Browsing Tag

päevad mis ajasid segadusse

“Päevad, mis ajasid segadusse”…ajasid segadusse

17. apr. 2016

Käisime hiljuti vaatamas uut Eesti filmi “Päevad, mis ajasid segadusse”. Räägib see siis 90ndate keskpaiga noor(t)e elust maal ja ilust-valust, mis selle ajastuga kaasas käis. Nagu ma aru olen saanud, siis tegu on Triin Ruumeti lõputööga ja seda on filmis pea igal sammul tunda, et autoril on vaja loo-stseenide-kaameratööga midagi tõestada OKEI, ma sain nüüd teada, et tegu polegi lõputööga (ma ei tea, miks ma nii mäletasin), aga eelmise lause teine pool on endiselt mu arust õige, et jäi tunne, nagu autoril oleks vaja midagi tõestada. Aga kui võtta arvesse see, et tema näol on tegemist uue tegijaga filmimaastikul, siis noh.. ilmselt ongi vaja seda teha.

Ma ütlen kohe ära, et mulle väga meeldivad filmid-sarjad 90ndatest. Näiteks see hiljutine Kanal2 sari tolleaegsest muusikamaailmast. Ma olen sündinud 1990ndal aastal, seega olin ma liiga noor, et elulistest asjadest midagi taibata, aga samas mälus on see ajastu olemas küll. Ja alati on nii põnev selleteemalisi asju vaadata ja tunda nostalgiahõngu.

Film ise.. ma ei oska endiselt konkreetset seisukohta võtta, kas see meeldis mulle väga või pigem mitte. Näitlejad olid kõik väga hästi valitud ning ühe lõputöö kohta päris nimekad. Positiivselt üllatas mind Merlyn Uusküla, tavaliselt pole mul eriti usku laulja-hakkas-näitlejaks tüüpidesse, aga Merlyn mängis oma osa väga loomulikult ja tõetruult.

Mulle väga meeldis ka 90ndate kujutamine. Eks siin võib palju vaielda, kas iga pisiasi oli “omal kohal” ja ehk mina kõike nii täpselt ei mäletagi, aga… mulle tõi see küll silme ette lapsepõlve. Need pleierid ja riided ja platvormkingad ja muusika ja siniseks võõbatud silmalaud ja korterid ja see sünnipäeva pidamine laua taga… Super.

Mis mulle nii väga ei meeldinud, oli aga sisu. Või õigemini selle puudumine. Eks mingi teema oli seal täiesti olemas, aga see väljakuulutatud lause, et “noor mees otsib iseennast”, no seda minu arust polnud. Oli küll palju tegevust, aga samas pidi päris palju ise juurde mõtlema. Neil, kes sel ajal maailma asjadest jagasid, oli see kindlasti kerge, sest nad mäletasid, milline elu siis oli. Nende jaoks ilmselt piisaski vihjavatest stseenidest. Ja kuigi ma (nüüd) ka tean enam-vähem, mis seis oli, siis oleks tahtnud natuke sügavamat lähenemist.

Kui ma nüüd just otsisin autori nime, siis hüppas mulle tutvustav tekst uuesti ette ja ma päris üllatusin, et peategelaseks oli 27-aastane. TEGELIKULT? Kakskümmend SEITSE? :D Ma ei tea, ma arvasin kogu aeg, et tegu on umbes 20-21 aastase kutiga, kes ennast otsib ja siis uuesti kooli läheb. Seda enam, et alguses panotas ta natuke 11ndasse klassi mineva tsikiga, kelle kohta siis mainiti, et ta olevat peategelast juba pikka aega tahtnud… Noooo okei, viiendas klassis hakkasid tahtma teda juba või? Lisaks see eneseotsingu-teema oli kuidagi nii tühine. Sest tegelikult polnud sel Allaril ju mitte midagi häda. Normaalne perekond, toetavad vanemad, oleks saanud isa juures tööd teha..lihtsalt ole ise meheks.

Samamoodi tundus mulle, et film ei ole päris terviklik. Sellesmõttes, et osad stseenid ei tundunud üldse omavahel seotud olevat ja film “hüppaski” ühest kohast teise. Umbes poole peal saadi see õige rütm sisse ning siis läks kõik sujuvamaks. Aga vahepeal tunduski, et taheti sisse panna võimalikult palju pildikesi 90ndatest ja siis susati neid igale poole vahele, kuhu aga sai.

Nagu ma ülal mainisin, siis oli tunda, et tegu on lõputööga, sest autor tahtis nagu.. midagi tõestada. Seetõttu tundus mulle film natuke liiga pingutatud ning sunnitult diip ja kunstiline. Kõik need lähikaadrid ja päikesekiired siramas.. iseenesest väga ilus ja puha, aga need detailplaanid olid kuidagi nii.. suvaliste kohtade peal ning neid oli minu arust veidi palju.

Rääkisin nüüd palju sellest, mis mulle ei meeldinud. Aga tegelikult oli filmis palju head ka (lisaks näitlejatele). Muusikavalik oli super! Ma tean, et paljud on näinud seda ka miinusena, sest osad esindatud laulud polnud päris sellest ajast, vaid hilisemast, aga mind see ei häirinud üldse. Ja näiteks osad stseenid olid lihtsalt nii mõnusalt ja hästi lahendatud- autoga kihutamised, maanoorte-linnanoorte kokkupõrge suvilas, autos tiksumised ja kõige kommenteerimised..

Kõige enam meeldis mulle aga kaks kohta. Üks läks kuidagi väga hinge ja oli nii kurb (suuresti taustamuusika pärast)- Juuliuse lõpp. Teiseks oli laulu “Lootus” nn muusikavideo, mis nats oli Trafficu “Sekundiga” koopia :D Aga ülimõnus sellegipoolest- just kuidas näitas enamikke tegelasi, mis nad parasjagu sel hetkel tegid-kuidas olid. Lemmikkoht!

Küll aga jäi mulle filmist palju vastamata küsimusi- kas Matu saigi siis surma? Kas see 11ndasse klassi minev plika jäi rasedaks ka? Mis juhtus Rasmus Kaljujärve tegelaskuju perega ja kas ta sai remondi lõpetatud? Mis tehti Allari isa sõrmega? :D

Ühesõnaga.. ma ei teagi, mida kokkuvõtteks öelda. Nagu oli ja samas ei olnud kah. Naerda mõnikord sai, nostalgiat tunda sai, osa filmist oli väga nauditav, osa jälle mitte nii väga. Eks see oleneb palju sellest ka, mida filmilt oodatakse. Kui tahetaksegi filmikogemust, mis sarnaneks viimasel ajal välja tulnud Eesti filmidele, siis selle jaoks jääb see konkreetne linateos nõrgaks. Aga kui vaadataki puhtalt uudishimust ja 90ndate pärast, siis ilmselt võib rahule jääda. Samas on sellega jälle nii, et minu arust pole tegu üldse kinofilmiga, aga samas mõjub see (just muusika pärast) võimsamalt suurel ekraanil, kui telelekast vaadatuna, sest viimase korral ilmselt ei viitsikski süveneda.

Et jah. Mulle meeldis, aga samas jättis film mind veidi segadusse ja nagu ei meeldinud ka natuke :D