Browsing Tag

pildistan

karantiini update

11. apr. 2020

Lugedes erinevaid blogisid, naljalehti ja instas memesid vaadates, tundub, et enamik inimesi on nagu kassid… Kui uks on lahti, siis on sellest suva, niipea kui uks kinni pannakse, on v a j a välja minna :D

Mina mõtlemas sellest, kui hea on vabalt liikuda ning ei pea poodi minnes süümekaid tundma, sest ei osta nelja kotitäit asju

Nii ka mina. Ei käinud ma ka varem iga päev väljas. Aeg-ajalt sõbrannadega nende juures veinikas, vahepeal kohvikus, kinos või niisama shoppamas käimine.. Vahel veetsin terve nädala trajektooril kodu-töö-kodu, ei teinud teist nägu ka. Aga nüüd, kui sisuliselt kõik meelelahutusvõimalused on ära võetud, siis ju niiiiiiiii tahaks. Eks suurt rolli mängib see, kas olen vabatahtlikult kodus või sunniviisiliselt. Varem oli alati vähemalt teadmine, et kui tekib tahtmine minna peole-kinno-sööma, siis ei ole mingit takistust.

Näiteks sai minna vabalt Botaanikaaeda pildistama. Olen juba ammu tahtnud selliseid džunglipilte. Kahjuks ei osanud üldse arvestada sellega, et parasjagu oli seal orhideenäitus ning see oli nii populaarne, et giiditeenust kasutas lausa 25 (!!!) inimest. Et noh, oli kitsas!

Mõned nädalad tagasi tõime endale ka uue satsi tibusid. Niiiiiiiiii nunnud ja pisid! Vutid võtsime juba veebruaris ja nüüd hakkasid nad lõpuks munele! Let me tell you, on ikka suur vahe, kas süüa poemune või oma kodulinnukeste omi :D

Ärge mu küüsi tähele pange, sest noh, #maakas ja võtsin üle kahe aasta geelid maha.. sõrmeotsad pole üldse harjunud klaviatuuri ja muid asju puutuma :D :D

Lugesin enne üht artiklit, kus kirjas, et koroonapiirangute tõttu on suurenenud kodusünnitajate arv. Üks põhjus siis olevat see, et lapse isa ei lubata sünnituse juurde. Ja nagu.. jäin mõtlema, et ma ei tea, kas minu jaoks oleks see nii suur takistus, et ma seaks enda ja lapse elu ohtu. Loomulikult on kurb, et vastne isa jääb sellest sündmusest kõrvale, muidugi on kahju, et sünnitaval emal pole oma tuge kõrval. Aga nomaeitea. Minu jaoks vist poleks see pädev põhjus, miks sellist protsessi kodus teha (“sest ma tahan, et mu kõrval oleks see ja see ja see). Seda enam, et oli välja toodud, et kodus sünnitajate juures pole mitte vastava väljaõppe saanud ämmaemandad. Palju võib ju valesti minna (jaajaaa, haiglas võib ka valesti minna, aga samas ma eeldaks, et seal on suurem võimalus/pädevus midagi kiiresti ette võtta), misiganes kompliaktsioone tekkida.. Minu jaoks vist ei kaaluks kellegi (mitte)kohalolu seda üle.

Igaks juhuks ütlen, et teine suurenenud kodusündide arvu põhjus on viirusekartus (et noh, kodus on puhtam ega puutu kokku nii paljude inimestega). Ning jah – kui ma peaks kunagi ise lapse saama ja sünnitama hakkama, võib-olla näen ma siis asja hoopis teises valguses.

Et see jutt nii kuri ei tunduks, siis üks väike pildike, kuidas Alfa peitust mängib…

Aga suures osas midagi eelmise postitusega võrreldes muutunud ole. Olen maal, isegi poes enam ei käi, sest Tabivere on vana hea viirusepesa :) Mina heas usus pagendasin end maale, pole nii palju rahvast, oma suur õu, kus värsket õhku hingata ja… ja näed siis, kerge stalker või nii.

Kui Lõunakas kinni pandi, siis juba järgmisel päeval pakile järele minnes oli kerge apokalüpsise tunne..

Ühe korra harjutasin öise tähistaeva pildistamist. Ütleme nii, et esimese korra kohta võin rahule jääda, aga järgmine kord olen targem ja panen seaded ja kõik paika enne, kui astun välja kottpimedasse :D Esimene pilt pole küll öösel tehtud (no duh..), aga taustal on näha kerget lumetuisku (või selle pilvi), mis hetk tagasi õuest üle käis.

Endiselt teen arvutist tööd ja üritan motti leida, et saaks asjad õigeks ajaks tehtud. No üldse pole kerge see kodust töötamine. Kui tavalise töörutiini ajal oli nii mõnus, kui sai korra kuus kodukontorit tehtud, siis nüüd tahaks tööööööle! Kontorikohvi ja töösõpru ja üheskoos töö tegemist, esmaspäevaseid pudruhommikuid ja spontaanseid “teeks täna tööl kooki” pärastlõunaid. Selle asemel pean üksi hinkaale meisterdama.

Kusjuures.. Ma ei tajunud seda suhtlusvajadust üldse nii, kui klubis tööl olin. Päevasel ajal kontoris oli lõpuks ainult kaks inimest, mina ja omanik, mõlemad nokitsesime oma asjade kallal. Päevast päeva sai üksi oldud ja tegutsetud. Lõpuks väsitas see küll ära,  just see, et ei saa kas või korraks kellegagi tööasju arutada, lõunapausil kohvi juua, niisama nalja teha.. Väga antisotsiaalne ja mandunud tunne tekkis. Aga samas ei osanud väga puudust tunda ka suurest töökollektiivist.

Alguses uude kohta tööle minnes oli jälle teine äärmus – väga võõras, et järsku ühes kohas korraga 20 inimest ja nii iga päev. Aga niii tore on suhelda! Jagada töömuresid ja -õnnestumisi, küsida nõu, lihtsalt möödaminnes kuulda kellegi julgustavaid sõnu.. Väga motiveeriv! Seda enam on kurb üksi kodus tegutseda.

Õnneks on õhtuti juba nii mõnusalt valge, et kui mõni mees töölt tuleb, saab veel veidi seiklema minna, metsas uidata ja kõhedate leidude otsa komistada.

Näed siis, mitte-midagi tegemisest saab päris arvestatava postituse valmis nikerdada :D Sest tegelikult tulin ma siia ainult kirjutama, et homme on natuke rutiinimuutust, sest lähen Kaitseliiduga seoses piiri valvama. Siis võtan üle ka Eesti Blogijate insta, kus natuke rohkem oma päeva kajastan.

Mõtlesin küll, et võtan eriolukorrast viimast! Hakkan käima jooksmas ja koeraga pikki jalutuskäike tegemas, uudistan rohkem metsas ringi ja harjutan pildistamist, maalin rohkem, panen oma pusle lõpuks kokku (ok, 30 tükki sinist taevast veel panna :D) ja üldse olen max asjalik. Noh, ilmselgelt mitte. Ainus positiivne asi on see, et ma olen jube tihedalt blogima hakanud :D

Koeraga pikka tiiru jalutama olen jõudnud täpselt 1 kord..

Täpselt ühe pildi olen jõudnud valmis nikerdada..

 

Ja pusleõhtud mööduvad üldiselt kas nii:

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Või nii :D

Aga ega’s midagi. Lähen pakin laigulised asjad kokku ja teen veidi tööd ette, et esmaspäeval väga surm olla poleks. Üks tibupilt teile lõppu siia veel, sest munadepühad :D

sõpruse sild

29. dets. 2016

Enne, kui saab sellele aastale kriipsu peale tõmmata ning üks kokkuvõtlik postitus teha, tuleb vanad võlad klaarida. Ehk mul on paar pildikest jagamata, mis said juba tükk aega tagasi tehtud. Mul on päris kaua olnud mõttes teha üks fotoshoot  Sõpruse silla all. No see tunneliefekt, mis seal tekib, on lihtsalt ideaaalne! Samamoodi olen otsinud võimalusi, et pildistada kedagi teist peale Karini- lihtsalt selleks, et harjutada võõrastega ka kätt.

Gretat olen ma tahtnud kaamera ette püüda juba väga ammu. Aga kuna me oleme mõlemad töised ja asjalikud inimesed, oli päris raske seda üht kindlat aega leida. Lisaks muud faktorid, nagu näiteks vale ilm. Ka seda korda ei saa ma päris õnnestunuks lugeda, sest esiteks tahtsin ma rohkem sombusemat ja tumedamat ilma, päike aga siras taevas nagu homset poleks. Teiseks oli väljas niiiiiiiii külm, et lihtsalt ei kannatanud olla Gretal ilma jakita ja mul ilma kinnasteta (et kaameranuppu vajutada).

Kuna olime aga lõpuks ometi ajad kokku klapitanud, siis ikka üritasime midagi jäädvustada. Matsin oma algse idee kohe maha ja tegime lihtsalt prooviklõpse. Et näha, kuidas meil see koostöö sujub. Pool tundi kiiret pildistamist ja jooksime Eedenisse sooja. Et noh.. päris rahul ma nende piltidega pole, aga arvestades seda, et tingimused olid mitte nii ideaalsed, siis eks ma lepin :D Järgmine kord paremini!

 

Samaks päevaks oli mul kokku lepitud väike fotoshoot ka Kariniga- ei saa temast ikka üle ega ümber :D Me olime pikalt oodanud sellist päikeselist ilma, et pidime kohe võimalust kasutama.


Selleks ajaks, kui ma Gretaga lõpetasin ja Kariniga kokku sain, oli päike loomulikult kadunud ja hakkas vaikselt juba hämarduma. Aga mis seal ikka, kui sai end juba välja veetud, siis ikka põhjusega. Kariniga läksime Sõpruse silla peale, et seal mõned kiired klõpsud teha.


Sellesmõttes läks hästi, et kuigi valgust eriti ei olnud, oli see mõnusalt roosaka-oranži tooniga + Karin sai instasse uue pildi. Niiet success! Kui ma muidu mõtlesin, et uueks aastaks endale lubadusi ei anna, siis üks tuleb ikka ära- rohkem pildistada! Võõraid inimesi, katsetada erinevaid ideid, proovida erinevaid kaamerafunktsioone… No tõsiselt, tuleb mugavustsoonist välja tulla :D

üks postitus, palju pilte

4. veebr. 2016

Eile sain üle maailmapika aja Kariniga kokku. Me olime juba ammu rääkinud ühest pildistamisideest ja leidsime, et oleks aeg nagu ära teha. Läksime mu töökoha sviiti ja andsin aga fotokale valu. Esiteks tahtsin proovida tubastes tingimustes pildistamist, teiseks proovida natuke teistsugust stiili. Mulle väga meeldivad tsipa ülevalgustatud ja heledad-erksad pildid, seekord tahtsin teha midagi.. tumedamat, mürasemat, mitte-nii-teravat ja veidi udust.

Ühtlasi tahaksin hakata pildistama ka võõraid teisi inimesi, peale oma sõprade. Et kui Tartust tahate soodsat fotosessi, siis andke julgelt teada. Kuna ma päris tasuta ei taha omast vabast ajast tunde pildistada-järeltöötlust teha, siis mõtlesingi proovida nii, et maksaksite lõpptulemuse eest nii palju, kui ise seda heaks-õigeks peate :)

Aga kuna mul muud hetkel öelda polegi, siis pikka juttu ei tule. Vaadake parem pilte :)
(Okei, ma ei tea, mis mu WP-l täna lahti on, aga osad pildid on üleslaadimisega kõvasti kvaliteeti kaotanud, mida varem juhtunud pole..)

IMG_5729 IMG_5744
IMG_5757-2 IMG_5759 IMG_5764
IMG_5774 IMG_5780 IMG_5788
IMG_5793-2 IMG_5800 IMG_5805-2
IMG_5810 IMG_5811 IMG_5822-2 IMG_5851
IMG_5871 IMG_5938IMG_5951

sunday funday

27. jaan. 2016

Eelmisel pühapäeval võtsime end lõpuks ometi kätte ning läksime Väikesele Munamäele suusatama. “Läksime” all mõtlen loomulikult Märti ja Sixtenit ja viimase sugulast, sest ma ei tea, mis vägi mind mäe peale oleks saanud :D

IMG_5362-2IMG_5399
Ma olen üsna spordikauge inimene, aga kõige suurema kaarega on minust mööda läinud igasugused talvetegevused. Jah, ma võin küll uisutama minna, aga seda ka mossitades. See, et tegelikult uisutamine ise on äge tegevus ja konkreetselt seda tehes on mul lõbu laialt, ei mängi olulist rolli :D

IMG_5488IMG_5405
Eelmisel aastal kinkisin Märdile jõuludeks mäepileti + suusarendi. Siis suutis ta mu Kuutsekale minekuks ära moosida. Tõesti, oli päris tore mäest alla lasta, aga minul isiklikult oli kogu aeg suht hirm sees. Mulle ei meeldi ekstreemsused, kõrgus ega suusatamine… seega ma ei näegi põhjust, miks ma peaks vabatahtlikult end sellisesse olukorda asetama. Seda enam, et tegelikult mäe peal me koos ju ei suusata. Märt laseb omas tempos, mina omas (mis tähendas seda, et minu ühe liu ajal jõudis tema umbes kuus korda alla lasta :D)

IMG_5403IMG_5406
Igal juhul oli mul hea meel, et Teele ka kambas oli. Meile mõlemale seostus sõna “mäesuusatamine” miskipärast hoopis õdusas kohvikus istumise, tee joomise ja kamina paistel varvaste soojendamisega, sel ajal, kui kutid väljas külma käes lõbutsevad :D

IMG_5378
Mina tarisin ka fotoka kaasa, sest lootsin ilusaid maastikupilte saada… selle peale ei mõelnud, et kuidagi tuleb ju ka mäest üles saada. Päris mäe kõrvalt minna ei julenud (vangi sattumised, jutud-värgid), leidsime hoopis metsaraja. Kogu see põlvini lumes sumpamine ja üles rühkimine oli aga seda väärt. Vaade oli iiimeline! Siinkohal kiired tänusõnad Teelele, kes terve aeg külmetas, aga raja minuga siiski läbi tegi :)

IMG_5432IMG_5472IMG_5464
Päris tippu jõudes tuiskas aga lund ja tuul oli nii külm, et kaua olla ei kannatanud. Esimesed pildid saidki seetõttu väga hallid, sest lumesadu muutis vaate ühtlaselt sombuseks. Natukese aja pärast aga jäi sadu vähemaks ja sain paar paremat pildikest ka, kuigi mitte nii selget, kui oleks soovinud. Oleks muidugi vaate puhul midagi võimsamat tahtnud, aga noh, Otepää pole sama, mis Alpid :D

IMG_5442IMG_5450IMG_5485
Hoolimata sellest, et kohvik polnud niivõrd õdus kohvik kuivõrd suusalaenutuspunkt ja kamina ääres rippusid sajad laste kindad, oli ikka tore. Sai natuke värskes õhus viibida, pilte teha ja hiljem pitsat süüa. Loen seda päeva kordaläinuks :D

IMG_5491 IMG_5502IMG_5518

muuda hommikusöök magusamaks

16. dets. 2015

Mul on selline väike tava, et enne Märdi kooliminekut olen üritanud päeva vabana hoida. Et siis talle midagi head kokata ning koos mõnusalt aega veeta. Eriti nüüd, mil ta Tallinna asemel on Väike-Maarjas ning peab seal nädalavahetuse asemel lausa terve nädala olema.

Esmaspäeva hommikul tulin öisest vahetusest ning peas oli küpsenud ideaaaaaaalse hommikusöögi plaan. Kuigi ma olen üritanud töölt tulles hommikuti mitte süüa (sest nagunii lähen kohe magama), siis seekord sundisin end veidi tagant ning valmisid kohevad toorjuustu-pannkoogid ja ülimaitsev soolakaramellikaste.

IMG_4767
Mingit erilist retsepti siin ei ole. Pannkookide jaoks tegin taina nii, nagu kogu aeg (muna-jahu-piim-suhkur). Muutsin ainult seda, et piimaga koonerdasin ja lisasin umbes 50 grammi toorjuustu. Mikserdasin kõik paksuks nätskeks tainaks ja asusin praadima.

Soolakaramellikastme valmistusõpetuse leidsin Ragne blogistSee on niiiiii lihtne, tulemus aga niiiii maitsev. Et teha umbes pool purki kastet, läheb vaja:
50 g võid
100g fariinsuhkrut
1 dl rõõska koort
paar näpuotsatäit soola

IMG_4746
Sulata potis või ning lisa juurde ülejäänud komponendid. Sega, kuni kaste pakseneb. Kõik! Ma alguses olin natuke kahtleval seisukohal, sest kuidas saab miski nii lihtne olla? Lisaks ei meeldi mulle absoluutselt fariinsuhkru lõhn… aga kõik toimis.

IMG_4754
Kui kaste potis jääb vedelapoolsem, siis pole vaja muretseda- seistes see pakseneb (ja külmkapis olles veelgi). Tegu on küll lausa patuselt magusa maitsega, aga selle muudab huvitavamaks just soola mekk. Näiteks on üheks mu lemmikuks maapähklivõijäätis, mis samamoodi on soolaselt magus. See kaste maitseb sarnaselt!

Polnud midagi paremat, kui niristada sulakaramelli kuumade pannukate peale…ja siis kõik ära süüa!

IMG_4756