lõikasin selle kolmeks osaks ja iga tükki kasutasin nädala. Aga howwww annoying! Ning kuigi see on mõeldudki 24/7 kasutamiseks, siis ilmselgelt juba esimese päeva lõpuks olid ääred lahti ja laperdasid ja õhh. Ei. Mind veidi arm ikka häirib, et ta nahapinnast kõrgemal on ja seega ma vist teen selle väljamineku ning ostan armikreemi. Mis on üliväike totsik ja maksab 26 euri :)))

Kõrge kaelusega asju ma (veel) päris hästi kanda ei saa. Eks kael sisemiselt paraneb veel. Valus ega midagi pole, lihtsalt nagu…hell. Ja näiteks lõikejoone kohal olev nahk on ühe koha pealt väga imelikult tuim. Umbes kui käsi ära sureb ja seda katsud, siis selle surnud osaga tunned puudutust, aga samas ei tunne ka :D Selline tuimus on.

Mis veel.. esimesel 10 päeval pärast oppi, kui ma alles ootasin tulemusi, sain teada, KUI oluline kilpnääre on. Oleks võinud juba eos seda aimata, sest see on nimelt selline julla, mis reguleerib kogu ainevahetust. EHK mu keha hoidis kõigest kümne küünega kinni.

Ravi puhul kartsin kõige enam kõrvalnähtusid, mis mul peaaegu kõik ka järjest olid – igaüks kestis paar päeva :) Kõige kauem kestis iiveldus, umbes nädala ja oli igal õhtul samal ajal, siis kui telekas Big Bang Theory käis. Mine tea, võimalik, et mul lõi sarja vastu allergia välja :D Aga jah, terve nädala ma kella seitsmest surin poolteist tundi diivanil ja siis oli kõik jälle ok.

Nagu ma kirjutasin, siis pärast oppi oli mu kaltsiumitase ülimadal, niiet haiglas sain tilka ning pidin tablette krõbistama. Nüüd on olukord parem, kuigi tase pole nii hea nagu enne oppi, siis vähemalt käed ei surise.

Minu jaoks on aga väga üllatav see, et muud näitajad veres on kehvaks läinud. Kui (digiloo järgi) on selleks kõige kõige alumiseks piiriks raual 9.0, siis mul on see 3. D-vitamiini alumine piir 75, mul on see 51. Ja mul on alati vereproovid olnud ideaalsed! Lisaks on mu kaltsiumitabletid D-vitamiiniga, mistõttu peaks see olema just parem kui varem.. Go figure. Igastahes, 30 aastasena on mul vaja oma rohukarpi, et kõik oma vitamiinid ja ravimid kenasti ära mahutada.

Nüüd tuleb see koht, kus on veidi liiga palju infot, seega kui Sa oled mu töökaaslane (Agnes), siis pls ära edasi loe :D

Igastahes, mul on a-la-ti olnud that time of the month üliregulaarne, väga valutu ja nagu kellavärk. No vahel harva selg valutas või nii. Esiteks jäi mul kaks tsüklit üldse vahele (mis noh, tagantjärgi mõeldes on normaalne ka) ning teiseks. Mul pole mitttttte kunagi olnud that time niiiiii valus kui nüüd. Mul reaalselt on niii haigelt valusad krambid, et see ajab iiveldama. Pluss palavik. Pluss seljavalu. See on nii hull, et ma korra mõtlesin, et palju parem ja valutum oleks olnud elada selle poomistunnet tekitava kilpnäärmega edasi :D

Siinkohal mu tervisejutud lõppevad ja mis ma öelda oskan. Vähemalt hammas ei valuta enam :D