Browsing Tag

pildid

külm jalutuskäik

28. nov. 2016

Wow, kas mul tõesti on kaks vaba päeva jutti? Ma juba praegu ei tea, mida kõike selle ajaga peale hakata ning tunnen end üle väga pika aja nii..väljapuhanuna. Nii võõras tunne :D

img_2033img_2065img_2046
Hommikul lõpetasin taaskord öise vahetuse ning selle asemel, et koju magama tulla, pidin hoopis töötervishoiukontrolli minema. Ma ei tea, kas viga on minu valikulises mäletamises, aga enda arust pole ma kordagi sinna hoonesse oma jalga tõstnud. Kolm aastat tagasi küll käisin ka kontrollis, aga hoopis teises kohas. Kuigi nad väitsid, et on pikalt seal tegutsenud, olid nad isegi mu patsiendikaardi ära kaotanud :D Muidu oli kõik korras, vererõhk oli lausa ideaalne! Vähemalt midagigi mu elus on :D

img_2034-2img_2039img_2038

Tulin siis väsinuna koju ja nagu minu kiuste oli väljas imeline päikesepaisteline ilm. Väga sobilik üheks jalutuskäiguks kaameraga. Pugesin küll teki alla ja tõmbasin end mugavalt kerra, aga no ei andnud rahu. Pikalt mõtlesin, mida teha ja kui lõpuks riidesse sain ning õue jõudsin, oli päike kadunud. Ja õhk jäine.

img_2082img_2099img_2083
Kuna ma aga juba välja tulnud olin (ega viitsinud jälle neli korrust üles kõndida), võtsin suuna Ihaste sillale. Taipasin, et ega must väga loodusfotograafi ole/tule, sest.. mul lihtsalt pole selliste pisiasjade jaoks silma. Ma ei pane tähele mingeid ägedaid kompositsioone, mis loodus ise pakub. Jah, kui on tegu imelise vaatega, siis küll, aga just detailid ja tavalisest asjast vinge pildi saamine on mu jaoks müstika. Selles mõttes on inimesi kergem pildistada, sest noh.. emotsioonid ja erinevad ilmed :D

img_2104-2img_2115img_2123

Jalutasin umbes silla keskpaika ära, vahepeal tuli isegi päike uuesti välja.. ja vaatamata külmetavatele sõrmedele oli ikka päris mõnus jalutuskäik. Muidugi just sel hetkel, kui ma tagasi kodu poole hakkasin minema, läks järsku pimedaks ja hakkas tuiskama. Kuigi ma olin soojalt riides (ei unustanud isegi kindaid maha), siis koju jõudes olin üks suur jääkuubik.

img_2139img_2168img_2152
Muidu poleks hullu olnud, aga selle hundinuiade pildiga astusin natuke ämbrisse (või teisisõnu vette). Ma nimelt vaatasin ja imetlesin seda suuurt põldu, mis ilusaid härmatanud nuiasid täis. Tormasin kohe sinna, ja alles siis, kui jalad märjad, tuli meelde, et hundinuiad ei kasva ju niisama põllul, vaid veekogudes… #looduslaps

img_2089
Tee peal kohtasin ka üht armsat koera, kellest ta omanik pilti lubas teha. Järjekordne ebaõnnestumine, sest see koer tõmbas meelsamini keelega üle mu objektiivi, kui et oleks kaugemal seisnud (või lasknud mul kaugemale minna) :D Ainus pilt, mis õnnestus, on kah fookusest väljas :D

img_2071
Jõudsin  lõpuks koju, sain Nässuka kaissu võtta ja nii me kahekesi mu uut seriaalileidu- “The real O’Neals“- vaatasime. Kuni ma lihtsalt magama jäin :D Homme on aga see mõnus päev, kus ma saan korralikult sisse magada, kulgeda omas rütmis ning kui ilmaga veab, siis ka ühe väikese photoshoodi Eedeni silla all ära teha.

Aga ilusat nädala algust teile, semud :)

img_2161

 

tähe tänav w/karin

1. sept. 2016

Olen siin ühed pildid natuke võlgu. Nimelt mõtlesin ükskord, et pole Karinit ammu näinud. Mõeldud-tehtud ja leppisime kokku lõuna + photoshoodi. Alustasime loomulikult Vapianost, sest kõht täis on ju kõige parem poseerida :D Seekordne salat oli pisut mannetu, sest kahe peale kokku saime täpselt kaks kirsstomatikest.. no ausalt :D

IMG_9106IMG_9111

Koha valimine osutus üsna lihtsaks. Ma nimelt olen hakanud mööda Tartut ringi uudistama, kus on põnevaid kohti fotosesside jaoks. Ei jõua ometi ju lõpmatuseni Toomemäel või botaanikaaias tsillida. Tähe tänav asub mu kunagise korteri vahetus läheduses ning Rotalia korporatsiooni maja on mul ammu hingel olnud. See on lihtsalt nii uhke ja võimas hoone. Kunagi ammu töötasin Mängumaal, mis asus selle maja keldrikorrusel, iga kord varahommikul või õhtul tööle minnes mõtlesin endamisi, et küll on alles ilus koht ja tahaks nii väga seal pildistada. Kui aga Karlova kandist ära kolisin, läks ka Tähe tänav meelest…

IMG_9123
IMG_9177IMG_9133IMG_9153
Nüüd tuli jälle meelde ja Kariniga Rotalia juurde suundusimegi. Ühe korra tahaks veel jõuda, aga siis juba natuke rohkem planeeritud/poseeritud/kindla teemaga shoodi jaoks. Selleks on mul vaja aga veidi sügisesemat ilma ja õõõrnalt udu.

IMG_9171IMG_9126IMG_9144IMG_9181

Et ühed pildid said kiirelt tehtud, jalutasime mööda tänavat edasi. Avastasime, et üle tee asuva hoone treppidel on imeline valgus ja piltidele jääb mõnus sinine taevas.

IMG_9239IMG_9244
Sellessuhtes on Kariniga hea pildistada, et teda absoluutselt ei häiri möödakõndivad ja uurivad inimesed. Mõned (mina ise ka :D) on nii häbelikud, et nii kui keegi silmapiiril on, muututakse kohmetuks ja tahetakse oodata, kuni plats on puhas. Kahjuks populaarsemate kohtade puhul seda sageli aga ei juhtugi.. Hiljem sai Karin veel sõnumi, kus oli kirjas, et “oo nägin sind oma akna taga poseerimas” :D

IMG_9247IMG_9250IMG_9263
Lõpetasime oma jalutuskäigu endise Tähe poe ees. Suur maja, mis lihtsalt laguneb… ma ei tea, miks sellega midagi ette ei võeta. Küll aga tahaks ma niiiiii väga sinna sisse piiluda, sest kuiii lahe võib see olla!

IMG_9283IMG_9285IMG_9338IMG_9346-2IMG_9396IMG_9408

Vahepeal surusin kaamera Karinile ka pihku ja üle pika aja sain endastki paar pilti. See nii tavaline, et kui kogu aeg kaamera ees olen, siis ei teki aega ega tahtmistki, et kellelegi teisele oma fotokat anda.

IMG_9327 IMG_9394

Aaaga olgu, lõpetan nüüd selle pika pildipostituse ära ja lähen Nässukaga õue jalutama. Tsauki :)

kui teed, mida armastad..

21. okt. 2015

Ma pole mitte kunagi pidanud fotograafiat või pildistamist oma suureks hobiks. Iseenesest naljakas, sest kui ma mõtlen tagasi oma esimesele digikaamerale (olin äkki 14?), siis sellest ajast saadik olen ma KOGU AEG pilte teinud. Polnud ühtegi kooliüritust, millest poleks mul olnud vähemalt 200 kaadrit. Väike digikas oli mul põhimõtteliselt käe külge aheldatud.. ja ikka ei pidanud ma pildistamist hobiks.

IMG_2429IMG_2439-2IMG_2759
Sama seis on olnud ka nüüd, kui olen pea kaks aastat olnud uhke Canoni kaamera omanik. Oktoobri alguses olime kursakaaslastega tutvumisõhtut pidamas ning esimest korda ütlesin lause, et mu hobiks ja huviks on fotograafia. Ise ehmatasin ka selle peale ära, et vau…ongi ju! Ma arvan, et blokk on ees olnud seetõttu, et digikaga pildistades oli see kuidagi nii random ja siis ei mõelnud üldse mingile kvaliteedile või seadetele. Ning praegusel ajal on tunda päris palju halvustavat suhtumist, et “Õõõ, iga suvaline, kes kalli peegelkaamera ostis, peab end kohe fotograafiks!”.

IMG_2400IMG_2595IMG_2624-2

Ma tean, et mul on väga (väga) palju areneda ja õppida, nii erinevate sätete-funktsioonide kui ka modellide kasutamise (ja nende poseerima panemise) osas….aga kurat, kus mulle meeldib pildistada! Olen hakanud oma blokist ja ebakindlusest üle saama, et julgen võtta ette fotoshoote sõpradega. Ühe suure tõuke selleks andis Kadi pulm, kus mul oli täita tähtis roll piltnikuna. Nüüd ei tundu kogu protsess enam nii jube. Varem ma ikka mõtlesin kogu aeg, et “isssssand, kui neile ei meeldi?? Isssssand, mis ma teen, ma ei oska ju midagi!! Issssand, mikkkks??” :D

IMG_2769-2IMG_2392-2

Igaljuhul, nagu mainisin, siis Kadi soovis mõni aeg tagasi perepilte. Suurt arutamist polnudki, kui juba võeti mind hommikul peale ja läksime külma trotsides Kassitoomet avastama.

IMG_2472IMG_2610

Kahjuks pere pesamunal oli tuju natuke ära ning väsimus peal, seega selliseid.. viisakaid ja traditsioonilisi pilte ei saanud. Küll on aga mul hunnik kaadreid, kuidas Kaidu vanemate juurest ära või nende poole jookseb. Ning ausalt öeldes meeldivad need pildid mulle kogu kupatusest vist kõige rohkem :D

IMG_2457IMG_2467IMG_2552

Vähemalt on mul Kadit ja tema perekonda hea kerge pildistada, sest esiteks on nad nii tuttavad, et pole mingit võõristamist või algset kohmetust. Teiseks on neil juba teada, milliseid pilte ma olen teinud, milline on minu stiil (kui võib öelda, et mul üldse mingi stiil on :D) ja ühesõnaga nad teavad, mida oodata. Võtab kohe pinge maha.

IMG_2743IMG_2906IMG_2956

Mõni tund hiljem vahetasin autosid ning küüti pakkus Karin, kellega sõitsime Raadi mõisaparki. Põhiliseks missiooniks oli Karinile uue Facebooki profiilika saamine. Kuna nüüdseks on see olemas, siis võib öelda, et oli õnnestunud käik :D

IMG_2999-2IMG_3004IMG_3108-2

Paar päeva tagasi rääkisin ühe sõbraga, kes teeb vau-kui-vingeid-pilte (võite ta instagramist tsekkida: jakobmeier89) ja vestluse käigus jõudsin järeldusele, et tõesti pole vaja uhket kaamerat või osavat fotograafi- on vaja ilusat modelli :D

IMG_3060-2IMG_3063-2IMG_3067
Seega võin öelda, et Karini pildistamine oli kergemast kergem. Vestlusest sain veel soovituse uue objektiivi jaoks (pärast seda, kui mu ustav Canon välja naerdi :D), mis on aga korralik väljaminek, niiet.. noh, Tartus purskkaevusid õnneks on, kust kopikaid välja õngitseda :D

IMG_3013IMG_3091IMG_3134-2
Selline planeeritud pildistamine on tegelikult päris korralik ettevõtmine ja väike pingetekitaja. Ma tahan pakkuda võimalikult head lõpptulemust, aga paraku tunnen, et mu võimed ja oskused seda päris nii veel ei võimalda. Vähemalt on mul alati sõpru, kelle peale harjutada ja kes alati rahule jäävad (või lihtsalt ei julge vastupidist väita :D)

IMG_3143IMG_3161

Oeh jah, selline hunnik pilte siis seekord ühes postituses. Aplaus teile, kui lõpuni vastu pidasite :)

IMG_3175

kui nädalavahetus möödub silmapilgutusega

19. okt. 2015

Kui tavaliselt on nädalavahetus mõnusaks lõõgastumisajaks, siis mul libisesid need kaks päeva nii kiirelt käte vahelt, et hea meel oli täna tööle tulla- saab natukenegi puhata ning sooja pleedi all keras oma seriaale vaadata. Just tõi üks härra Geishat kohvi kõrvale… jep, that’s how awesome my job is :D

IMG_2409

Ma mäletan veel aegu, mil reede õhtu kujundas terve peonädalavahetuse. Oli vaja ju klubides möllata ja linna peal laiamas käia. Et siis järgmisel hommikul natuke pead parandada ja uuesti eelmise õhtu trajektoor läbida. Nüüd on üheks ideaalseks reedeks see, kui saab mõne hea sõbraga veiniklaasi taga jutustada. Sel korral kutsusid Janika ning Andrus meid külla ja veetsime paar mõnusat tundi nende avaras ja kõrgete lagedega kodus. Idüll missugune!

Laupäev kujunes kuidagi väga töiseks, sest võtsin ette Kadi ja tema perekonna, et neist mõned ilusad sügisesed pildid teha. Minu poolt sügav respekt neile fotograafidele, kes suudavad lastega töötada nii, et neist lõpuks ilusad kaadrid kätte saavad. Ega midagi väga hullu olnudki, lihtsalt kaheaastase Kaidu meelest oli palju parem üksinda poseerida ning vanemate eest ära joosta :D

IMG_2410IMG_2713

Sügisene Kassitoome on lihtsalt vapustavalt ilus. Kuna me läksime pildistama üsna vara hommikul, oli veel udugi väljas ning koos kuldsete lehtedega mõjus kogu org väga müstiliselt.

IMG_2603IMG_2498

Et te nüüd ei arvaks, nagu ma päevakangelastest pilti ei saanudki ning ainult puid jäädvustasin (ja ennast..), siis ütlen kohe ära, et üks suur pildipostitus on alles tulekul, kuhu valin oma lemmikud välja :)

IMG_2710IMG_2692IMG_2929

Kui olin oma “palka kulutamas” ehk Ristiisas söömas (jah, mind saab söögiga ära osta…), siis võttis ühendust Karin, kes leidis, et võiks ju ka pildistama minna. Kuna mul oli hoog juba sees, siis pikka juttu polnudki. Seekordseks taustaks valisime Raadi mõisapargi. Jällegi tundub, nagu oleks hoopis mina kaamera ees olnud, aga ausalt, Karini 150 pilti vs minu 3 pilti räägib teist juttu :D

IMG_3193

Ma ikka vahel jõuan ära unustada, kui ilusad kohti armsas väikeses Tartus on. Pidevalt mõtlen, kui lahe oleks elada X riigis, sest niiii palju on lahedaid paiku, kus pilte teha… ja siis satun jälle Kassitoomele või mõisaparki ja pean tunnistama, et ei ole see olukord sugugi nii hull.

IMG_3111IMG_3157

Pärast öist vahetust võtsin koos vanematega suuna aga Jõhvi. Mu väikevend teenib seal nimelt septembrist saadik aega ning nüüd oli meil vaja viia talle sokke ja šokolaadi. Ja noh, teda tahtsime ka näha.

IMG_20151018_134834

Kui muidu on palju arutelusid, kas sõjavägi teeb poisist mehe või mitte, siis tema puhul seda nii märgata polegi. Ilmselt on asi selles, et suurema osa koolivaheaegadest veetis ta Noorkotkastega metsas mütates ja rivisammu tehes… niiet kutt on praegu nagu kala vees :D Rüht on sirgemaks läinud ja samm kiiremaks, aga muus osas on kõik sama. Vähemalt on näha, et ta väga naudib oma ajateenimist. Olin valmis empsule lausa kümneka maksma, et ta mingit tsirkust teeks, näiteks nutta löristaks kõvasti ja kepseldes Siimu kallistama jookseks… aga keegi ei tahtnud mu raha :((

IMG_20151018_134829

Et ikka pikk sõit asja ette läheks, käisime vanematega veel Kuremäe kloostris, mis uduloori tõttu oli mõnusalt sünge. Ronisin isaga Iisaku vaatetorni, aga väga kaugele ei jõudnud, sest see oli ikka väga pehkinud. Ja mitte ainult astmed, vaid lausa kandepalgid. Ei hakanud seekord eludega riskima..

IMG_3227

Ja pole vist inimest, kes poleks märganud pühapäevast paksu udu.. No vau! Õnneks isa väga ei pahandanudki, kui ma vahepeal tagaistmelt “Peatuuu!”karjusin, et saaks paar pilti teha.. Üsna jube oli tegelikult sõita, sest vaevu oli näha eessõitja tulesid, mis siis veel vastutulevatest autodest rääkida. Tahtsin küll saada natuke asjalikemaid pilte, aga paraku olid kõik head kohad täpselt kurvi juures ja nooo… ei tahtnud väga allajäämisega riskida.

IMG_3220IMG_3256

Ma ei mäletagi, millal viimati nii empsu-issiga roadtripil käisin.. Õige vastus on vist “mitte kunagi” :D Ja hoolimata magamata ööst ja väsimusest oli see Jõhvi-reis ülimahe! Kõige parem oli muidugi see, et sain kõvasti (ja valesti) vanu häid Eesti lugusid kaasa laulda, ilma et mind vahepeal auto pealt maha tõstetud oleks! Vot see, mu sõbrad, on juba õnn :D

IMG_3262

little ones

15. aug. 2015

Oooooeh, ma olen niiii väsinud, aga magama ei viitsi ometi minna. Pealegi on mul üks Sandra Browni armastusromaan pooleli, niiet.. mul vaja see ka läbi lugeda :D

Hommikul lõpetasin oma 24tunnise vahetuse (liialdan, kõigest 18 tundi olin tööl), kimasin rattaga koju ja sealt otse küla peale. Olin juba väga ammu lubanud Maigile-Olavile, et lähen kunagi neid ning poisse pildistama. Vahepeal sekkus aga plaanidesse elu ja nii kõik pidevalt edasi lükkus.

Minu jaoks on päris jube teisi inimesi pildistada. Noh nii, et on kohe fotosessioon planeeritud ja puha. Kuigi nad on ka “omad”, siis väike närv oli ikka sees. Tahad ju võimalikult head tulemust pakkuda, aga mina tunnen end pea alati  natuke ebakindlalt, sest ei tea, kas lõpp-produkt ka kõigile sobilik on :D Ma ei tea, kuidas fotograafid sellise pingega toime tulevad. Okei, neil on kõvasti rohkem oskusi ja harjutamist selja taga, aga mis siis :D


Jalutasime Tartu botaanikaaias ringi ja mina klõpsisin muudkui pilte teha. Lastega on ikka maru keeruline, nad ei tahtnud üldse paigal istuda ja proovi siis nii hea nurk/valgus leida või just seda õiget hetke tabada.


Kahjuks hakkas Oliveril poole peal aga kõht valutama, mistõttu jäi see konkreetne sessioon veidi lühikeseks. Osad pildidki tulid väga krimpsus kulmu ning mossis suuga. Vähemalt tabasin mõne armsa hetke, kui ta suurest kurbusest isa süles kaugusesse vaatas.

Eks teine kord saab minna ka Toomemäele ja Raadi mõisaparki, mis mul ka veel plaanis olid, seni aga tuleb loota, et need, mis selle lühikese ajaga tehtud said, sobivad. Mul on jälle mingi pool-udusteunelevate ja mustvalgete piltide vaimustus peal, niiet neid sai praegu õige palju...sorry, not sorry :D




Alguses, kui esmast kärpimist tegin, mõtlesin küll, et siit midagi head ei tule. Lähemal vaatlusel õnneks mõne pärli ikka leidsin. Lisaks mõndadele olematutele oskustele on üks suur miinus see, et ma ei oska inimesi poseerima panna või öelda, kuidas nad olema peaks. Mis seal ikka, harjutamine teeb meistriks ja Maigi elab oma perega nii lähedal, et asi see siis uuesti pildistama minna pole :)